Piimateemaal

Kokkuvõtteks

Mida ma seekord siis õieti kogesin?

Aeg. Reis oli kõigest kaks nädalat, mille jooksul nägin ma 2000km jagu Lõuna-Indiat. Olen kohtunud siin eurooplastega, kes on mitmekuistel rännakutel ja veedavad ühes paigas mitmeid päevi. Tegelikult tahaksin ka pool aastat Indias ringi kolada ja isegi couchsurfingu kaudu öömaja leida. Eestiga on olnud ajavahe 3,5 tundi, mis ei ole küll suur, kuid juba nõuab veidi planeerimist, et kodustega rääkida ja nende igapäevaeluga sünkida. Ilmselt kaks nädalat on siiski optimaalne, kui sul on kohustused tööl ja igatsed pere juurde tagasi.

Inimesed. Kohalikud on väga uudishimulikud ja küsivad alati muuhulgas, kust ma pärit olen. Estonia - selle selgitamiseks näitan telefonis lihtsal offline kaardil, kus on India, Saksamaa, Soome ja Eesti.

Danish ja Sibi on olnud väga ägedad reisikaaslased. Ilma nendeta oleks mu reis olnud veidi teistsugune, sest nemad oskavad kohalikke keeli ja hinnatingimistel on nendest ka suur kasu. Nad on vähenõudlikud ja ei virisenud kordagi. Sibi oli pigem see, keda pidi veidi tagant utsitama, et teha mustrist erinevaid tegevusi ja ületada barjääre. Näiteks rannas ööbimine. Danish on selle koha pealt rohkem pohhuist. Minu jaoks on India äge just eelkõige inimeste pärast. Mulle meeldib mitmekülgsus ja täiesti teistsuguste inimestega kohtumine.

Liiklus. Liikluses ellujäämine on olnud vaatamata kolmele reisile ikkagi katsumus. Võib-olla on see eurooplasele lihtsalt väsitav, kui sa pead kõikide sensoritega kogu aeg jälgima kõikide liiklejate liikumisi ja arvutama tõenäolisi liikumisvektoreid ning preventatiivselt tuututama. Sisuliselt annavad kohalikud tihti enda saatuse vastutuleva liikleja kätte sellega, et möödasõidul vastutulija ehk ju ikka näeb ja tõmbab veidi kortsu, et ma mahuksin siit praost läbi. Eriti ulme on tegelikult see, et suured autod eeldavad, et vastutulevad motikad reastuvad teel ääre poole, kui nad teevad möödasõitu. Aga samas, mägiteed on hästi mõnusad ja tõeline lust on neid mäele paisatud asfaltusse sõita.

Loodus. Loodus on olnud hästi vahelduv. Ma olen näinud tohutuid linnamaastikke lõputute majade ja ummikutega. Samuti olen kogenud platool paiknevaid avamaastikke, millel on riisipõllud, maisipõllud, heinamaad ja kõiksugu istandused. Sisuliselt on kogu võimalik maa üles haritud ja rakendatud toidu tootmiseks. Kookospalmid ja banaaniistandused on tihti vahetult mägede jalamil. Mägedes on loodus oluliselt rohelisem ja õhutemperatuur jahedam. Ahvide kolooniad elavad tihti mägedes just teede ääres. Lehmad, kellel mitmetel on teravatel sarvedel märgata värvi, mis on jälg eelmisest festivalist, kus neid sarvi värviti, elavad kõikjal. Nad söövad linnas murulappidel või rebivad prügi hulgast endale sobivaid palu. Nad liiguvad ka mööda mägiteede ääri ning tunduvad täiesti flegmaatilised ja neid ei häiri üldse möödasõitvad autod. Mägedes on metsadest, ja eriti vihmametsast, läbi sõites õhk lausa rõske. Metsad on täis kummalisi hääli, kusjuures isegi terasemal vaatamisel on väga raske musitseerijaid hoomata, sest mets on kohati väga tihe. Elevantide jälgimine viie meetri kauguselt on kindlasti üks minu reisi kõrghetki. Need suured loomad lihtsalt toimetasid oma tavalist elu ja einestasid. Elevandipoeg jäljendas hoolikalt enda ema. Mina ei tundunud neile ohtlik ja seetõttu ei pidanud emaelevant vajalikuks mind ka jalgadega puruks trampida. Suurtest loomadest nägin veel hästi lähedalt hirve ja piisoneid. Tee- ja kardemoniistandused koos eukalüpti- ja hõbetammemetsadega on brittide pärand Indiale. Need on kõik võõrliigid, mis on tihti just shola metsade või mäginiitude asemele rajatud. Aga nad on vaatamata sellele väga ilusad. Erkroheliste teemägede vaatamisest ma vist ei tüdinegi kunagi. Meelde jäi ka Kerala ookeaniäärsed siseveekogud ehk back waters.

Toit. Olen söönud palju Lõuna-India toitu ja tänavatoitu, mis on kõik väga maitsvad ja väga taskukohase hinnaga. Samuti jõin palju piimaga teed. Üks asi mind muidugi üllatas Varpalais, Ootys või sarnastest kohtades, et vaatamata sellele, et teeistanudused on kohviku lähendal, ei pakuta värske teelehega teed, vaid ikka töödeldud teest tehtud teed. Kohvi jõin harvem, sest kvaliteet on väga kõikuv. Magusast sõin Kodaikanalis veidi šokolaadi. Proovisin süüa palju omletti, sest selles on palju valku ja tegelikult on see lihtne toit väga maitsev. Lõuna-Indias tihti pakutakse ka Bread Omlet’i ehk röstsaia vahele paigutatud omletti. Paljud toidud on õlis praetud. Sibi ema poolt tehtud kala oli praetud õlis. Kalatoite sõin veel teisteski Kerala linnades, sest meri on ju siinsamas. Meelde jäi Kanyakumari kalaturul suurte tuunikalade kauplemine ja oksjon otse tänaval. Tuunikala oleks tahtud saada grillitult, aga siin ikka see steak praetakse õlis ja kastetakse enne karri ja muude maitseainete sisse.

Privileegid. Olles valge eurooplane ja mees on sul kahtlemata Indias privileegid. Ma sõitsin tihti kiivri visiir ülesse tõstetult, et näeksin võimalikult laia ala ja teisalt, et teised liiklejad näeksid, et olen eurooplane. Kogesin siis veidi rohkem aupaklikkust ja tihti lasti mind siis kuskile lihtsamini vahele. Eks Tallinnaski saab välismaalane autoga ukerdades erikohtlemist ja andestatakse liikluses arusaadav uiedus ja kohmetus. Teatud kombed ja normatiivid ei kohandu välismaalastele. Ma võin näiteks kellega tahes suhelda, sealhulgas naisterahvastega. Kohalikel on kohe teiste inimeste mõõtvad pilgud peal. Valgele turistile andestatakse palju ja võib-olla tihti lihtsalt lüüakse käega.

Ilm. Lõuna-India kuumus veebruaris tuli mulle millegipärast väikese üllatusena. Ma olin seal ka juunis ja lootsin, et küllap talvel on veidi jahedam. Ja just seetõttu seadsime enda reisi nii, et me sõidaksime võimalikult vähe kuumal platool ja võimalikult palju maheda temperatuuriga mägedes. Määrisin küll endale päikesekreemi faktor 30, aga nahk muutus ikka vaatamata sellele punaseks ja osaliselt koorus maha. Aga ma väga ei põe, sest mul on nii ehk naa joodikupäevitus, sest sellist rannapuhkust ma seekord ei planeerinudki. Vihma me ei saanud kordagi. Esimesed vihmad hakkavad mägedes märtsis. Mai tuleb ilmselt kõige kuumem periood ja pärast seda algab mussoonvihmade periood.

Mis olid kõige eredamad hetked?

Timm. Ma usun, et neid oli tegelikult mitu. Mulle väga meeldis elevantide lähivaatlus Bandipuri metsas tee ääres. Kindlasti oli äge hommikul päikesetõusu ajal minna ujuma totaalses üksinduses Bharachukki joa alla, mis on muidu massiturismi sihtpunkt ja kus ei lubata inimesi kaugemale kui vaateplatvorm. Kerala rannas ööbimine ja kottpimedas ookeanilainetes hullamine oli ka kindlasti meeldejääv kogemus. Samuti on mul eredalt meeles Alleppys võrkkiiges päikesetõusu ja möödasõitvate veealuste jälgimine. Mul on meeles veel värske hommiku lõhn Valparai hotelli rõdul ja sealne vaikus oli midagi erilist.

Danish ja Sibi. Neile meeldis väga Varakala lähedal mererannas öösel alasti ookeanilainetes surfamine, sest see oli midagi lubamatut ja samas adrenaliini tekitavat. Pealegi, kumbki neist ei oska ujuda. Isegi Sibi ei oska, kuigi ta elab Keralas täitsa rannikul.