Filipindias

Sissejuhatus

Olen minemas jälle ida poole. Tegelikult just alles saabusin Indiast ja nüüd paarinädalase vahega lendan taas itta, nüüd Filipiinidele. India reis oli pigem puhkus ja seekord koos tütrega, kelle jaoks oli see esimene kord külastada Indiat. Mõlemad riigid tegid alles nüüd enda piirid lahti pärast 2 aastat totaalset koroona-aegset lukustamist. Viimati olin Filipiinidel 2020 aastal ja siis kolme nädala asemel koguni 4,5 kuud, sest jäin koroonalõksu.

Seekord olen peamiselt Cebu saarel, sest me oleme Blenditiga septembris 2021 avanud sellel saarel kontori, mida ma pole veel ise näinudki. Samuti soovin näha uusi töötajaid, keda oleme vahepeal juurde palganud ja keda samuti pole ma veel näinud. Cebu linn on suur, koguni miljonilinn, kus on kõrghooned ja lobudikmajadega kvartalid segamini. Soovin selle linna endale selgeks saada ja uudistada veidi saarel ringi. Cebu saar on kitsas ja ligi 200 km pikk mäeahelikuga maalapp, mis on tegelikult vaid kahe Saaremaa suurune - 4700 km2. Mäeahelik tekitab saare keskele kuni 1000 m kõrguse (kõrgeim tipp Osmeña 1013 m) põhjast lõunasse kulgeva selgroo, mida ületada ei ole kuigi kerge ja seega teed kulgevad enamasti rannikul läbides lõputuid linnakesi ja külasid. Cebu saarel elab koguni 3 miljoni inimest. Olen varem Cebus käinud mitmel korral, aga ainult päevareisidena Cebu linnas või Oslob’is, kus käisin 2018 aastal hai-vaaladega ujumas. Lisaks olen tihtipeale kasutanud just Cebu lennujaama, sest sellest linnast saab lennata lähikonna suurlinnadesse, ja olen sealt omakorda kiirlaevaga Boholile edasi sõitnud. Seekord proovin tutvuda lähemalt Hispaania-aegse koloniaalarhitektuuriga, sõita kogu saar läbi ja võib-olla ronida või sõita motikaga kõige kõrgema mäetipu otsa. Samuti plaanime teha Blenditi Cebu kontoris avamispeo ja esimese meetupi ehk arendajate kogukonnale suunatud ürituse. Me ei ole avamispidu korraldanudki, kuna reisimise piirangud on alles nüüd lõdvenemas.

Jällegi on tarvis teha PCR test ja seekord koguni 48 tundi enne Filipiinidele sisenemist. Selle nõude täitmine läheb napikaks, sest ainuüksi lennud kokku on 24 tundi. Aga eks alles negatiivsest testist alates algab tänapäeval tegelikul reis. Finnairiga Indiasse lennates kuulutati välja 6 loositud inimest, kes pidid tegema veel täiendava pistelise PCR testi riiki sisenemisel. Hoidsime tütre Mirjamiga hinge kinni, aga õnneks hüüti välja Kumarid, Khanid ja teised India perekonnanimed. Usun, et Filipiinidele saamiseks pean olema ka valmis kõikvõimalikeks üllatusteks ja bürokraatlikeks ootamatusteks.

Täpselt 2 aastat on Filipiinid hoidnud uksi kinni turistidele ja selle aja jooksul on mitmed ainult turistide voost, täpsemalt nende rahast, toitunud hotellid, restoranid, pubid, kohvikud, spad jne pidanud sulgema uksed nii Boholil kui Cebul. Vahetult enne jõule 2021 tabas neid saari veel omakorda Odette nimeline supertaifuun, mis laastas rohkem Boholi kui Cebu saart. See võimas torm rebis koguni osaliselt katuse ja lükkas ühe siseseina kummuli Blenditi Boholi kontoris. Õnneks keegi vigastada ei saanud ja jaanuari jooksul taastati esialgne seis. Need 2 häda on kindlasti mõjutanud inimesi ja jätnud sügava jälje. Teoreetiliselt saaks veel lisada hädadele vulkaanipurske, tsunami ja maavärina, siis oleks täiskomplekt. Aga loodan, et selleks korraks on hädadega ühel pool. Need inimesed ei pea ilmtingimata nii palju kannatama.

Usun, et eelseisev reis saab olema väga äge ja näen taas uusi põnevaid paiku ja tutvun uute huvitavate inimestega. Loodan väga, et seekord ei jää kuskile koroonalõksu. Ostsin hetkel vaid üheotsa pileti ja tagasi lendamist hakkan hiljem planeerima. Pealegi on plaanis lennata Lõuna-Indiasse umbes nädalaks või kaheks ning siis alles tagasi koju Tallinna. Loodan, et käesolev reisiraamat või blogi on huvitav ja haarav lugemine ning tekitab huvi külastada ka neid paiku.

Päevik

Esmaspäev, 21.03.2022

Ärkasin kell 6:45. Järgmine magamine on plaanis alles teisipäeva õhtul Filipiinidel. Ilmselt saab ka veidi magada mõnes lennukis. Tegin Mirjamile pannkooki ja täiskasvanutele kohvi. Kass Ülo viskas köögi põrandale selili ja nautis kõhu alt silitamist. Ju ta mõistis, et ma lähen pikemale reisile. Panin viimased asjad suurde seljakotti, mis hiljem selgus, oli koguni 20 kg raske. Eile ostsin vist ainuüksi 5 kg šokolaadi kingitusteks ja 1 kg on ka vist taaskord Mirjami plastmassist loomi, millega ma pean tegema head meelt Cebu lastele. Nagu alati on ka sellel reisil minu seljakotis esemeid, mis lõpetavad enda elukaare Aasias, kohast kust nad alustasid oma elu. Filipiinidel ja hiljem Indias tarvitan ja viskan ära mõned särgid, teksad ja tossud.

Tellisin kella 8-ks takso. Õues oli karge hommik. Autode klaasid olid jääs. Eile saabus kevad ja kuulda on juba tihaste vidinat ja kuldnokkade imeilusat laulu. Sellest ma jään sellel korral ilma. Aga jään ilma ka linna tolmust ja jäisest vihmast, mis varsti ilmselt saabub. Tegime maja ees pildid ja musid-kallid. Istusime Mirjamiga taksosse ja Jaanika läks tagasi tuppa. Hakkasime sõitma lennujaama poole ja varsti peatusime Audentese kooli juures ning Mirjam jooksis kooli. See on vist esimene kord, kui ta taksoga kooli sõidutatakse, sest enamasti ta jalutab või sõidab ühe peatuse jagu bussiga kooli. Taksosõit oli lühike, vast ainult 10 minutit. Jõudsin selle aja jooksul ära lugeda Slacki sõnumid. Lennujaam oli väga vaikne ja kõik check-ini lauad olid veel kinni. Istusin pingile ja kirjutasin esimesed read päevikut.

Daria ei ole nii julge, et minna tänavatele demostreerima Putini vastu

Minu kõrval istus Daria Sankt Peterburist. Ma teen ju ikka juttu kenade naistega. Tal oli suur kuhil kohvreid nagu koliks. Ja selgus, et ta kolibki Venemaalt Madridi. Rääkisime üldistamisest ja valust, mis sellega kaasneb. Daria rääkis sellest, et need, kes lähevad tänavale Putini vastu meelt avaldama, on väga julged inimesed ja enamasti istuvad mõned päevad kongis, kus neid mõnitatakse ja tihti ka vägivallatsetakse nende kallal ning hirmutatakse. Ta ei ole nii julge. Ta rääkis ilusat inglise keelt. Rääkisin, et olen Venemaal mitmetel kordadel kohanud väga toredaid ja avatud inimesi. Ta koguni ütles, et ma olen üks esimesi inimesi, kes tema rahvust teada saades ei hakka teda ründama. Tegelikult ikka pöörane lugu ja pöörased ajad. Check-in avati, jätsime hüvasti ja liikusime erinevatesse sabadesse. Selgus, et pidin täiendavalt täitma veel ühe online vormi, et pääseda Filipiinidele. Andsin enda suure seljakoti ära ja näen seda uuesti alles Cebus. Proovisin saada istekohti varuväljapääsu juurde, et oleks jalgadele rohkem ruumi. Väga abivalmis teenindaja saigi esimesele lennule sellise koha, aga Qatari lendudele polevat tal voli seda teha, sest need kohad on tasulised. Aga ma proovin õnne veel Arlanda lennujaama väravas.

Liikusin läbi turvakontrolli ja istusin kohvikus. Ostsin suure kohvi ja pudeli vett, 5€. Kell 10 käisin tualetis ja jalutasin väravasse 8. Kell 10:20 alustati inimeste suunamist pisikesse SASi lennukisse, kus sattusin istuma kõrvuti marokolanna Firdaws'ga. Ta oli käinud Tallinnas stjuuardesside koolitusel, kus nad muuhulgas harjutasid vanast vene lennukist inimeste evakueerimist. Temast saab SmartLinksi pardatöötaja. Tuli välja, et see 20-aastane noor naine oli Tallinnas elanud mõned aastad tagasi vahestusõpilasena. Ta on pärit Tangier’ist, Markost, aga praegu elab Barcelonas. Meie lend väljus täpselt kell 10:45 ja saabus sama kell Rootsi aja järgi Arlanda lennujaama. Ta rääkis moslemina elamisest Hispaanias ja Eestis. Rääkisime üldistamisest ja nö "lihtsalt ütlemisest", mille käigus inimesed ütlevad teistele, keda nad ei tunne, asju, mida nad tegelikult ei pruugiks öeldagi enda tuttavatele inimestele, aga millegipärast ütlevad võhivõõrastele.

Jätsime hüvasti ja liikusime eri suundades. Nägin ka Arlanda lennujaama ekraanidel Ukraina lippe, mis näitab rootslaste üldist poolehoidu Ukrainale ja vastuseisu agressorile. Tallinna lennujaamas kohatud Daria pidas seda ilmingut ootamatuks ja samas arusaadavaks. Ilmselt mitmetele venelastele tuleb teiste riikide ja rahvaste ühtsus ootamatusena, sest Vene meediaruumis seda ei kajastata. Liikusin lennujaama keskele kohvikusse ja ostsin 135 SEK ~ 13€ eest soojaks tehtud salaami ja mozarella võileiva ning kohvi. Tegin tööd ja osalesin ühel koosolekul. Kell 12:35 nägin Qatari lennukit saabumas ja rulleerimas värav 18 poole. Kasutasin Euroopa Liidu roamingut ja kirjutasin päevikut. Korra tõmbas kõhus õõnsaks, kui vaatasin, et käekell näitab juba 14:30. Aga siis jällegi vaatasin telefoni kella ja see näitas õiget, Rootsi, aega 13:30. Pardale minek algab 14:30. Mul oli piisavalt aega, jalutasin päris pika maa ja suundusin läbi passikontrolli ootesaali. Mul õnnestus väravas välja rääkida varuväljapääsu koht ja sain uue pardakaardi. Näitasin taaskord käsivarre musklit ja olin valmis abistama hädaolukorras. Muidu küsib Qatar ja enamus lennufirmasid nende kohtade eest täiendavat tasu.

Kell 15:00 suundusime lennukisse Boeing 787-8, milles oli 9 istet ühes reas. Lennuk ei olnud viimase istekohani välja müüdud. Mul oli koguni nii, et kedagi ei istunud minu kõrvale. Arlanda lennuväljalt tõusime õhku kell 15:30. Kuulasin Reispassi, Müstlist Venemaad, Keskpäevatundi ja Kuula Rändajat podcaste. Samuti alustasin uue raamatu, The Courage to be Disliked, lugemist. Olen viimastel aastatel peamiselt ostnud paberist raamatuid inglise keeles, et loetud raamatud viia Filipiinide kontoritesse. Eesti keeles aga ostan ainult e-raamatuid. Pikad lennud on ees ja tundub, et on piisavalt aega, et häid raamatuid lugeda. Varsti pakuti jooke ja ma palusin apelsinimahla. Mul on endiselt alkoholivaba kalendriaasta. Seda keeldu olen aastaid endale seadnud ainult paarisaastatel. Paaritutel aastatel joon mistahes peenikesi jooke. Aga jah, minu jaoks on see eneseditsipliini ja “ei”-ütlemise kunsti praktiseerimine. Seega eelseisval reisil ma ei joo tilkagi alkoholi.

Vaatasin lennukis India komöödiafilmi

Vaatasin ühte Bolliwoodi komöödiat nimega Suraj Pe Mangal Bhari, kus mängis peaosa minule juba tuttav Punjabi räppar Diljit Dosanjh. Päris naljakas ja huvitav oli vaadata osaliselt tuttavat India elu ja abiellumisega seotud janti. Filmist käisid läbi ka kastiteema ja dowry, mis mõlemad on ametlikult Indias keelatud ja taunitud, kuid omal veidral moel elavad tabudena edasi filmides. Kastide ühiskond peaks olema minevik, kuid tegelikkuses sellega ikka arvestatakse noorte inimeste liitu panemisel. Dowry on talupoegade ühiskonna komme, kus peigmehe pere küsis pruudi perelt suurt tasu. Sellise tasu sisu oli ammustel aegadel see, et üks toitmist vajav suu liikus ühest perest teise ja see kulu, mis sellega kaasnes, arvutati kuni surmani ja see tuli tasuda korraga. Tegelikult on dowry eksisteerinud ka Eesti taluühiskonnas, kus pruudid kogusid veimevakka ja võimalik, et pruudi pere andis kaasavara, et pruut uues peres ei jääks nälga. Kokkuvõttes tore film, kuigi janti ja tilu-lilu oli omajagu.

Pakuti õhtusööki, kõht oligi juba tühi. Lendasime üle pimeda maa ja paiguti oli näha 12 km allpool sügavikus linnatulesid, millest üks oli Kirkuk Iraagis. Basra kohal nägin pimeduses koguni tulelonte, mis ilmselt lõõmavad korstende otsas gaasi- ja naftaväljadel. Olen sarnaseid tulelonte näinud Venemaal, kus samuti üleliigne ja taltsutamatu gaas põletatakse lihtsalt ära. Pärsia lahel alustasime laskumist ja kell 21:35 maandusime Doha lennuväljal. Sain selguse, et minu järgmine lend väljub võrdlemisi lähedalt väravast E1. Jalutasin sööma. Isutas supi järele, aga ei näinud sellist võimalust. Ostsin neljandiku pizzat ja kanasalati. Kulu oli 70QAR ~ 17€. Oktoobris toimub siin pisikesel poolsaarel jalgpalli MM ja seetõttu terminali ümber toimub tohutu kaevamine ja ehitamine. Meie lennuk parkis koguni 15 minuti bussisõidu kaugusel terminalist. Sisenesin lennujaama wifisse ja andsin märku asjaosalistele enda progressist.

Teisipäev, 22.03.2022

Kell 1 öösel liikusin väravasse. Sain jälle tegeleda enda lemmiktegevusega - inimeste jälgimisega. Väravas oli näha mitmeid Euroopa vanamehi, nunnasid ja mobiilimänge mängivaid nokamütse kandvaid noori filipino mehi. Loomulikult oli ka naisterahvaid, kes pöörduvad tagasi koju pärast pikemat tööperioodi. Üks laps tundis elavat huvi minu koti küljes rippunud rohelise kilpkonnapeaga lennukipadja vastu. Mitmel korral tuli seda silitama. Kell 2 liikusime lennukisse, mis oli jälle Boeing 787-8. Kell 2:45 tõusime õhku. Lennuk oli täis ja ma silmasin vist ainult paari vaba kohta. Minu kõrval istusid prantslased. Lend Dohast Cebusse peaks võtma koguni 8 tundi. Proovisin magada, kuid oli üpris kitsas ja sundasend muutis magamise keeruliseks. Tai ja Vietnami kohal oli päris suur turbulents ja lennuk rappus ning ragises nii nagu just prantsataks maandumisel asfaldile. Kell 14:00 pakuti lõunat. Keha on ju alles Eesti hommikus. Veidi keeruline, aga usun, et varsti on kõik ok. Rääkisin prantslaste Maxi ja Paulinega, kes elavad Pariisis. Max on reisimas Soome passiga, sest ta isa on soomlane. Nemad lähevad Boholile. Täitsin kaks vormi, millel oli sarnane info.

Kell 16:45 maandusime Cebu lennujaamas. Sisuliselt läks tund aega, et jõuda läbi kõikidest takistustest. Mitmel korral taheti näha minu tagasilennupiletit, reisikindlustust, mitut vaksineerimistunnistust, online vormi ja PCR testi. Õnneks olid mul kõik vastused olemas. Juba seiskunud pagasilindi äärest leidsin enda suure seljakoti. Liikusin terminali ette, kus esimese asjana tegin 30ks päevaks SIM-kaardi, millega mul on 1GB 5G internetti päevas. Kulu oli 1000PHP ~ 17€. Istusin kollasesse taksosse ja sõitsime läbi õhtuse linna Lapu Lapu saarelt, millel asub Cebu lennujaam, üle silla ja läbi Cebu kesklinna Blenditi kontorisse. Takso sõit maksis 600PHP ~ 10€. Päike just loojus Cebu mäeharja taha ja muutis taevalaotuse roosakas-punaseks. Linnatänavatel oli veel omajagu ummikuid ja kogu 12 km- sõit võttis aega 30 minutit.

Jõudsime Newhouse Mansioni väravasse ja takso lasti hoovi. Taksojuht oli elevil, sest ta sõitis sisse esimest korda sellesse suletud rikaste inimeste maailma. Meie maja ees oli järgmine valvur, kes oli juba minu tulekust rohkem informeeritud. Tasusin taksojuhile ja vedasid kotid treppidest üles neljandale korrusele, sest lift on remondis. Sadasin kontori uksest sisse. Kontori poolel istusid arvutite taga Chester, Kyle, Nina ja Geny-Lyn. Paar arendajat on veel selles meeskonnas, aga nad ei olnud täna kontoris. Tervitasin kõiki ja naised näitasid mulle kööki ja teisel korrusel minu uhket magamistuba. Leppisime kokku, et täpselt kell 19 läheme koos sööma. Mul oli seega 20 minutit aega, et pakkida enda asjad lahti ja käia pesus. Oli igati mõnus olla puhas inimene. Sõitsime Kyle suurema autoga Ayala kaubanduskeskusesse, mis on paari kilomeetri kaugusel. Parkisime auto maa-alusesse parklasse ja sõitsime liftiga keskuse katusele, kus on meelelahutus- ja söögikohad.

Chester, mina, Nina, Geny-Lyn ja Kyle

See keskus on keskklassi ja jõukamate inimeste hängimise koht. Geny-Lyn oli meile valinud mereandide- ja grillrestorani, kus tellisime ühe suure grillivaagna ja kannuga jäävett. Vaagen oli eriline bambusest konstrui, kus grillvardad olid riputatud bambuspulkadele. Vaagna alumisel korrusel oli suur kuhi riisi, merekarpe ja merevetikaid. Väga maitsvad olid grillitud hiidkalmaarid ja krabid. Aga alati hea on grillitud kana ja sealiha šašlõkk. Kui kambas oleks olnud Jay ja Joseph, siis oleks raudselt kogu riis ka ära söödud, aga siin nii suuri riisiõgardeid ei olnud. Saime kõhud täis ja kulu oli 2299 PHP ~40€. Minu kord oli tasuda.

Otsustasin tagasi jalutada. Teised sõitsid autoga tagasi kontorisse ja tegid veel tunnikese tööd ning läksid siis kodudesse laiali. Liikusin läbi Ayala kaubanduskeskuse, mis on nagu Ülemiste või mistahes moodne kaubanduskeskus, tänavale ja jalutasin Google kaarti kasutades kontori, edaspidi kodu, poole. Kavatsen seda paika kutsuda koduks ligi kuu aega. Väga põnev on jalutada, sest siis õnnestub näha rohkem ja vajadusel põigata kuskile sisse. Kohe Ayala keskusest edasi järgmine plokk ehk kuni järgmise suurema ristmikuni oli madalate kuni kahekorruseliste puumajade ja kohati lobudike päralt. Siin elasid pered äridega samas majas ja tihti maja teisel korrusel või mingi poe või teenuse hoovi osas. Siin olid pisikesed pagarikojad, pisipoed, rätsepateenused - terve kirev maailm. See maailm on samuti õhtul ellu ärganud ja käib vilgas töötegemine ja müümine. Mõnes mõttes on siin kasutusel Lõuna-Hispaania siesta, kus keset päeva tehakse paaritunnine paus kodus koos kogu perega lõunatamiseks ja lebotamiseks. Tundub, et siin päevakuumuses ei olegi mõistlik keset päeva rühkida ja füüsilist tööd nõudvaid ülesandeid täita. Õuetöid tehakse pigem varahommikul või enne päikeseloojangut. Aga sellised madalad kvartalid on koduks inimestele, kes töötavad siin samas kõrval kõrghoonetes koristajatena, kokkadena või teenindjatena. Samuti on ainult aja küsimus, millal see kvartal maha lammutatakse ja selle asemele ehitatakse uued kõrghooned äridele ja rikastele inimestele.

Mul on kahtlus, et just siin jalutasin ma 2018 aastal koos Jay’ga. Piilusin sisse ühte ukseavasse ja nägin, kuidas kaks naist õmblesid midagi. See võis vabalt olla õmblusateljee. Loomulikult ei puudunud Filipiinidele omane tänaval kana grillimine, kus muuhulgas süüakse ära kana jalad, pea ja soolikad. Ja enamasti pintseldatakse grillitavad kanatükid üle punase kastmega. Kui ma just ei oleks tulnud restoranist, siis oleksin kindlasti peatunud ja söönud mõned grillitud kanavardad. Jalutasin edasi ja jõudsin Cebu Business Parki, kus on palju kõrghooneid ja klaasist kontorimaju. Leidsin Tender Spa, kus palusin teha tund aega massaaži, mille kulu oli 400 PHP ~ 8€. Poisilik naisterahvas tegi mulle tugevat massaaži ja eriti selga tehes oli kohati valus. Ja hiljem oligi alaselg päris tundlik. Eks valu läheb üle. Jalutasin läbi ühest pagarikojast ja ostsin küüslauguvõid, millega saaks homme pakkuda Muhu leiba.

Kokku jalutasin 4km, mille käigus õppisin tundma Cebu Business Parki, Ayala kaubanduskeskuste (tuleb välja, et neid on veel mitu) ja meie kontori vahelist ala. Väravas juba tervitati mind ja ma liikusin tuppa. Tegin kodustega videokõne ja kandsin ette reisiga seotud seigad. Korter näeb välja suurepärane, tegelikult on see 320 m2 luksuskorter kahel korrusel. Aga kui ma hakkan vaatama detaile, siis tegelikult silman lohakust ja ebakvaliteetset tööd. Näiteks mitmed suured lükandustega seinakapid sulguvad ja avanevad raskelt või on sootuks kinni kiilunud. Aga ma ei kavatse viriseda. Lihtsalt piltidel nägi see korter kordades parem välja. Läksin kesköösel magama.

Kolmapäev, 23.03.2022

Ärkasin kell 10, kuigi olin üleval ka kell 2-3 öösel, kui kirjutasin igavusest päevikut ja tegin tööd. Ajavahe natuke mängis minu ajuga vist. Samuti oli mul raskusi magada uugava konditsioneeriga. Lülitasin selle välja ja varsti oli tuba taaskord väga palav, sest soe õhk pressis akende vahelt tuppa. Aknad ei ole kuigi õhutihedad. Lõpuks sain siiski kuidagi magatud. Alaselg veidi veel valutab ja ilmselt võtan ühe massaaži täna veel, et just seda parandada. Õues oli vaikus, ei olnud linnamüra ega kriiskavaid kukki. Oli kuulda ainult golfimuru pügava muruniiduki häält ja säutsuvaid linde. Hommikul sadas veidi vihma.

Nina oli juba kontoris. Tuli välja, et ta on 10 minuti jalutuskäigu kaugusele rentinud korteri, et ei peaks igal päeval 1-2 tundi ühistranspordiga sõitma. Nina oli juba söönud ja tal oli kodust kaasas topsiga kohvi. Tegin lahustuvat kohvi ja praadisin mune. Ilmselt kirjutan sellisest kombinatsioonist veel mitmeid kordi, sest täpselt nii algab minu hommik. Näitasin Ninale, kes on Blenditis projektijuht ja testija ning tehniliselt haritud, LHV panka sisselogimise erinevaid võimalusi. Samuti näitasin, kuidas digiallkirjastasin ühe PDF lepingu. Lisaks rääkisin talle Garage48 kontseptsioonist ja arutasime, et see oleks lahe, kui 2023 aastal saaks korraldada meie juures esimese Garage48 ürituse Filipiinidel. Ja veel tutvustasin talle e-residentsuse mõtet.

Kell 12:30 helistas mulle Per, kes oli jõudnud väravate juurde. Jalutasin talle vastu ja sõitsime motikaga maja ette. Kutsusin ta meie kontorisse ja pakkusin talle Cocat. Õigemini pakkusin talle tema enda Cocat, mille panin korraks külmkappi. Tal oli nimelt kaasas liitrine klaaspudel Cocaga. Lõikasin kõigile Muhu leiba ja määrisin peale küüslauguvõid. Chesterile meeldisid sarapuupähklid leivas. Pakkusin ka taanlasele musta leiba, aga temagi ei oska ahhetada. Ilmselt on ikka nii, et asiaat rõõmustub lihtsast valgest riisist samavõrd nagu eestlane hapukapsast ja mustast leivast. Per rendib mulle mootorratta Honda RX150 hinnaga 10 000PHP ~ 170€ kuus. Ta startis täna hommikul Tagbilaranist ja sõitis Tubigoni sadamasse, et sõita sealt praamiga Cebu Citysse.

Per rääkis enda 30 aasta pikkusest elust Boholil ja enda töödest rendimootorrataste ja veebilehtedega. Ta ütles, et tal on raske müüa Taanis Wordpressil veebilehti ja e-poode, sest see tarkus on sedavõrd laialt levinud, et keegi sugulane või tuttav teeb ikka poolmuidu ära selle töö. Per on juba 67 aasta vanune. Ta saab hakkama ja suudab aidata ka oma filipinast abikaasa kolme tütart, kes on talle nagu omad lapsed. Äge vanem papi, kellega jätkan jutte juba Boholil. Saatsin ta väravate juurde ja jalutasin tagasi. Vahepeal olid liitunud ka Chester ja Kyle. Chester tellis meile lõunaks riisi rebitud lihaga. Jätkasime töötamist.

Kell 15 tegin ühe lühikese sõidu pilvelõhkujate piirkonda, kus ühes väiksemas majas oli Grand Royal Spa. Mind teenindas Anna, kes tegi mu alaselja korda. Hind oli siin 420 PHP ~ 7€. Sõitsin motikaga veidi maad edasi ja nautisin tõsiasja, et selle kerge rattaga saan mõnusalt pugeda läbi ummikute. Taaskord nägin taamal Cebu IT Parki kõrghooneid ja esiplaanil madalaid kahekorruselisi puumaju. See on lausa uskumatu, kui palju kaableid ripub vahetult nende majade fassaadide ees - tõeline lagritsaspagettide pusa.

Sõitsin veel veidi edasi ja sisenesin golfiklubi territooriumile. Alguses ei tahetud mind lasta restorani ja muru serva, öeldi, et sisse saavad ainult klubi liikmed ja mitte mingil juhul plätudes. Palusin manageri, kes pärast väikest veenmist lubas mind terrassile, kust paistis kenasti meie kontori rõdu. Mõtlen teha golf algajatele ürituse. Aga siin ollakse veel kinni selles vanas eksklusiivsusele rõhuvas mõtlemises, et ennekõike peab olema klubiliikmelisus. Sain kõige kõrgema ülemuse e-maili ja numbri. Selgitan talle ideed sellest, et me teeks ürituse, kus meie töötajad teeksid esimesi golfilööke. Ma ei ole ise ka mingi golfimängija. Mul veel põlved ja selg ei valuta, jõuab ehk hiljem sellega alustada. Kõrval mängiti liivaväljakul tennist, mis oli samamoodi limiteeritud ainult klubiliikmetele. Uurisin maad ühelt daamilt, Julit, kes arvas, et tegelikult saaksin mingisugustel tingimustel sparrida siin mõne klubiliikmega. Vaatan, kas ma viitsin pusida ja pugeda. Äkki mängin enda tennisemängud ikkagi Boholil.

Kodulähedane tempel, kus kokkuvõttes ei näinud kordagi teenistust

Sõitsin taaskord pisut maad edasi ja märkasin Tao templit, kus palusin võimalust seda uhket hoonet lähemalt vaadata. Ma ei tea kuigi palju taoismist ja siaismist, aga sedavõrd huvitavam oli seda hoonet uurida. Võrdlemisi uus hoone on ehitatud traditsioonilist hiina stiili silmas pidades, kus katuseservad on ülespoole painutatud. Loomulikult on ukse kõrval suur gong ja trumm. Sees on mitmed pühapildid ja istuva Buddha kuju. Aga samuti nägin, ilmselt jade’ kivist, ilusat nikerdatud laeva. Väga rahulik paik mürarikka tänava ääres. Tempel oleks justkui tahtlikult ehitatud linna tuiksoonele, et inimesed saaksid keskenduda ja kui nad enam ei kuule autode müra, siis nad on saavutanud täieliku keskendumise. Minu teada müüakse siin kaasa ka veganitele mingeid toiduaineid, kuid hetkel ei näinud ühtegi hingelist peale valvuri, kes mu kenasti sisse lubas.

Kontoris hiljem tuli jutuks, et nad ei ole julgenud kunagi sinna siseneda, sest arvavad, et see on keelatud. Kell 17:30 läks Nina koju ja ilmselt töötab kodust edasi. Tegin mõned tööasjad ja kirjutasin päevikut. Rääkisin pikemalt Chesteri ja Kylega nende projektidest. Chester läks koju kell 19 ja Kyle jäi veel pikemaks ajaks tööle. Sõitsin Baniladi avenüüd pidi põhja poole. Peatusin puuviljaturul ja ostsin värskeid mangosid 150 PHP ~ 3€ kilogramm ja 3 suuremat mangot just 1 kg. moodustasidki. Sõitsin veidi edasi kogukonda, kus majad on väikesed ja toiduhinnad madalad. Palusin kana rinnatüki, mis grilliti otsekohe sealsamas tänava ääres. Õhk oli täis grillkana lõhna ja vinet. Kulu oli 50 PHP ~ veidi alla ühe euro. Väga tore väike kaubandus. Kassas oli üks naine ja tema ees oli pulti meenutav puidust moodustis, millel põõnutas üks sõbralik kass. Kass näis nautivat kõikide ostjate paitusi. Kassidel oli siin hea elu, sest pidevalt said nad midagi head ja maitsvat. Mitmel kassil olid kaelas kaelarihmad. Sõin kana seal samas tänaval, kuigi oleks saanud süüa ka sees vakstuga kaetud laua taga. Tegelikult on just sellised lihtsad söögikohad minu seisukohalt kõige ehedamad Filipiini grillikohad, mis on sisuliselt kõigil 7500 Filipiini saarel. Pesin käed ja tänasin peremees Ray’d, kes uuris, kas kana maitses hästi. Ta elab siin samas majas, teisel pool seina.

Sõitsin veel veidi edasi Baniladi linna kaubanduskeskusesse, kus ei leidnud midagi muud põnevat kui Bo’s Café, kus mulle jahvatati 500 grammi araabika kohvi. Maksin 300 INR ~ 6€. Olen varem Boholil just Bo’s Cafést ostnud seda head kohvi. Sõitsin läbi pimeda linna ja mööda Baniladi avenüüd tagasi koju. Nautisin suussulavaid mangosid - ikka uskumatu maitse! Pakkusin ka Kylele mangot. Kell 20:30 läks ka tema koju. Telekast mängis taustaks reggae dub ja hiljem Youtube jõudis valikuga juba Filipiini karaokeni, kus lauldi reggae klassikalisi lugusid. Muutsin žanrit. Kirjutasin päevikut ja mõtlesin eelseisvate päevadele ning mida ma nendega kõik ette võtan. Tegime veel vahetult enne magamaminekut videokõne kodustega. Magama sättisin kesköösel.

Neljapäev, 24.03.2022

Ärkasin kell 8. Õues säutsusid varblased ja teised rohkem troopilisemad linnud. Tegin nüüd õiget kohvi ja praadisin mune. Veeautomaadi veetünn sai tühjaks ja varud on otsas.

Vaade golfiväljakutele

Vaatasin üle tööasjad ja toimetasin eelmise reisikirja raamatuks vormistamisega. Sain peaaegu valmis. Nina tuli ja asus toimetama. Kell 11 ja 12 tegime intervjuud React.js arendajate kandidaatidega. Me oleme nii harjunud tegema kõike onlines, et alles eile turgatas pähe, et äkki kutsuks nad meie kontorisse. Aga nii lühikese etteteatamisega ei suutnud nad enda praegustelt tööpostidelt meie kontorisse tulla. Sõitsime Ninaga motikaga, tühi plastikust veetünn kaenlas, lähedalasuvasse joogiveejaama. Siinkohal on vast paslik lahti seletada, et kraanivesi ei kõlba juua mitmetes Aasia riikides ja seetõttu on tavaline ärivaldkond veetünnidega varustamine. Aga antud juhul ei ole meie teenusepakkuja esmaspäevast saadik värske veega end ilmutanud. Sellepärast läksime ise veega täitmist otsima. 30-liitrise tünni täitmine maksab pool eurot. Jätsime tünni täitmisele ja sõitsime sööma.

Nina pani ette, et me sööks Native Chicken’it, mis on sisuliselt röstitud pisemad kõhnad kanad. Erinevalt broilerist ei ole need kanad rasvased. Lisaks tellisime riisi ja merekarpe ning joogiks Buko’t ehk noot kookospähklit, mille vedeliku jõin kõrrega ära ja pärast sõin lusikaga ka kookospähkli sisu. Turistid on harjunud sööma vanemat kookospähkli valget tahket sisu, aga kohalikult oskavad hinnata ainult õhukest õhulist lusikaga kraabitavat sisu ja viskavad minema nende jaoks mõttetu kuivanud valge kookose sisu. Nina rääkis, et tal on hiljuti tekkinud boyfriend, kes on kokk ja seetõttu on tal alati hea toit kodus ootamas.

Meie toit maksis kokku 540 PHP ~ 9€, mille me hiljem klapitasime, sest tal oli sularaha ja minu kaarti millegipärast kaarditerminal ei sallinud. Võtsin ATM-st 10000 PHP ~ 175€ ja sõitsime tagasi veejaama, kust võtsime sülle külma plastist veepunsu ning jätkasime teed kontorisse. Chester oli vahepeal kontorisse jõudnud. Tegin Ninale kohvi ja jätkasime tööd. Chester ei hoolinud kohvist. Toimetasin kuni kella 16ni ja siis läksin tiirule.

Sõitsin kesklinna merepoolsesse serva vaatama kogu riigi vanimat kirikut Basilica Minore del Santo Niño’t ehk beebi-Jeesuse katedraali https://en.wikipedia.org/wiki/Basilica_del_Santo_Niño. Praegu kõrguv kirikuhoone on suuresti pärit aga 1740. aastast. Parkisin ratta ühele kõrvaltänavale ja siirdusin kiriku territooriumile. Pistsin ühte kasti 20 peesot ja võtsin suurest kastist kaks punast teeküünalt ning asetasin need ühele alusele pühapildi ees. Õigupoolest oli see suurejooneline barreljeef Jeesuse ja jüngritega. Aga sellel samal barreljeefil olid ka jesuiidi munk ja maailmakaart koos punktiirjoonega, mis ühendas ilge suure ringiga Hispaania ja Filipiinid. Suures hoovis oli parasjagu missa.

Liikusin katedraali uksest sisse ja minu ees avanes suurejooneline peasaal koos võimsa altariga. Altarimaali asemel oli nagu wall of fame, kus olid üksteise peal erinevates lahtrites pühakute, apostlite ja paavstide kujud. Eraldi sissepääsuga oli beebi-Jeesuse kujuga kabel. Mulle imponeerisid selles kabelis muuhulgas ümaraks kulunud trepiastmed. Mõelda vaid, et siin on käinud miljonid inimesed kõikide nende sajandite jooksul vaatamas seda kuju ning edastamas palveid taevastele olenditele. Suure krutsifiksi juurde olid inimesed pildunud raha ikka samadel omakasupüüdlikel ajenditel nagu muinaseestlased pildusid hõbemünte allikatesse või venelased münte purskkaevudesse. Ilmselt ikka selleks, et saaks rahaliselt ots-otsaga kokku või siiski rikkaks.

Liikusin tagasi motika juurde ja sõitsin mere äärde, kus tegin pilti Filipiinide pikimast sillast. See ei ole veel avatud ja ilmselt vajab veel putitamist. See sild ilmselt vähendab kesklinna kahe silla koormust, mis ühendavad lennujaamaga Lapu Lapu saart Cebu saarega. Minu kõrval mängisid mussi ja lehvitasid siltidega punt noori. Tuli välja, et nelipühilased levitasid omal moel kristlust. Nad uurisin minu kohta ja palvetasid minu eest, et minu reis läheks kenasti edasi. Tänasin ja läksin edasi.

Sõitsin Ayala keskusesse, mis on meie kontori lähedal. Parkisin keldrisse ja tõusin eskalaatoritega viimasele korrusele, kus andsin 2 iPhone'i ekraaniparandusse. Toiduosakonnast tellisin omalaadsed sushid, mida siin nimetatakse kimpab'ideks. Muidu on nagu tavaline sushi, muidugi suurem kui meile tuttavad sushid, aga selle vahele lisatakse veel suur punt peenestatud toorest juurvilja. Marineeritud ingveri asemel on äädikamarinaadis sibulad. Osalesin ühel koosolekul.

Liikusin õue ja leidsin popi kohviku nimega Coffee Bean & Tea Leaf, mis kihas õhtul värvikirevast seltskonnast. Sain mängida monitoorimise mängu ja juua matcha teed. Nägin ilmselt lesbisid ja selgelt homopaare. Homod olid eriti äratuntavad nii oma käitumismaneerilt kui riietuselt. Ühel kutil oli seljas maika ja jalas liibuvad teksa-lühkarid. Ühel kutil olid aga jalas eriti lohvakad torupüksid ja croksid. Samuti nägin date'i otsivaid tikk-kontsadel tibisid. Enamasti naised kannavad siin tosse või madalaid sandaale. Kell 20:30 liikusin tagasi keskusesse ja motikaga koju. Käisin pesus ja tegin alumisel korrusel veidi arvutiga tööd. Plats oli puhas, kõik olid koju läinud. Kuulasin taustaks Erki Pärnoja ja India muusikat. Keerasin varsti magama.

Reede, 25.03.2022

Ärkasin kell 9. Nina, kes tundub olema hommikuinimene, oli juba kontoris, kui ma treppidest alla astusin. Sõin ja vaatasin aknast välja, et mõned inimesed ikka veel kõksisid golfi. Kuna kuumus oli juba päris suur, siis nad jalutades hoidsid pea kohal suurt vihmavarju. Ainult löögi ajaks hüppasid nad päikese kätte. Ilmselt oleks päris mõnus ja mitte väga palav alustada mänguga kell 7 hommikul. Rääkisime Ninaga ühest uuest kliendist ja võimalikest huvide konfliktidest teiste sama valdkonna klientidega ning leidsime sobiva lahenduse.

Tegin tööasju ja kell 13 sõitsin massaaži Anna, kes on kolme lapse ema ja juba ka vanaema, juurde. Ta inglise keel on piiratud ja seetõttu pean kasutama lihtsaid sõnu. Maksin 420 PHP ~ 7€ ja sõitsin kodu lähedale turule. Siinkandis oskan juba liigelda ja ei vaja kaardilt suuna või asukoha vaatamist. Turult ostsin mangosid, manostane, ühe õun-mango, ühe suure papaia ja kilo bataati. Kõik kokku maksis 600 PHP ~ 10€. Bataati müüs mulle Emmanuel, kes teatas, et sõbrad kutsuvad teda hoopis Prince Eman’iks. Tuli välja, et ta on fanaatiline lindude kasvataja. Temaga oli turul puuris kaasas üks isane nümf, kellele on ta õpetanud mitu viisijuppi selgeks. Lisaks olid tal veel väikesed viirpapagoid ja veidi suuremad väga ilusad linnud. Ta rääkis, et pühapäeva varahommikuti koos 40 sarnase linnusõbraga Cebus mere ääres teevad nad enda lemmikute lennutamist. See pidavat käima nii, et nad lasevad enda linnud puuridest välja ja vilistavad nad pärast vaba lendamist tagasi puuri. See võiks olla uskumatu vaatepilt, mida sooviksin filmida ja pildistada. Tuleb ilmselt üks pühapäevahommik selleks ohverdada.

Tänasin ja sõitsin veidi nagu Indias vastassuuna teepeenral 100 meetrit ja pöörasin sealt enda kodu väravasse. Muidu oleksin pidanud tegema paarikilomeetrise ringi, sest meie tee on suisa neljarajaline. Pakkusin Ninale seda õun-mangot. Ta polnud ka seda varem söönud. Tegelikult oligi see nagu suur mangomaitseline õun, millel oli rohekas tugev ja mittesöödav koor ning sisu õuna moodi krõmps. Loomulikult oli vilja keskel ka suur kivi nagu mangodel. Kell 16 tuli Geny-Lyn. Tegime temaga raamatupidamise koosoleku. Hiljem käisime hoone katusel, kust avanes ootamatult hea panoraamvaade üle linna.

Vaade meie maja katuselt

Siin võiks vabalt korraldada pidu või päeval käia päevitamas. Jalutasime treppidest alla tagasi kontorisse. Tegime veel veidi tööd ja sõitsime Ayala keskusesse. Nina ja Geny-Lyn sõitsid Geny-Lyni autoga ja ma sõitsin sinna motikaga. Parkisin motika kohviku juurde, kuhu tüdrukud jõudsid enne mind ja testisid meile joogid ära. Mina lippasin kaubanduskeskuse 4-ndale korrusele mobiiliparandusse, kus aga ei olnud mehhaanikut kohal. Ta ei võtnud kõnesid ka vastu. Ütlesin tema töökaaslasele, et tulen tagasi siis uuel nädalal. Liikusin tagasi kohvikusse, kus tüdrukud olid okupeerinud kohviku tagumise nurga. Seekord ei paistnud ühtegi trendikat homo, oli rohkem tavaline kaader. Minu plaan mängida observeerimismängu lendas vastu taevast. Rääkisime ürituste korraldamise ja inimeste värbamise detailidest.

Järsku helistas telefoniparandaja ja soovis, et ma tuleksin nüüd telefonidele järgi. Läks aga hoopis nii, et saatsin talle kohviku asukoha Google kaardi lingi ja tehing toimus kohvikus. Miks ma peaksin jätma pooleli istungi meeldivate naistega ja tormama kuhugi? Pealegi on temal vaja raha. Kahe telefoni ekraani vahetuse kulu kokku oli 3800 PHP ~ 66€. Nüüd on mõlemad Mirjami vanad telefonid töökorras. Tal on juba uus telefon. Aga nii vanade telefonide remontimine ei ole Eestis üldse mõistlik. Samas, ühte telefoni kavatsen kasutada Eesti SIM-i hoidmiseks ja siis vastu võtta logimise tarbeks SMS-e või hoopis kasutada seda pisikest telefoni wifi tegijaks teistele seadmetele. Selleks on neil ressurssi veel küllalt. Tiksusime kuni kella 19:30ni, siis Geny-Lyn sõidutas enda õe Nina tegelikult suhteliselt lähedale koju ning siis sõitis omakorda tunnise teekonna kaugusele enda koju Cebu lõunaserva.

Tellisin veel ühe tassi matcha latte't ja kirjutasin päevikut. Samas sain sõnumi, et ämma kass Siiri, kes vaevles pikalt vähi käes, pandi täna magama ja kõik ilmselt töinavad. Veel pühapäeval silitasin Siirit kõhu alt, aga eks ta oli ilmselt ka siis suurtes valudes. Kahju. Aga see kass sai nüüd kasside taevasse. Sõitsin kodust veidi edasi madalate majade rajooni kana sööma.

Peremees juba tundis mu ära ja osutas kanakintsu tükkidele. Ta pani kohe ühe tüki tukkide peale soojenema. Võtsin kanatüki väikesel taldrikul kaasa ja jalutasin veidi selles mikroühiskonnas. Tänav on ilmselt alles asfalteeritud, mis asendas tõenäoliselt kohutava tolmuse või loikudega kruusatee. Ühest kitsukeses esikus istus taburetil mees, kes lõikas lilledel otsi ja valmistas homseks pulmakimpe. Teisest valgustatud aknast paistis tänavale kaks inimest ja nende vurisevad õmblusmasinad.

Siis aga teisel pool kitsast teed oli rahvast pungil pisike ruum, kus olid seinal suured telerid ja põrandal valged plastikust toolid. Põrandal maas oli rohkesti valgeid ruudukujulisi sedeleid. Siin toimus kukevõitluse vaatamine, aga eelkõige panuste tegemine. Panuseid tehti nelja naise juures, kes istusid pangatellerite moodi lahtrites, võtsid vastu panuseid ja maksid välja võite. Mehi oli selles pisikes toas vast 50 ja vahva oli kuulda, kuidas nad ohkasid, kui nende panustatud kukk sai surma või jällegi, kui kuked ei tahtnud või ei viitsinud võidelda, siis nad jällegi vilistasid ning omal veidral moel julgustasid võitlust. Kukevõitlus on Filipiinidel sisuliselt religioon ja enamus mehi on tegelenud võitluskukkede kasvatamise või hasartselt panustamisega. Ma olen suisa seda spektaklit 2018. aastal Boholil Baclayonis areenil käinus ise kaemas. Mul on sellel teemal väga kahetised tunded. Kannatajad on eelkõige kuked, rahata jäänud pered ja võlgades siplevad mehed. Ja ainult vähesed rikastuvad kihlvedude vahendamisest ja mõned üksikud võidavad majaehituse raha.

Liikusin edasi ja märkasin lapsi. Jagasin kõik kaasa võetud loomakesed neile, rääkisin lapsevanematele juurde jutu ja näitasin filantroop Mirjami pilti. Ma ilmselt näen neid lapsi veel ja ehk ka päevavalguses. Ehk siis õnnestub teha mõned ägedad portreed. Igal juhul mulle see naabruskond väga meeldib ja see tundub turvalisem kui mõni kõrgemate majadega asum. Loomulikult ei ole see kant ka otseselt veel slumm, aga ma ei välista, et ka siin on kuulutatud need majad illegaalseteks ja neid ootab lähitulevikus lammutamine, sest nende majade all olev maa on kinnisvaraarendajatele kahtlemata ahvatlev. Sõitsin läbi pimeda ja autodetulede mere tagasi koju. Käisin pesus ja lülitasin Gufy tööle. Gufy on robottolmuimeja, mis/kes toimetab esimesel korrusel. Panin Eesti SIM-kaardi ühte just parandatud väikesesse iPhone’i. Ega tegelikult mulle keegi sellele ilmselt ei helista ja kui helistab, siis ega ma vastu ikka ei võta. Kes see tänapäeval ikka helistab? Õhtulehe ja pensionifondi pakkuja ehk ainult. Taustamuusikat tegi Youtubes portugaallane Branko. Tegin videokõne Jaanikaga. Mirjam oli seekord sõbrannal külas ja jääb ka sinna ööseks. Viimistlesin Blenditi uut veebi ja südaööl läksin magama.

Laupäev, 26.03.2022

Ärkasin kell 8 ja asusin toimetama. Praadisin bataati ja viimased munad. Eile lõhkusin, loomulikult kogemata ja tobedalt, presskannu ja seetõttu pidin tegema jälle lahustuvat kohvi. Gufy oli iseseisvalt asunud põrandat pühkima. Pakkisin mõned riided ja hädavajalikud asjad motikale ning asusin teele. Ega ma täpselt ei teagi, kuhu või kui kauaks ma sõidan. Suundun põhjatippu, aga võib-olla külastan ka muuhulgas kõrvalasuvat Negrose saart. Eks näis. Esialgu, veidi enne kella 10-t, sõitsin mööda kitsaid ja käänulisi teid mäkke. Päris mitmel korral sõitsin valesti ja pidin ümber keerama. See on veel küll Cebu linn, aga elu on täitsa nagu maal. Lapsed ja kanad-koerad jooksid teel. Tee ääres on lõputult pisiputkasid, kus müüakse chipsi. Jõudsin suuremale teele ja kruttisin veel kõrgemale mägedesse.

Siin sõitsid grupiti ilmselt motoklubid. Mõned olid võrride ja rolleritega, aga neid ühendas sarnane särk. Aga siis olid ka täisvarustuses bike'idega kimajad või krossiratastel poolhuligaanid. Kimati päris uljalt ja ohtlikult. Ilmselt grupisõit soodustab hulljulgust, sest möödasõitudel soovitakse iga hinnaga püsida kaaslastega pundis. Mina täristasin võrdlemisi rahulikult. Jõudsin vaateplatvormini nimega Tops Lookout, kus sissepääsu eest küsiti 100 PHP ~ 1,5€. Kõrgust näitas minu kell 841m, aga ma olen veidi skeptiline selles numbris. Ookeani äärde jõudes pean kella baromeetri uuesti kalibreerima, sest muidu võib see lauskelbast ajada.

Ega ma täpselt ei teagi, kuhu või kui kauaks ma sõidan. Suundun põhjatippu, aga võib-olla külastan ka muuhulgas kõrvalasuvat Negrose saart. Eks näis.

Vaade Cebu linnale ja Lapu-Lapu saarele

Siin avanes hunnitu vaade üle kogu Cebu linna ja väga selgelt oli näha ka kogu Lapu Lapu saart ja tegelikult kaugemate väiksemate saarte rivi, mis suundub Boholi poole. Tõenäoliselt oleks ka öine vaade linnale äge, kui valged täpikesed säraksid kaugele ja sisuliselt kogu ala mäest kuni mereni oleks säravaid täpikesi täis. Cebu on suur linn. Asusin liikuma edasi. Kuumus oli kohati päris hull. Mul ei ole hetkel ka päikese kaitsekreemi. Tuleb ilmselt osta. Aga mägede käänulistel teedel oli päris vahva ja otseselt mitte väga kuum, sest külmem õhk jahutas mõnusalt. Ühes teeäärses väikeses toidukohas tellisin banaani-mango värskelt pressitud mahla koos purustatud jääga. See mass oli alguses nii paks, et kõrs seisis joogis püsti, aga väga maitsev ja toitev. Kulu oli suure klaasitäie joogi eest 100 pesot, mis on 1,5€.

Motorist ja lennuki piloot Paulo tegemas tiiru

Üks täisvarustuses Yamaha bike-mehe Pauloga tegin juttu. Selgus, et ta elab põhja Cebus ja on ametilt piloot Vietnami lennufirmas. Aga nüüd on covidi tõttu 2 aastat kodus tiksunud ja peab hakkama tagasi sadulasse pääsemiseks alustuseks tegema kalleid teste ja simulatsioone. Ta rääkis, et talle väga meeldib reisida. Muuhulgas rääkis, kuivõrd väsitavad on gay-stjuuardid. Samuti selgitas ta, et mõnel reisil ei saa nad stjuuardesse kaasa võtta. Näiteks lennul New Delhisse ja ööbimisega selles linnas, ei soovitata naisi taksodega sõidutada kartes vägistamisi. Eks seda Delhi vägistamiskultuuri olen varasemalt pikemalt käsitlenud, mis on üks keeruline lugu. Oli vahva ja sundimatu jutuajamine. Jätsime hüvasti ja sõitsime erinevates suundades edasi. Cebu mäeaheliku ületamine oli päris lõbus, sest asfalt on enamasti hea kvaliteediga. Ilusad vaated ja palju rohelust, sest praegu on ka siin kevad. Suve alguses kõrbeb ka siin loodus pruunikaks kuniks siis jälle augusti mussoonvihmad kõik uuesti värskeks loovad.

Jõudsin läänekaldale ja sõitsin rannikuäärset teed mööda põhja poole. Taburani linnas sõin tocilog’i, mis on riis, sealiha tükid ja praemuna. Selle lihtsa toidu kulu oli 85 pesot ehk nõks üle euro. Osa riisi jäi ikka järgi, sest ma lihtsalt ei suuda nii palju riisi süüa. Sõit rannikul oli tegelikult suhteliselt igav, sest linnad ja külad on lükitud üksteise otsa nagu kõrre otsas metsmaasikad. Veidi on need külad ja linnakesed äravahetamiseni sarnased nagu mujal Filipiinidel või tegelikult kogu Kaug-Idas. Näiteks usun, et Indoneesia ja Filipiniide teedel sõites võiks leida palju sarnasusi, kui välja arvata tõik, et Filipiinidel on paremad teed ja mošeede asemel on kirikud ja kabelid. Samas külade taga on näha veise- ja kitsekarju, rohumaid, riisipõlde ja isegi viinamarjakasvandusi. Kogu lauskmaa on võetud toidu tootmiseks kasutusele. Nägin maisikoristust. Eelnevalt mägedes nägin trepjaid põlde, mis olid suudetud rajada koguni 60 kraadise kaldega mägedele. Tagumik oli sõitmisest juba surnud ja kilomeetrid kohati venisid nagu tatt.

Kala kuivatamine

Jõudsin kella 16-ks Cebu saare põhjaossa Medellini, mis ise on väike linnake, millel on omakorda nagu Miamil eraldi asum mere ääres. Parkisin naglalt motika ühe resorti hoovi ja läksin rannakohvikusse uudistama, kas saaks kohvi või midagi head süüa. Ei näinud ühtegi ettekandjat ega märki, et siin üldse saaks midagi tellida. Istusin rannabaari maha ja tegin kosutava supluse meres. Vaid kümne sammuga läheb sügavaks ja liivarand kaob jalge alt. Vesi oli soe ja rand oli täitsa puhas.

Kõrvalolevas asutuses oli rohkem rahvast ja sealne vesi kihas inimestest. Aga siin olid vaid mõned üksikud selfietegijad poseerimas rannaliival. Soovitasin ühtedel naistel veidi pildi tegemise nurka muuta, et saaks oluliselt paremad kaadrid. Selgus, et nemad olidki põgenenud sellest kõrvalasuvast resortist, et leida rohkem tühjemat rannariba. Nad on kõik õpetajad ja olid tulnud siia õpetajate nö kick-off üritusele. Nemad alustavad kontaktõppega esmaspäevast pärast 2 aastat mitteõppimist või distantsõpet. Koolide sulgemine tuli 2 aastat tagasi šokina ja Filipiinid ei olnud üldse valmis selleks, et üle minna distantsõppele. Õpetajatel puudusid oskused ja vahendid. Kogu õppematerjal oli analoog ehk õpikud ja vihikud. Samuti paljudel lastel ei ole ligipääsu arvutile ega teinekord elektrilegi, rääkimata internetile. Ikkagi vaene riik ja vaesed inimesed, kes proovivad lihtsalt kuidagi toime tulla. Lubasin tulla päikeseloojanguks tagasi.

Peaaegu Cebu saare põhja tipus

Sõitsin Cebu saare tippu avastama. Plaan oli sõita päris saare tippu, aga see osutus ootamatult raskeks. Kõigepealt sõitsin Maya sadama väravasse, kus selgus, et siit saab ainult väikelaevadega Malapascua saarele. Proovisin erinevaid külateid, mis viisid mind ägedasse maailma. Teed olid kohati nii kitsad, et motikaga ei pääsenud majade vahelt läbi. Inimesed, eriti lapsed, olid rõõmsad, et lõpuks juhtub midagi erilist. Lõpuks sain aru, et pean uurima teejuhiseid kitserajale, mis viib Nalundan’i randa, mis on ka peaaegu saare tipus. Hiljem sain teada, et see eraldatud rand on kivine ja sinna saamiseks peab ronima kohati väga keerulistest kaljudest alla. Sõitsin siis läbi küla ja võrkpalliplatsi kõrvalt läbi banaaniistanduse otseteed mäkke. Siis jätsin ratta mäe otsa ja jätkasin jala.

Õnnelik lapsepõlv

Tihnik ja kaljud olid liiga karmid, et plätudes edasi trügida. Samuti ragistasid selles tihnikus veel kitsed, kes olid kellegi farmi osa. Kuigi nende söömist mina ei seganud. Seega jätsin selle seikluse pooleli vast 200m enne päris tippu. Jalutasin tagasi rattani ja sõitsin läbi küla suurematele teedele. Sõitsin Medellini tagasi, kusjuures laskuv päike paistis otse silma. Kell 18 päike loojus. Istusin võrdlemisi soojal liival ja nautisin vaadet. Tegin Mirjamiga videokõne ja näitasin tallegi ümbrust ning melu. Ta oli parasjagu sõbranna juures ja mängisid Legodega.

Ümberringi lapsed hullasid vees ja teismelised tegid Instagrami pilte. See on kohalike kuurort, kus maksad sisenemistasu, varjualusega laua tasu ja majutuse tasu. Siin inimesed ööbivad ka rannaliivale püstitatud renditud telgis, mille kulu on 300 PHP ~ 6€. Seega siia tullakse sõpruskondadega või perega ning renditakse ühine laud ja tuuakse söök ise või tellitakse lähedalasuvatest putkadest ning nauditakse koosolemist. Majutuse osas on siis valik, kas lihtne hostel või telk. Olin kahevahel, kas ööbida siin mingis majutuses või sõita väikese ringiga tagasi koju. Otsustasin minna õhtusele sõidule, sest õhtul on palju jahedam ja päike ei kõrveta. Mu käsivarred, kael, kurguauk ja pooled reied on tulipunased. Panin endale nendele kohtadele jahutavat ja rahustavat kreemi.

Ka Medellini rannas oli põhiline tegevus päikeseloojangul ennast pildistada

Kell 18:30 asusin teele. Taevas oli läinud pimedaks ja ida pool sähvisid suured ja kurjakuulutavad äikesenooled. Tegelikult on kiivriklaas all asendis vastik sõita, sest see on tumendatud klaasiga visiir ja seetõttu on pimedas nähtavust kohati kehvakene. Kell 19 jõudsin Bogo linna. Sõitsin ühe massaažikoha juurde, aga siis selgus, et linna 2 massaažipakkujat on uksed sulgenud. Aga siis tädi, kes mulle seda teatas, märkis, et ta töötas siin salongis veel detsembris ja ta võib ikka mulle massaaži teha enda kodus, mis on sisuliselt hoone taga. See sobis.

Ta valmistas toa ette. Tuli välja, et see tuba oli väga lihtne ja voodi oli sisuliselt puulavats, kuhu ta oli laotanud lina. Aga kokkuvõttes ei olnud väga ebamugav, kuigi pidin voodis olema diagonaalis, et enda pikkuse kiuste kuidagi ära mahtuda. Massööri nimi on Rizzella ja tal on 3aastane tütar. Ta rääkis, et mitmed tema sõbrad lõpetasid läbikäimise, kui selgus, et ta on üksikema. Tegelikult oli ka nõukogude ajal vallaslapse saamine suur häbi. Usun, et selles viltu vaatamises mängib kindlasti suurt rolli katoliiklik kasvatus. Maksin 350 PHP ~ 7€ ja liikusin tagasi motika juurde.

Tundsin tibutamist ja siis varsti tuli juba tugev vihmasadu. Panin ratta ja asjad vihmavarju. Rizzella tütar oli seni olnud grillkanaputka ees koos ühe Rizzella sõbranna ja tema samaealise tütrega. Tellisin siit grillkana. Kahjuks siin tuli osta terve kana hinnaga 200 PHP ~ 4,5€. Kana ei olnud samas liiga suur. Kondid jätsin koertele. Selline kana ostetakse mitme peale ja juurde süüakse ikka hunnik riisi. Mul oli aga puhas valgulaks, ei mingit riisi. Vihm hakkas järele jääma ja vaid pisut tibutas verl. Tänasin ja asusin teele.

Poole tunni pärast oli vihmasadu nii suur, et peatusin ja otsisin varju. Istusin bambusest tehtud varjualuses ja kirjutasin päevikut. Tegin vist ikkagi halva otsuse, et asusin tagasiteele. Suur vihm andis järgi ja ma otsustasin edasi liikuda. Kaalusin jääda kuskile öömajale, kui peaks jälle hakkama halastamatult sadama. Teine häda oli selles, et sellel motikal ei tea ma täpselt, kui palju on mul bensiini paagi põhjas järgi. Bensiinijaamad olid aga ka kõik suletud, vist oli liiga hilja.

Kurat, jälle hakkas sadama. Otsisin jälle varjualust. Ma olin veidi mures juba seljakoti sisu pärast. Ma olin eelmises peatuses pannud seljakotile peale vastava vihmakatte, aga äkki vihm pressib jälle fotokasse ja läpakasse. Ma olen ühe korra läpaka ekraani Filipiinide paduvihmaga pekki keeranud. Aga hiljem selgus, et vihmakaitse ja kott olid minu tehnikat ilusti kaitsnud. Kõik kaherattalistega sõitjad olid kuskil varjualuses. Sellise suure sajuga elu peatub, jäädakse pausile. Üks minuga varju jaganud ekipaaž oli koguni kolmeliikmeline pere, kus väike poiss istus kannatlikult. Kõik olid vait, keegi ei rääkinud. Sisimas oleks nad ilmselt tahtnud needa seda olukorda või seda, et miks mees on nii vaene, et ei suuda osta autot. Kõrval kraavis oli tohutu lärm - Eesti konnadest palju suuremad konnad tegid meeskoori. Hiljem nägin neid konni jalutamas üle tee, aga nende turvalisust oli väga keeruline tagada.

Grillkanaputka juures sain ennisti seda konna lähemalt vaadelda ja pakkusin tallegi kanalihatükikest. Oli uje ja tagasihoidlik konn. Sisuliselt oli ta Eesti kärnkonna sarnane, aga kaks korda pirakam. Vihm andis taaskord järgi ja sõitsin edasi. Ma olin unustanud varukiivri ratta külge, avaus ülespoole, ning see oli nüüd muutunud vett täis kastruliks. Õnneks olin enne just varukiivrit hakanud kasutama, sest sellel on läbipaistev klaar klaas. Sellel motikal on sümpaatne, ilmselt generaatorist tulenev, iseärasus, et kui sõidan näiteks mäest alla ja võtan gaasi maha, siis esituli kaotab poole enda valgusest ja kui annan gaasi, siis hakkab jälle särama. Nii sõites on muidugi päris nõme ja mitmel korral sõitsin läbi suurtes loikudest, mis tulid mulle totaalse üllatusena, ja tegid mu tossud taaskord läbimärjaks.

Proovisin endiselt mitte viriseda, kuigi olukord oli selleks igati küps. Ma olin trussikuteni läbimärg. Aga varsti lakkas vihm täielikult ja ma laskusin paarisajameetristelt mägedelt rannikule ja suundusin mööda idakallast Cebu linna poole. Catmonis sain tankida paaki 200 peso eest kütust. Paak päris tühi ei olnudki, midagi endiselt loksus paagi põhjas. Need 2 rahatähte, mille ma andsin üle tankijale ja mis olid mul lühikeste pükste taskus, tilkusid veest. Vahetasin riided ja panin jalga pikad püksid. Nüüd oli juba palju parem, aga suuresti oli tagasisõit ikkagi kannatamine ja mitte sõidu nautimine. Oli äge seiklus, aga samas oleks olnud mõistlik ööseks jääda Medellini. Aga ei tea ka kunagi, et mida 50% vihma tõenäosus ilmateates tähendab. See on mul siin viibitud aja esimene vihm. Jõudsin koju kell 00:30 öösel. Käisin pesus. Mul on nüüd seljas sümpaatne valge maika ehk siis teisisõnu sain kõvasti päikest. Läksin magama kell 1.

Pühapäev, 27.03.2022

Ärkasin kell 9:30. Sõin hommikusöögiks papaiat ja mangot. Tegin rahuliku tempoga hommiku, sest eilne sõit oli veel ikka kontides. Võtsin ühe peavalutableti, sest ilmselt sain eile vihmas ja märjalt sõites veidi külmetada. Aga üldiselt on seisund stabiilne. Suutsin sebida kella 12:30-ks massaaži ja seekord teenindas mind Fe. Õigupoolest ma küsisingi aega broneerides, kas Anna või keegi teine samuti suure kogemusega massöör. Palusin massaaži ainult kõhuli olles, st seljale, tagumikule ja jalgadele. Elumahlad hakkasid jälle voolama. Tänasin ja sõitsin Ayala keskuse juurde, kus parkisin ratta. Tuli välja, et siin peab maksma motika parkimise eest 30 pesot ehk pool eurot. Ma olen seni seda vist lihtsalt ignonud.

Otsisin suurt toidupoodi, kus saaksin muuhulgas päikesekreemi ja uue presskannu. Aga sain ainult paki mune. Ostsin täiendavalt bao piruka, mis on mulle meeldima hakanud. Bao on aurutatud suur piruka-päts, mille sees on rebitud sealiha ja keedetud muna. See maksis vaid 50 pesot ehk veidi alla euro. Balti Jaama Turul müüakse vist ikka mitu korda kallimalt sarnast baod. Väga äge soe suutäis. Apteegist sain päikesekreemid. Sõitsin tagasi koju. Sõin bao-pirukat ja hiljem bataadi-muna toitu. Tegelesin päeviku ja piltidega.

Proovin akna vahelt pildistada Collared Kingfisher’it ehk kaelus-jäälindu. Sarnaselt Eesti jäälinnule meeldib tal istuda ja oodata-vaadata puunoti otsas või mõnel kindlal oksal. Panin pikale objektiivile otsa veel ekstenderi, aga pildistamise hetkel oli objektiivi klaas udune ja lind lendas minema. Õues on soe ja niiske ning toas otse vastupidi. Proovin kindlasti veel.

Nii mõnus oli toas, et ei läinudki enam õue. Tegelesin veidi Blenditi uue lehe meta tekstide ja muu sellesuguse teemaga. Sõin veel õhtul puuvilju. Tore jõude päev oli pärast sellist hullu sõitmise päeva. Tegin Jaanikaga videokõne. Nüüdsest on ajavahe Eestiga viis tundi kuue tunni asemel. Tegelikult võiks Euroopas selle kella keeramise jandi lõpetada, sest see tekitab lihtsalt segadust ja näiline kasu oli ilmselt 100 aastat tagasi või tööstusrevolutsiooni ajal. Nägin eile õhtul köögi põrandal suurt gekot ehk Tokay Gecko’t. Need loomad söövad sipelgaid ja kärbseid. Kell 21 sättisin magama.

Esmaspäev, 28.03.2022

Ärkakasin kell 8:30 ja käisin pesus. Õues hakkas sadama vihma ja golfimängijad pagesid murult klubihoonesse varju. Määrisin Aloe Vera kreemi põlenud jäsemetele. Ilmselt koorub see nahk kõik maha, sest laupäevane põletus oli ikkagi päris hull. Jalutasin trepist alla kontorisse ja Nina juba toimetas. Samuti toimetas Gufy. Uurisin Ninalt tema nädalavahetuse kohta ja rääkisin enda seiklustest. Tegin süüa. Tegin esimese portsu tööd. Kuu viimasel nädalal tuleb hoida tempot peal, et saaks viimased asjad tehtud ja projektid live’sse või vähemalt oluliselt edasi. Jay on ka puhkuselt tagasi ja andsin talle kohe 2 ülesannet.

Nina tellis meile lõunaks komplekti, kus oli grillkana koib, pätsikene riisi ja veel kastmega riisinuudlid. Lisaks oli veel puljong ja magus mullita limps. Lasen temal üllatada ja tellida lõunatoidu, mille hinda siis pärast klapitame. Rääkisime fenomenist, kus näiteks jaapanlased ja korealased tulevad Filipiinidele ning otseteed lähevad sushit ja muud oma maa toitu sööma. Isegi ei kaalu uudistada ja proovida kohalikku cuisine’i. Ma proovin ikka süüa või vähemalt proovida kõike. Ma olen isegi Hiinas putukaid ja usse proovinud. Jätkasime tööd. Tegin kohvi- ja lugemispausi. Käsilolev raamat on mul endiselt The Courage to Be Disliked - autorid on Ichiro Kishimi ja Fumitake Koga. Raamatu ülesehitus on veidi harjumatu filosoofi ja õpilase dialoog erinevatel teemadel. Aga kannatab lugeda ikka.

Tegin pilti jäälinnust, kuigi päris sellele oksale ta ei suvatsenudki lennata, kus ma teda esmalt märkasin ja mis oleks olnud aknaga samal kõrgusel. Aga nüüd kössitas ta ühel madalal oksal maapinna lähedal. Aga vähemalt esialgu suutsin ta ära fikseerida. Pilt on veidi udune ja tundub, et käe pealt ei pruugigi saada paremat tulemust või on probleemiks ikkagi ekstender. Eks proovin veel. Nina sõitis Geny-Lyn’iga köögiriistu ja -tarbeid ostma, et me saaksime elementaarse varustuse, et korraldada üritusi koos kokkamisega. Kokk andis nimekirja, mis peab olema ostetud enne, kui ta oma kodinatega tuleb.

Kana grillimise kultuur on Indo-Hiinas nii levinud, et kõikjal tänavanurkadel õhtuti alustatakse tossutamist

Mina läksin varsti tiirule ümbruskonna tänavatele. Ostsin kana ja tegin mõnest lapsest pilti. Jagasin Mirjami antud loomakesi. Kõik olid rõõmsad. Päike loojus ja varsti oli hämar. Sõitsin puuviljaturule, kus ostsin Emmanuelilt ja tema emalt papaia, mangod ja ananassi. Kõik olid taaskord kasvatatud Mindanao saarel, mis asub veidi lõuna pool.

Jälle ilmus välja palju lapsi ja jagasin ka neile loomakesi. Üks laps hakkas nutma, et ta ei saanud dinosaurust. Kurat, kust ma oleksin pidanud teadma, et tema soovib ainult sauruseid? Ta oli lohutamatult õnnetu. Tuli välja, et ta kogub sauruseid ja on nendes juba ekspert, olgugi, et ta tundus viieaastane. Puuviljad läksid maksma 320 PHP ~ 5.5€.

Jagasin lastele Mirjami plastist loomakesi

Sõitsin teepeenart pidi veidi edasi Newhouse Mansion ehk mõisa väravasse, kus püssiga valvur avas mulle tervitusega värava. Ta kaelas rippus uhke päris kärbik. Toas tegin veel tööd ja tegelesin React.js ja Drupali võimalike kandidaatidega. Varsti saabusid õed Nina ja Geny-Lyn, kes jõudsid tagasi shopingult, kus nad kulutasid mitme kasti jagu mandi eest kõigest 10 000 PHP~ 180€. Sain ka uue presskannu. Tegime ühtlasi HR koosoleku, kus arutasime muuhulgas personaalsete eesmärkide ja nende mõõtmise keerulist maailma. Samuti andsin vabad käed tähistamiseks, kui näiteks kellelgi on sünnipäev või näiteks toimub projektis mingi oluline sündmus, nt live’sse minek. Samuti otsustasime, et hakkame kaardistama kõikide töötajate personaalseid arenguplaane. Hakkame soosima testide tegemisi ja sertifitseerimisi, mille kulu võtame enda kanda. Pealisülesanne on hoida töötajad pidevas arengus ja motiveeritud. Naised läksid kodudesse kell 20:30.

Tegin veel ühe riis- ja praemunaroa, sest kõht läks kuidagi heledaks. Sõitsin tunniks ajaks kohvikkuse matcha lattet jooma ja raamatut lugema. Raamatu kinnitasingi lihtsalt kummipaelega pakiraami külge. Tegin Jaanikaga videokõne. Taaskord Mirjam ei tahtnud minuga rääkida. Pean ilmselt alla laadima Snapchati ja selle kaudu temaga sõnumineerima ja rääkima. Kell 23:30 sõitsin tagasi koju. Olen terve päeva kandnud pikkade varrukatega särki, et rahustada käsivarsi ja mõnes mõttes ka mitte eksponeerida enda punaseid käsi. Südaööl läksin magama.

Teisipäev, 29.03.2022

Ärkasin kell 8. Käisin pesus, sõin ja jõin kohvi. Jäälind poseeris minu jaoks just õigel oksal. Proovin järeltöötlusega imet teha, aga pilt oli ikkagi veidi ähmane. Tegin esimese ühiku tööd ja lugesin raamatut. Kell 10 saabus Nina, kes alustas päeva kohe online koosolekuga. Kell 11:30 otsustasin teha midagi sootuks teistsugust kui eile kui ma olin kogu päeva toas. Pakkisin asjad ja sõitsin Lapu-Lapu saarele ja Mactani linnast läbi Angasili pisikesse sadamasse, kuhu jätsin motika ja kiivri.

Valvurpoiss lubas valvata. Nende nimedega on siin väike segadus. Kord on Mactani saar ja siis jälle Lapu-Lapu saar ning sama on linnade nimedega. Igal juhul lennujaama nimi Mactani rahvusvaheline lennujaam. Ostsin pisikesest putkast laevapileti Olango saarele, mis on tegelikult suhteliselt lähedal. Pilet maksis pool eurot. Kell 12:37 hakkasime liikuma. Paat oli reisijatest pungil. Lained olid päris suured ja pritsis vett korduvalt reisijatele. Aga selline värskendus ei olnud keset kuumust kindlasti ebameeldiv.

Minu juures oli punt vallatus ja ülemeelikus meeleolus keskealisi mutte, kes itsitasid ja lõpuks üks neist moodustas lause, et neile meeldib minu nina ja silmad. Ja jälle kõvem itsitamine. Ütlesin, et olen väga tagasihoidlik ja panin näomaski silmade ette. Mutid rõkkasidki kogu tee. Ega turiste selliste paatidega palju ei sõida ja eriti paar viimast aastat pole ilmselt keegi sõitnud. Turiste veetakse siia saarele teise laevaga ühest teisest sadamast, mis asub suurte hotellide juures. Sellised väikelaevad sõeluvad edasi-tagasi ja hoiavad Olango inimeste ühendust peamise tööpakkujaga. Samuti viivad nad koju toiduaineid ja rõivaid, mida nad ei saa osta enda saarelt.

Kell 13 olin juba sadamas, istusin tricyclel ja sõitsin Talimani sukeldumiskeskuse poole. Sõit läks maksma 150 PHP ~ 2€. Jalutasin vaikselt mere poolne. Istusin rannabaari ja palusin pudel vett. Varsti ilmus välja keskuse juht Niel. Ta ise ei ole sukelduja, vaid hoiab üldiselt kohal silma peal. Hetkel puudub keskuses endiselt elekter, sest elektriliine alles taastatakse. Ja seetõttu ei saa ka majutusteenust pakkuda. Lisaks vist taodeldakse ka kasutuslube. Õigupoolest see saar sai detsembri taifuuni poolt kõvasti räsida. Ka siin oli täielikult hävinud mitmed majad ja katused olid räsitud kõigil hoonetel.

Selle koha omanikud on üks pere, kus naine on kohalik poliitik ja mees on Cebus pikalt elanud sakslane. Niel on silmnähtavalt ladyboy. Tal olid küüned lakitud ja puhv peas. Ta oli 9 aastase poisina leidnud, et ta vist on tegelikult ikkagi tüdruk, kui ta hakkas kleitide ja kontsakingade vastu rohkem huvi tundma kui autode ja püsside vastu. Ta vanemad aksepteerisid olukorda ja ei soovinud teda vägisi ümber kasvatada, kui ta sai 12 aastaseks. Käisin ujumas esimest korda selle uue snorgeldamiskomplektiga.

Praegu oli kõrge veetase ja seetõttu ma alustasin just sukeldumisest. Tegelikult oli esimene 100 meetrit ikka väga madal ja oli tegemist, et ujuda mööda veekasvudest ja mitte kraapida kõhtu vastu kive. Esiteks oli väga igav ja ma ei näinud ühtegi kala. Siis hakkas minema sügavamaks ja nägin esimesi koralle ja nende vahel askeldavaid värvilisi kalu. Usutavasti olin 10-12 m kõrgusel merepõhjast, kus oli vaevu näha põhjas toimuvat elu, ja siis märkasin juba tumesinist sügavikku, millest edasi ei ujunud. Tagasi ujudes leidsin optimaalse sügavuse, mis oli 2-4 meetrit, kus oli selge vesi ja palju koralle. Proovisin ka sukelduda ja puudutada liivast põhja. Täiesti saab, aga ka see mask pressib valusalt silmnägu. Pean ostma pisikeste klaasidega prillid, et sukeldumisel prillide pind oleks võimalikult väike, et omakorda veesurve oleks võimalikult madal. Ma pole varem üldse lestadega ujunud ja need teevad võimalikuks minusugusel morsal ujuda pikki vahemaid või järsku sukelduda mitmeid meetreid. Lihtsalt minek on sedavõrd hea. Nägin erksiniseid meritähti ja mitmeid teisi kalapoeg Nemo karaktereid. Ok, haid ei näinud. Nägin ilusaid värvilisi ja kohati väga uudishimulikke kalu. Nad tulid otseteed minu juurde. Tegelikult oli mul peos veidi keedetud riisi, mis pidavat neile maitsema sama hästi kui sai. Ujusin tagasi ja kokku oli minu väike ujumistiir 400 meetrit.

Sukeldusmiskeskuse juht Niel

Päike lõõskas ja panin asjad kuivama. Niel pakkus kohvi ja praetud banaani. Me rääkisime veel kapis olemise ja kapist välja tulemise riskidest. Rääkisin talle nendest ladyboydest, kellega ma mängisin Tagbilaranis Boholil sulgpalli. Ja kuidas nad panid huulepulka huultele enne väljakule jooksmist. Naersime korralikult. Ta käis mulle välja idee, et ma võin võtta rolleri ja kimada sellega saarel ringil. Mõte oli hea. Ma pole nii ammu rolleriga sõitnud, et alguses pidin harjuma, et pole sidurit ja käiguvahetust ning et isteasend on nagu taburetil, põlved koos nagu Liisi Koiksonil. Motikaga olen harjunud tunnetama pööranguid nii, et bensiinipaak on reite vahel ja kannikatega tunnetan samuti kogu sõitu. Aga selle putukaga sõites pole sellist tunnetust ja pean olema hoolas, et kuskil käbla ei käiks. Eriti esimene lõik, üle vulkaaniliste teravate kivide ronimine, oli väljakutse.

Jõudsin betoonkattega teele ja sõitsin läbi väikeste asumite. Siin pole väiksemad lapsed eales näinud valget turistiahvi nagu mina, sest turistid pole siia jõudnud 2 aastat. Igal juhul pakkusin parajal määral saarerahvale elevust. Külad on nagu külad ikka väljaspool suuri linnu. Kivimaju oli ainult suuremates keskustes ja enamus olid puust lobudikud.

Lapsed jooksid tänaval või vedelesid niisama kuskil varju all. Veel oli päris kuum, hiljem tullakse massiliselt tänavale. Praegu on veel tunnikese jagu jõudeaega. Sõitsin saare, mille läbimõõt ongi vast 10 km, lõunatippu, kus otsisin üles lindude vaatluspaiga ja mangroovimetsa hoiuala. Teel sinna nägin, kuidas elektrikud paigaldavad elektriliine.

Kolmanda maailma maal ja linnades tervikuna ripuvad elektriliinid postidel, mitte nagu Euroopas, kus vähemalt linnades on elektriliinid maasse kaevatud. See aga tähendab, et kui tuleb kõvem torm, siis puud kukuvad liinidele ja ongi elektrikatkestus. Nägin üksjagu suuri puid ikka veel teede ääres ja katkiste katustega hooneid. See taifuun oli väga laastav just sellistel väikesaartel. Parkisin ratta ja uurisin maad. Selgus, et linnuvaatlustorne ei ole enam, sest torm lõhkus need ära, ja teisalt ei ole ka linde kell 16 päeval. Aga selle-eest sain jalutada mööda samuti räsida saanud postidel jalgteed läbi mangroovisalu. Kohati krigisesid catwalki bambuslipid 93kg-se mehe sammude all päris ähvardavalt, aga vette ei prantsatanud. Käisin rohkem mööda tala ja naelte joont, kus oli lootust suuremale kandevõimele.

Siiani on tormist murtud puud tänavatel. Samuti on näha valimisreklaami

Mangroovisalust väljudes muutus see sama postidel tee sadamakaiks. Kai lõpp oli tormi poolt sedavõrd räsitud, et ainult postid olid püsti. Jalutasin tagasi. Nüüd oli juba mõõn ja mangroovipõõsaste alune oli paljastanud muda ja selle sees käis äge plõksumine. Selles mudas elab üks kahepaikne, keda olen varem pikemalt jälginud Andas Boholil sarnasel mangroovi hoiualal. Need mudaelukad teevad sellist plõksuvat ja üsna valjut heli. Tegin neile sarnast heli vastu ja nad hakkaksid mulle entusiastlikult vastu plõksima. Kaks kutti, kes siin selle koha eest vastutavad, rääkisid, et neil on plaanis kõik hooned uuesti taastada, aga töö on üüratu. Mõned hooned olid täiesti maa pealt pühitud ja mõnedest olid järgi ainult seinad. Samuti on mõned jetid ja paadid ikka veel mangroovivõsas, sest torm lennutas need sinna ja nad ei ole jõudnud veel sellega tegeleda. Uskumatu lugu. Jätsin 100 pesot annetusena neile ja alustasin sõitu saare põhjatippu.

Nüüd oli päike kaotamas kuumust ja inimesed olid kõik tänaval. Ega siin midagi muud teha ei olegi kui tulla õhtul tänavale. Mõnes külas kuulsin suure generaatori mürinat, mis tootis külale elektrit, sest ilmselt on siin ka muudel aegadel elektri varustamisega probleeme. Ikka hõigati ja lehvitati mulle. Mitmel pool mängisid noored võrkpalli ja korvpalli. Nägin, kuidas üks laps jooksis, teismeline kana, kes ilmelt on tema isiklik nunnu, süles.

Grillkana lõhn ja hallikas suits kattis teeääri. Sõitsin saare põhjatippu, kus oli väike sadam ja pisike kirik. Jagasin ära viimased kaasavõetud plastmassist loomakesed. Kõik olid õnnelikud. Tavaliselt alustasin jagamist nendele lastele, kes olid mõne täiskasvanu juures, sest ei tahtnud kordagi mängida kommionu. Selgitasin täiskasvanutele Mirjami projekti olemust. Loomulikult jooksid siis kokku ka ümbruskonna lapsed. Varsti oligi minu lelude kilekott tühi ja sõitsin edasi.

Püüdsin kinni ühe tricycle ja palusin juhil tulla sukeldumisresorti mulle järgi kell 17:30. Jõudsin tagasi Nieli juurde. Tänasin teda rolleri ja sooja vastuvõtu eest. Maksin talle kokku 500 PHP ~ 8€, sest 200 pesot oli sümboolne rollerirent ja kohvid, vesi ja snäkk maksid ka midagi. Jätsin hüvasti ja istusin tricyclesse. Teekonnal mitmed lapsed lehvitasid, näitasid loomakesi või jooksid kaasa. Kell 17:45 jõudsin sadamasse. Maksin tricycle juhile kokkulepitud 150 PHP ~ 2€. Ostsin poole euro eest tagasisõiduks laevapileti ja jalutasin piki kaid kuni laevani. Istusin laevale, mis oli eelmisest, mind saarele toonud, isendist kaks korda suurem. Nautisin päikeseloojangut.

Päike kukkus Cebu mäe taha. Seda vaatepilti olen korduvalt jälginud veidi kaugemalt Boholilt või Panglaolt. Korraga oli minu kõrval suur kisa. Üks mees sikutas ahelikust ja teine lükkas tagumikust ühte kitse, kes ilmselt leidis, et sellisele kõikuvale alusele ei peaks üldse astuma. Ilmselt viivad nad kitse loomaarsti juurde.

Varsti oli juba päris hämar ja kell 18:23 alustasime sõitu. Meri oli rahulik ja sõit üle lahe oli sujuv. Kell 19:00 läksin laevalt maha mööda kitsukest purret ja minu ees üks mees vedas seljas suurt konditsioneeri. Purre paindus ja vappus tema raskuse all päris hirmuäratavalt, aga ta oli osav nagu köietantsija ja ei kukkunud vette. Maksin 20 pesot parkimise eest ja sõitsin läbi pimeda sadama-ala Punta Engaño poolsaarele, mis on Lapu Lapu linna servas hotellide ja resortide piirkond. Pikk asfalttee suundub poolsaare tippu, aga kordagi ei näe merd, sest kõrge betoonaed ja uhked hotellid on tee ja mere vahel.

Ühe minu jaoks tuntud hotelliketi, Mövenpicki, juures jäin seisma ja uurisin, mis seisud seal on. Selgus, et Mövenpick valmistus detsembris juba vastu võtma külalisi, kui tuli taifuun ja purustas nende mereäärsed ehitised. Nüüd renoveerivad nad seda ja loodavad avada hotelli aprillis. Mõnes mõttes on see kummaline maailm. Need hotellid ja resordid on 4-5 tärni tuntud brändid, kus öö võib vabalt maksta 100-300€, ja kohe betoonaia taga on tavaline Filipiini elu koos pilpamajade ja tänavakaubandusega. Nagu vanasti, kui ülikud ehitasid kõrgeid müüre välisvaenlase kaitseks, olid müürid samas ka selleks, et oma rahvas ei segaks ülikutel elu nautimist. Samas on loomulikult need hiigelhotellid ja suvituskorterite tornid tööandjaks paljudele inimestele kogu lähipiirkonnast.

Sõitsin veidi edasi Lapu Lapu linna ja peatusin ühes food parkis, kus oli vast 6 erinevat toiduputkat ja ühine laudade ja toolide ala. Sõin nuudleid, milles olid ka kapsas ja muud köögiviljad, krevettidega ning friikartuleid. Toit oli maitsev, kuigi friikad olid tegelikult mõttetud, veidi vesised. Ilmselt tegid nad midagi valesti nende jäätunud friikartulitega, kui kokk need kuuma õlisse heitis. Päris vali muusika kostis selles paigas. Sõitsin edasi läbi õhtuse linna koju. Ma ei pidanud kordagi kasutama kaarti, linn hakkab vaikselt mulle selgeks saama. Broneerisin Grand Royal Spas telefoni teel massaaži. Käisin kiiresti pesus ja kell 20:45 olin juba plate peal ja Anna mudis mind. Pärast massaaži sõitsin läbi IT Parki tagasi koju. Tegin Mirjamiga Snapchatis videokõne ja läksin varsti magama.

Kolmapäev, 30.03.2022

Ärkasin kell 8:30 ja liikusin treppidest alla kööki. Kuulasin Rahva Oma Kaitse saadet ja sõin. Nina saabus kell 10 ja hakkas koosolekute ning teiste asjadega toimetama. Lõuna paiku läks ta tiirule, et otsida meetup’iks meie kontorisse kasutatud seminaritoole. Meil pole mõtet osta uusi toole, sest enamus aega seisavad need toolid tornideks laotuna hoiul meie kolaruumis. Samuti ei ole sellisel laristamisel mingit mõtet. Tegin esimese ühiku tööd. Kirjutasin päevikut. Olen nüüd olnud veidi rohkem kui nädal Filipiinidel ja võiks öelda, et täiesti harjunud siinse kliima ja elurütmiga. Päeval teen tööd konditsioneeritud kontoris ja alles õhtul vahetult enne päikeseloojangut lähen õue. Tegin endale lõunat ja jõin jälle head Bo’s Café kohvi. Planeerisin eelseisvaid kuid ja tegin ettevalmistusi märtsikuu kokkuvõtteks. Täna oli jälle vahelduseks selline päev, kus ei käinud õues peaaegu üldse. Alles hilja õhtul käisin katusel ja pildistasin ümbruskonna tuledes kõrghooneid. Tegin Mirjami ja Jaanikaga videokõne. Käisin pesus ja heitsin voodisse juba kell 23.

Öine linnavaade katuselt

Neljapäev, 31.03.2022

Ärkasin kell 7, sest lihtsalt uni sai otsa. Jõin kohvi ja avastasin, et külmkapp on täiesti tühi. Eile õhtul sõin ära ka viimase ananassi. Pean täna kindlasti poodi minema. Kell 9 saabus Ian, keda polnud senini näinud silmast-silma. Ian sai palgatud juba 2020 aasta septembris. Aga vahepealse kahe aasta jooksul polnud võimalik Filipiinidele reisida ja kohtuda. Uurisin tema elukorralduse kohta, sest ta on saatuse tahtel üksikisa, ja tema projekti kohta. Ta rääkis, et lapse ema perekond aitab teda pidevalt ja tal on ka palgatud lapsehoidja. Ta rääkis, et nende projektimeeskonnas on üks ukrainlane Aleksei, kes elab veel Ukrainas. Ja ükskord koosoleku ajal ta pidi ootamatult koosoleku lõpetama, sest pommitamine jõudis 6 km kaugusel. Hullud lood ikka. Samuti rääkisin tema pikemast personaalsest arenguplaanist.

Varsti saabus ka Nina, kellega arutasime läbi toolide ostmise teema ja otsustasime ära, millised osta. Ta läheb neid pärastlõunal ostma ja siis saame need autost tuppa tassida. Varsti saabus ka Chester. Tellisime toidu ja ma palusin mulle tellida täiendavalt magustoiduks binigit’i, mis on omalaadne magus puder, kus on kookos, riis, kaneel ja puuviljatükid. Kõht oli juba väga tühi. Meeskond vaikselt kogunes. Veel liitus Kyle. Toit saabus ja alustasime lõunasöögiga kell 14. Nina oli valinud kana- ja sealihatükkidega kastmed, loomulikult oli suur hunnik valget riisi, köögiviljadega kaste ja merekarbid. Kõik oli väga maitsev.

Vasakult Ian, Chester, Nina ja Kyle

Pärast lõunasööki jõudis ka Gil. Nüüd oli koos kogu Cebu meeskond. Pakkusin kõigile Kalevi trühvleid. Rääkisin Chesteri ja hiljem Giliga. Nina läks toole ostma ja loodetavasti saab nüüd toolide saagaga mõneks ajaks ühele poole. Aga hiljem selgus, kurat, et keegi ostis need toolid meie nina eest ära. Seega tühi sõit. Praegu jäi siis selline kokkulepe, et laoinimesed helistavad, kui neil on järgmisel nädalal uus kaup ja proovime siis uuesti need toolid osta. Mina jalutasin 300 meetri kaugusele MerryMart toidupoodi, kust ostsin 12 muna, Cali-nimelise limpsi ja piima.

Lisaks ostsin veel ühe aloe veraga jahutava kreemi, sest esimene anum hakkab juba tühjenema. Samas kaelalt ja käsivartelt juba koorub nahka nagu mõnel suurel maol. Aga eks see potsik kulub ka ära. Kassapidaja küsis mult otse, kas mul naine või girlfriend on. Päris huvitav küsimus. Samas, tema on sellega harjunud, et valged vanemad kortsus mehed on siin ja neil on kõigil kohalikud tüdruksõbrad või filipiina naised. Jalutasin varjust varju hoides tagasi koju. Tegime veel tööd ja muuhulgas osalesin ühel koosolekul. Nina läks varsti koju ja riburada hakkasid ka teised liikuma.

Mina jalutasin puuviljaturule ja ostsin kilo mangosid ja viinamarju. Tulin tagasi ja ajasin veel pikemalt juttu Ianiga. Ian läks koju kell 20. Koostasin kuuaruandeid ja jõin teed. Kuulan telekast YouTube’ist muusikat, kusjuures ma korduvalt korrutan YouTube’ile, et olen endiselt keegi Rene Walner, ilmselt eelmine rentnik siin korteris, ja jätkan reklaamivaba muusika kuulamist. Tema soovitustesse hakkab ilmuma ka ilmselt minu muusikat ja isegi Eesti muusikat. Väga vallatu.

Teine vallatu lahendus on tihti siseustel ja akendel. Mitmetele akendele on paigaldatud riivid, aga enamus siseuksed ja aknad on liugmehhanismiga. Seega läheb uks või aken kenasti lahti olenemata riivist. See oleks nagu pisike näide innovatiivsusest, mida teinekord märkan siin maal. Kell 1 läksin magama.

Reede, 01.04.2022

Ärkasin kell 8 ja tegin süüa. Tavaline hommik. Asusin kiiresti tööle ja saatsin arved ja aruanded välja. Kell 10:30 sõitsin motikaga lähedale pesumajja, kus küsiti suure kotitäie pesemise ja triikimise eest 190 PHP ~ 3€. Sõitsin tagasi kontorisse ja kell 11 tuli Jeffrey, kellega tegin tööintervjuu. Ta hakkab tööle React.js arendajana 01.maist. Toimetasin kontoris kuni kella 15-ni, siis sõitsin massaaži, kus seekord mudis mind Fe. Sõitsin Baniladi keskusesse, kus palusin Bo kohvikus jahvatada mulle head kohvi. Kõrvalasuvast söögikohast ostsin wrapi. Sõitsin veidi maad edasi ja sain kätte puhta pesu. See käis seekord väga kiiresti. Tavaliselt saab pesu kätte järgmisel päeval.

Sõitsin tagasi koju, jõin teed ja tegin veel ühe ühiku tööd. Geny-Lyn tuli kontorisse kella 18:30-ks, rääkisime põgusalt raamatupidamisest ja üldistest firmaga seotud teemadest. Otsustasime ära homse väikese matka algusaja, see saab olema kell 5:00 hommikul. Samuti otsustasime ära, et millise mäe otsa me hommikul matkame, et näha päikesetõusu. Jalutasime MerryMart toidupoodi, mille teekonnal mina tahtsin minna suvalises kohas üle tee, aga tema sundis mind minema ülekäigurajani, sest ainult siis maksab elukindlustus õnnetuse korral midagi. Hea mõte muidugi, kuigi tipptunnil autode ja kaherattaliste kolonnist läbi saamiseks pidin ikka olema sama nagla ning nende vahelt lihtsalt läbi pressima ning käega viipama, et oot, ma tulen nüüd siit. Samamoodi nagu ma olen harjunud tegema Indias. Huvitav, kas sarnaselt tehes Tallinnas, aetakse mind lihtsalt julmalt alla?

Me saime siiski üle tee ja toidupoest ostsime röstsaia, majoneesi, tuunikalakonservi, viinervorste, pudelivett ja pähkleid. Kogu see kraam on mõeldud homseks piknikuks. Geny-Lyn muigas, et nüüd siin poes arvatakse, et ta on minu filipiinast tüdruksõber või abikaasa. Muidugi mõeldakse, aga samas peenetundeliselt öeldes, who gives a shit. Jalutasime tagasi ja põikasime läbi tao templist, kus saime templi ukse pealt piiluda kuldseid ja valgustatud kujusid ja pühapilte. Kontori köögis valmistas Geny-Lyn homseks piknikuks võileivad ja praadis vorstikesed. Mina lihtsalt istusin, vaatasin tema toimetamist ja lobisesin. Hiljem sain nõud pesta. Geny-Lyn läks kell 20:30 enda õe Nina korterisse, mis on võrdlemisi lähedal, öömajale. Jõin Cali limpsi ja sõin mõned ülejäänud võikud. Sättisin ka end kella 22-ks magama, sest äratus on päris vara. Aga voodist tegin veel kiire kõne kodustega ja veel ühe töökõne. Magama jäin kell 23.

Laupäev, 01.04.2022

Ärkasin kell 4:45 ja kiiresti kobistasin treppidest alla, et panna kohv tõmbama. Ma olin aluspükste väel ja näpu otsas oli särk ja lühikesed püksid. Aga Geny-Lyn oli juba köögis toimetamas ja valmis liikuma. Ma ilmselt ei kuulnud tema saabumist. Panin kiiresti riidesse ja valmistasime termosesse kohvi. Kell 5 istusime motika selga ja sõitsime mägede poole. Õues oli veel pime, aga liiklus oli juba võrdlemisi tihe. Jällegi üks linn, mis ei maga kunagi. Tankisin 200 peso eest kütust juurde, kuigi paagis silmnähtavalt loksus veel bensiini, aga ma ei kavatse võtta selles küsimuses riske. Sõitsime mööda käänulist teed mäkke ja tasapisi hakkas minema valgemaks.

Jõudsime Kan-irag/Sirao mäe juurde. Parkisime motika tee äärde ja liikusime mööda libedat saviteed ja hiljem heinamaad üles imelisele mäenõlvale. Mangopuude salu juurest paistis taamal Cebu linn ja meri. Lehmad ja mullikad olid karjamaal nautimas värsket rohtu. Eile sadas vihma vist päris korralikult, sest asfaltteed olid siiamaani märjad.

Mäenõlval otsisime mitte-lehmakoogise koha ja laotasime maha rätiku ning pakkisime lahti pikniku 631 meetri kõrgusel. Meie matk piknikupaika oli vast 200 meetrit. Alguses oli tegelikult päris jahe, sest päike tõusis meie selja ja ühtlasi mäenuki tagant nii, et alguses istusime mäe varjus. Ja tõusev päike ei soojendanud ka väga päris nii varastel hommikutundidel. Geny-Lyn pani selga enda jaki ja mina lihtsalt veidi lõdisesin, sest unustasin kapuutsiga pusa motika külge ja ei viitsinud sellele järgi minna. Sõime võikusid ja viinereid.

Meiega liitus üks kollane isane ja väga sõbralik koer. Loomulikult talle maitses kõik, mida me talle pakkusime. Vaade oli suurepärane. Meie ees oli org, mille backdropiks olid halli udusalli või isegi vihmapilvedega vooderdatud kõrgemad mäetipud. Mägede nõlvadele olid pillutatud pisikesed värviliste majadega külad. See vaatepilt on jube sarnane Tamil Nadu mägiste metsade ja orgude vaadetega.

Geny-Lyn näitas mulle ühte taime, mida kohalikud kutsuvad makahiya’ks ja mida võiks ühtlasi kutsuda ujedaks või tagasihoidlikuks lilleks. Nimelt kui selle taime õit või eriti lehti puutuda, siis nad tõmbuvad krimpsu, otsekui liiguksid eest ära, põlgaksid puudutamist. Uskumatu, ma pole kunagi looduses näinud sarnast taime. Eestis mõned taimed söövad väikeseid tiivulisi putukaid ja olen kuulnud ka liikuvatest puudest kuskil mujal Aasias. Väga huvitav taim. Varsti aga saabus kamp 20-aastaseid, kes pakkisid lahti enda laagri otse meie kõrvale. Nad hakkasid otsekohe Tik-Toki ja Instagrammi pilte ja videosid tegema. Mõelda vaid, kell oli ikka alles veel 7. Vaikselt pakkisime enda asjad kokku ja läksime mäest alla ratta juurde.

Piknik Kan-irag/Sirao mäel

Otsustasime sõita veidi edasi vaatama ühte juga. Sõitsime mööda kitsaid ja käänulisi betoonist teid peamiselt orgu laskudes. Varsti keerasime pisemale mudasele teele ja parkisime ratta tee äärde. Jätkasime jala mööda külateed. Saime nüüd tõeliselt matkata, sest me pidime mõne aja pärast hakkama laskuma väga järsu nõlvaga orgu. See oli kohati libe, aga õnneks oli oksi ja juurikaid piisavalt, millest kinni hoida. Viimasesse lõiku olid koguni paigaldatud köied, et oleks turvalisem laskuda.

Keerasime pisemale mudasele teele, parkisime ratta tee äärde ja jätkasime jala mööda külateed

Budlaani juga oli täiesti meie päralt. Mitte ühtegi teist hingelist ei olnud näha. Ilmselt oli lihtsalt liiga varajane hommikutund. Kasutasin võimalust ja tormasin kohe ujuma. Vesi oli kosutavalt leige, mitte väga külm. Ujusin kose alt läbi koopa suule. Geny-Lyn ei oska ujuda ja ta keeldus ka vette tulema kohas, kus oli vaevu pool meetrit sügavust. Eks siis teine kord. Kuivasin päikese käes ja ajasime juttu. Meil oli veel piknikust järgi mõned pakid pähkleid.

Järsku ilmus punt noori, kes tulid ujuma ja vettehüppeid sooritama. Veidi pundist eraldi olid kaks ladyboy’d, kes ei läinud ujuma, aga uurisid läbi Geny-Lyni minu kohta - kust ma olen jne. Üldse pidas Geny-Lyn naljakaks seda, kui me sõitsime läbi küla, siis inimesed hõikasid tere või lehvitasid. Temale ei lehvitata kunagi nii. Nüüd ta sai kaassõitjana osa minule langevast tähelepanust. Kell 10:30 panime end valmis suuremaks katsumuseks - pidime tagasi ronima tulnud teed. Vertikaalset tõusu oli kokku koguni 100 meetrit, millest enamus oli päris järsk. Tegelikult see ei tulnud mulle suure üllatusena, sest Google Mapsi review’des oli just ligipääsu kui Kolgata teekonda kirutud ja mittesoovitatud algajatele matkajatele.

Budlaani juga oli täiesti meie päralt

Aga me tegime piisavalt hingeldamispause ja jõudsime poole tunniga tagasi ratta juurde. Geny-Lyn pidas teekonna vastu hästi ja ei virisenud kordagi. Sõitsime tagasi teele ja liikusime tihti vaba hooga omakorda Cebu linna poole. Veidi enne keskpäeva olime kontoris. Oli väga tore pisike matkake. Geny-Lyn sõitis autoga koju.

Mina liikusin tuppa ja käisin alustuseks pesus. Sõin lõunasööki, mida tegin külmkapi jääkidest. Jõin kohvi ja kirjutasin päevikut. Täna läks Blenditi veebileht livesse ja sellega seotult oli vaja paar asja veel korraldada. Üldiselt asjad liiguvad võrdlemisi hästi.

Olin tund aega lihtsalt jõude ja pidasin siestat. Kell 15:30 sõitsin jälle massaaži. Tegelikult on reied sellest tänasest ronimisest täiesti valusad. Aga samas ma naudin tõika, et massaaž on minu jaoks siin sedavõrd soodne võrreldes Eesti hindadega. Palusin seekord koguni 1,5 tundi ja küll oli mõnus. Ilmselt hakkab varsti sadama, sest hallid pilved katavad taeva servast servani. Sõitsin koju. Tegin veidi tööd. Õhtul käisin veel kohvikus raamatut lugemas. Tegelikult pidin kogu aeg arvestama, et hakkab hullult vihma sadama, sest ümber linna välkusid äikesenooled. Jõudsin tagasi koju ja siis hakkaski vihma kallama. Läksin varem magama, sest oli olnud pikk päev.

Pühapäev, 03.04.2022

Ärkasin kell 9, käisin pesus, sõin ja jõin kohvi. Veetünn sai jälle tühjaks. Ilmselt lähen seda veel täna täitma. Hiljem selgus, et veeteenus oli salamahti taastunud ja meie ukse taha oli tekkinud 4 vett täis tünni. Veetsin hommikupooliku mõnusa rahuliku tempoga tehes suuresti mitte midagit. Kirjutasin päevikut. Jalutasin sööma ja astusin sisse Korea restorani Donjjang Samgyupsal, kus alguses mõtlesin, et tellin midagi kerget, näiteks rameni suppi ja mõned näksid. Lõpuks selgus, et siin peaksin tellima komplektlõuna. Kui see kõik lõpuks lauale jõudis, siis olin väga ehmunud ja hämmeldunud.

Toitu oli vabalt mitmele inimesele. Alustasin sushiga ja rameni supiga. Siis aga toodi lauale toored marinaadis peekoniribad, mida sain ise küpsetada enda ees keset lauda süvendatud tuliste sütega köetaval plaadil.

Kõike ei olnud reaalne ise ära süüa ja seetõttu palusin osa peekonit kaasa pakkida, mida saaksin vabalt hommikuti munaga koos praadida. Aga vastus oli ei. Palusin ka managerilt selleks luba, arvates, et äkki klienditeenindaja ei saanud aru täpselt, mida ma soovisin või pole lihtsalt varem koerakotindusega kokku puutunud. Ka manager ütles ei. Lõpuks suutsin välja selgitada põhjuse - nad kardavad, et konkurendid varastavad nende retseptid. Jäi siis nii. Lugesin raamatut ja tasusin söögi eest 400 PHP ~ 7€.

Jalutasin poodi ja lootsin osta mune, aga 12 munaga komplektid olid otsas ja müügil olid ainult suured restid. Ostsin rameni nuudleid, Korea limpsi ja pähkleid homseks motikasõiduks. Suundusin koju. Päike lõõskas. Ma naudin vahepeal ka jalutamist, sest siin kipun muidu igale poole, ka lühikesi vahemaid, motikaga sõitma. Seega on tore ka vahelduseks korjata jalutamise kilomeetreid. Võtsin eesmärgiks homme sõita Osmeña ehk Cebu saare kõrgeimasse tippu. Aga kuna teekond sinna on vähemalt 3 tundi, siis plaanin tegelikult pärast tööd kell 18 alles sõitma asuda, et mitte päikeselõõsas startida. Ja seetõttu otsisin rannikul Osmeña tipu lähedal ühe majutuse, et sealt omakorda varahommikul tipu poole startida. Kõva plaan, aga eks homme alles selgub, kas see kõik ka nii õnnestub, sest üks oluline faktor on kindlasti ilm. Paduvihm võib vabalt plaane muuta. Tegin Jaanikaga videokõne. Mirjam oli nädalavahetusel vanavanematega Pärnus spas. Ta saatis mulle Viiking Spas tehtud Snapchati videoklipi, kus ta näitas enda toa vaadet. Läksin magama koguni kell 20, aga reaalselt tuli uni 22.

Esmaspäev, 04.04.2022

Ärkasin kell 6:30. Veidi on olnud viimasel ajal unega probleeme. Tuba muutub ilma konditsioneerita hommikul väga soojaks ja siis päikesetõusuga läheb minul ka uni ära. Käisin pesus ja panin veel mõned asjad valmis tänaseks reisiks. Valmistasin hommikusööki ja jõin kohvi. Kell 7:30 vaatasin aknast välja, kuidas inimesed vehkisid murul juba golfikeppidega. Üldse ei isuta, aga ilmselt on see ka nagu haigus, mis eduelamuse kasvades, hakkab rohkem meeldima ja sisaldab mingit kofeiinilaadset sõltuvustekitajat. Sempre ehk kunagi hakkan ilmselt sellega tegelema, veel mitte. Kuulasin Müstilise Venemaa ja Reispassi podcaste. Tegin nädala alguse fookuse seadmiseks mõned kirjad ja sõnumid. Päris mitmed projektid lisanduvad ja tarvis on vanemad projektid enne kenasti lõpetada ning klientidele üle anda. Tegin ühe portsu tööd.

Motikas sai pakitud nii nagu ühel korralikul motomatkajal. Isegi Eesti lipp lehvib nüüd ratta küljes. Palju uhkem. Kõht oli jube tühi ja sõitsin kiirtoidukohta, kus tellisin peekoniga hot dogi.

Kell 16:45 alustasin teekonda lõunasse ja suundusin alustuseks 5 km pikkusesse tunnelisse, kus oli päris vali müra ja tolm, ja edasi lõuna poole mööda maanteed. Läbisin lõputud linnad ja esimene nendest oli Talisay, kus elab Geny-Lyn. Ummikutes ja eriti valgusfooridega reguleeritud ristmikel valgusin läbi autode kolonnide nagu vesi kivide vahelt jälle esimeseks.

Päike loojus ja varsti oli jahedam ning veidi hiljem vahetasin lühikesed püksid teksade vastu. Tegin ühe pausi, et osaleda kliendiga iganädalasel koosolekul. Kaugemal idas sähvisid ähvardavad piksenooled. Kell 20 jõudsin Dalaguete linna, kus ostsin Seven Elevenist San Miguel’i alkovaba õlle ja mingi riisiga toidu, mille palusin soojendada ja kaasa pakkida.

Sõitsin mäkke ja enda tänasesse majutusse Seaview Hill. Perenaine tuli mulle väravale vastu ja juhatas mind tuppa. Ma olin ainuke külaline ja seetõttu nad olid nii lahked ning lubasid mul kasutada pererahva elamise ees asuvat imelise vaatega basseini. Sakslane Eckardt ja filipiina Dizah on olnud abielus 13 aastat ja neil on ka teismeline tütar. Panin asjad enda tuppa, käisin pesus ja sõin poest ostetud toitu. Õllega liikusin korrus kõrgemale basseini. Eckardt oli ka veel ärkvel ja istus basseini ääres baaris. Ta rääkis, et on pärit Hamburgist. Väike koer tuli mind kohe nuusutades inspekteerima.

Ujusin ja nautisin öist vaadet üle all täpikestena kangastuva linna ja tumeda lahe. Vesi oli pisut isegi jahe, aga tõik, et bassein oli disainitud nö kaugusse kulgev, st üleliigne vesi voolas üle serva, oli ikka väga äge ja luksuslik. Maksin kohe perenaisele kokkulepitud hinna 1800 PHP ~ 32€, sest ma tõenäoliselt teen varajase väljacheckimise. Olin väsinud sõidust ja basseinis solberdamisest ka rammestunud, ja läksin magama kell 23. Tagumik lõi küll tuld suurest sõitmisest, aga eks ekspeditsiooni lõpus lasen jälle endale massaaži teha. Mobiili 5G oli ka väga heitlik ja kohati polnud mingit levi.

Teisipäev, 05.04.2022

Ärkasin kell 5:40 ja imetlesin enda terrassilt tõusvat päikest. Soundscape oli uskumatult rikas, mitmed troopilised linnud tervitasid taaskordset uut päeva.

Aga kahjuks tegid seda ka kümned ümbruskonna kuked. Sul võib olla imeline paradiis koos basseinidega, aga ikkagi on sul müüri taga alati naabrid, kellel on mõned puu külge aheldatud kuked. Käisin pesus ja pakkisin asjad motikale.

Olin ainuke külaline selles imelises paigas

Peremees oli juba üleval, jätsin temaga hüvasti ning tänasin meeldiva majutuse eest. Sõitsin tagasi alla linna ja siis kohe varsti tagasi mägedesse. Taevalaotus oli võrdlemisi pilvine. Tee Cebu kõrgematele mägele oli väga äge ja kurviline. Mantalongonis tegin pausi, et osta mäetipu tarbeks puuvilju. Linnakese taustal paistsid juba Osmena kaljud. Sõitsin veel kõrgemale ja parkisin ratta parkimisplatsile. Tuli välja, et matkamiseks mäe tippu on kohustuslik palgata giid. Maksin 100 pesot ja hakkasin vaikselt mööda mägirada kõrgemale rühkima. Giid oli pidevalt minust mingi 50 meetrit eespool.

Cebu kõrgemad kivinukid paistavad

Mäenõlvadel kasvatati kapsaid ja neid veeti selliste suurte korvidega

Mägede nõlvadel kivide vahel kasvatatakse kapsaid ja praegu oli just saagikoristuse aeg. Nägin, kuidas mitmetel meestel olid seljas kapsaid täis korvid, mis olid nagu hiigelsuured seljakotid. Nemad liikusid ka mööda seda sama rada. Kokku oli parklast tõusu 120 vertikaalset meetrit. Kell näitas mäe tipu kõrguseks koguni 1047 m, aga tegelik number on veidi lahjem ehk 1013 m. Ju kell ikka peksab veidi segast. Istusin mäe otsas umbes tund aega. Vaene giid pidi selle aja lihtsalt passima. Uurisin, et miks on giid üldse kohustuslik. Selgus, et üks hiinlane oli selfisid tehes kivinukil kõõludes end kapitaalselt katki kukkunud. Kujutan seda kõike väga elavalt ette. Istusin kivinuki otsas ja vaatasin kogu panoraamvaadet.

Korraga oli võimalik näha mõlemat kaldajoont, sest Cebu saar on võrdlemisi kitsas. Mööda kaljuseid seinu ronisid ülespoole vihmapilved, mis siis jälle haihtusid. Sellist pidevat muutumist oli väga põnev jälgida. Mõned mäetipud olid jällegi kaetud heinamaadega ja meenutasid väga Boholi Chocolate Hills’i ümaraid kupleid. Nautisin turult ostetud ja prepareeritud mangosid ja pomelot ning pisikesi ja magusaid banaane. Korraga oli selge, et mäeahelik kattub tõsisemate vihmapilvedega. Hakkasin laskuma. Juba hakkaski tibutama. Jõudsime alla ja andsin giidile veidi tippi selle eest, et ta pidi minu järgi pikemalt ootama. Nüüd hakkas vihma juba kallama.

Leidsin varjualuse, kus tegin aega parajaks sellega, et tellisin hästi tavalist toitu pancit’it, mis on sisuliselt nuudlid köögiviljadega, eelkõige kapsaga. Putkat pidasid lapsed ja teismelised. Täiskasvanud oli tegemas põllutöid. Kõik lapsed ei käi endiselt veel koolis, sest ainult osaliselt ja teatud klassid alustasid uuesti kontaktõppega. Aga noh, e-kool kui selline on siin vist ikkagi olematu. Seega lapsed teevad siin putkas minuga matemaatikat ja inglise keele tundi. Vihm lakkas ja sõitsin edasi mööda väikest teed, aga varsti selgus, et see ikka ei lähe kuskile, seega pöördusin ringi ja sõitsin tagasi alla linna. Siis hakkas jälle kallama ja ma otsisin varjualust ühe pagarikoja juures. Vaatasin üle tööasjad.

Kapsapõld

Sõitsin edasi mööda pisemaid teid ja lõpuks jõudsin Cangkalanog joa juurde. Sissepääs oli 120 PHP ~ 2€. Tegelikult oli taevas pidevalt pilvine ja vahetevahel sadas kerget vihma, mis ei takistanud sõitmist, aga tegi mind ikkagi kokkuvõttes läbimärjaks ja jalad poriseks. Parkisin motika ja liikusin jõe juurde, kus oli kaskaad pisemaid koski. Tegelikult oli tegemist kärestikuga. Käisin ujumas sügavamas kohas ja ronisin kärestikus kivide vahel, kus leidsin paraja pesa, mis oli nagu mullivann. Aga lepime kokku, vesi oli ikka võrdlemisi jahe.

Kohe-kohe hakkab jälle sadama kasse ja koeri

Vahepeal tundus, et taevas läheb heledamaks ja päike hakkab uuesti lõõskama, aga siis hakkas taaskord kallama. Tegin veel paar pikemat vihmapeatust. Üks oli ühes pisikeses külaputkas. Siin on jälle nii, et kari lapsi majandasid poodi ja vanemad olid ilmselt jälle põllul. Üks väiksem tüdruk mängis minuga mängu nii, et kui ma teda silmanurgast vaatasin, siis ta puges peitu.

Kaks poissi aga kiikasid kõrvalt ühe teismelise telefoni. See teismeline käis üle tee automaati münte laadimas, et oleks veel internetti. Nad vaatasid ikka Tik-Toki ja Instagrami, mida siis veel. Tegelikult oleksin tahtnud vaatama minna veel ühte suurt juga - Kawasan’i juga - aga mul oli ootamatult sularaha otsa saanud. Järgmisel korral ehk vaatan nii seda kui ka veel mitmeid teisi lähedalasuvaid jugasid.

Sõitsin mööda kohati väga porist teed järjest allapoole ja lõpuks jõudsin lääneranniku maanteele. Moalboal’i linnas võtsin ATM-st 10000 PHP ~ 175€ sularaha. Sõitsin mere äärde ja leidsin kena restorani täitsa liivaranna ääres. Üldse on just see rand, restoranid ja hotellid eelistatud ka välismaalaste seas. Tellisin krabisupi, kevadrullid ja lapu-lapu ahjukala ning kohvi. Käisin rannas ja põlvist saadik vees. Pesin sopa maha.

Kõrvalrestoranis toimus parasjagu pulmapidu ja toolid ning lauad olid paigutatud liivaranda. Suundusin tagasi lauda. Nautisin kohvi, sest silm hakkas vaikselt kinni minema. Eile lendas mingi praht või tolm mulle silma ja see hakkas meeletult valu tegema ning silm jooksis vett terve öö. Hommikuks oli valu läinud ja järgi jäänud ainult paistes silm. Nüüd hakkas ka paistetus järgi andma. Nautisin luksuslikku elu pärast keerulist mägedeületust. Arve tuli kokku 400 PHP ~ 7€. See oli ikka mega odav arvestades, kui erilises kohas oli restoran ja milline mägi toitu mulle ette toodi. Osa suppi ja riis jäi veel järgi.

Üks punane kass tuli minu laua alla sääri nühkima ja valjuhäälselt almuseid paluma. Ma andsin talle kõiksugu kalajääke. Tegin nüüd otsuse, et ei sõida Toledo kaudu, mis oli minu algne plaan, vaid suundub diagonaalist läbi saare otse Cebu linna, sest ring oleks ligi tund aega. Tagumik hakkab küljest kukkuma ja pidevalt on õhus võimalus, et hakkab uuesti kallama vihma.

Läbides ühte pisemat linna nägin, kuidas kogu linnarahvas oli tänavatel - toimus kohaliku pühaku sünnipäevafestival. Nööride otsas lehvisid lipukesed risti-rästi üle tänava, mille ääres olid sellised kõlariseinad nagu Jamaikal

Hiljem sain teada, et Cebus oli olnud terve päeva paduvihm. Sõitsin üle mägede idarannikule. Mägedes oli väga rõske ja jahe. Panin jalga pikad püksid ja selga jope. Samas tossud ja sokid oli läbi märjad ja sopased ning seetõttu sõitsin plätudes.

Viimane tund aega oli peamiselt kannatamine. Jõudsin koju kell 20 ja broneerisin Anna massaaži kella 21ks. Kontoris oli töötamas veel Ian, kellega lobisesime veidi. Käisin pesus ja liikusin massaaži. Pärast massaaži oli veidi inimlikum seis. Olin suhteliselt väsinud ja läksin magama. Oli pikk ja sündmusterohke soolomatk.

Kolmapäev, 06.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Külmkapp oli nii tühi, nii tühi. Tegin alustuseks motikaga väikese tiiru turule, kust ostsin kilekotiga mune, tomateid, kurke ja rohelist sibulat. Sain pisut märjaks ja jalad sopaseks, sest tibutas vihma. Pesin kiiresti jalad ja valmistasin hommikusööki. Varsti tulid kontorisse Nina ja hiljem Ian. Tegin esimese ühiku tööd ja kirjutasin päevikut. Esmaspäeval lõin lukku Muhubrands’i tellimuse mitmete kingituste ja söögikraamiga Cebu kontori avamispeo lauale. Millal see pakk Cebusse jõuab, on muidugi eraldi ja kindlasti huvitav küsimus. Kell 12:20 tegin kodustega videokõne. Mirjam oli parasjagu suundumas kooli ja talle tehti veel patsi pähe.

Siis saabus Iani tellitud hiina kiirtoit, kus oli kana, pätsike riisi, nuudliroog pancit ja mingid krõpsud. See kõik maksis 170 PHP ~ 2€. Lobisesin Ianiga. Tegin järgmise ühiku tööd. Valmistasin kohvi ja Nina sai osa sellest heast kraamist. Jätkasin töö tegemist. Käivitasin mõned uued projektid. Vahepeal liitus veel Chester. Kell 15 sõitsin tiirule ja kõigepealt põikasin läbi puuviljalettide juurest. Läksin vist hulluks, sest Emanualli ema müüs mulle kokku 800 PHP ~ 14€ jagu puuvilju. See on vähemalt 5 kilo jagu kraami. Duriani palusin tal ette valmistada, sest see on muidu hiigelsuur vili, aga nätske, taigna moodi magus sisu on lõpuks ainult kuuendik kogu mahust. Lisaks ostsin mangosid, bataate ja testimiseks ühe pirni-kujulise avokaado. Aga enne ostmist vilistasin nümfile, kes on müügiplatsi kõrval puuris. Ta laulis vastu, aga kui soovisin teda telefoniga filmida, siis häbenes ja ei laulnud üldse.

Sõitsin teisele poole teed pesumajja. Jätsin sinna kotitäie pesu ja matkatossud, mis lubati puhtalt tagastada juba homme hommikul. Pesumaja kõrval toimetasid remondimehed. Palusin neil bensiiniga puhastada oma motika mudase keti ja uuesti õlitada. See teenus kokku oli 200 PHP ~ 3€. Oi, see ketipesu bensiin oli musta värvi - nii palju muda lõhub varem või hiljem keti ära. Sõitsin tagasi kontorisse. Tegin järgmise ühiku tööd. Enne kella 18-t olid kõik riburada koju läinud. Õues läks järsult pimedaks, sest suured tumedad vihmapilved kogunesid kõrghoonete kohale. Tegin riisi ja munaga toitu. Magustoiduks olid muidugi mangod. Tegin veel ühe ühiku tööd. Läksin magama kell 22.

Neljapäev, 07.04.2022

Ärkasin kell 7:30. Pool ööd mõtlesin ühe tuttava peres toimunud tragöödiale, kus nende poeg kukkus Doveri kaljult alla surnuks. Ilmselt on mõeldamatult raske kaotada omaenda laps enda silme ees. Ma ei tea kõiki asjaolusid selle õnnetuse kohta, aga see on vaatamata sellele õudne ja leinaprotsess saab olema kindlasti vaevaline. Käisin pesus ja tegin süüa. Magustoiduks sõin aga ühe avokaado. Ma pole olnud kunagi suur avokaadofänn, aga siin ma lihtsalt lõikasin vilja pooleks, võtsin ilusa kivipalli välja, lisasin soola ja hakkasin lusikaga sööma. Nii hea ja värske.

Jõin kohvi ja tegin esimese ühiku tööd. Kell 10 avasin Gil’iga uue projekti, arutasime teemad ja võimalikud variandid läbi ning ta asus toimetama. Nina saabus ja osales mitmel koosolekul. Arutasin temaga mitmeid üldisemaid teemasid. Torumees tuli ja tegi vetsude surveveepaagid korda, sest seni oli number 2-l käimine seotud pigem ebameeldiva reaalsusega, et sitt lihtsalt ulbib ja ei kavatsegi torust alla minna. Nüüd tundub, et asi saadi korda. Sõitsin puhtale pesule järgi. Tossud on ka nüüd nagu uued. Tegin kiire videokõne kodustega. Kell 14 saabus Geny-Lyn ja me sõime koos lõunasööki. Seekord olid tüdrukud tellinud, isegi veidi ootamatult, komplektlõuna, mille keskne osa oli tohutu suur tomahawk sealihakäntsakas, ja mulle võeti juurde veel potsikutäis pasta carbonarat.

Hiljem tegin õdedele kohvi. Nüüd sai piim otsa. Ilmselt lähen poest läbi. Tegime Geny-Lyniga pingerea, kelle arved me maksame nüüd järgmisena. Kell 16 jalutasin paarsada meetrit kohvikusse Abaca. Suure Baniladi tänava äärsed kõnniteed olid täiesti mõttetud, samamoodi kitsad, okstest või postidest plokeeritud nagu ma olen näinud näiteks Indias. Pole ime, et inimesed ei jaluta ja sõidavad ka pisemaid vahemaid motika, auto või taksoga.

Tihti on kõnniteed täiesti mõttetud - võimatu kõndida, sest need on kitsad või täis takistusi

Siin on muidu olemas ka omalaadne äpiga motikatakso, mille abil saad lasta end sõidutada, kuhu vaja linnades, kus on palju ummikuid. Tellisin kohvi ja juustukoogi. Juustukook oli tohutult rammus ja tundus, et see oli tehtud rammusast koorest. Iga lusikatäis kleepus kurgulakke, aga oli samas väga maitsev. Mind teenindas väga meeldivalt üks homomees, kellel olid ripsmed ilmselt pikendatud ja värvitud. Istusin õues ja õhus oli tunda tormi saabumist.

Õhk läks rõskemaks ja jahedamaks. Tuul räsis puude oksi. Aga otseselt veel ei sadanud. Liikusin Ayala keskusesse, kust ostsin Steve Jobs’i raamatu, mis on kaks korda soodsam kui Eestis, ja kohaliku laadija, sest minu India laadija logiseb siinsetes elektripistikutest liigselt ja tarvis oli veidi soliidsemat lahendust. Jalutasin ringiga toidupoodi, kus juba mind tuntakse. Ostsin muna, oliiviõli ja limpsi. Jalutasin koju. Õhtul olin tubane, sest õues oli vihm ja tormine möll. Välgud sähvatasid ja müristasid.

Vaatasin veidi Netflixist tobedat komöödiat The Dictator, kus Borati osatäitja mängis isevalitsejat. Vaatasin vist poole peale ainult. Netflixiga on nagu Youtube Premiumiga - ma olen nagu puuk. Teised, eelmised rentnikud, on loginud telekasse sisse, ja mina rõõmsalt kasutan nende kontosid. Sõin õhtul duriani ülimagusa vilja sisu. See oli väga maitsev ja väga ei haisenudki, mis on tavaliselt inimeste peamine mure selle viljaga. Südaöösel läksin magama.

Reede, 08.04.2022

Ärkasin kell 9 ja tegin tavapäraseid toimetusi. Täna vist ei tule kedagi kontorisse. Tegin tööd ja kirjutasin päevikut. Tegin kodustega videokõne. Tegin endale imelise värske salati tomati, kurgi, rohelise ja mugulsibulaga, millele lisasin oliiviõli. Tegin Jay’ga regulaarse kõne. Jalutasin Ayala keskuse lähedale kohvikusse, kus sõin burgerit. Tuli selline burgeriisu vahelduseks. Jõin alkoholivaba mojitot. Kõik oli super hea.

Hakkas vihma tibutama. Tegin veidi tööd ja ei kiirustanud kuskile. Varsti selgus, et tibutamine vist ei lõppegi. Liikusin edasi ja peatusin järgmises kohvikus, kus tellisin matcha latte tee. Varsti oli selge, et kuivalt ma enam koju ei pääse, sest nüüd hakkas juba päris korralikult kallama. Püüdsin kinni ühe takso ja sõitsin pisikese maa taksoga koju. Kuiva nahaga pääsemise kulu oli 1€. Kõht oli väga täis. Vaatasin lõpuni Diktaatori filmi. Sõin veel ära viimase mango. Õues muudkui sadas vihma. Tegelikult peaks praegu olema kuiv suvi. Eks siingi on kliimamuutuste tõttu regulaarsed rütmid sassis. Läksin magama kell 22.

Laupäev, 09.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Sõin praetud bataate ja muna. Jõin ikka enda head kohvi. Avasin suures toas lükanduksed ja lasin värske õhu tuppa. Ühtlasi tuli tuppa ka meeldiv vihmasaju krabina hääl. Tegin veidi tööd, organiseerisin pilte ja kirjutasin päevikut. Vihm pole ikka veel lakanud, ikka tilgub, aga linnud laulavad rõõmsalt. Mõned varblased käivad ukse peal kaemas, mis toas ka põnevat on. Sõin lõunat. Kell 13 saabus Sander, kes läheb tegelikult edasi Boholile, et koos Josephiga 10 päeva koos teha tööd. Läksin talle lifti juurde vastu. Olin teda tegelikult üks kord Tallinnas varem näinud.

Aga nüüd oleme aastaid juba talle teinud Androidi programmeerimist. Rääkisime reisimisest ja ta rääkis enda töötamisest-elamisest Mehhikos ja Kolumbias, kus ta käib Eesti sügis-talve eiramas. Tuli välja, et ta oli ka Manilas ja Boholil 2020 aastal. Pakkusin talle kohvi, papaiat ja duriani. Kell 14:20 proovisime tellida Grabi äpiga talle takso, aga edutult. Lõpuks läksime tänavale, et viibata taksot. Vihma ikka veel tibutas. Taksosid oli võrdlemisi palju, aga paraku kõik olid juba okupeeritud. Lõpuks pärast 10 minutit ootamist ja käega rapsimist, saime talle takso. Jätsime hüvasti ja ta sõitis sadamasse. Ta hiljem sõnumineeris, et laeva väljumine hilineb, nii et see pole veel lahkumise kellaks sadamasse jõudnudki. Aga hea oli see, et ta sai sabasse võimalikult ette. Talle tuleb Tagbilarani sadamasse Joseph vastu ja sõidutab ta kontorisse. Jalutasin tagasi koju.

Koridoris, samal neljandal korrusel, nägin ühte meest kolimas. Sain tuttavaks enda naabri Stephenang’i ehk Steveniga, kes on tegelikult selle korteri omanik. See korter on samuti läbi kahe korruse suur penthouse korter. Nad teevad korteri tühjaks, et teha suurem remont. Lobisesime. Ta on kohalikus haiglas finantsist. Ta on Euroopas palju reisinud ja Belgia ülikoolis omandanud magistrikraadi. Läksin enda korterisse ja käisin pesus. Kirjutasin päevikut. Valmistasin värske salati, millele lisasin juurde keedetud munad. Õues ikka sadas veidike vihma.

Sõitsin SM Seaside kaubanduskeskusesse, mis on linna suurim ja uhkeim. See on Cebu linna lõunaservas ja täiesti mere ääres. Tegelikult on siin suures linnas neid kaubanduskeskuseid juba omajagu, sest keskklass muudkui paisub. Mitte kaugel sellest keskusest on aga ka üks mahajäetud ja täiesti tühi kummitus-kaubanduskeskus. Esimesel korrusel oli sauruste näitus, mis peamiselt tähendas, et suured kummist kujud olid nööri taga nende koos pildistamiseks. Nad möirgasid ka vahetpidamata.

Vaatasin poode, aga ei hakanud veel kodustele kingitusi ostma. Mõnel teisel korral. Liikusin neljandale korrusele, kuhu oli tehtud eraldi Wonderland, kus oli paarkümmend toidukohta ja lastele suur mänguala, mis omakorda jätkus suurel terrassil. Sõin mereande - tuunikalasuppi, merekarpe ja grillitud suurt kaheksajalga. See oli väga hea toit ja mõistliku hinnaga 460 PHP ~ 8€. Tegelikult tahaks süüa ka Lõuna-Euroopa perereisidel rohkem mereande, aga kuna Mirjam ei söö kala, rääkimata molluskitest, siis on menüüs ikka pizza ja pasta. Lisaks loomulikult saan ma ka tema jäägid. Seetõttu on mõnus vaheldus tõesti nautida mereandide värvikirevust. Kell 20:45 hakati mind vaikselt restoranist välja puksima, sest kaubanduskeskust asuti sulgema. Sõitsin veidi teist kaudu koju tagasi. Hakkas jälle sadama. Sain koju, käisin pesus ja varsti läksin magama.

Pühapäev, 10.04.2022

Ärkasin kell 9. Õues ladistas vihma. Tegin muna riisiga ja valmistasin kohvi. Maiustasin pomelo ja papaiaga. Munesin niisama ja siis keskpäeval sõitsin Grab taksoga kesklinna Carboni turule.

See on suur turg, kus müüakse köögi- ja puuvilju, kala ja liha ning isegi riideid ning plätusid.

Mehed mängisid pühapäeva hommikul linnatänaval malet

Sattusin keskmisesse hullusesse ja ostsin kurgilaadset sayote’t. See on maitselt veidi mõrkjam ja ei ole nii vesine kui kurk. Väliselt on sayote helerohelise krobelise koorega, mis on võrdlemisi järelandmatu. Seda vilja lisatakse supi ja hautiste sisse. Mina aga ostsin seda snäkiks, millele lisan soola. Lisaks ostsin tomateid, kurki, sibulat, küüslauku, jääsalatit, bataati, basiilikut ja rohelist sibulat.

Puuvilju ei ostnud, sest hästi ei leidnud seda õiget kohta ja teisalt ma kavatsen pigem osta puuvilju kodu lähedalt juba nendelt inimestelt, kes peavad mind püsikundeks. Aga buko ehk kookospähkli ostsin ikkagi. Mees lõi matšeetega tegelikult väga lähedalt enda näppudele kookospallile vajalikud sälgud sisse. Jõin kõrrega kookose vee ja palusin, et ta avaks nüüd pähkli sisemuse. Samuti palusin, et ta lööks sama relvaga veel ka koorest killu, millega sain nagu lusikaga hästi kraapida pehmet kookose sisu, mida tegelikult oligi ainult 4-5mm, mitte väga palju rohkem. See lõbu maksis 20 peesot, kolmandik eurot.

Carboni turg

Ma olen alati imestanud, et neil kookospähklite müüjatel on 10 sõrme

Turul müüdi elusaid kukki ja kanu

Jalutasin varjualuse alt teise alla, sest hakkas jälle vihma ladistama. Ostsin värviliste kalade letist tuunikala ja täpilist kala nimega lapu-lapu. Plaanis on ise fileerida ja praadida kodus omal moel neid imelisi kalu. Filipiinide ja paljude teiste kolmanda maailma riikide kombel müüakse ka siin turul elusaid kukki ja kanu, kes on tegelikult valmis hukkamiseks ja tükeldamiseks. See on loomulikult šokeeriv eurooplastele, aga see on siinse kultuuri osa ja enamus inimesi ei näe selles midagi põlastusväärset.

Pigem otse vastupidi - see on kõige värskem kanaliha. Mõnes mõttes tegi ka omal ajal Rimi algust initsiatiiviga müüa akvaariumis toiduks ja kohapeal hukkamiseks kalu. Aga inimesed ei olnud selleks valmis ja akvaariumid koristati poodidest ära. Ainult Riia turul näen kalu basseinides ujumas ja jää peal siplemas.

Turu väravas ostsin veel fritüüritud ja mingis magusas ümbrises banaani. Olen seda ka varem söönud. Väga magus ja kleepuv maiuspala. Sõitsin tagasi koju. Tegin kodustega videokõne. Turult ostsin ka veel ühe hüatsindi-nimelise potilille, mis hommikul oli küll juba veidi lonti vajunud, aga ma olen kindel, et Nina teab, mida sellega teha.

Valmistasin mõnusa salati ja praadisin lapu-lapu kala. Kala fileerisin ja hästi pisut praadisin seda hõrku valget kala mõlemalt poolt. Lihtne toit, aga appi-kui-hea maitsega. Tomat oli ka mõnusalt värske ja lõhnas päris tomati moodi, mitte nagu kahjuks talvised Hollandi tomatit Eesti toidupoes. Endiselt proovin osta ainult Filipiinidel kasvatatud toiduaineid. Nautisin enda õhtusööki ja vaatasin Youtube’ist filmi State 51. Enne südaööd läksin magama.

Esmaspäev, 11.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Lõpuks oli troopiline torm vaibunud ja linnud laulsid suurest rõõmust. Päikest ikka veel ei paistnud ja veidi tibab ikka veel vihma. Golfiväljakute juures käib sebimine ja tõstukiga lõigatakse pooleldi murdunud oksi. Öösel tegelikult kuulsin, kuidas tuul ulgus ja puhus sisse magamistoa akende pragudest ning leidis tee vannitoa aknast välja. Terve öö tuul kolistas aknaid ja äike müristas. Aga minu kindlus pidas kenasti vastu. Kasutasin ära viimase riisi lisades selle munarooga. Eilsest oli mul veel järgi salatit. Aga kahjuks hea kohv oli otsas ja Nescafe lahustuv kohv ikka ei kõlba juua.

Avasin rõduuksed, et lasta värske õhk tuppa, aga varsti hakati just minu aia ääres mootorsaagi kräunutama. Golfikeskuse ühe kohviku kõrval oli üks suur puu murdunud ja osad suured oksad katsid kohviku katuse. Nad pusisid selle puu ja oksarisu koristamisega terve hommikupooliku. Tegin tööd. Sõitsin Bo’s cafésse ja ostsin sealt jälle kohvi.

Tegin peatuse puuviljamüüja Emanueli juures, ostsin kilo mangosid ja pool kilo suuri avokaadosid ning vilistasin tema linnukestele. Nümf oli seekord unine ja Emanuel oli mures, et tema linnuke on ilmselt külma saanud. Ta näitas mulle viirpapagoide pesas pisikesi valgeid mune. Ma usun, et Emanuel on kindlasti gay, sest tal on selleks olemas kõik karakteristikud. Tal on üks salk juustes värvitud mingi valge ja roosa vaheliseks tooniks, ta kõnes on ohtralt gay’d ja ta žestikuleerimine on kõike muud kui hetero. Vahva kutt ja ilmselgelt linnuinimene. Tõenäoliselt tema ema, kes on ka igapäevaselt puuvilju müümas, on nüüdseks loobunud oma pojale tüdruksõprade otsimisest. Sõitsin tagasi koju.

Tegelikult tibutas vihma kogu aeg. Valmistasin salati suures roostevabas kausis, mille leidsin kastist, mille Nina oli eelmisel nädalal poest toonud. Fileerisin tuunikala ja kuubikud praadisin oliiviõliga õige pisut, et mitte mingil juhul ei küpsetaks üle. See kala on suurepärane ainult siis, kui ta ei ole kuiv. Praadimine õnnestus ja toit oli lihtsalt ebareaalselt hea. Tuleb välja, et mulle meeldib kokata. Ühel päeval proovisin käivitada gaasiga suurt grilli ja tepanyakit, aga praegu veel ei suutnud tuld saada grilli sisse. Järgmisel nädalal tuleb profikokk kööki korra veel üle kaema. Siis küsingi ja saan selle selgeks. Siis saan ise küpsetada hiidkalmaari, krevette, sealiha steiki jne. Jällegi ei olnud ballasti ehk riisi või kartulit. Ma olen ilmselt kaalust kaotanud rohkem kui 5 kilogrammi ja kaalu esimene number peaks olema juba 8, aga eks see saab selgeks alles mai teises pooles Eestis. Tegin veel veidi tööd. Päikest pole nüüd paistnud mitu päeva järjest.

Pimeduse saabudes sõitsin foodparki, kus oli väga vali muusika. Usun, et ekvalaiseri osutid peksid punases, sest lisaks sellele, et muusika oli vali, oli see ka kärinaga. Liikusin veidi kaugemale suurtest kõlaritest. Ostsin kaheksajalgadega salati. Samuti tellisin ahjus praetud krevetid sibulaga. Joogiks tellisin peedi-ingveri ligi liitrise mahla tohutu suures topsikus. Tõmbasin jämeda kõrrega esimese sõõmu. Tundsin ootamatut, kuid täiesti äratuntavat hallituse maitset. Läksin tagasi leti juurde.

Pärast pikka ja kohmetut vestlust suutsin neile selgitada, et nemad ei ole otseselt süüdi, et nende peet enne sügavkülma pistmist oli vedelenud niiskuses ja kogunud endale külge märkimisväärse hallituse. Alguses nad ütlesid põhimõtteliselt, et nii lihtsalt on, lepi sellega. Hingasin sisse ja hingasin välja. Rääkisin neile heast teenindusest ja vajadusest hoida kliendisuhteid. Lõpuks sain refund’i ja kokkuleppe, et nad selgitavad välja, kuidas vältida peetide hallitust. Sest ma tahan veel juua seda imelist nektarit. Ma olin päris uhke enda üle, et ma ei läinud närvi ja ei kukkunud neid sõimama. Ma olen selleks täiesti võimeline või vähemalt oleks löönud selle topsi keset nende letti ning minema jalutanud. Aga ma teen endaga mõtteharjutusi ja no complaints 21 on osa sellest. Toit oli suurepärane.

Sõitsin tagasi koju. Hakkas jälle vihma kallama. Boholi kontoris on elekter ära. Jay eestvõtmisel liikus meeskond ajutiselt ühele teisele kontoripinnale, kus elektrit toodetakse generaatoriga. Hiljem selgus, et see ei olegi kontor, vaid on ICM kaubanduskeskuse koridor, eskalaatorite all.

Boholi meeskonna ajutine kontor kaubanduskeskuse koridoris

Neil on nüüd seal tõeline LAN-i ehk võrgupidu. Klient Sander liitus ka nendega, sest ka nende hotellis on nüüdseks elektriga kööga. Ma loodan, et need tormid ei sega meie tööd nii palju kui seda tegi super-taifuun detsembris. Tiksusin kuni kella 22ni ja läksin magama.

Teisipäev, 12.04.2022

Ärkasin kell 8 ja toimetasin. Kell 9 tahsin minna motikaga pesumajja, aga just siis hakkas rohkem sadama ja ma loobusin plaanist. Tegin esimese ühiku tööd. Nina saabus veidi enne kella 10t. Rääkisime läbi viimased detailid seoses Meetupiga. Ta asus toimetama. Ta peab ka vaatama üle lille, sest see ilus lill on veidi longu vajunud. Kas on liiga vähe valgust või vähe vett või on kõik vastupidi? Nina leiab sellelegi vastuse.

Kell 11 tekkis väike vihmasajuta auk ja ma sõitsin motikaga umbes 400 meetrit pesumajja. Andsin kotitäie pesu ja 190 PHP ~ 3€. Puhta pesu saan tagasi juba kell 17. Sõitsin tagasi ja toimetasin edasi tööasjadega. Varsti saabusid ka Chester ja Kyle. Tegin kõne Jaanikaga ja andsin ülevaate minu tegemistest. Tegelesin hoogsalt uute projektide koju toomise ja uute inimeste testimise ning uurimisega. Soovin mitmes valdkonnas edasi liikuda, aga seda kõike on vaja teha nii, et olemas on kliendid ja projektid ning samuti töötajad. Sisuliselt on see muna ja kana probleem. Ma ei saa inimesi enne tööle võtta, kui mul ei ole kindlalt olemas neile vastavaid projekte. Samas ei saa ka hullu panna müügis, kui pole veel inimesi, kes selle lubatud töö ära teevad. Seega kõvem pusimine. Tegin endale suure kausitäie värsket salatit ja lahendasin ära enamuse värskest salatimaterjalist.

Kell 17 oli jälle väike vihmapaus, mille käigus sõitsin puhtale pesule järgi. Lappasin puhta pesu kappi ja tegin voodi korda. Tegin veel ühe suurema ühiku tööd. Suured tormid on vist möödas ja enam ei saja ka vist nii palju. Sõitsin foodparki, kus tellisin ahjus küpsetatud kala, mille peale oli laotatud kiht sibulat ja veel kohalikku pisikest sidrunit - calamansit.

Sõin ka kalmaarirõngaid ja kanasuppi. Kõik oli väga hea ja võrdlemisi odav. See ongi nagu segu tänavatoidust ja lihtsamast maailmaköögist. Kõik erinevad maitsed ühe katuse all. Sõitsin koju. Enne südaööd tegin videokõne Mirjamile. Ma ikka igatsen teda väga. Läksin magama.

Kolmapäev, 13.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Vihm on lõpuks lakanud ja iga hetk võib päike hakata uuesti lõõskama. Sõin praemune, mida ma praen viimasel ajal küüslauguvõiga, ja jõin kohvi. Tegin esimesed tööasjad. Saabus Nina ja veidi hiljem ka Chester. Jalutasin lähedale poodi ja nautisin taaskordset kuuma päikest. Ostsin piima ja šampooni. Mõlemad olid otsakorral. Tegin tänaval videokõne kodustega. Jätkasin töötamist. Lõunaks tegin bataadirooga munaga. Korraldasin finantse ja saatsin Eestist raha Filipiinidele. Nina läks koju kell 17:00 ja mina sõitsin motikaga kohvikusse kell 17:30.

Kasutasin täielikult ära ummikute eiramisel kerge krossika eelist, see lihtsalt libises läbi autode kolonnide nagu nuga läbi või. Näiteks ühel ristmikul oli tohutu kolonn autosid ja need olid ka blokeerinud tee ääred nii, et sõitsin osaliselt kõnniteel ja hüppasin siis kõrgest äärekivist, mis võis vabalt olla 30-40 cm., alla teele tagasi ja peatusin kõikide autode ees esimeseks. Loomulikult minu ratas näeb välja nagu dirt-bike, aga selle sisuks on tavaline linnamotikas, ja amordid, vedrustus ning kõrge kliirens on enam-vähem aktsepteeritavad. Kohvikus tellisin matcha latte ja tegin emale kõne. Pole temaga ka vist paar kuud rääkinud. Mirjam käib teinekord vanaema ja minu vennapojaga jalutamas ning mängimas.

Siis jätkasin teekonda mere äärde, kus mahajäetud kaubanduskeskus on muudetud, vähemalt välisperimeetris, foodparkiks. Nüüd, kus olen näinud selle linna mitmeid foodparke, võin isegi öelda, et see paik on linna parim. Siin on koguni 2 foodparki, mis asetsevad mõlemal pool kaubanduskeskust, ja otse mere ääres. Kokku on siin vast ligi 40 kohvikut, putkat või konteinerit, millest saad osta meeletult head ja laia valikut toitu. Suletud kaubanduskeskus on muidugi eraldi vaatamisväärsus. Blokeeritud eskalaatorid ja pimedad aknad on iga kaubanduskeskuse omaniku õudusunenägu. Seesama saatus oli tabamas ju ka Tallinnas T1-e.

Kaubanduskeskuse küljes on ka retrostiilis ehitatud majakat meenutav torn, mis õhtul oli tõesti kena. See isegi meenutab veidi puidust Suurupi tuletorni, aga lähemal vaatlemisel oli selge, et butaforia oli kõik tehtud betoonist. Tellisin grillitud kalmaari, merekarpe juustuga ja sealiha. Joogiks palusin arbuusi ja sidruni värskelt pressitud mahla. Teenindaja pani peaaegu tehaseseadeid järgides mulle tellimuse juurde ka riisi, aga pärast seda, kui ma märkasin seda, tegi ta paranduse ja kommenteeris kohe, et kas mul on dieet või?

Sõitsin tagasi linna, aga väikese ringiga. Alguses mõtlesin minna SM kaubanduskeskusse, aga kuna kell oli juba peaaegu 20 ja keskus suletakse juba kell 21, siis sõitsin hoopis linna ühele pahelisele teele - Mango tänavale. Õigupoolest on see nö punaste laternate lõik hoopis kindral Maxilom’i tänaval. See pidavat olema legendaarselt paha paik, kus tüdrukud kutsuvad mehi tänavalt klubidesse ja baaridesse.

Linna üks paheline tee - Mango tänav

Sõitsin alustuseks Philly spordibaari, kus olid tüdrukud oranžides lühikestes kleitides tänaval ja hoidsid silte mingi reklaamiga. Kleit oli parasjagu nii pikk, et kõndides kann välja ei lipsaks. Läksin baari ja võtsin coca-cola. Siin oli ootamatult palju turiste või Cebus elavaid vanamehi. Ilmselt kõik olidki siin kohal. Minu kõrval leti ääres oli üks kiilakas paks valge mees, kelle ümber liibus koguni neli oranžides kleitides naiskat. Äkki tema oligi Philly ise? Mõned nendes kleitides naistest olid ka väga kenad ja pikkadel kontsadel mööda joont kõndivad ladyboy’d. Samuti nägin mitut valgenahalist paari, kes tulid ilmselt lihtsalt baari õlut jooma, võib-olla veidi sensoorsemal viisil. Spordibaar küll, aga ükski telekas ei näidanud sporti. Ilmselt see polegi nii oluline siin. Kes, kurat, ikka tahab näha, Chelsea’i ja Liverpooli jalgpalli. Usun, et see on kindlasti see koht, kus sebitakse endale kaaslasi.

Jalutasin veidi edasi ja mind tõmmati järgmisse seiklusse. Sissetõuakaja juhatas mind järgmisse paika - Jane’s Place, mida nemad nimetavad bikiinibaariks. Kohe, kui ma jõudsin teisele korrusele ja sisenesin ruumi, hüppasid pikkadel kontsadel ja aluspesus tüdrukud nagu vedrust püsti ning elavnesid. Mina aga istusin maha punasele diivanile. Selle paiga sisu sai mulle kiiresti selgeks. Lava keskel oli post, mille ümber needsamad naised vahetustega tantsimas käisid. Olen kursis ja oskan väga hinnata postitantsu atleetlikust, aga see siin oli pigem tavaline tagumikuhöörutamine ja veidi toru katsumine. Küll aga üks küpsemas eas daam, ilmselt ligi 50, tegi spagaate ja sääraseid trikke, mis meenutas rohkem juba sporti.

Tegelikult oli see paik ikkagi veidi kurb ja rõhuv. Need võrdlemisi ilusad tüdrukud, kes parasjagu ei tantsinud, istusin diivanil rivis ja kraapisid telefonis sotsiaalmeediat. Need naiskad, kes parasjagu olid laval esinemas, olid jällegi mõtetes kuskil kaugel, kuskil mujal. Seda oli näha nende silmis. Minu kõrval oli üks eurooplane, kiilanev ja tohutute vuntsidega mees, kes oli sebimas endale privaatsessiooni. Minul sellist huvi ei olnud ja varsti lahkusin. Antropoloogilisest vaatenurgast väga põnev ekskursioon. Sõitsin läbi öise linna tagasi koju. Läksin voodisse ja siis sain teha veel õe Öölega videokõne. Tal oli sünnipäev. Ta on Yorkis Inglismaal aheldatud koduseinte vahele, sest tal on nüüd lisaks neljasele Sebastianile ka beebitütar Alyssa Rose. Läksin magama südaöösel.

Neljapäev, 14.04.2022

Ärkasin kell 7 ja tegin enda tavalisi toimetusi. Tegin esimese ühiku tööd. Nina saabus kell 10. Valmistasin endale lõunat ja ka seekord oli Ninal kaasas salat - ta väldib riisi ja on dieedil ilmselt. Tegin täiendava kohvi ja töötasin edasi. Õhtul tuleb meil filmiõhtu. Kell 15 jõudis kontorisse veel Chester ja Geny-Lyn koos noorema vennaga. Mina jõudsin napilt enne suurt vihma jalutada puuviljaturule. Emanuel müüs mulle 1000 PHP ~ 17€ eest tohutu koguse puuvilju ja avokaadosid. Täna ostsin lisaks tavapärastele mangodele veel ananassi, papaiat ja draakonivilju. Uueks maitseks on aga atis, mis on käsigranaati meenutav vili, mille sees olevate seemnete ümber on veidi viljaliha. Maitselt meenutab tegelikult mangostani. Teine uudne maitse oli siniguelas, mis on pisikesed magus-hapukad pallikesed, mida on tore niisama süüa.

Filmiõhtu ja projekti livesse mineku tähistamine

Pizza oli juba tellitud. Tegin sätingud, et saaks läpakast vaadata Ükssarve filmi. Teine kuller tõi veel kanakoivad ja suure pudeli Coca-Colat. Ühtlasi tähistasime ühe projekti livesse minekut. Alustasime filmi vaatamist kell 16:30. Poole pealt liitus Kyle. Film oli naljakas ja mitmes kohas said kõik naerda. Ühtlasi said nad näha nii Eesti kui San Fransico vaateid ning kuidas startup skeenet tögatakse. Pidu oli läbi kell 18:30. Kõik läksid koju ja mitmed suundusid õhtuks kodudesse linnast eemale.

Öine panoraamvaade Cebu linnale

Minul oli igav ja otsustasin sõita Cebu linna säravaid tulesid vaatama Cebu Topsi, kus olen varem käinud keset päeva. Inimesi oli palju ja pakuti grilltoite. Imetlesin vaadet linnale ja lahele. Linnatuled olid otsekui tume kangas, millele on peale puistatud suhkrut. Mägede servast hakkas peale valguma tume udu ja ilmselt ka uued vihmapilved. Sõin grillitud kalmaari ja kana. Sõitsin tagasi alla linna. Vihma seekord kaela ei saanud. Õhtupooliku lihtsalt munesin. Lugesin veidi Steve Jobsi raamatut edasi ja läksin magama.

Reede, 15.04.2022

Ärkasin koguni kell 10. Päike paistis ja minul oli tuju hea. Täna tuleb ilmselt päev, mille jooksul ei tee ma mitte midagi. Sõin ja kohvitasin. Mingil hetkel mõtlesin, et Suurel Reedel peaks ikka kirikusse missale ka end kohale ajama, sest muidu muinutan terve päeva ära nii, et ei lähe toast väljagi. Selgus, et Cebu Metropolitani kirikus, mis on minu poolt külastatud Basilica Minore Santo del Niño läheduses ja mis on Cebu saare tähtsuselt teine kirik, toimub missa kell 15:00. Ilm oli kahtlane ja otsustasin sõita taksoga kirikusse.

Päike lõõskas ja pikad püksid, triiksärk ja kingad tundusid nagu rumal otsus, aga ma ei tahtnud ilusate inimeste vahele ilmuda nagu, kohalike kõnepruugis, tambay ehk redneck või isegi päevavaras. Taksosõit oli ligi 2€. Liikusin kiriku peaukse ette, kus oli palju inimesi juba kuulamas teenistust. Siis selgus, et inimesi lastakse kirikusse jaokaupa, ilmselt on mingi piirmäär. Varsti sain jahedasse suurde saali ja mind suunati ülesse rõdule, kus olid plastmassist toolid ja tohutult palav.

Kiikasin alla saali ja nägin pikka protsessiooni, kus piiskop rääkis ja preester palvetas ning põlvitas vaheldumisi. Mitte ühtegi välismaalast ei silmanud eelkõige sellepärast, et kogu teenistus oli vissaiani keeles. Ühel hetkel toodi kiriku peauksest sisse punase kangaga kaetud suur krutsifiks, mis kanti altari juurde.

Kolm küünalt - kolm erinevat palvet

Siis eemaldati riie ja algas pikk järjekorras ootamine, kuniks sain minagi krutsifiksi juures põlvitada, risti ette lüüa ja annetada raha. Saalist liikusin edasi hoovi, kus panin küünla põlema ja lausisin palve. Üks naisterahvas asetas aga kolm küünalt ja mina olin hiljem nii nagla, et küsisin temalt, miks just kolm. Ta selgitas lahkelt, et küünlad on palved tervise, tööõnne ja armastuse eest. Kirikute aiad on alati olnud minu jaoks huvitavad ja lummavad. Siingi hoovis oli palju ilusaid kiviskulptuure, lillepeenraid ja ilupõõsaid.

Liikusin kiriku ette, kus oli juba suurem mäsu. Õigupoolest olin ma märkamatult ilma jäänud leivamurdmisest. Aga selle eest nägin, kuidas suure hooga valmistati ette protsessiooni ehk ligi kümne pühakujuga rongkäiku linnatänavatel. Huvitav oli näiteks jälgida, kuidas täiskasvanud mehed nutsid ja halasid Kristuse klaasist sarkofaagi juures. Nad olid ilmselgelt ahastuses ja elasid läbi Jeesuse kaasaegsete, võib-olla isegi jüngrite, tundeid ja lootusetust, sest nende ideoloogiline juht ja õpetaja on ootamatult mõrvatud. Mis edasi? Loomulikult pühapäeval on jälle kõik hästi, sest siis on selgunud, et Kristus on siiski üles tõusnud.

Selle sama klaasist sarkofaagi, mis mulle meenutas vast eelkõige Lenini või Mao surnukeha hoiulaegast või isegi veel rohkem Lumivalgekese surivoodit, mis on klaasiga kaetud, järele reastus nüüd pretsedenditult kõige rohkem inimesi. Mina otsustasin hoopis Maarja Magdaleena kuju sappa minna. Kujudel on palju semiootikat. Näiteks Püha Peetrusel on näpu otsas paar võtmeid, aga ei ole kukke, mis võiks samuti tähendada tema äraandlikku ja kartlikku meelt. Tegelikult oli kirikus veel üks huvitav detail. Nimelt olid kõik ikoonid kaetud kangaga ja alles pühapäeval võetakse piltidelt katted, sest siis saab ilmsiks Kristuse jumalikkus.

Kolonn hakkas liikuma. Preestrid valgetes rüüdes ja valgete nööridega vöötatult asusid kõige ette. Nemad kandsin püha risti. Järgmisena hakati lükkama kärukest, mille peal ilutses kuldne Neitsi Maarja kuju, ja mille kõhus surises bensiinigeneraator, mis tootis kuju valgustamiseks elektrit. Mina lükkasin ka meie käru, mis ei olnudki väga raske ja liikus suhteliselt lihtsalt. Päike hakkas loojuma ja valgustatud kujude ilu hakkas järjest välja tulema. Katoliiklastele on ülestõusmispühad suuremad pühad kui jõulud, sest selle sündmusega sündis kristlus. Inimeste silmis oli näha keskendumist ja sügavaid tundeid.

Luzoni saarel Manilast põhja pool on Pampanga regioon, kus viiakse läbi spektaakel, kus muuhulgas naelutatakse ristile vabatahtlikke ka tänapäeval. Loomulikult on sellise ekstreemsuse eesmärk läbi elada kannatusi ja valu ning samastutada Kristuse katsumustega. Midagi ei ole seal juhuslikku. Väidetavalt on naelad desinfitseeritud ja naelutuskohadki on täpselt välja arvestatud, et luudele, kõõlustele ja närvidele ei teeks suurt viga. Kiirabiautod on ka lahinguväljal. Cebus sellist asja siiski ei korraldata. Rongkäik kestis kokku tund aega ja tegi paarikilomeetrise ringi kesklinnas. Mina põikasin ühel ristmikul rongkäigust välja ja püüdsin kinni ühe takso.

Kohe, kui olin istunud taksosse, hakkas tibutama ja varsti päris korralikult sadama. Vedas täiega. Tellisin Grab äpiga taksos istudes endale küpsetatud kana, mis jõudis taksoga samaks ajaks minu maja ette. Väga mugav teenus. Liikusin tuppa ja nautisin kana. Kana korjuse viskasin aknast välja iluaeda, kust koerad ja kassid sellest tunnevad veel täiendavat rõõmu. Õhtu võtsin päevale kohaselt rahulikult ja läksin magama kell 22.

Laupäev, 16.04.2022

Ärkasin kell 8:30. Väljas säras päike. Sõin hommikusööki ja jõin kohvi. Magustoiduks lõikasin lahti mahlase ananassi. Tuli selline välkmõte minna kruisama ja proovida minna Camotes saarestikule, mis asub Cebu saarest kirde suunas. Vaatasin telefonist ilmateadet ja see lubas linnas 50% vihma. Veidi enne kella 11 olin asjad pakkinud motikale ja asusin teele põhja poole.

Taevas oligi pilves ja veidi tibutas üksikuid piisku. Aga mida enam ma suundusin linna serva ja põhja suunda, seda enam oli näha sinist taevast ja päike hakkas lõõskama. Ma olin seekord määrinud käsivarred, õlad, turja ja kurgualuse päikesekreemiga sisse.

Kummaline laevade romula

Mul oli seljas maika ehk naisepeksjasärk, millega oli mõnus sõita, sest tuul puhus mõnusalt läbi kõigi avauste ja veidi jahutas. Olgugi, et siinne soe tuul on pigem nagu fööniga endale kuuma õhku lasta. Sõitsin mööda väiksemat rannikuteed, mis läbisid lõpmatuid linnakesi. Kohati olid ummikud, millest ma India meetodil leidsin läbipääsu võrdlemisi kiiresti. Kell 12 jõudsin Danao sadamasse. Nägin, et praam just lahkus. Järgmine praam väljub kell 14:30.

Sõitsin lähedalasuvasse keskusesse ja tellisin nuudliroa ja rohelise okset meenutava toore mango- ja kurgijoogi.

Tegelikult oligi just selline vana praami rimakas minu ettekujutus Filipiinide praamist

Tegelikult see jook ongi peaaegu sama oksejook, mida jõime Indias. Minu kõrval istusid suuremad rühmad, ilmselt perekonniti.

Vahva oli vaadata, kuidas lapsed, sealhulgas täiskasvanud lapsed painutavad end ja paluvad ema või isa õnnistust enda laubale. See on väga tore komme. See rõhutab jällegi vajadust hoida perekondlikke suhteid.

Kell 13 sain osta piletid. Motikaga reisija pilet maksis 722 PHP ~ 13€. Kell 14 sõitsin sadamaalale ja ootasin terminalis päikese eest varjus laeva, mida ei olnud veel nähagi. Kirjutasin päevikut. Tegin kodustele kõne ja andsin teada enda plaanidest ja võimalikust interneti vähesusest saartel.

Laev lõpuks saabus. See oli ikka võrdlemisi rimakas tükk metalli. Ma oli tegelikult väga üllatunud, kui palju autosid ja inimesi suutsid nad mahutada sellele pisikesele kollasele praamile. Lisaks veeti seljas laevale suur hulk kottides toiduaineid. Keset praami ilutses suur kütuse veoauto nagu Keskpäevase praami filmis. Loodan, et meil ei tule hakata Volgasid ja Moskvitše merre uputama. Aga vahetult enne autode praamile lubamist see suur veokas tagurdas välja. Ju see tankis hoopis praami. Autod tagurdasid laevale ja motikad sõitsid viimasena peale, mis ühtlasi tähendas, et kaherattalised olid esimesed laeva ninas.

Laev lahkus sadamast lõpuks veidi pärast kella 15:30. Meri oli klaassile. Olen ilmselt juba harjunud tähelepanuga, mida puurivad silmad minu ümber põhjustavad. Mitte ühtegi teist valget turisti ei olnud minu ümber näha. Laevuke sõitis 2 tundi ja selle jooksul sain muuhulgas nautida ilusat päikeseloojangut. Laev jõudis Pacijani saare sadamasse kell 18.

Sadamas vaatasin tagasisõidu aegu ja suundusin saare lõunatippu Santiago randa. Laeval tegin juttu Cebu reggae pundiga, kes esinevad selles rannas ühel festivalil ja kuna mul ei olnud väga eelistust ja tegelikult polnud teinud ka suurt eeltööd, siis Santiago randa ma hotelli otsima sõitsingi. Proovisin saada tuba Garden & Resorti. Hind oli ok, aga pühade tõttu olid kõik toad välja müüdud. Ainult 5-kohaline tuba oli saadaval ja ma oleks pidanud kogu toa kinni maksma. Sõitsin edasi randa ja leidsin ühe uberiku, kus tuba maksis 1500 PHP ~ 27€, aga mõtlesin veel proovida õnne mõne teise kohaga. Küla oli suures õhinas ja ettevalmistuses. Õhtul tuleb barangay varjualuses suurem reiv. Tegelikult kuulsin akende vibreerimist juba siis, kui olin tuba üle vaatamas kõrval hotellis. Sõitsin veidi edasi mööda rannaäärset teed ja märkasin ühel majal Šveitsi lippu.

Samuti märkasin aias suurt kasvu valget meest. Kõnetasin teda ja selguski, et tema koos naisega peavad siin majutusasutust. Mehe nimi on Andi ja naise nimi on Pamela ning nad on juba abielus aastast 1994. Hiljem Andi selgitas, et nad kohtusid Genfis, kus Pamela krooniti Genfi Filipiini missiks. Pamela töötas sellel ajal Šveitsis. Lobisesime veidi ja siis ta ütles, et tegelikult on küll üks vaba ruum, kuigi alguses sõnas ta, et kogu maja on välja müüdud.

Hiljem lobisesin nendega veel pikemalt. Ta juhatas mind sisse. Võtsin jalanõud ära ja jalutasin halli, kus oli palju Šveitsi lippe ja saksakeelseid raamatuid Andi kodumaast. Minu tuba oligi esimesel korrusel. See oli pisikese aknaga, aga see aken oli vaatega koridori. Eks nii lähebki, kui pühade ajal planeerimata reisima hakkad. Aga samas olen näinud merevaateid piisavalt ja tuba oli igati soliidne. Kulu oli 1800 PHP ~ 32€. Käisin pesus ja tundsin end taas inimesena. Jalutasin hotelli ette.

Andi oli väga õhinal, sest tema lemmikfestival on sellel nädalavahetusel just siinsamas Santiago rannas. Ma usun, et hotell on ka ühtlasi üks festivali sponsoritest. Ta ütles, et ma kindlasti tuleksin täna randa õhtust reggae bändi vaatama. Liikusin rannaalale, kus minu suureks üllatuseks oli suur valik baare ja restorane reastatud rannariba äärde.

Rannal puudus promenaad, aga selle eest oli palju liiva, millel kõndida. Istusin ühte restorani, kus tellisin mereande ja läksin jälle ilmselgelt hulluks. Tellisin merekarpe, aurutatud köögiviljad, sealihahautise, kalmaari ja tuunikala steiki. Õnneks kõik toidud olid pisikesed ja maksid vähe. Kokku oli selle mäe toitude eest hind vaid 750 PHP ~ 13€.

Istusin rannas vaibal väikese laua taga. Selles restoranis esinesid üks kutt kitarril ja üks nägus naiska lauluga. Nad tegid peamiselt standardeid või siin kontekstis karaoke menüüst pärinevaid laule, mida kogu publik valdas peast ja kaasa laulis. See oli päris omalaadne kogemus, meenutas paljuski kuskil Vastse-Kuustes või Kuusalus toimuvat Laulge Kaasa salvestust koos Reet Linna ja Erich Kriegeriga. Laulja vahetas ka tihti kostüüme ja kohati oli ta päris väljakutsuvas, võiks öelda isegi postitantsija kostüümis.

Ta asetas mikrofoni ka kaasalauljate suu ette. Nad korjasid ka tippi. Muusika oli jälle kärisevalt üle võimendatud ja seetõttu oli täitsa ok istuda peaaegu veepiiril. Õigupoolest hakkas tõusuvesi silmnähtavalt vett randa suruma ja varsti oligi veepiir minust vaid paari meetri kaugusel ja kattis enne ligi 50 meetri kaugusele ulatuva paljastunud liiviku.

Kõrvallauas oli üks truu koer istumas ja ootamas, kuniks midagi head antakse. Minul aga oli veel huvitavam intsident. Nimelt korraga oli minu juures üks 2-3 aastane südamest kriiskav märg ja liivane tüdruk. Ta oli ilmselt mängides vette kukkunud ja oli lasknud silmist enda vanemad.

Ma istusin ja ta tuli otseteed minu juurde ja kallistas mind ning vesistas mu õlga. Ilma suurema vaevata leidsime õige isa üles ja laps rahunes maha. Tiksusin selles rannarestoranis paar tundi. Taevas ilutses ümmargune kuu ja õues oli väga soe. Külm ei olnud kordagi.

Jalutasin veidi edasi ja nägin kahe ilmselge gay tuleshow’d. Siin ei olnud väga vaja minu gaydar’it ehk gay radarit sisse lülitada, sest see oli sedavõrd ilmselge. Show oli korralik ja tuld pursati päris metsikult. Kohati isegi nii, et ma tegin koos teiste pealtvaatajatega koguni 4-5 pikemat sammu tagasi, et mitte põlevate tulelontide ja piiskadega pihta saada.

Siis hakkas mängima kõrvalrestoranis reggae bänd High Tide. Nägin Andit ja Pamelat, kes kutsusin mind enda lauda. Andi oli päris joogine juba. Ta kutsus ja vedas mind kättpidi lava ette ja tutvustas mind bassimehele Lick Lick’ile, see on muidugi hüüdnimi, kes on ühtlasi meie hotelli kokk. Selgus, et kogu bänd on pärit samalt saarelt. Laulja Carlo töötab Cebu linnas.

Nad esitasid peamiselt Bob Marley ja Wailersite loomingut. Lava ees liivas kekslesid umbes 10 joogist reggae-hullu kutti, kellel oli lehvitamiseks kaasas ka suur Jamaika lipp. Tõin alkoholiputkast 2 San Migueli õunamaitselist jooki ja ühe limpsi. Pakkusin Pamelale õunaõlut, aga ka tema on karsklane nagu mina. Ta oli tegelikult võrdlemisi pahur, sest ta mees oli joogine ja ta ise peab homme vara minema laevaga Cebusse, et olla varakult tööpostil.

Aga eelkõige häiris teda 2-3 teismelist totsi, kes ilmselgelt Tik-Tokist inspiratsiooni ja innustust ammutanuna höörutasid meie laua ees tagumikke. Hiljem Andi ütles, et mida tema saab teha, kui need totsid tema laua ette tantsima tulid. Mindki haarati tantsima ja ma vihtusin tantsu kuni peo lõpuni. Tantsimine pole üldiselt minu rida, aga siin oli tore ja lõbus. Koju ja magama jõudsin kell 1.

Pühapäev, 17.04.2022

Silmad tegin lahti kell 7 ja jalutasin randa. Rannaliival oli juba liiga kuum paljajalu kõndida. Koerad lesisid liival suure puu varjus. Rand oliti elutu võrreldes eilse peomeluga ja ookean oli taaskord taganenud 100 meetrit. Jalutasin eilsesse peopaika, kus nägin reggae bändi lauljat Carlost, kellel oli vägev pohmakas ja kes nikerdas trummikomplektilt maha nende trummari taldrikuid ja peenemaid vidinaid.

Ta teadis ühte USA reggae punti Christafarit, keda minul on õnnestunud mitmel korral tuua tuuritama Baltiriikidesse. Selgus, et Christafari on esinenud isegi Cebus ja neil on Filipiino klahvpillimängija Justin. Jalutasin vaikselt tagasi hotelli poole. Rannas oli mitmeid telgiga matkajaid ja ööbijaid. Telkidest ronis vaikselt välja aeglasi ja kaalutletud liigutusi tegevaid eilseid pidulised. Ilmselt oli neil raskekujuline hommik. Tegelikult tahaks ka hirmsasti telgiga rannas nii ööbida. Pean vist ostma Filipiinidele ka oma telgi ja hamoki.

Kokk Clifford ehk Lick Lick pakkus mulle kohvi ja valmistas omletti. Pisikesed kiisupojad jooksid halli põrandal ringi. Pamela on suure südamega kassisõber. Nautisin rahulikku hommikut ja kirjutasin päevikut. Suundusin rõdule, kus avanes kena vaade ookeanile. Peremehel oli katusele varjualuse alla püstitatud vaatlusteks teleskoop. Jätsin toa pilla-palla, sest plaanin mingil hetkel tagasi jõuda. Peremees magas veel õndsat und. Sõitsin mööda rannikut ida poole. Kahte saart ühendab muul ja sillake. Selles paigas on nende saarte suurim linn San Francisco. Sõitsin sellest linnast läbi, kusjuures mõned linnatänavad olid suletud ja valmistuti ülestõusmispüha protsessiooniks.

Nägin imelisi vaateid ja teed olid võrdlemisi sümpaatsed, kuigi oli ka lõike, kus tee oli kui küntud uudismaa. Üks rannikuäärne linnake oli tõeliselt kena. Nägin suuri jackfruite rippumas puude okstel. See vili on paljude jaoks ülimuslik troopiline vili. See meenutab aga samas suuri okkalisi munandeid, mis lihtsalt ripuvad puuoksal. Suurest kestast, mis oli koguni 30-40 cm läbimõõduga, jääb pärast vilja koorimist vaid peotäis söödavad ja magusat ollust. Proovin selle vilja veel kindlasti ära.

Otsisin tulutult ühte juga, mida Google kaardid väitis olevat, aga mida kahjuks isegi potentsiaalse paiga lähedal olevad talunikud ei teadnud. Mina sain pool tundi matkata peamiselt istanduses, kus domineerisid kookospalmid ja banaanitaimed. Sõitsin edasi järgmise joa juurde, kus olid juba viidad ja parkimisplatsid ning ka mõned kohalikud turistid. Siin ülesvoolu olid tormised päevad põhjustanud jõe kallaste varinguid, mis omakorda tähendas, et ilus joaala oli kõik mudane ja vesi sogane.

Ilmselt oli ülemjooksul mägedes vajunud osad nõlvad orgu ja ummistanud jõe, mis siis leidis endale tee läbi savise materjali ning tassis saviosakesed allavoolu. Jalutasin mööda metsateed joani. Tõesti oli kohati väga mudane, aga jalad sain pärast probleemideta ära pesta. Samas ei olnud piletimüüjaid ja turiste. Ainult üks paarike oli ühel pingil. Eks see paik taastub igas mõttes üsna varsti.

Mets kihas linnulaulust ja silmasin ka peoleo kohalikku sugulast. See lind teeb ikka lahedat kajaga võimendatud laulu. Peoleo on ka siin kollase- ja mustavärviline. Jalutasin tagasi rattani. Sõitsin veidi maad edasi ja peatusin Mabini rannas, kus kiviranna puhtas vees end veidi jahutasin. Kohalikud lapsed tulid imelooma lähemalt vaatama. Kandsin motikasõidul pikkade varrukatega õhukest särki, et vaatamata päikesekreemile ei kõrvetakse käsivarsi väga ära.

Jõudsin Bukilat koobasteni, kus oli jällegi parkla ja seekord juba rohkem inimesi. 50 peesot ehk veidi alla ühe euro oli sissepääsutasu. Ma olen tegelikult terve päeva juba sõitnud ujumissortsides, mistõttu ma ei ole pidanud vahetama ujumisriideid. Jalutasin treppidest alla koopasse, kus merevesi oli mõnusalt karge. Stalaktiidid on laest allapoole kasvavad kivistised, mis moodustuvad kaltsiumit ja lupja täis vee tilkumisest. Uskumatu, et tilk-tilga haaval sellised kunstiteosed moodustavadki. Ujusin ja imetlesin skulptuure. Minuga oli koobaste erinevates soppides umbes 10 inimest. Mõnus karge suplus.

Liikusin tagasi putkade juurde ja ostsin jäätise. Varsti olin jälle kuiv ja jätkasin teekonda ümber Poro saare tagasi San Franciscosse, kust omakorda võtsin suuna Pacijani saare põhjaossa, kus otsisin lõunatamise paiga Danao järve ääres. Sõin lihtsaid ja maitsvaid toite. Kalasupp oli väga maitsev. Lapsed hüppasid järve ja kohalikud turistid rentisid vesijalgrattaid ja aerupaate. Nägin ka teisi turismiatraktsioonide põhikomponente nagu ratsutamiseks hobust ja isegi pildistamiseks pisikest ahvikest. Minu jaoks oli aga hoopis huvitavam inimesi jälgida. Mind teenindas kena 13-aastane tüdruk, kes tegi kõik tegevused väga püüdlikult ja viisakalt ning vaatas mulle teinekord otse silmapõhja. Eks siin ei käi veel väga palju Euroopa ja USA turiste ning sellised kohad on kohalikele ka alles eelmisel aastal taasavatud. Kunagi ehk on Mirjamgi suvekohvikus ettekandja ja õpib toimetulekut erinevate inimestega. Aeg lendas ja kell 16:15 asusin teele.

Sõitsin igaks juhuks sadamasse, kuna see jäi teele, ja sain šoki. Nimelt olin plaaninud sõita tagasi viimase praamiga, mis väljub kell 17:30. Aga juba kell 16:30 oli sadamas plasttoolidel istumas umbes 100 inimest, kes soovisid osta piletit.

Oi perse, ma vist jään sellest praamist maha ja pean šveitslase juures olema veel ühe öö. Siis nägin ühte roosaks põlenud põsesarnadega valgenahalist meest, kelle nimi on Aleksander ja kes on pärit Rumeeniast. Palusin tal hoida minule kohta järjekorras ja sõitsin siis tuhatnelja saare lõunatippu hotelli, kus krahmasin asjad kokku, rääkisin veidi Andiga, maksin talle kokkulepitud raha ja asusin tagasiteele. Kokku kulus minu tiirule umbes 45 minutit.

Šveitslane Andy

Aleksander oligi juba järjekorra etteotsa jõudnud ja mul õnnestus osta pilet kell 17:30 ning sõita kohe praamile. Küll oli napikas. Aga reaalsus oli muidugi teine. Laev munes veel pool tundi ja alles kell 18:00 lahkus sadamast. Nägin jälle ilusat päikeseloojangut. Aleksander plaanib nädala pärast abielluda enda filipina tüdruksõbraga. Nad käisid saarel ühepäevasel tiirul. Seekord olid merel veidi suuremad lained, mis südant pahaks ei ajanud, küll aga selline hälli kiigutamine ajas mulle ilgelt une silma. Ilmselt magasingi mingil määral. Telefon ja akupank olid mõlemad tühjad. Kell 20:00 olime sadamas ja siis tegi laevameeskond tund aega midagi kummalist.

Kõigepealt tundus, et laev tiirutas sadamas samamoodi nagu lennukid teinekord, kui nad ei saa maanduda, lennujaama lähistel ellipsi-kujulisel trajektooril. Siis proovis ta mitmel korral läheneda kai serva ja asetada ramp betoonist sildumispaika, aga kuidagi laev lähenes vale nurga alt ja vaid rammis sadamat. Inimesed olid paanikas ja õhinal, et kas laev upub sadamas ära. Motikatega mehed täristasid mootorit ja mõned olid valmis sööstma üle rambi sadamakaile.

See oli tegelikult uskumatu vaatepilt. Siis proovis kapten veel korra lähenemist, aga siis hoopis triivis täitsa mööda ja põrkas vastu teist praami ning rüüstas selle aknaid. Nüüd olid juba päris mitmed inimesed paanikas ja karjusid. Oli vast spektaakel. Laev kõikus mitmel korral päris raevukalt paremale ja vasakule. Oli tükk tegemist, et motikas ei vajuks jalge vahelt põrandale. Lõpuks kell 21 sai laev kuidagi rambi maha ja nöörid kinnitatud. Lõpuks ma ei saanudki aru, kas kapten oli purjus või oli meri sedavõrd raevukas, et laeva sadamasse saamisega läks koguni tund aega.

Sõitsin maha ja jätsin Aleksandri ja tema pruudiga hüvasti. Sõitsin otseteed Cebu poole. Taamal nägin välgunooli. Kas saan läbimärjaks? Tegin Liloanis foodparkis pausi, kus jõin Negrose saarel kasvatatud ubadest kohvi ja sõin veel mereande ning kana. Siin olid teed märjad ja tee ääres olid kohati üüratud loigud. Siin on vist terve nädalavahetuse sadanud. Ma tegin hea otsuse, et ei jäänud linna passima. Jõudsin koju kell 23. Käisin pesus ja läksin magama.

Esmaspäev,18.04.2022

Ärkasin 8 ja asusin kohe toimetama. Pärast hommikusööki tegin kiire esimese ühiku tööd ja sõitsin siis 10 minuti tee kaugusele viisade pikendamise büroosse. Päike kärsatas uskumatult teravalt ja foori taga seistes oli tegelikult päris piinarikas, sest mõned siinsed foorid näitavad sekundeid, kui kaua peab ootama. Minul jooksid numbrid alates 180. Teel büroosse võtsin ATM-st sularaha juurde. Veidi pidin bürood otsima, aga lõpuks leidsin selle õige koha ja ühtlasi ka palju välismaalasi, vast umbes 50 inimest. Palusin vormi, täitsin selle ja andsin ühte putkasse. Siis ootasin, kuniks hüüti minu nime, ja siis sain maksta kassas 3300 PHP ~ 58€ ning istusin uuesti maha.

Minu kõrval istusid soomlane Juusu ja portugaallane Louise. Ajasin nendega veidi juttu. Varsti said nemad oma viisad kätte neljandast putkast. Kokku olin selles asutuses umbes 2 tundi. Tegelikult passi mingit templit ei löödudki ja sain hoopis templiga paberilipaka nagu 2 aastat tagasi kui ma pikendasin viisat. Aga kõik hästi - olen legaalselt riigis. Sõitsin läbi korralike ummikute tagasi koju. Täna vist ei tule kedagi kontorisse, sest tihti ollakse veel eemal suurest linnast ja tehakse pühadejärgne ning nädala esimene päev kodulinnast. Tegelesin fotodega ja tegin mõned kiired tööasjad. Sõitsin kella 12:30ks massaaži, kus Fe mudis mind 1,5 tundi.

Sõitsin tagasi koju ja tegin endale lõunasöögi. Töötasin, kirjutasin ja laadisin pildid pilve. Nädalavahetuse reisiga juhtus midagi ootamatut. Mul oli kaasas suur fotokas, aga kõik fotod tegin siiski telefoniga. On alles lugu. Mobiil on muidugi palju mugavam, aga mobiiliga tehtud pildi üldine kvaliteet on ikka täiskaader peegelkaamerast lahjem. Olgugi, et näiteks õhtused pildid on tegelikult mõistlikum teha mobiiliga, sest suur kaamera vajaks palju sättimist ja kolmjalga. Ehk palju sebimist ja kindlasti pärast veel stuudio programmiga töötlemist. Samas, kui kobedama mobiiliga tuleb pihust pildistades uskumatult terav ja mõistlik tulemus. Tegin tööasju.

Õhtul jalutasin madalate majade piirkonda, kus olen varem motikaga käinud. Teel sinna nägin Emanualli, kellele andsin 100 peesot, sest eelmisel korral jäi mul just nii palju puudu. Ostsin talt prepareeritud õun-mango, mis oli tore krõmps ja hapu snäkk. Ta mainis muuhulgas, et tema nümfikene ikkagi suri eile. Ta sai ilmselt suure tormi ajal külma ja ilmselt kopsupõletik murdis toreda linnukese. See oli kurb lugu, sest ma olin mitmel korral isegi selle linnuga vilistades suhelnud.

Jalutasin edasi ja jõudsin ühe grillikohani tänavanurgal, kus peremees ja kassidega perenaine juba teadsid mind. Tellisin grillitud pisikese tuunikala, lisaks jupikese äädikamarinaadis valmistatud tuunikala, pisikese kanarinnaku ja limpsi. Tänaval kihas elu. Lapsed mängisid sulgpalli ja jalgpalli. Mehed panustasid kukevõitluse ülekande ruumis. Florist tegi pärgasid. Rätsep sahistas singermasinal. Ühest pisikesest müügipunktist ostsin suure restiga mune, mille eest tasusin 215 PHP ~ 4€. Jalutasin koju ja tegin veel veidi tööd ja kirjutasin päevikut. Kell 22 läksin magama.

Teisipäev, 19.04.2022

Tõusin voodist kell 7, kuigi olin üleval juba kell 5:45 ehk päikesetõusul. Millegipärast läks uni ära ja molutasin niisama. Päikesetõus ja lindude segakoor olid muidugi vapustavad. Ma ei näe otseselt merd, sest majad ja puud jäävad vaatele ette, aga vähemalt näen idast tõusva päikese kuma. Katuselt muidugi näen ka merd. Käisin pesus, sõin ja jõin kohvi. Alustasin tööga. Nina sabus kell 10:30. Lõunaks tellisime salatid. Ma sõin salatit kalmaarirõngastega. Kokk Michael saabus, kes vaatas üle köögitehnika, saabus kell 15:30. Ta näitas mulle, kuidas grill ja teppanyaki tööle lähevad. Hiljem nägin, et sahtlisse olid kenasti pandud ritta kõikvõimalikud spaatlid, suured kahvlid ja muud koka põhivõitlusvahendid. Ta puhastas õliga grilli ja teppanyaki. Väga korralik.

Nina arvas, et Michael kohkub väga ära, kui ta mind näeb, sest kokk on täpselt pool minu kasvust. Aga me suutsime vaatamata minu hiiglaslikule kasvule lõbusalt vestelda. Samuti panime paika Cebu kontori avamispeo kuupäeva, mis on laupäeval 7.mail. Me proovime saada kogu meeskonna kokku ja isegi inimesed Luzoni saarelt. Proovime nemad lennutada Cebusse. Kokaga arutasime võimalust, et ta teeks kontori avamispeol workshopi, näiteks teemal, kuidas teha nullist rameni nuudlisuppi. Väga lahe tüüp ja väga proff. Ta õpetab kohalikus kokakoolis õpilasi ja seetõttu ma olen päris kindel, et rameni töötuba tuleb väga äge. Kokk lahkus kell 16:30.

Mina toimetasin veel tööasjadega ja kell 17:30 lahkus Nina ning minagi sõitsin motikaga väiksele tiirule. Sõitsin nimelt veidi mäkke Anzani-nimelisse restorani ja sõin vahelduseks mereandide pastat.

Vaade linnale ja loojuvale päikesele oli muidugi eraldi vinge elamus. Kusjuures otse terrassi all olid pisikesed majad, kus vahelduseks kiresid kuked. Ikka rikkus ja vaesus käsikäes või tihedalt puntraks põimitud. See paik tundub olema rohkem noobel ja siin käiakse tegemas äripartneritega õhtusööke ja ilmselt ka kätt palumas.

Tasusin 650 PHP ~ 11€ ja sõitsin õhtuses linnas veidi ringi ning suundusin tagasi koju. Jällegi pean tunnistama, et mulle meeldib asjaolu, et ma ei vaja enam kaarti ja ma orienteerun siin linnas vabalt. Kodus tiksusin rahulikult ja kell 22 läksin magama.

Kolmapäev, 20.04.2022

Ärkasin kell 7 ja asusin toimetama. Õues on jälle kuum suvehommik. Öösel vist isegi kuskil kaugel müristas, aga vihmasadu ei järgnenud. Sõin ja jõin kohvi. Nina saabus ja asus enda ülesannetega toimetama. Lõunaks sõin ühe mango, ühe avokaado ja pool papaiat. Sõitsin läbi lõõskava kuumuse Baniladi keskusesse Bo’s kohvikusse ja ostsin seekord 2 kotikest jahvatatud kohvi, mis on kasvatatud Põhja-Luzonis Sagada maakonnas. Ühe kohvipaki jätan Cebusse ja teise võtan kaasa Boholile, et sealgi saaksin kohvitada. Bo’s kohvikus olid pildid kohvi päritolupaikadest. Enamus Arabica kohvi toovad nad Põhja-Luzonist ja Mindanao saarelt. Mulle ikka meeldib isikustada toiduaineid - kust need pärinevad ja kes nendega vaeva näevad. Äkki ühel päeval sõidan Sagadasse vaatama päris kohviistandusi.

Kohvikus lobisesin ühe arhitektiga, kes joonistas Apple’i pliiatsiga iPadile midagi, ilmselt maja sketše. Sõitsin tagasi kontorisse, kus kirjutasin päevikut ja tegelesin finantsidega. Kell 13:30 saabus Kyle ja toimetas edasi projekti ja ülesannetega. Tegin tööd kuni kella 16:15ni ja siis sõitsin motikaga kohvikusse, kus jõin taaskord ühe matcha latte tee. Lugesin Jobsi raamatut.

Mägede poolt hakkasid linnale laskuma tumehallid pilved, mille peale otsustasin sõita Ayala kaubanduskeskusse, kus ostsin Mirjamile vahva väikese kotikese ja tüdrukute lõhna. Endale ostsin ühe paari teksasid ja uued ujukad, sest praegused ujukad olen tunnistanud surnuks, liiga räbalad. Ilmselt teen veel ühe shoppamise, kus leian midagi ka naisele ja mingi riidehilbu veel Mirjamile. Usun, et üks tütre esimestest küsimustest minu saabumisel ongi - aga mis sa mulle tõid? Tegelikult otsekohene, nagla ja naljakas küsimus. Ma proovin osta kohalike brändide tooteid, sest mis mõte oleks osta Guessi või Adidase asju, mida saab igast Eesti poest.

Selles Ayala keskuses on väga äge katusekohvikute ja -restoranide valik, mis laiub mitmel korrusel ja on osaliselt avatud aatriumiga. Keeruline selgitada, aga väga lahedalt liigendatud. Teeb silmad ette Ülemiste keskusele, mis on sellega võrreldes ikkagi tavaline kast. Sõin Filipiinide cuisine’i ja tellisin grillitud tuunikala, grillitud suvikõrvitsad sojakastmes ja kevadrulle meenutavaid kapsarulle. Kõik oli väga maitsev. See keskus on paik, kus käiakse promeneerimas. Inimesed olid kenasti riides ja nautisid poodlemist täiel rinnal. Nägin päris palju vanemaid valgeid mehi, mõni vaevu liikus ja kõigil olid käevangus filipinad. Sõitsin koju tagasi ja tõdesin, et linnas siiski vihma kallama ei hakanud, aga kindlasti mägedes sadas. Sõin veel viimase draakonivilja ja nautisin õhtut. Kell 22 läksin magama.

Neljapäev, 21.04.2022

Ärkasin kell 7. Õues taaskord troopiline hommik. Praadisin mune ja jõin kohvi. Tegin esimese ühiku tööd. Sõitsin keskpäeval pesumajja, kuhu andsin kotitäie pesu, ja sõitsin edasi massaaži, kus mind teenindas Fe. Vahepeal tegin videokõne kodustega. Sõitsin tagasi kontorisse. Nina ja Chester jõudsid kontorisse lõuna paiku. Kontoris käis suur askeldamine. Kokk toimetas koos abilisega köögis ja hakkis sibulat. Abiline oli tema õde, kes pidi seekord peamiselt nõusid pesema. Lisaks olid üleval korrusel ühed töömehed, kes tegelesid konditsioneeri parandamisega. Tegin veel ühe ühiku tööd. Lobisesin kokaga ja proovisime burgerit. Ta tegi nimelt testimiseks paar burgerit, mida me siis kambaga hindasime. Tegelikult minu eelistus ei peaks üldse lugema, sest oluline on, et kohalikele toodang meeldib. Aga käsitöö burks oli mõnusa maitsega ja kindlasti läheb külalistele peale.

Jalutasin puuviljaturule ja ostsin mangosid, paar avokaadot ja veel eksootilisi vilju. Kell 17 läksin üles enda tuppa ja kirjutasin ühte pikemat teksti. Tuli ilge uni peale ja ilmselt magasin 15 minutit, sest telefon äratas mind juba 17:30.

Siis sõitsin pesumajja ja tõin tagasi puhta pesu. Kell 18 osalesin ühel projektikoosolekul, kus panime paika järgmised suuremad suunad. Klient ja Chester jätkasid veel kahekesi kõnet, et arutada läbi mõned küsimused detailsemalt läbi. Lõpetasin mõned kiiremad asjad ja sõitsin sadamasse.

Sadama läheduses suurel teel otsisin õiget kõrvalteed, mis keeraks õigele sadamakaile ja järsku oli minu kõrval üks roller. Toimus väike müksatus ja roller paiskus asfaldile ning ma nägin, kuidas kaasreisija rollerilt kukkus külg ees asfaldile. Õnneks oli naisterahval kiiver kenasti peas. Parkisin ratta turvaliselt ära ja suundusin abistama. Aitasin naisterahva asfaldilt püsti ja talutasin ta äärekivi juurde. Ta hoidis kinni säärest ja ta oli ilmselgelt šokis. Meesterahvas sai ise püsti ja talutas ratta ka äärekivi serva. Tundus siiski olema õnnelik õnnetus, sest kiirused olid võrdlemisi väikesed. Tuli välja, et rollerijuht kavatses minust mööduda hästi lähedalt just paremalt poolt ja mina jällegi aeglustasin ning hakkasin hoidma vaikselt tee parema perve poole. Ehk siis veidi kaootilises liikluses tegin mina midagi ettearvamatut ja seetõttu toimuski kokkupõrge. Ega nad inglise keelt väga ei rääkinud ja kuidagi sain aru, et kõik tegelikult ok ja mingist rahalisest kompensatsioonist ka juttu ei tulnud. Minu rattal ei olnud midagi viga, sest see on robustne ja lihtne enduro. Rolleril oli üks iluliist katki ja üks peegel oli kadunud, mis võis olla ka varem kaotsi läinud, sest seda ma asfaldil lebamas ei näinud. Naine oli ikka veel ähmi täis ja ma proovisin teda lohutada. Jätsin hüvasti ja tõdesin, et see oli õnnelik õnnetus.

Sõitsin sadamasse, kus sõitsid minu ümber suured tossutavad konteinereid vedavad rekkad. Võimalik, et mõnes nendest konteinerites on ka meile saadetud Muhu e-poe kingitused. Loodan, et need jõuavad ikka kohale enne meie Cebu kontori avamispidu. Jõudsin sadamasse ja tõdesin, et piletiputka oli juba kinni. Online süsteem peksis segast ja seetõttu tahtsin ma olla kindel, et mul motikale pilet olemas, sest olin kuulnud, et laupäevased varahommikused praamid Boholile võivad olla välja müüdud ja ei tasu võtta sellekohaseid riske sellega, et minna hommikul lootusrikkalt sadamasse piletit ostma. Siis aga tuli minu juurde üks noormees, kes kandis vastava laevafirma T-särki ja ta pakkus välja, et ta võib mulle sebida vajalikud piletid. Saatsin talle Whatsapp’i motika dokumendid, enda vaktsiinitõendi ja andsin talle 2000 PHP ~35€.

Ma olin ka nii nagla, et küsisin tema juhiload pandiks, et vend lihtsalt ei lipsaks minema võrdlemisi suure rahaga. Selline dokumendi pandiks küsimine on siinkandis tavaline asi ja keegi ei pöörita silmi. Kutt oli kadunud umbes 15 minutit ja siis saabus piletitega. Ega ma lõpuks ei saanudki täpselt aru, kui palju piletid maksid, aga maksin kokkuvõttes 300 peesot ühele vennale, kes oli sadamas laevafirma kontoris valves ja 100 peesot sellele kutile sebimise eest. Seda teadsin, et motika üle viimine on kallis ja maksab tuhandeid. Mingid sajased sain ka veel tagasi. Seega piletid laupäeva hommikuks on nüüd olemas. Sõitsin edasi mööda suurt teed mere äärde minu jaoks juba koduseks saanud foodparki.

Seekord oli aga mereäärne promenaad eraldatud taraga ja sellel betoonist teel toimus motikate drag race võiduajamine. Ilgelt pime oli ja on ime, et need motikamehed üldse nägid teed. Võidusõidumotikateks olid steroididega punni aetud kitsa ja madala värvliga rehvidel hästi mürarikkad föönid ehk rollerid. Selliste rollerite kultuur on siin hästi populaarne ja noored mehed on nendesse ratastesse täiesti armunud. Kurat võtaks, see müra oli täiesti metsik ja tegelikult ka kiirus, mida need rattad suutsid 125 cm3 mootori juures arendada, oli tõesti pöörane. Tellisin veisesteiki ja kalmaarist hõrgu roa. Loomulikult lisati tellimuse juurde ka 2 portsjonit riisi.

Nautisin õhtust melu ja mõnes mõttes ka möödatuhiseivaid motikaid. Toit maitses väga hästi. Pakkusin järgi jäänud riisi ühele emasele koerale, aga ta nuusutas ja jalutas lihtsalt edasi, ilmselt temagi on riisivabal dieedil. Lisaks ostsin kohalikku ja laialt hinnatud lapsepõlvemagustoitu taho’t, mis oli väga magus soe segu. Veidi meenutas see eestlastele tuttavat karamellikisselli, aga see oli veidi klimpjam ja sellele oli lisatud suhkrupeedisiirupit ja veel mingeid kummikommilaadseid pallikesi.

Kohalik laialt hinnatud lapsepõlvemagustoit taho

Õhtu oli mõnusalt soe ja ma jalutasin veidi mööda mereäärset promenaadi. Ikka olid veel aiad blokeerimas päriselt mere äärde pääsemist, aga enam motikad ei kihutanud sellel betoonist kaldapealsel. Siis aga nägin kutte nende samade võiduajamisratastega. Tegin juttu. Christian oli nii lahke ja lubas mul suisa sõita sellise pisikese meeletu pilliga.

Ta šokeeris mind gadgetiga, mille ta oli muuhulgas monteerinud sellele rattale. See ratas käivitus ilma võtmeid süütelukku pistmata. Võtmed olid tema taskus - nagu uuematel luksusautodel. Väga lahe. Tegin mõned mürarikkad tiirud parklas. Tegelikult on selle ratta kliirens hästi madal, koguni nii madal, et pööret sooritates pean arvestama, et summuti alumine osa või jalatugi ei kriibiks asfalti. Lisaks oli see ratas minu jaoks ikka liiga pisike. See võis olla isegi koomiline pilt, kus minusugune pikkade jäsemetega valge ahv küürutas sellel rattal. Lobisesin veidi nende kuttidega, tänasin ja jätkasin teed.

Istusin pingil ja järsku lähenes mulle üks müügimees. Selgus, et ta müüb küpsiseid ja brownisid. Alguses ma ei saanud midagi aru tema hinnastamisest. Tegelikult oli kogu jutt väga segane. Keskendusin ja kuulasin ta ära. Siis soovitasin tal teha hinnastamine lihtsaks. Ütlesin, et ostjat ei huvita, kui palju keegi selle küpsisepaki ostust saab. Tema rääkis hinnast, mis koosnes koguni kolmest osast ja veel mingist allowance’st. What da fuck? Nii ei suuda ta kunagi midagi müüa. Ta sai minu mõttest aru ja lubas edaspidi öelda lihtsalt 200 peesot karp. Aga siis soovitasin tal rõhutada just seda story poolt, sest muidu ei suuda ta kunagi kõnetada neid inimesi, kes ostavad alati kõige odavamat küpsist. Ta lubas edasi rääkida, kuidas tema koos kolledžikaaslastega peab ägedat ökopagarikoda, kus tema roll on viia need erilised maitsed inimesteni. Kutt oli väga õnnelik. Ostsin ühe karbi võiküpsiseid kodustele. Jalutasin tagasi ratta juurde ja sõitsin läbi öise linna koju. Õhtul sõin veel eksootilisi puuvilju ja kell 23 läksin magama.

Reede, 22.04.2022

Ärkasin kell 7:30, käisin pesus ja liikusin kööki. Nina oli juba kontoris ja Gufi imes täiega põrandalt tolmu. Valmistasin kohvi ja tegin esimese ühiku tööd. Veidi hiljem praadisin mune ja sõin hommikusööki. Sõin veel lisaks puuvilju ja ühe avokaado. Varsti saabus kokk koos abilisega ja nad asusid toimetama. Peagi tuli lisaks Ian ja siis ka juba John Paul, kes saabus Boholilt. Siis astus uksest sisse veel Geny-Lyn. Lisaks toimetasid töötajad konditsioneeriga. Nii tihedat sebimist pole siin kontoris veel olnud.

Tellisime lõunasöögi, milleks oli vabalt kasvatatud kana, mis oli nüüdseks ahjus küpsetatud, ja kanasupp. Kõik oli väga maitsev. Naised läksid veel viimaseid pabereid printima. Kell 14 saabus veel Jeffrey, kes koos John Pauliga räägivad tänasel Meetupil React.js-st. Jeffrey on just alles palgatud ja tema alustab täiskohaga tööd mai alguses. Kokkadega liitus varsti kolmas abiline ja nad valmistasid burgereid ette. Samuti koorisid ja lõikusid nad bataati, et neid fritüürida. Meil on kõik need masinad olemas. Tuli välja, et Nina, John Paul ja Jeffrey on käinud kõik ühes klassis. Neil oli tore vestluse aeg. Kell sai 18. John Paul imetles meie imelist vaadet golfiväljakutele ja loojuvale päikesele, mis pilvelõhkujate ja mägede taha valmistus kukkuma.

Ühtegi inimest ei saabunud ka 18:30. Lõpuks 2 inimest tuli kell 19:00. Tegin ettepaneku muuta kava nii, et alustame söömisega kohe ja kell 20:00 alustame seminariosaga, sest filipiinod on paraku lootusetud hilinejad. Täiesti süütu näoga võidakse hilineda tund aega ja siis öelda sorry-sorry ning sinna otsa mingi leim põhjendus ka. Tihti süüdistades liiklust või et midagi tuli vahele. Kokad asusid täistuuridel toimetama ja me saime head burgerit ja friikaid. Minu jook oli Cali limps.

Vaikselt tilkus inimesi juurde ja lõpuks oli 20 registreerunut ehk kokku ligi 30 inimest koos meie enda meeskonnaga kohal. Ma rääkisin grupiti kõigi inimestega. Teiste hulgas oli ka meie endine arendaja Eusebio, kellega ma sain hiljem ka veidi rääkida. Ta on saanud end uuesti kokku võtta ja on paar nädalat tagasi asunud uude firmasse tööle. Päris mitme arendajaga ilmselt räägin uuel nädalal täiendavalt ja äkki annan neile testtöö pusida.

Kell 20 avas Nina ametliku osa ja minagi lobisesin veidi Blendist ning siis oligi Iani kord, kes rääkis 30 minutit Vue.js-st ning selle viimase aja arengutest. Samuti tõi ta välja selle raamistiku plussid ja miinused. Publiku hulgas oli mitmeid juunior arendajaid, kes on alles enda teekonna alguses ja ehk kunagi liituvad ka Blenditi meeskonnaga.

Nina tegi icebreakeriks emotikonide mängu, kus kaks võistkonda pidid ära arvama emotikonide järgi, mis on filmi pealkiri. Auhinnaks oli suur tahvel Kalevi šokolaadi sellele, kes arvas ära veel täiendava ülesande. Nina oli küsimuseks seadnud startup'ide maa ja vastus oligi Eesti. Šokolaad pidavat minema rõõmsatele lastele kodus. Järgmisena asus rääkima John Paul, kes rääkis React.js-st. Tundus, et ta viskas palju nalja, sest rahvas lõkerdas naerda. Ega mina naljadest aru ei saanud, sest leppisime kokku, et minu pärast ei pea rääkima inglise keeles ja pigem rääkigu kohalikus keeles.

Kell 21 oli ametlik osa läbi. Palusin applausi Ninale, teemalahkajatele ja koka meeskonnale. Muusikaks oli Youtube'st valitud minu poolt peamiselt Noëp ja Ewert ja Draakonid. Ma sõin kokku 3 burksi, mis maitsesid imehästi. Rääkisin veel inimestega. Tundus, et inimestele meeldiks töötada just sellises kontoris. Kell 22 oli kontor tühi ja ainult mina ja John Paul olime veel jäänud. Tema tõmbus kerra madratsi peale meie laoruumis, mis algselt oli lastetuba. Minagi olin väsinud ja suundusin magama.

Laupäev, 23.04.2022

Ärkasin veidi enne äratuskella, kell 5:37, ja asusin toimetama. Käisin pesus ja pakkisin viimased asjad. Läksin treppidest alla. John Paul oli juba ärkvel ja isegi joonud juba kohvi. Minagi tegin endale kohvi ja sõin ära viimase mango. Nüüd ei ole mul külmikus rohkem riknevaid toiduaineid. Andsin John Paulile suurema fotokoti ja lestade koti, et ta viiks need Boholi kontorisse. Sest siis on mul vähem motikal kola vaja üle vedada. Lahkusime kontorist koos kell 6:10. Ta sõitis taksoga sadamasse. Minul läks veel veidi aega, et asjad laadida ja kinnitada motika pakikale. Sõitsin otsejoones sadamasse, kus maksin veel sadamatasu, ning siis mööda kaid otsisin õiget praami, mis viiks mind Tubigoni. Leidsin praami ja parkisin ratta laeva ninasse ning liikusin viimasele korrusele reisijate salongi. Laev väljus kell 7:15 ehk siis ainult 15 minutit hiljem.

Nautisin ilusaid linnavaateid. Laev kõikus päris palju, kui me olime jõudnud avamerele. Tegelikult kordagi ei olnud tahtmist toita kalu, aga kui oleks tahtnud oksendada üle parda, siis oleks pidanud hoidma laeva paremale küljele, sest vasakule poole oksendades oleks rohekas-pruun vedelik maandunud autode katustele, mis olid praami ühel küljel. Ma ostsin piletid viimasele korrusele, kus avanes parem vaade ja tuul puhus akendest sisse. Oli variant ka osta istekoht kinnisesse metallist kambrisse, mis oli konditsioneeritud. Aga ma ei talu väga pikalt konditsioneeri ja eelistan alati vaateid.

Vahetult enne Tubigoni sadamat märkasin pisikesi saari, mis olid servast servani kaetud kalurite majadega. Satelliidifotol näevad need plekk-katused välja nagu tegemist oleks konteinerlaevaga, kus on värvilised konteinerid tihedalt laotud üksteise kõrvale.

Kunagi tahaks selliseid saari külastada ja pildistada sealseid asukaid. Ja kindlasti on ka neil huvitav näha minusugust valget ahvi. Äkki Bingiga õnnestuks selline ekspeditsioon?

Kell 9:00 jõudis praam Tubigon’i. Sõitsin sadamasse ja tasusin 20 peesto sadama- või mistahes maksu. Otsisin kena hommikusöögikohvikut, kus saaks päris kohvi, aga kahjuks need kohad olid kahe viimase aasta jooksul suletud. Tubigon on olnud puhkajate linn ja siin on siiamaani väike ex-pat’ide kogukond.

Lõpuks peatusin tavalises sööklas ja tellisin praemuna, sõin äädikamarinaadis tuunikala ja mingeid huvitavaid munaga paneeritud kotlette. Toidumürgitust ei kartnud, sest kohalikud käivad siin alatasa söömas - seega kontrollid toit. Linnatänavad on valimiste agoonias. Plakatite risu on kõikjal. Ma olen uurinud presidendikandidaatide vastasseisu Bongbong Marcos vs Leni Robredo. Need on nagu täiesti 2 erinevat maailma, eri planeeti. Bongbongi isa oli legendaarne isevalitseja Ferdinand Marcos, kes lõpuks pärast tohutut varanduse kokku ahmimist oli sunnitud põgenema Hawaiile, kus ta 1989 aastal suri. Bonbongi ema oli sama vihatud ja armastatud Imelda, kes keset Filipiinide vaesust ei pidanud paljuks pillata raha nii ekstravagantselt, et seda siiani mäletatakse. Eksdiktaatori ja Bongbongiga tihedates seostes on tänane president Rodrigo Duterte, kes lubas anda võimu sujuvalt üle just Marcosele. Seega nad on justkui arvestanud, et rahvas valib neid. Aga samas on siinka tugev kandidaat Leni, kellest võib saada riigi järjekordne naispresident, kuna Filipiinid on sarnaselt USAle presidentaalne demokraatia, ning ühtlasi power lady. Mitmed inimesed, kellega mina olen poliitika teemat lahanud, on just seda meelt, et Leniga oleks neil rohkem avatud meelt ja vähem korruptsiooni. Minu hommikusöök kokku maksis 200 PHP ~ 3.5€.

Sõitsin mööda rannikut edasi ja enne Loon'i linna põikasin üles mäkke ning jõudsin Danicopi kärestikulise jõeni. Tegelikult olen siin varem käinud 2 aastat tagasi tookordse koduvenelase Ivaniga. Ivan nimelt elas tookord minuga samas majas ja meil olid mitmed põnevad jutud ja retked. Tema mulle seda kohta näitaski. Olin täiesti üksinda. Ujusin kiire vooluga jões pesades, mis olid kivide vahel.

Mõnus jahutav ja turgutav suplus. Üle mäe hakkasid paistma hirmuäratavad vihmapilved. Sõitsin mäest alla Loon'i linna, kus läksin vaatama sealset suurt kirikut, mida olen varem korduvalt külastanud. Nüüd on kirik lõpuks renoveeritud. 2013 aastal tabas Boholi ränk maavärin, mis tegi muuhulgas maatasa selle kiriku ja muutis selle kivihunnikuks.

Nüüd otsustati taastada kirik nii, et kandekonstruktsioonideks on betoonpostid ja vanad kiviplokid laoti nagu Lego klotsid ümber perimeetri. Kõik vanad karniisid ja plokid nummerdati ja laoti esialgsesse kohta tagasi. Tohutu töö. Ma olin riides nagu kohalik tambay ehk mõttetu mees või oss. Mul oli seljas maika ja jalas ujukad ning plätud. Aga minu lugu selle kirikuga läks inimestele, kes seisud kiriku uksel, hinge ja nad lasid vaese patuse pühakotta. Ma näitasin neile ka oma pilte kiriku renoveerimistöödest. Altari ees tegin põlvituse ja risti ning liikusin tagasi ratta juurde.

Jätkasin teekonda kuniks pidin otsima varjualust, sest taevaluugid avati ja vihma sadas nagu oleks kose all. Ega ei olnudki midagi teha. Istusin ja kirjutasin päevikut.

Vihma ladistas pool tundi ja siis jätkasin teed Tagbilarani suunas. Kell 15:30 jõudsin kontori maja ette ja vilksamisi nägin Jay'd, kes sõitis kastikaga maja eest just minema. Esimese korruse baarist sain võtmed. Liikusin viimasele korrusele ja astusin sisse korterisse, kus ma olin viimati koguni 4,5 kuud aastal 2020.

Käisin pesus. Ujukatega sõitmise pahupool on see, et perse on punane nagu paavianil ja vorbaline nagu vitsa saanud jõmpsikal. Aga jätkasin nende kandmist, sest järgmisena plaanisin minna ujuma enda lemmikranda - Momo Beachile.

Kui vihma sajab nagu oa varrest, siis ei ole kuskile kiiret

Esmalt peatusin turul, kus ostsin ühelt näitsikult lahti lõigatud mangod ja pool arbuusi. Samuti ostsin välgumihkli ja sain tulehakatuseks veidi pappkasti ribalaid. Sõitsin Panglao saare teise otsa. Parkisin ratta ranna äärde. Seekord ei olnud siin üldse vaikne, sest randa oli püstitatud telk, milles pulmalised laulsin karaoket. Purjus inimeste laul oli muidugi võrdlemisi hirmus. Võtsin asjad ja liikusin kitsukest rannariba mööda eemale. Hetkel oli tõus ja seetõttu oli liivariba kaunikesti kitsas ja lained olid randa kandnud palju risu. Leidsin toreda paiga, kuhu lõin enda laagri.

Käisin tund aega alustuseks ujumas. Minu suureks jahmatuseks olid siin rannas 2-3 meetrise läbimõõduga meduusid hulpimas sadade kaupa ja kohati nii nagu oleks miinitraaler need siia minu kiuste ja ujumise blokeerimiseks poetanud. Kohati ujusin kogu meduusikoloonia alt läbi, aga teinekord lihtsalt rajult kõigist läbi ise samas maski sees vandudes. Aga kui meduusid kõrvale jätta, siis värvilised kalad ja vohavad korallid olid imeilusad. Ujusin paaril korral ka suure järsakuni, mille tumesinise põhjatuna tunduva ja 2-3 meetri sügavuse koralliplatoo üleminekupiirkonnas lokkas vast kõige rikkalikum elu. Üldiselt ongi elurikkus kõige suurem kooslustes, kus on üleminek metsalt niidule, kõrbelt poolkõrbele ja samuti teistes x-fade ökosüsteemides.

Korraga nägin enda ees umbes kahe meetri kaugusel Walo-Walot ehk mereussi. See imeilusalt ja päikesekiirtest hõbedaselt sätendav valge-mustatriibuline umbes kahe meetri pikkune uss sõi midagi taimede vahelt ja ujus siis graatsiliselt pinnale hingama ning siis tagasi merepõhja. Hoidsin distantsi ja olin liikumatu, sest see on kümne sekundi viimase palve pikkune lugu, kui see uss peaks mind salvama. Aga samas ei ole see uss agressiivne, vaid ründab ainult enesekaitseks, kui keegi näiteks üritab teda sabast sikutada. Ujusin tagasi randa ja mu nahale olid tekkinud kohati punased punnikesed meduuside põletusest. Päike valmistus loojuma.

Tegin lõkke täiesti veepiirile ja sõin puuvilju. Milline Robinsoni tunne! Ma ei mäletagi, millal ma rannas viimati lõket tegin. Varsti oli kottpime. Korraga märkasin enda kohal puuvõras valgust kiirgavaid lendavaid putukaid. Need olid nagu hõljuvad LED-lambikesed, mis hüplesid puuokste vahel. Ma olen sellist nähtust vaid korra varem näinud kuskil mujal troopikas. Valgustundlikus on väga madal ja seetõttu telefoniga filmides või pildistades ei olnud suurt midagi pildil näha. Väga äge kogemus.

Olin veel veidi ja nautisin lainete randa loksumist. Veepiir hakkas nüüd omakorda taganema. Korjasin enda laagri kokku. Jalutasin motika juurde. Pulmapidu koos karaokega oli lõppenud ja kõik olid koju läinud. Ainult ühes varjualuses toimus veel üks jauramine. Aga siis liikusin ma rannaäärse maja verandale. Siit majast olen ma tihti ostnud vett või palunud hoida oma asju. Perenaine isegi mäletas mind. Tema vanaisa oli hiljuti saanud infarkti ja oli vaikselt taastumas. Ta vajas abi liikumisel.

Otsisin välja pildi temast, kus ta silitas enda lemmikkukke. Ma saatsin Nhoviele pildi edasi. Siis aga tuli välja, et tema oligi peo pruut ja ta vastne mees magab juba norinal. Soovisin õnne. Momo beach on minu jaoks eriline, sest siin on toredad ja uudishimulikud külaelanikud ning see koht ei ole üldse turistikas nagu Alona Beach.

Tegelikult mõtlesin ka Alonasse sõita ja vaadata rannabaaride elu. Aga eks näis, kas jääb aega selleks. Sõitsin korra läbi Momo toweri hoovist. Perenaine oli juba magama läinud, sest ta oli ka pulmakülaline olnud. Elasin selle torni viimasel korrusel aastal 2018. Nüüd renoveeriti seda ruumi, sest Odette oli seda kõvasti räsinud. Sõitsin poblacioni ehk Panglao kesklinna ja täpsemalt restorani La Familia.

Narsico silitas hellalt enda noort võistluskukke (2020)

Koos La Familia omanikuga Leoniga

Veidi vindine Rico Kim

Selgus, et siin oli paras hullar resortidele toidu valmistamisega ja seetõttu oli toidu ooteaeg koguni tund aega. Tellisin vaid kohvi. Varsti jõudis peremees Leon tagasi toidukulleriringilt ja me ajasime veidi juttu. Muuhulgas kirjeldas ta päris õuduslugu, kuidas ta sõitis rolleriga läbi tormi, lendava pleki- ja oksarisu, korduvalt kukkudes ja ratast traatidest vabastades. Ta jõudis koju. Ta rääkis ka paljude restoranide ja hotellide sarnast lugu, kus pärast lockdowni sai korraks äri jooksma, kuniks tuli taifuun detsembris 2021. Ta vabandas, et ma ei saanud süüa. Lubasin tulla teisel korral uuesti.

Siis vastas Rico Kim, et ta on ühes Itaalia restoranis Dauises teisel pool Panglaod ning tulgu ma sinna. Otsustasingi sõita sinna. Rico Kim on üks vahva sakslane, kellega tutvusin eelmisel korral. Ta pole ammu Saksamaal käinud. Ta on kolmandas abielus ning tal on viis last. 2 Korea naisega saadud teismelist elavad tema juures. Filipiinaga on tal paariaastane poiss. Varem käisin Rico Kimi juures burgerit söömas, kus tema lapsed aitasid putkat pidada, aga putka on nüüdseks suletud ja ta elab veidi teises kohas. Lisaks temale oli laua taga veel kolm itaallast, üks ZZTopi meenutav ameerika vanamees, hongkonglane ja veel üks noorem sakslane. Väga kirju ja juba korralikult joogine seltskond. Rico tutvustas mind kõigile. Võtsin mõned limpsid ja jaurasin pikalt. Üks noorem sakslane oli koguni Eesti e-resident ja nautis Eesti infra hüvesid. Itaallane Tony oli selle koha omanik. Kell 20 sulgeti köök ja seetõttu ma süüa enam ei saanud, aga jälle ehk mõni teine kord külastan seda kohta uuesti. Kell 22 jätsin hüvasti ja sõitsin sillal asuvale turule, kus tellisin grillitud kana. Inimesed on siin vahetunud, minule tuttavat tädi ei olnud enam siin leti taga. Sõitsin koju ja kell 23 kukkusin magama. Oli pikk ja väsitav päev.

Pühapäev, 26.04.2022

Ärkasin kell 5:50 ja alustasin varahommikust uut rutiini. Sõitsin keskväljakule tenniseplatsile, kus nägin mitmeid tuttavaid mängijaid. Mind tervitati koguni nimepidi. Väravas nägin Bingi, kes seekord ei tulegi tennist mängima, vaid läheb sõpradega Harleydega hommikusele tiirule. Jagasin klubilistele Eesti šokolaadi. Tellisin omleti ja kohvi.

Võtsin taas osa Bohol Heritage Tennis Clubi hommikusest trennist

Pärast mõningast ootamist pääsesin väljakule. Alguses oli tükk tegemist väljaku põrke tunnetamisega ja eriti servi tõrjel olin alguses rabe. Kokkuvõttes oli tore sportlik hommik.

Siis otsustasin sõita linna teise serva mere äärde, kus on omalaadne puhkekoht Caingget beach. Jalutasin alla mere äärde ja tellisin erinevaid mereande, mis minu silme all asetati grillile. Kõik toidukraam oli värske ja mereannid pärit hommikusest püügist.

Caingget beach

Tellisin sealiha ja hiidkalmaari. Kõrvallauas olid purjus ja ülemeelikud gayd. Lapsed suplesid betoonist kai ääres, kus vesi oli veel võrdlemisi madal. Toit oli väga maitsev. Käisin ka suplemas.

See on kohalike puhkepaik kuhu turiste ei satu. Kell 10:30 sõitsin koju, käisin pesus ja sõin mõned mangod. Siis hakkas vihma ladistama ja ma otsustasin teha uinaku. Kell 14 tegin motikaga väikese tiiru.

Baclayoni kirik

Sõitsin Baclayoni kaudu Corella lähedale tarsieeride väikesesse reservaati ja uurimiskeskusesse.

Maksin sissepääsutasu 50 peesot ja giid tuli minuga kaasa. Tarsieerid on pisikesed tervate hammastega ahvikesed, kes on öise eluviisiga ja toituvad kõigest, millest jõud üle käib. Päeval nad lihtsalt tukuvad kuskil tihnikus oksa küljes. Kokku näitas giid kahte looma ja mul õnnestus iseseisvalt leida kolmas isend. Ega neid on paganama raske ise märgata, sest nad on tihnikus okste vahel nii hästi kamoflaseerunud.

Odette laastas ka siin kõvasti ja mitmed puud langesid maha ning mitmed ahvikesed leiti maas hiljem surnuna. Siin lendas ja häälitses mitmeid linde, kellest mõned on väga haruldased.

Pisike uimane ahvike tarsier

Kell 16 hakkas giid kibelema ja tahtis koju minna. Väraval nägin Carlitot, kes on selle paiga looja. Ma olen teinud temast varem portree. Ta isegi mäletas mind. Sõitsin tagasi ja poolel teel tegin peatuse ühel surnuaial. See paik oli praegu väga rahulik, hingedepäeval novembris muutub see aga lärmakaks piknikupaigaks.

Jõudsin koju ja sõitsin turule, kus ostsin suure resti mune, puuvilju ja sibulat. Kell 18 olin endale broneerinud massaaži sadama lähedal. Sõitsin tagasi koju ja tegin veidi tööd. Kell 21 läksin magama.

Esmaspäev, 25.04.2022

Ärkasin kell 5:50, pesin hambad, hüppasin spordiriietesse ja kell 6 olin juba tenniseväljakul. Mind tervitati nimepidi ja öeldi tere tulemast tagasi. See oli väga hea tunne. Tellisin omletti ja kohvi. Varsti saabus Bing, kes andis mulle uue reketi gripi, mille mässisin ümber reketi käepideme. Varsti sain juba väljakule ja mängisin just Bingi vastu. Väga tore ja lõbus 45 minutit, mis lõppes 7:7 viigiga. Kohati oli mul keeruline harjuda eriti just servi vastuvõtul kõva väljaku ja veidi libiseva põrkega, aga mängu edenedes hakkasin ma paremini palli tabama. Väga tore sportlik hommik. Bingiga plaanime teha burgerisöömise teisipäeva õhtul. Maksin 50 PHP ~ alla euro tennise kuluna ja 34 peesot ehk pool eurot söögi eest. Sõitsin tagasi koju, käisin pesus ja asusin suurel rõdul toimetama.

Ookeanivaatega kontor

Uus varikatus näeb väga soliidne välja. Detsembri taifuun rebis tegelikult alles ehitatud varikatuse ja isegi osaliselt rõdu betoonbarjääri lahti ja paiskas selle pahempidi maja katusele. See oli väga kole ja õnnetu paik, aga jaanuari jooksul rendileandja parandas selle. Tegin kohvi ja istusin sohval ning nautisin ookeanivaadet.

Seda vaadet sain pikemalt igal hommikul nautida 2 aastat tagasi, kui ma jäin Boholile koroonalõksu. Kell 9:30 saabusid riburada Jay, John Paul, Jeyson, Charley ja Joseph. Ainult Melchor on täna puudu.

Tegin esimese jutu Jayga ja panime paika nädala tegevused. Me korraldame mitmed kogu meeskonna üritused ja veel ka kahekesi matka vulkaani otsa. Seega tuleb tihe ja äge nädal. Ühe arendajaga intervjuu lükkus homsele. Rääkisin John Pauliga tema projektidest. Samuti rääkisin Josephiga. Muuhulgas selgus, et tema läpakas andis saba või esialgu ei võta pilti ette. Hiljuti plahvatas tal läpakakotis akupank ja see intsident kahjustas läpaka korpust. Ta läheb Cebusse Maci remonti ja proovib masina korda saada. Seniks kasutab ta arendamiseks minu läpakat, mis nii ehk naa jääb siia kontorisse. Varsti liikusime esimesele korrusele Chamba spordibaar, kus sõime lõunat. Jay ja Erica majandavad ja varustavad baari toiduainete ja õllega.

Tuli välja, et Jay'l on veel Hideout foodparkis ja kuskil veel sarnased baarid. Toit oli lihtne ja odav. Sõin pangusia kala, praemuna ja nuudleid. Kogu kulu oli 100 peesot ehk 1,5€. Toitu oodates tegin kodustega kõne. Tänasest algas koolivaheaeg ja Mirjam seadis end linnalaagrisse. Kõrvalrentnik on loomakliinik. Ühte koerapoega turgutati õues trepil nii, et paari nädalane kutsikake oli õel süles ja tupsutati teda niiske vatiga. Aga õde ei andnud kutsikale suurt elulootust. Läksime kontorisse tagasi. Tegin veel tööd ja kirjutasin päevikut. Tegin ka ühe pooletunnise uinaku keset päevalõõska. Siis kell 16:30 sõitsin Panglao saarele Malove kaljuseina juurde. See on minu lemmik sukeldumispaik. Võtsin motika pakikalt lestad ja muu sukeldumisvarustuse ning sisenesin vaiksesse maailma.

Ei kohanud ühtegi hingelist peale sõbraliku koera. Liikusin ühe varjualuse juurde ja panin jalga ujukad ning läksin treppidest alla merre. Kõrge veetase tõi ookeani mäslevad lained otse trepile ja tegelikult oli omajagu pusimist, et saada lesti jalga ning vaadata, et laine ei paiskaks mind vastu teravaid kaljuseinu. Liuglesin veele ja olin kohe vanade sõprade, sardiinide parve, keskel. Neid kalu oli tuhandeid ja ma sain nendega koos ujuda pikalt ja põhjalikult. Nägin nende silmi, milles oli osaliselt uudishimu minu kui suure kala vastu ja samas kerge hirm - äkki kavatsen hakata neid jahtima.

Veidi hiljem nägin tuulehaugi moodi röövkalu ja veel jackfishiks kutsutavat peamist sardiini vaenlast. Ujusin röövkalade ja sardiiniparve vahel. Suured kalad olid ilmselgelt häiritud minu kohalolekust, sest ma segasin nende jahti. Igal korral kui suur kala sööstis parve, siis sinna kohta moodustus avaus ja sardiinid formeerusid uueks kujundiks. Seda tantsu on nad teinud siin tuhandeid aastaid.

Suured kalad tulid mulle väga lähedale mind uudistama ja mind põrnitsema. Proovisin sukelduda 4-5 meetri sügavusele ja vaadata kaljulõhede vahele ning imetleda sealset ilu ja värvikirevust. Ma veel alles harjutasin nina ja neelu vabastavaid harjutusi, et vee rõhk ei hävitaks minu kuulmist. Kokku ujusin 40 minutit. Nägin mitmeid sukeldujaid ja ühte kohalikku kalur-sukeldujat, kes paigaldas korallide kohale pisikest võrku. Külaelanikud söövad riisiga ja supis neid pisikesi värvilisi Dory'sid ja Nemosid.

Üldiselt on nii, et igasugune kalapüük rannikul on keelatud. Aga on nagu on. Mereelu on siin kõige värvikirevam. Võib-olla sama kirev kui minu esimesel snorgeldamise kogemusel Kaimani saartel Kariibi meres. Ainuke negatiivne asi oli jälle see tohutu imepisikeste meduuside supp veepinnal. See oli selline roosa pudi, mida ei ole võimalik näha, aga kindlasti kuulsin klõpsatusi kui need tegelased mind puutusid ja mõnel korral oli koguni valus. Paaril korral sain nätaka otsaette ja mõnel korral jällegi hargivahele, sest need ujusid ka püksisäärest sisse. Hiljem vajadusel määrin end äädikaga, mis peaks põletusi leevendama. Aga see ei takistanud mul nautimast seda imelist veealust maailma. Tulin veest välja ja käisin dušši all. Vahetasin riided, maksin sissepääsutasu 100 peesot ehk 1,5€ ja pakkisin asjad motikale.

Sõitsin Panglao saare Tagbilarani poolsesse külge. Mõelda vaid, et Muhu saare suurusel saarel elab 80 000 inimest. Siin on palju koole ja isegi kolledž. Juba olid tänavad täitunud lehtede põletamise ja grillimise tossuga. Inimesed promeneerivad teede ääres ja naudivad, et kuumus on taganenud ja kohe-kohe loojub päike. Jõudsin Dauis'e linna kell 18:00, kus istusin alustuseks itaallaste lauda.

Itaallane Tony, kes on 53 aastane ja on abielus kauni filipiina May'ga, peavad itaaliapärast kohta. Minuga lauas oli veel Fulvio ja veel üks vanem mees. Fulviole meeldib tennisist Kontaveit. Kui ma täpsustasin, et kas talle meeldivad eelkõige tennisisti seelikud, siis ta tõdes, et jah, seelikud on ilusad. Toredad Itaalia vanamehed. Fulviol on teismeline tütar kohaliku filipiinaga, aga kuna nad on lahus, siis tütar on tema vastu ässitatud. Oli teine üpris õnnetu.

Boholi meeskonnaga Itaalia restoranis

Varsti istusin minule broneeritud lauda ringi ja juba hakkasid saabuma Blenditi Boholi meeskonna inimesed. Melchorit nägin esimest korda, sest tema liitus meeskonnaga, kui mina olin just lahkunud Boholilt 2020 aastal.

Telliti burgereid, sealihasteiki, šnitslit ja mina tellisin lasagne. Täpsustasin Tonyga üle, et nende lasagne on tehtud nullist ehk lasanje kihid on nad nagu pasta ise rullinud. Poisid tellisid õlut ja mullijooke. Ajasime juttu ja sõime kuni kella 21ni. Arve tasumine oli minu rõõm, 3200 PHP ~ 58€. Tänasin restorani inimesi ja sõitsin tagasi koju. Kirjutasin päevikut ja varsti läksin magama.

Teisipäev, 26.04.2022

Ärkasin kell 5:50 ja sõitsin tenniseväljakule. Sõin omletti, jõin kohvi ja ootasin enda mängu. Mind on hakatud segastel asjaoludel kutsuma Fausto'ks. Ei teagi, kes selle hüüdnime mulle esimesena külge kleepis. Täna oli võidupäev 8:4. Muidu oleks pidanud poole mängu peal vahetama poolt ja saama veidi kosutust kõrvetava päikese eest, aga kuna me juhtisime, siis mängisime kogu mängu vastu päikest. Rääkisin mitmete kaasmängijatega, kes mind siin klubis nii kenasti vastu on võtnud. Kell 8:30 sõitsin koju ja käisin pesus. Praadisin mune ja tegin nüüd õige kohvi. Kolesterooli saab nüüd küll omajagu, aga ma millegipärast usun, et munadest saadav kolesterool on hea või vähemalt parem kui rasvasest lihast või fritüüritud toidust saadav. Ilmselt teen vastava liikumise või religiooni ning kogun enda ümber andunud jälgijaskonna.

Lösutasin rõdul diivanil ja vaatasin silmapiiril vulkaanisaart kuhu me homme Jayga suundume. Seda saart katavad alatasa pilved, justkui vatitupsud oleks kaljunuki taha kinni jäänud. Jay oli juba kontoris ja varsti saabus ka Melchor. Veidi hiljem liitusid ka teised, ainult Joseph sõitis Cebusse, et anda läpakas parandusse ja teha tööd Blenditi Cebu kontoris. Jay laenas mulle enda Maci nii, et ma sain nüüd brauseris avada enda tavalised tööriistad. Michael lükkas jälle edasi kohtumist ja nüüd ehk kohtume reedel. Läksime Jay spordibaari, kus mina tellisin kalasupi Tinola, mis on kalaleem roheliste lehtedega ja milles on terve kala.

Tasusin 40 peesot ehk alla euro ja sõitsin korra turule, kus ostsin mangosid ja ühest pisikesest poest kõrvade puhastamiseks vatitikke. Töötasin veel ühe ühiku. Tegin kodustega videokõne. Korraks kukkus nett ära ja seetõttu toimetasin veidi 5G peal. Siis oli korraga maja ümber kõik hall ja hakkas kõuemürina saatel vihma kallama. Tegin mitu müügiga seotud videokõnet, et panna Drupali meeskond kokku ja tööle. Vihma ikka tibutas ja seetõttu palusin Bingil tulla mulle järgi, et sõita Tamperi kohvikusse.

Ta tunneb selle paiga omanikku. Kohvikus olid seekord peale meie 2 gayd ja 3 valget turisti. Teenindajad tundsid mu ära, sest olen siin aastaid käinud. Tellisime sealihast ahjuroa ja hiljem šokolaadikooki. Kõik oli maitsev. Kulu oli kokku 1050 PHP ~ 19€.

Tuli välja, et Bing, kes alles tähistas 60 aastast juubelit, ei olegi olnud kordagi abielus, sest pole leidnud seda õiget. Eks tegevteenistus lennuväes ja luureteenistuses on pärssinud pere loomist. Nüüd on tal muuhulgas pensionärikaart, millega sai ta meie arvest müstilisel põhjusel 100 peesot ehk 10% soodustust. Uskumatu.

Rääkisime mootorratastest, reisimisest ja tööst. Ta müüb edukalt kolmerattalisi TVS tuk-tukke, millega olen teinud korra isegi testsõitu. Ta on alustanud isegi raamatu kirjutamist enda teenistusest sõjaväes ja armuseiklustest. Aga raamat ei ole veel valmis.

Muuhulgas tuli mõte järgmisel korral külastada Boholi mägedes eks-rebelit, kellest teha portree ja kuulata tema lugu. Aktiivsed rebelid on liiga ohtlikud, sest need võivad minna agressiivseks kui nad saavad teada Bingi sõjaväetaustast ja mind võidakse näha kui lihtsat vahetuskaupa dollarite vastu. Tiksusime kella 21ni ja siis ta sõidutas mu tagasi kontori ette. Ta korra piilus sisse spordibaari. Jätsime hüvasti ja ilmselt teeme laupäeva hommikul tänavafoto sessiooni. Kontoris oli veel Jay, kes tegi ühe redirecti ühele meie tööle. Ta lahkus ka varsti ja ma läksin kell 22 magama.

Kolmapäev, 27.04.2022

Ärkasin jälle kell 5:50 ja sõitsin tenniseväljakule. Pidin veidi ootama, sest esimene mäng oli alles lõpukorral. Viivitus oli tulnud sellest, et öösel oli sadanud ja plats oli vaja esmalt kuivatada. Aga siin klubis on mitmed abilised, kes mitmekesi platsi moppidega kuivaks nühkisid. Tellisin hommikusöögi ja võtsin ATM-st raha. Mängisin alles neljandas mängus ja saime pähe 8:5, aga vaatamata sugedasaamisele oli igati tore ja sportlik hommik. Üks teismeline kollane kass on minuga ja peamiselt minu omletiga hakanud sõbrustama. Tasusin kulud ja sõitsin tagasi koju. Kiivrit pähe ei pannud, sest juuksed nõrgusid higist. Pesin ja pakkisin asjad eelseisvaks reisiks. Keetsin mune ja jõin kohvi. Jay saabus ja kell 9:30 asusime teele mööda rannikumaanteed Jagna poole. Baclayonis tankisime mõlemad rattad mulguni täis. See maantee kulgeb läbi mitmete pisikeste linnakeste, aga väga tihti on tee täiesti ookeani ääres ja sain kogeda imelisi vaateid.

Tee ääres oli ka paiguti riisipõlde ja istandusi. See on üks ilusamaid Boholi teid üldse. Jay jäi paiguti minust maha, sest ta ei tee nii vulgaarseid möödasõite kui mina ja tema rolleril ei ole ka väga kiirendust.

Aga mina tegin mitmeid pildistamispause ja siis ta jõudis mulle järele. Jagnas sõitsime otseteed sadamasse. Üheotsa motikapilet on võrdlemisi kallis, 2600 PHP ~ 47€. Siis sõitsime kohvikusse, kus tellisin mereandidest supi ja kohalikud kevadrullid.

Kapten koos koeraga

Jay tellis spagetid. Aga kuna supp oli jälle hiigelsuur, siis sai tema ka pool suppi endale. Kell 12 sõitsime tagasi sadama väravasse, kus tuli veel veidi jebida ja kahest kohast templid ja vimplid hankida ning maksta täiendavad sadamamaksud. Sõitsime praamile.

Üks koer minu kohal kukkus haukuma, kui ma talle veidi hundi kombel ulgusin. Ta vist kohkus väga ära. Liikusime reisijate salongi, mis oli lihtne avatud presendiga kaetud toolidega ala. Siis valgus terminalist ka rahvamass, kes jalutasid praamile. Kell 13 praam väljus. Kodused helistasid just siis kui laev väljus ja veidi keeruline oli tuules rääkida, pidin enda mikrofoni korduvalt vaigistama.

Jagna sadam ja taamal Boholi kõrgemad mäed

Päike paistis otse seniidis, otse pea kohal. Meri oli kena tumesinine ja laev kergelt kõikus, kuid mitte väga palju. Jay osales mingil online seminaril. Mina kirjutasin päevikut. Jalutasin laeval ringi ja imetlesin vulkaanisaart, mis tuli järjest lähemale.

Camiguini saare keskel kõrgub 2 vulkaani ja kõrgeim neist on Hibochiboc 1332 meetrit merepinnast. Mäe ümber on udu-vihmapilve sall nagu oleks mägi haige ja hakkaks kohe-kohe läkastama.

Loodan, et mägi ei köhi tuld, tuhka ja kive. Viimane kord purskas tuld see mägi 1953 aastal. Siis põikasin kaptenisillale ja kohe kutsuti mind sõbralikult edasi. Ainuke, kes mind altkulmu kahtlustavalt põrnitses, oli kapteni koer, kellel on siiamaani hingel minu väike hundinali. Kapten Joseph on seda liini palju kordi sõitnud. Nende meeskonnas oli ka üks vietnamlane. Neid huvitas minu päritolu. Lobisesin nendega pisut ja liikusin tagasi Jay juurde, kes oli tulnud baari hotdogi ostma. Ostsin minagi ühe. Päike on kogu teekonna jooksul lõõmanud. Tegelikult tuulise ilmaga ja kohatise soolase vee duššiga on just päikese kuumus mõnus. Hakkasime jõudma saare idakülge ja ma ootasin head võimalust, et teha saarest pilti nii, et vulkaani tipp paistaks pilvede vahelt välja.

Kapten Joseph on seda liini palju kordi sõitnud

Seekord aga mägi oli tagasihoidlik ja jäigi looritatult varju. Jõudsime Balbacon'i sadamasse kell 17. Sadamas oli veel vaja asju teha. Kõigepealt tuli läbida desovann, siis tuli näidata ühte qr-koodi, mis sai geneeritud teatud lehel pärast pika vormi täitmist, suurde kausta kirjutada täiendavalt nimi ja muud andmed ja näitama ilmselt veel midagi. Igal juhul see tõke sai ka ületatud.

Meiega tulid laevalt maha ka mõned valged turistid. Sõitsime mööda rannikumaanteed 9 km ja jõudsime mõnusasse külla, kus on restoranid, poed, baarid ja majutusasutused. Sättisime end sisse Jay broneeritud bungalos, mille hind on 1400 PHP ~ 25€.

Siis selgus varsti, et kuumaveeallikad on 2013 aasta maavärina tagajärjel lakanud olemast. Õigemini need ei ole enam kuuma veega allikad ja pealegi koroona tõttu pandi nad üldse kinni. Võtsime suuna siis õhtusöögipaika otsima. Meie majutuse juurest saab ka mere äärde, kus päike valmistus loojuma.

Saime sõita tegelikult paarsada meetrit, kui leidsime juba sobiva restorani. Vaade oli homsele väljakutsele ehk suurele vulkaanimürakale, mis hakkas vabanema pilvedest ja varsti oli kogu mägi kenasti näha.

Kalamees

Mina tellisin grillitud tuunikala ja Jay pangusi. Toit oli maitsev ja võrdlemisi odav - 240 PHP ~ 5€. Tiksusime seal kuni kella 19:00ni. Selle aja jooksul selgus kaks olulist tõika. Kõigepealt tuli uudis, et Loay linna sild kukkus kokku vahetult enne päikeseloojangut. Meie sõitsime üle selle sama silla kell 10:15 hommikul ja juba siis autod seisid seal ummikus. Mina sõitsin neist mööda. Loe rohkem sellest õnnetusest Bohol Chronicle artiklist. Õudne õnnetus.

Mitmed autod kukkusid koos silla raudkonstruktsioonide risuga sügavasse jõkke. Esialgu on teada, et kümned inimesed hukkusid. Aga eks tuukrid hakkavad alles seda sogast kiire vooluga jõge läbi otsima. Meil läks aga hästi.

Teine uudis aga oli see, et me olime valesti aru saanud praamide graafikust ja selgus, et meie laev tagasi Boholile väljub alles kell 8 reede hommikul. Seega meil tuleb koguni 2 ööd siin saarel veeta ja peame veidi reedehommikusi tööasju ringi mängima. Sõitsime tagasi ja ma jalutasin sama teekonna veel omakorda tagasi veepunkti, et täita veega paariliitrine veeanum, millega ma homme rühin mäkke. Naised selles asutuses pesid suure pudeli puhtaks ja panid sinna tasuta puhta vee. Ostsin neilt ikkagi jäätise.

Jalutasin tagasi ja põikasin korvpalliplatsile, kus toimus pealtvaatajate ja kohtunikega võistlus. Suur pusimine ja kiire viska-jookse mäng oli. Jalutasin pungalosse ehk koju. Lamesklesin pingil ja kirjutasin päevikut. Käisin pesus ja läksin kell 20:30 magama.

Neljapäev, 28.04.2022

Ärkasin koguni kell 4:27. Kiiresti korraldasime endid minekuvalmis. Matkale ei võtnud suurt kaamerat kaasa ja teen pilte ainult telefoniga, sest ei taha vedada suurt ja rasket kolakat üles mäkke. Sisuliselt võtsingi seljakotiga kaheliitrise pudeli vett, akupanga ja mõned snäkid, mille ma varahommikul poest ostsin. Meie giid Detrix saabus kell 5 ja sõitsime veidi maad edasi ning siis otseteed mäkke. Parkisime rattad ja meie seiklus oli alanud. Tegelikult ei olnud ma üldse kindel enda võimetes, et ma olen võimeline enda suurt keha 1300 vertikaalset meetrit üles vedama.

Jay on kergema kehaehitusega ja osaleb kestvusaladel nagu jalgrattasõit, jooksumaratonid ja dragon boatiga rahmeldamine. Saab tulema piire nihutav kogemus. Oli veel päris hämar ja alustuseks me kõndisime kerge kallakuga istanduses, kus olid peamiselt kookospalmid ja banaanitaimed. Siis hakkas tõusu nurk suurenema ja liigirikkus nõndasamuti. Nägin meie mäge palmide taga. Kas ma tõesti saan sellega hakkama? Kuulatasin enda ümber soundscape'i, kus laulsid päikesetõusu üle rõõmustavad erinevad linnud.

Vaatasin kella ja proovisin südametööd hoida oranžis ja mitte lasta punasesse, mis minu puhul on trekkimisel kuskil 165 lööki minutis. Sest kui süda puperdab, siis lihased on varsti hapet täis ja minust ei ole matka jätkajat ning varsti vaevlen krampides. Sain tehagi pause nii, et pulssi ei lasknud väga piirajasse. Džunglitaimestik on väga rikkalik ja kõik taimed pürgivad päikesevalguse poole ning toimub vaikne võidu kasvamine.

Vulkaani esimene lõik oli farmi ja metsa üleminekuala

Poolel teel

Osad taimed aga ronivad teiste kukil ja need pusad on eraldi vaatamisväärsus. Üks äge puu oli romblon, mis kasvab nii, et osad oksad suunduvad maapinna suunas ja pikapeale juurduvad. Poolel maal tegime pausi. Olime võtnud 600 meetrit vertikaalselt kõrgust, kusjuures olime seni ainult tõusnud ja mitte meetritki laskunud.

Pool veel minna. Tegelikult olin täitsa läbi, aga mis parata, tuli edasi pressida. Vahetult enne Kaldeera ehk suure vulkaani kraatri serva, mis on täiesti hoomatav, aga samas täiesti metsaga kaetud, oli lõik, mis oli ekstra järsk ja kivine. Ma pidin täiesti käpuli ronima, et mitte tagasi vajuda. Laskusime nüüd kraatri sisemusse, kus oli osaliselt kinnikasvanud järv. Kraater oli esialgu nagu kauss udu pudruga - midagi polnud näha. Aga vaikselt udu hajus ja kogu kraater ilmus meie ette.

Järve ääres olid telkimas umbes 20 inimest, kes eile saabusid selleks, et varahommikul minna Hibochiboci otsa. Järve vesi oli mõnusalt jahe, aga järv ise on mudane ja madal. Jay nägi enda sõpra ja pisut lobises temaga.

Me pikalt ei passinud ja asusime võtma viimast lõiku, mis on kõige järsem ja raskem. Tõusime mööda kivihunnikut ja laskusime nii, et hoidsime juurikatest kinni. Inimesi tuli meile vastu kogu aeg - nemad olid juba tipus käinud ja suundusid nüüd alla.

Ühel hetkel oli meie ees umbes 10 meetri kõrgune vertikaalne järsak, kust pidime nööride abil üles ronima. Aga kõigepealt pidime ootama, et ühed inimesed tuleksid alla. Üks Gregg Manilast, ilmselt turismifirma inimene, tegi minuga juttu ja tegi minust suure kaameraga pilti kui ma üles ronisin.

Kraatri servast avanes vaade kraatri järvele ja kaugemale merele. Aga samas võis kogu vaade mattuda taaskord pilvedesse

Saime ilma erilise vaevata üles ja jätkasime teed. Liikusime kohati vegetatsiooni kasvanud kraatri serval, mille mõlemal pool oli järsak. Lõpuks jõudsime tippu ja nägime meie ümber ja meist allpool pilvi. Me olime pilvevatist kõrgemal. Tegime pilti ja sõime snäkke. Vahetevahel paistis mõne pilve august ka all olev maa ja kaugemal meri.

Nautisime sooritust umbes 10 minutit ja siis hakkasime laskuma. Meile tuli vastu väike punt eurooplasi, kelle ütlesin, et nad on peaaegu kohal. Nad ei uskunud mind. Lisasin, et ainult 2 minutit on neil veel minna lõpuni. Täpsustasin, et see on Põhja-Euroopa 2 minutit ja mitte Lõuna-Euroopa ega Filipiinide 2 minutit. Kõik said kõhutäie naerda. Järv ja kraatri sisemus olid nüüd täiesti udust priid. Laager oli vahepeal end kokku pakkinud ja asutas end teele allapoole.

Tagasivaade meie saavutusele

Lipsasime neist ette, et mitte liigselt nende järel topata. Kõigepealt ronisime taas kraatri servale ja siis edasi oli ainult laskumine. Aga laskumine oli vaevaline, sest rada oli kaunis mudane ja reiepealsed lihased andsid end varsti tunda. Ühel korral kukkusin ka istukile džungli põrandale. Jayl oli muidugi nalja palju ja ta kirus, et ta sellel ajal ei filminud. Jõudsime poolele teekonnale. Vesi oli otsakorral, aga kaks liitrit oli selleks retkeks optimaalne.

Meie sherpa oli vahepeal võtnud ühelt kolleegilt enda kanda suure seljakoti ja see ei teinud tema liikumist sugugi raskemaks. Mina olin aga agoonias, sest nüüd oli juba iga samm valus. Ühe allika juures tankisime veepudelid ja laskusime ratasteni. Tehtud! Oli vast ränk katsumus, täiesti minu trekkingu ääremaadel. Sõitsime giidi kontori ette, mis oli veidi maad allamäge. Siis selgus, et peame maksma veel mingeid tasusid. Üks oli loodushoiutasu. Kokku oli kulu koos giidi teenusega 1700 PHP ~ 31€.

Sõitsime otseteed bungalosse ja ma läksin pessu. Jay oli väga uimane ja ta oli dušširuumis tegemas mingit kõne. Jätsin temaga hüvasti, sest ta raudselt vajub kohe magama. Läksin enda tiirule. Proovisin leida massaaži ja pesumaja. Üks massaažikoht oli täna suletud. Pesumaja oli sisuliselt inimese kodu. Sain kaubale, et 100 peeso eest tehakse puhtaks minu mudased tossud, lühkarid ja täishigistatud särk.

Sõitsin veidi edasi ja proovisin ühest resordist saada massaažiteenust. See oli imeilus paik, kus oli palju lilli ja ilupuid, nagu paradiis. Aga ühtegi hingelist ei olnud. Veidi istusin ühe puu varjus ja siis leidsin pererahva. Üks Itaalia abielupaar on 2012 aastast seda kohta laiendanud ja teinud selliseks paradiisiks. Eile oli siin fiesta ja seetõttu täna ei olnud ühtegi töötajat. Itaallanna saatis mind väravasse ja soovitas mulle paiga, kus võin saada hea massaaži. Sõitsin soovituse peale umbes 5 kilomeetrit mööda rannikuteed Volcano Beachile, kus esmalt istusin maha kohvikusse.

Tellisin kohvi ja hiljem omleti. Kell 14:00 sain massaaži. Selgus, et Gina tuli mulle tegema massaaži, mis kestab 1,5 tundi ja maksab 1200 PHP ~ 22€. Nii krõbedat turistihinda pole ammu maksnud. Aga kuna teised kohad on kinni ja lihased karjuvad, siis olin sundviskes. Samas, Gina olid tugevate ja heade kätega ning ma sain kosutust jalgadele. Pärast nägin koha sakslasest omanikku Gabrieli ja tema samuti sakslannast abikaasat.

Nad on ka juba pikalt seda paika pidanud. Nende lugu oli väga sarnane teiste turismiasutustega siin piirkonnas. Detsembris 2021 said nad lõpuks uksed avatud ja esimesed Manila ja Cebu turistid hakkasid tulema ning siis tuli Odette, mis laastas kinnisvara. Aga peamine jama oli kuuajaline elektri puudumine. Alles veebruaris 2022 said nad äri uuesti käima ja saabusid ka esimesed julgemad välisturistid. Varsti peremees vabandas ja pani plehku. Ma maksin arve ja liikusin mere äärde.

Sellel resordil on kivisele rannale ehitatud bambusest vedelemisalused, kust imetleda ookeani. Siin tehakse ka sukeldumisi ja nägin kahte prantslast, kes just saabusid sukeldumast. Vaatamata kohvile oli mul ikka suur uni. Sõitsin meie majutusasutuse kanti ja samale ristmikule, kus sõime eile õhtul. Aga seekord astusin sisse Alexi-nimelisse restorani, kus läksin kohe teisele korrusele, kus avanes vaade vulkaanimäele.

Tellisin veisehautise kartulipudruga ja tablea ehk kohalikust kakaost tehtud kuuma joogi. Imetlesin mäge ja selle vahelduvat udusalli. Praad oli väga maitsev ja toitev. Jay liitus ka minuga ja tellis kohvi. Vahepeal tegin väikese tiiru pesumajja, kust sain tagasi enda puhtad asjad. Tossud olid puhtad ja kuivad.

Jätkasin kohvikus tiksumist ja tellisin veel kakaod ja šokolaadikoogi. Arve kokku oli 600 PHP ~ 11€. Osalesin ühel koosolekul ja tegin Mirjamiga videokõne. Jay sai minu kontakti kaudu massaažiaja ja kelneri tädi tegi Jay'le bungalos 500 PHP ~ 9€ eest kodukülastuse. Oleks isegi pigem sellise hinnaga võtnud teenuse, aga see kontakt ujus välja alles Alexi kohvikus. Siis hakkas sadama ja põhjalikult. Kirjutasin päevikut. Sõitsin läbi vihma tagasi bungalosse, kus Jay oli saanud kätte enda massaaži. Me olime mõlemad päris kutud, sest minu matkakilomeetreid kogunes koguni 14, ja kell 21 vajusime magama.