Filipindias

Sissejuhatus

Olen minemas jälle ida poole. Tegelikult just alles saabusin Indiast ja nüüd paarinädalase vahega lendan taas itta, nüüd Filipiinidele. India reis oli pigem puhkus ja seekord koos tütrega, kelle jaoks oli see esimene kord külastada Indiat. Mõlemad riigid tegid alles nüüd enda piirid lahti pärast 2 aastat totaalset koroona-aegset lukustamist. Viimati olin Filipiinidel 2020 aastal ja siis kolme nädala asemel koguni 4,5 kuud, sest jäin koroonalõksu.

Seekord olen peamiselt Cebu saarel, sest me oleme Blenditiga septembris 2021 avanud sellel saarel kontori, mida ma pole veel ise näinudki. Samuti soovin näha uusi töötajaid, keda oleme vahepeal juurde palganud ja keda samuti pole ma veel näinud. Cebu linn on suur, koguni miljonilinn, kus on kõrghooned ja lobudikmajadega kvartalid segamini. Soovin selle linna endale selgeks saada ja uudistada veidi saarel ringi. Cebu saar on kitsas ja ligi 200 km pikk mäeahelikuga maalapp, mis on tegelikult vaid kahe Saaremaa suurune - 4700 km2. Mäeahelik tekitab saare keskele kuni 1000 m kõrguse (kõrgeim tipp Osmeña 1013 m) põhjast lõunasse kulgeva selgroo, mida ületada ei ole kuigi kerge ja seega teed kulgevad enamasti rannikul läbides lõputuid linnakesi ja külasid. Cebu saarel elab koguni 3 miljoni inimest. Olen varem Cebus käinud mitmel korral, aga ainult päevareisidena Cebu linnas või Oslob’is, kus käisin 2018 aastal hai-vaaladega ujumas. Lisaks olen tihtipeale kasutanud just Cebu lennujaama, sest sellest linnast saab lennata lähikonna suurlinnadesse, ja olen sealt omakorda kiirlaevaga Boholile edasi sõitnud. Seekord proovin tutvuda lähemalt Hispaania-aegse koloniaalarhitektuuriga, sõita kogu saar läbi ja võib-olla ronida või sõita motikaga kõige kõrgema mäetipu otsa. Samuti plaanime teha Blenditi Cebu kontoris avamispeo ja esimese meetupi ehk arendajate kogukonnale suunatud ürituse. Me ei ole avamispidu korraldanudki, kuna reisimise piirangud on alles nüüd lõdvenemas.

Jällegi on tarvis teha PCR test ja seekord koguni 48 tundi enne Filipiinidele sisenemist. Selle nõude täitmine läheb napikaks, sest ainuüksi lennud kokku on 24 tundi. Aga eks alles negatiivsest testist alates algab tänapäeval tegelikul reis. Finnairiga Indiasse lennates kuulutati välja 6 loositud inimest, kes pidid tegema veel täiendava pistelise PCR testi riiki sisenemisel. Hoidsime tütre Mirjamiga hinge kinni, aga õnneks hüüti välja Kumarid, Khanid ja teised India perekonnanimed. Usun, et Filipiinidele saamiseks pean olema ka valmis kõikvõimalikeks üllatusteks ja bürokraatlikeks ootamatusteks.

Täpselt 2 aastat on Filipiinid hoidnud uksi kinni turistidele ja selle aja jooksul on mitmed ainult turistide voost, täpsemalt nende rahast, toitunud hotellid, restoranid, pubid, kohvikud, spad jne pidanud sulgema uksed nii Boholil kui Cebul. Vahetult enne jõule 2021 tabas neid saari veel omakorda Odette nimeline supertaifuun, mis laastas rohkem Boholi kui Cebu saart. See võimas torm rebis koguni osaliselt katuse ja lükkas ühe siseseina kummuli Blenditi Boholi kontoris. Õnneks keegi vigastada ei saanud ja jaanuari jooksul taastati esialgne seis. Need 2 häda on kindlasti mõjutanud inimesi ja jätnud sügava jälje. Teoreetiliselt saaks veel lisada hädadele vulkaanipurske, tsunami ja maavärina, siis oleks täiskomplekt. Aga loodan, et selleks korraks on hädadega ühel pool. Need inimesed ei pea ilmtingimata nii palju kannatama.

Usun, et eelseisev reis saab olema väga äge ja näen taas uusi põnevaid paiku ja tutvun uute huvitavate inimestega. Loodan väga, et seekord ei jää kuskile koroonalõksu. Ostsin hetkel vaid üheotsa pileti ja tagasi lendamist hakkan hiljem planeerima. Pealegi on plaanis lennata Lõuna-Indiasse umbes nädalaks või kaheks ning siis alles tagasi koju Tallinna. Loodan, et käesolev reisiraamat või blogi on huvitav ja haarav lugemine ning tekitab huvi külastada ka neid paiku.

Päevik

Esmaspäev, 21.03.2022

Ärkasin kell 6:45. Järgmine magamine on plaanis alles teisipäeva õhtul Filipiinidel. Ilmselt saab ka veidi magada mõnes lennukis. Tegin Mirjamile pannkooki ja täiskasvanutele kohvi. Kass Ülo viskas köögi põrandale selili ja nautis kõhu alt silitamist. Ju ta mõistis, et ma lähen pikemale reisile. Panin viimased asjad suurde seljakotti, mis hiljem selgus, oli koguni 20 kg raske. Eile ostsin vist ainuüksi 5 kg šokolaadi kingitusteks ja 1 kg on ka vist taaskord Mirjami plastmassist loomi, millega ma pean tegema head meelt Cebu lastele. Nagu alati on ka sellel reisil minu seljakotis esemeid, mis lõpetavad enda elukaare Aasias, kohast kust nad alustasid oma elu. Filipiinidel ja hiljem Indias tarvitan ja viskan ära mõned särgid, teksad ja tossud.

Tellisin kella 8-ks takso. Õues oli karge hommik. Autode klaasid olid jääs. Eile saabus kevad ja kuulda on juba tihaste vidinat ja kuldnokkade imeilusat laulu. Sellest ma jään sellel korral ilma. Aga jään ilma ka linna tolmust ja jäisest vihmast, mis varsti ilmselt saabub. Tegime maja ees pildid ja musid-kallid. Istusime Mirjamiga taksosse ja Jaanika läks tagasi tuppa. Hakkasime sõitma lennujaama poole ja varsti peatusime Audentese kooli juures ning Mirjam jooksis kooli. See on vist esimene kord, kui ta taksoga kooli sõidutatakse, sest enamasti ta jalutab või sõidab ühe peatuse jagu bussiga kooli. Taksosõit oli lühike, vast ainult 10 minutit. Jõudsin selle aja jooksul ära lugeda Slacki sõnumid. Lennujaam oli väga vaikne ja kõik check-ini lauad olid veel kinni. Istusin pingile ja kirjutasin esimesed read päevikut.

Minu kõrval istus Daria Sankt Peterburist. Ma teen ju ikka juttu kenade naistega. Tal oli suur kuhil kohvreid nagu koliks. Ja selgus, et ta kolibki Venemaalt Madridi. Rääkisime üldistamisest ja valust, mis sellega kaasneb. Daria rääkis sellest, et need, kes lähevad tänavale Putini vastu meelt avaldama, on väga julged inimesed ja enamasti istuvad mõned päevad kongis, kus neid mõnitatakse ja tihti ka vägivallatsetakse nende kallal ning hirmutatakse. Ta ei ole nii julge. Ta rääkis ilusat inglise keelt. Rääkisin, et olen Venemaal mitmetel kordadel kohanud väga toredaid ja avatud inimesi. Ta koguni ütles, et ma olen üks esimesi inimesi, kes tema rahvust teada saades ei hakka teda ründama. Tegelikult ikka pöörane lugu ja pöörased ajad. Check-in avati, jätsime hüvasti ja liikusime erinevatesse sabadesse. Selgus, et pidin täiendavalt täitma veel ühe online vormi, et pääseda Filipiinidele. Andsin enda suure seljakoti ära ja näen seda uuesti alles Cebus. Proovisin saada istekohti varuväljapääsu juurde, et oleks jalgadele rohkem ruumi. Väga abivalmis teenindaja saigi esimesele lennule sellise koha, aga Qatari lendudele polevat tal voli seda teha, sest need kohad on tasulised. Aga ma proovin õnne veel Arlanda lennujaama väravas.

Liikusin läbi turvakontrolli ja istusin kohvikus. Ostsin suure kohvi ja pudeli vett, 5€. Kell 10 käisin tualetis ja jalutasin väravasse 8. Kell 10:20 alustati inimeste suunamist pisikesse SASi lennukisse, kus sattusin istuma kõrvuti marokolanna Firdaws'ga. Ta oli käinud Tallinnas stjuuardesside koolitusel, kus nad muuhulgas harjutasid vanast vene lennukist inimeste evakueerimist. Temast saab SmartLinksi pardatöötaja. Tuli välja, et see 20-aastane noor naine oli Tallinnas elanud mõned aastad tagasi vahestusõpilasena. Ta on pärit Tangier’ist, Markost, aga praegu elab Barcelonas. Meie lend väljus täpselt kell 10:45 ja saabus sama kell Rootsi aja järgi Arlanda lennujaama. Ta rääkis moslemina elamisest Hispaanias ja Eestis. Rääkisime üldistamisest ja nö "lihtsalt ütlemisest", mille käigus inimesed ütlevad teistele, keda nad ei tunne, asju, mida nad tegelikult ei pruugiks öeldagi enda tuttavatele inimestele, aga millegipärast ütlevad võhivõõrastele.

Jätsime hüvasti ja liikusime eri suundades. Nägin ka Arlanda lennujaama ekraanidel Ukraina lippe, mis näitab rootslaste üldist poolehoidu Ukrainale ja vastuseisu agressorile. Tallinna lennujaamas kohatud Daria pidas seda ilmingut ootamatuks ja samas arusaadavaks. Ilmselt mitmetele venelastele tuleb teiste riikide ja rahvaste ühtsus ootamatusena, sest Vene meediaruumis seda ei kajastata. Liikusin lennujaama keskele kohvikusse ja ostsin 135 SEK ~ 13€ eest soojaks tehtud salaami ja mozarella võileiva ning kohvi. Tegin tööd ja osalesin ühel koosolekul. Kell 12:35 nägin Qatari lennukit saabumas ja rulleerimas värav 18 poole. Kasutasin Euroopa Liidu roamingut ja kirjutasin päevikut. Korra tõmbas kõhus õõnsaks, kui vaatasin, et käekell näitab juba 14:30. Aga siis jällegi vaatasin telefoni kella ja see näitas õiget, Rootsi, aega 13:30. Pardale minek algab 14:30. Mul oli piisavalt aega, jalutasin päris pika maa ja suundusin läbi passikontrolli ootesaali. Mul õnnestus väravas välja rääkida varuväljapääsu koht ja sain uue pardakaardi. Näitasin taaskord käsivarre musklit ja olin valmis abistama hädaolukorras. Muidu küsib Qatar ja enamus lennufirmasid nende kohtade eest täiendavat tasu.

Kell 15:00 suundusime lennukisse Boeing 787-8, milles oli 9 istet ühes reas. Lennuk ei olnud viimase istekohani välja müüdud. Mul oli koguni nii, et kedagi ei istunud minu kõrvale. Arlanda lennuväljalt tõusime õhku kell 15:30. Kuulasin Reispassi, Müstlist Venemaad, Keskpäevatundi ja Kuula Rändajat podcaste. Samuti alustasin uue raamatu, The Courage to be Disliked, lugemist. Olen viimastel aastatel peamiselt ostnud paberist raamatuid inglise keeles, et loetud raamatud viia Filipiinide kontoritesse. Eesti keeles aga ostan ainult e-raamatuid. Pikad lennud on ees ja tundub, et on piisavalt aega, et häid raamatuid lugeda. Varsti pakuti jooke ja ma palusin apelsinimahla. Mul on endiselt alkoholivaba kalendriaasta. Seda keeldu olen aastaid endale seadnud ainult paarisaastatel. Paaritutel aastatel joon mistahes peenikesi jooke. Aga jah, minu jaoks on see eneseditsipliini ja “ei”-ütlemise kunsti praktiseerimine. Seega eelseisval reisil ma ei joo tilkagi alkoholi.

Vaatasin ühte Bolliwoodi komöödiat nimega Suraj Pe Mangal Bhari, kus mängis peaosa minule juba tuttav Punjabi räppar Diljit Dosanjh. Päris naljakas ja huvitav oli vaadata osaliselt tuttavat India elu ja abiellumisega seotud janti. Filmist käisid läbi ka kastiteema ja dowry, mis mõlemad on ametlikult Indias keelatud ja taunitud, kuid omal veidral moel elavad tabudena edasi filmides. Kastide ühiskond peaks olema minevik, kuid tegelikkuses sellega ikka arvestatakse noorte inimeste liitu panemisel. Dowry on talupoegade ühiskonna komme, kus peigmehe pere küsis pruudi perelt suurt tasu. Sellise tasu sisu oli ammustel aegadel see, et üks toitmist vajav suu liikus ühest perest teise ja see kulu, mis sellega kaasnes, arvutati kuni surmani ja see tuli tasuda korraga. Tegelikult on dowry eksisteerinud ka Eesti taluühiskonnas, kus pruudid kogusid veimevakka ja võimalik, et pruudi pere andis kaasavara, et pruut uues peres ei jääks nälga. Kokkuvõttes tore film, kuigi janti ja tilu-lilu oli omajagu.

Pakuti õhtusööki, kõht oligi juba tühi. Lendasime üle pimeda maa ja paiguti oli näha 12 km allpool sügavikus linnatulesid, millest üks oli Kirkuk Iraagis. Basra kohal nägin pimeduses koguni tulelonte, mis ilmselt lõõmavad korstende otsas gaasi- ja naftaväljadel. Olen sarnaseid tulelonte näinud Venemaal, kus samuti üleliigne ja taltsutamatu gaas põletatakse lihtsalt ära. Pärsia lahel alustasime laskumist ja kell 21:35 maandusime Doha lennuväljal. Sain selguse, et minu järgmine lend väljub võrdlemisi lähedalt väravast E1. Jalutasin sööma. Isutas supi järele, aga ei näinud sellist võimalust. Ostsin neljandiku pizzat ja kanasalati. Kulu oli 70QAR ~ 17€. Oktoobris toimub siin pisikesel poolsaarel jalgpalli MM ja seetõttu terminali ümber toimub tohutu kaevamine ja ehitamine. Meie lennuk parkis koguni 15 minuti bussisõidu kaugusel terminalist. Sisenesin lennujaama wifisse ja andsin märku asjaosalistele enda progressist.

Teisipäev, 22.03.2022

Kell 1 öösel liikusin väravasse. Sain jälle tegeleda enda lemmiktegevusega - inimeste jälgimisega. Väravas oli näha mitmeid Euroopa vanamehi, nunnasid ja mobiilimänge mängivaid nokamütse kandvaid noori filipino mehi. Loomulikult oli ka naisterahvaid, kes pöörduvad tagasi koju pärast pikemat tööperioodi. Üks laps tundis elavat huvi minu koti küljes rippunud rohelise kilpkonnapeaga lennukipadja vastu. Mitmel korral tuli seda silitama. Kell 2 liikusime lennukisse, mis oli jälle Boeing 787-8. Kell 2:45 tõusime õhku. Lennuk oli täis ja ma silmasin vist ainult paari vaba kohta. Minu kõrval istusid prantslased. Lend Dohast Cebusse peaks võtma koguni 8 tundi. Proovisin magada, kuid oli üpris kitsas ja sundasend muutis magamise keeruliseks. Tai ja Vietnami kohal oli päris suur turbulents ja lennuk rappus ning ragises nii nagu just prantsataks maandumisel asfaldile. Kell 14:00 pakuti lõunat. Keha on ju alles Eesti hommikus. Veidi keeruline, aga usun, et varsti on kõik ok. Rääkisin prantslaste Maxi ja Paulinega, kes elavad Pariisis. Max on reisimas Soome passiga, sest ta isa on soomlane. Nemad lähevad Boholile. Täitsin kaks vormi, millel oli sarnane info.

Kell 16:45 maandusime Cebu lennujaamas. Sisuliselt läks tund aega, et jõuda läbi kõikidest takistustest. Mitmel korral taheti näha minu tagasilennupiletit, reisikindlustust, mitut vaksineerimistunnistust, online vormi ja PCR testi. Õnneks olid mul kõik vastused olemas. Juba seiskunud pagasilindi äärest leidsin enda suure seljakoti. Liikusin terminali ette, kus esimese asjana tegin 30ks päevaks SIM-kaardi, millega mul on 1GB 5G internetti päevas. Kulu oli 1000PHP ~ 17€. Istusin kollasesse taksosse ja sõitsime läbi õhtuse linna Lapu Lapu saarelt, millel asub Cebu lennujaam, üle silla ja läbi Cebu kesklinna Blenditi kontorisse. Takso sõit maksis 600PHP ~ 10€. Päike just loojus Cebu mäeharja taha ja muutis taevalaotuse roosakas-punaseks. Linnatänavatel oli veel omajagu ummikuid ja kogu 12 km- sõit võttis aega 30 minutit.

Jõudsime Newhouse Mansioni väravasse ja takso lasti hoovi. Taksojuht oli elevil, sest ta sõitis sisse esimest korda sellesse suletud rikaste inimeste maailma. Meie maja ees oli järgmine valvur, kes oli juba minu tulekust rohkem informeeritud. Tasusin taksojuhile ja vedasid kotid treppidest üles neljandale korrusele, sest lift on remondis. Sadasin kontori uksest sisse. Kontori poolel istusid arvutite taga Chester, Kyle, Nina ja Geny-Lyn. Paar arendajat on veel selles meeskonnas, aga nad ei olnud täna kontoris. Tervitasin kõiki ja naised näitasid mulle kööki ja teisel korrusel minu uhket magamistuba. Leppisime kokku, et täpselt kell 19 läheme koos sööma. Mul oli seega 20 minutit aega, et pakkida enda asjad lahti ja käia pesus. Oli igati mõnus olla puhas inimene. Sõitsime Kyle suurema autoga Ayala kaubanduskeskusesse, mis on paari kilomeetri kaugusel. Parkisime auto maa-alusesse parklasse ja sõitsime liftiga keskuse katusele, kus on meelelahutus- ja söögikohad.

Otsustasin tagasi jalutada. Teised sõitsid autoga tagasi kontorisse ja tegid veel tunnikese tööd ning läksid siis kodudesse laiali. Liikusin läbi Ayala kaubanduskeskuse, mis on nagu Ülemiste või mistahes moodne kaubanduskeskus, tänavale ja jalutasin Google kaarti kasutades kontori, edaspidi kodu, poole. Kavatsen seda paika kutsuda koduks ligi kuu aega. Väga põnev on jalutada, sest siis õnnestub näha rohkem ja vajadusel põigata kuskile sisse. Kohe Ayala keskusest edasi järgmine plokk ehk kuni järgmise suurema ristmikuni oli madalate kuni kahekorruseliste puumajade ja kohati lobudike päralt. Siin elasid pered äridega samas majas ja tihti maja teisel korrusel või mingi poe või teenuse hoovi osas. Siin olid pisikesed pagarikojad, pisipoed, rätsepateenused - terve kirev maailm. See maailm on samuti õhtul ellu ärganud ja käib vilgas töötegemine ja müümine. Mõnes mõttes on siin kasutusel Lõuna-Hispaania siesta, kus keset päeva tehakse paaritunnine paus kodus koos kogu perega lõunatamiseks ja lebotamiseks. Tundub, et siin päevakuumuses ei olegi mõistlik keset päeva rühkida ja füüsilist tööd nõudvaid ülesandeid täita. Õuetöid tehakse pigem varahommikul või enne päikeseloojangut. Aga sellised madalad kvartalid on koduks inimestele, kes töötavad siin samas kõrval kõrghoonetes koristajatena, kokkadena või teenindjatena. Samuti on ainult aja küsimus, millal see kvartal maha lammutatakse ja selle asemele ehitatakse uued kõrghooned äridele ja rikastele inimestele.

Mul on kahtlus, et just siin jalutasin ma 2018 aastal koos Jay’ga. Piilusin sisse ühte ukseavasse ja nägin, kuidas kaks naist õmblesid midagi. See võis vabalt olla õmblusateljee. Loomulikult ei puudunud Filipiinidele omane tänaval kana grillimine, kus muuhulgas süüakse ära kana jalad, pea ja soolikad. Ja enamasti pintseldatakse grillitavad kanatükid üle punase kastmega. Kui ma just ei oleks tulnud restoranist, siis oleksin kindlasti peatunud ja söönud mõned grillitud kanavardad. Jalutasin edasi ja jõudsin Cebu Business Parki, kus on palju kõrghooneid ja klaasist kontorimaju. Leidsin Tender Spa, kus palusin teha tund aega massaaži, mille kulu oli 400 PHP ~ 8€. Poisilik naisterahvas tegi mulle tugevat massaaži ja eriti selga tehes oli kohati valus. Ja hiljem oligi alaselg päris tundlik. Eks valu läheb üle. Jalutasin läbi ühest pagarikojast ja ostsin küüslauguvõid, millega saaks homme pakkuda Muhu leiba.

Kokku jalutasin 4km, mille käigus õppisin tundma Cebu Business Parki, Ayala kaubanduskeskuste (tuleb välja, et neid on veel mitu) ja meie kontori vahelist ala. Väravas juba tervitati mind ja ma liikusin tuppa. Tegin kodustega videokõne ja kandsin ette reisiga seotud seigad. Korter näeb välja suurepärane, tegelikult on see 320 m2 luksuskorter kahel korrusel. Aga kui ma hakkan vaatama detaile, siis tegelikult silman lohakust ja ebakvaliteetset tööd. Näiteks mitmed suured lükandustega seinakapid sulguvad ja avanevad raskelt või on sootuks kinni kiilunud. Aga ma ei kavatse viriseda. Lihtsalt piltidel nägi see korter kordades parem välja. Läksin kesköösel magama.

Kolmapäev, 23.03.2022

Ärkasin kell 10, kuigi olin üleval ka kell 2-3 öösel, kui kirjutasin igavusest päevikut ja tegin tööd. Ajavahe natuke mängis minu ajuga vist. Samuti oli mul raskusi magada uugava konditsioneeriga. Lülitasin selle välja ja varsti oli tuba taaskord väga palav, sest soe õhk pressis akende vahelt tuppa. Aknad ei ole kuigi õhutihedad. Lõpuks sain siiski kuidagi magatud. Alaselg veidi veel valutab ja ilmselt võtan ühe massaaži täna veel, et just seda parandada. Õues oli vaikus, ei olnud linnamüra ega kriiskavaid kukki. Oli kuulda ainult golfimuru pügava muruniiduki häält ja säutsuvaid linde. Hommikul sadas veidi vihma.

Nina oli juba kontoris. Tuli välja, et ta on 10 minuti jalutuskäigu kaugusele rentinud korteri, et ei peaks igal päeval 1-2 tundi ühistranspordiga sõitma. Nina oli juba söönud ja tal oli kodust kaasas topsiga kohvi. Tegin lahustuvat kohvi ja praadisin mune. Ilmselt kirjutan sellisest kombinatsioonist veel mitmeid kordi, sest täpselt nii algab minu hommik. Näitasin Ninale, kes on Blenditis projektijuht ja testija ning tehniliselt haritud, LHV panka sisselogimise erinevaid võimalusi. Samuti näitasin, kuidas digiallkirjastasin ühe PDF lepingu. Lisaks rääkisin talle Garage48 kontseptsioonist ja arutasime, et see oleks lahe, kui 2023 aastal saaks korraldada meie juures esimese Garage48 ürituse Filipiinidel. Ja veel tutvustasin talle e-residentsuse mõtet.

Kell 12:30 helistas mulle Per, kes oli jõudnud väravate juurde. Jalutasin talle vastu ja sõitsime motikaga maja ette. Kutsusin ta meie kontorisse ja pakkusin talle Cocat. Õigemini pakkusin talle tema enda Cocat, mille panin korraks külmkappi. Tal oli nimelt kaasas liitrine klaaspudel Cocaga. Lõikasin kõigile Muhu leiba ja määrisin peale küüslauguvõid. Chesterile meeldisid sarapuupähklid leivas. Pakkusin ka taanlasele musta leiba, aga temagi ei oska ahhetada. Ilmselt on ikka nii, et asiaat rõõmustub lihtsast valgest riisist samavõrd nagu eestlane hapukapsast ja mustast leivast. Per rendib mulle mootorratta Honda RX150 hinnaga 10 000PHP ~ 170€ kuus. Ta startis täna hommikul Tagbilaranist ja sõitis Tubigoni sadamasse, et sõita sealt praamiga Cebu Citysse.

Per rääkis enda 30 aasta pikkusest elust Boholil ja enda töödest rendimootorrataste ja veebilehtedega. Ta ütles, et tal on raske müüa Taanis Wordpressil veebilehti ja e-poode, sest see tarkus on sedavõrd laialt levinud, et keegi sugulane või tuttav teeb ikka poolmuidu ära selle töö. Per on juba 67 aasta vanune. Ta saab hakkama ja suudab aidata ka oma filipinast abikaasa kolme tütart, kes on talle nagu omad lapsed. Äge vanem papi, kellega jätkan jutte juba Boholil. Saatsin ta väravate juurde ja jalutasin tagasi. Vahepeal olid liitunud ka Chester ja Kyle. Chester tellis meile lõunaks riisi rebitud lihaga. Jätkasime töötamist.

Kell 15 tegin ühe lühikese sõidu pilvelõhkujate piirkonda, kus ühes väiksemas majas oli Grand Royal Spa. Mind teenindas Anna, kes tegi mu alaselja korda. Hind oli siin 420 PHP ~ 7€. Sõitsin motikaga veidi maad edasi ja nautisin tõsiasja, et selle kerge rattaga saan mõnusalt pugeda läbi ummikute. Taaskord nägin taamal Cebu IT Parki kõrghooneid ja esiplaanil madalaid kahekorruselisi puumaju. See on lausa uskumatu, kui palju kaableid ripub vahetult nende majade fassaadide ees - tõeline lagritsaspagettide pusa.

Sõitsin veel veidi edasi ja sisenesin golfiklubi territooriumile. Alguses ei tahetud mind lasta restorani ja muru serva, öeldi, et sisse saavad ainult klubi liikmed ja mitte mingil juhul plätudes. Palusin manageri, kes pärast väikest veenmist lubas mind terrassile, kust paistis kenasti meie kontori rõdu. Mõtlen teha golf algajatele ürituse. Aga siin ollakse veel kinni selles vanas eksklusiivsusele rõhuvas mõtlemises, et ennekõike peab olema klubiliikmelisus. Sain kõige kõrgema ülemuse e-maili ja numbri. Selgitan talle ideed sellest, et me teeks ürituse, kus meie töötajad teeksid esimesi golfilööke. Ma ei ole ise ka mingi golfimängija. Mul veel põlved ja selg ei valuta, jõuab ehk hiljem sellega alustada. Kõrval mängiti liivaväljakul tennist, mis oli samamoodi limiteeritud ainult klubiliikmetele. Uurisin maad ühelt daamilt, Julit, kes arvas, et tegelikult saaksin mingisugustel tingimustel sparrida siin mõne klubiliikmega. Vaatan, kas ma viitsin pusida ja pugeda. Äkki mängin enda tennisemängud ikkagi Boholil.

Sõitsin taaskord pisut maad edasi ja märkasin Tao templit, kus palusin võimalust seda uhket hoonet lähemalt vaadata. Ma ei tea kuigi palju taoismist ja siaismist, aga sedavõrd huvitavam oli seda hoonet uurida. Võrdlemisi uus hoone on ehitatud traditsioonilist hiina stiili silmas pidades, kus katuseservad on ülespoole painutatud. Loomulikult on ukse kõrval suur gong ja trumm. Sees on mitmed pühapildid ja istuva Buddha kuju. Aga samuti nägin, ilmselt jade’ kivist, ilusat nikerdatud laeva. Väga rahulik paik mürarikka tänava ääres. Tempel oleks justkui tahtlikult ehitatud linna tuiksoonele, et inimesed saaksid keskenduda ja kui nad enam ei kuule autode müra, siis nad on saavutanud täieliku keskendumise. Minu teada müüakse siin kaasa ka veganitele mingeid toiduaineid, kuid hetkel ei näinud ühtegi hingelist peale valvuri, kes mu kenasti sisse lubas.

Kontoris hiljem tuli jutuks, et nad ei ole julgenud kunagi sinna siseneda, sest arvavad, et see on keelatud. Kell 17:30 läks Nina koju ja ilmselt töötab kodust edasi. Tegin mõned tööasjad ja kirjutasin päevikut. Rääkisin pikemalt Chesteri ja Kylega nende projektidest. Chester läks koju kell 19 ja Kyle jäi veel pikemaks ajaks tööle. Sõitsin Baniladi avenüüd pidi põhja poole. Peatusin puuviljaturul ja ostsin värskeid mangosid 150 PHP ~ 3€ kilogramm ja 3 suuremat mangot just 1 kg. moodustasidki. Sõitsin veidi edasi kogukonda, kus majad on väikesed ja toiduhinnad madalad. Palusin kana rinnatüki, mis grilliti otsekohe sealsamas tänava ääres. Õhk oli täis grillkana lõhna ja vinet. Kulu oli 50 PHP ~ veidi alla ühe euro. Väga tore väike kaubandus. Kassas oli üks naine ja tema ees oli pulti meenutav puidust moodustis, millel põõnutas üks sõbralik kass. Kass näis nautivat kõikide ostjate paitusi. Kassidel oli siin hea elu, sest pidevalt said nad midagi head ja maitsvat. Mitmel kassil olid kaelas kaelarihmad. Sõin kana seal samas tänaval, kuigi oleks saanud süüa ka sees vakstuga kaetud laua taga. Tegelikult on just sellised lihtsad söögikohad minu seisukohalt kõige ehedamad Filipiini grillikohad, mis on sisuliselt kõigil 7500 Filipiini saarel. Pesin käed ja tänasin peremees Ray’d, kes uuris, kas kana maitses hästi. Ta elab siin samas majas, teisel pool seina.

Sõitsin veel veidi edasi Baniladi linna kaubanduskeskusesse, kus ei leidnud midagi muud põnevat kui Bo’s Café, kus mulle jahvatati 500 grammi araabika kohvi. Maksin 300 INR ~ 6€. Olen varem Boholil just Bo’s Cafést ostnud seda head kohvi. Sõitsin läbi pimeda linna ja mööda Baniladi avenüüd tagasi koju. Nautisin suussulavaid mangosid - ikka uskumatu maitse! Pakkusin ka Kylele mangot. Kell 20:30 läks ka tema koju. Telekast mängis taustaks reggae dub ja hiljem Youtube jõudis valikuga juba Filipiini karaokeni, kus lauldi reggae klassikalisi lugusid. Muutsin žanrit. Kirjutasin päevikut ja mõtlesin eelseisvate päevadele ning mida ma nendega kõik ette võtan. Tegime veel vahetult enne magamaminekut videokõne kodustega. Magama sättisin kesköösel.

Nina pani ette, et me sööks Native Chicken’it, mis on sisuliselt röstitud pisemad kõhnad kanad. Erinevalt broilerist ei ole need kanad rasvased. Lisaks tellisime riisi ja merekarpe ning joogiks Buko’t ehk noot kookospähklit, mille vedeliku jõin kõrrega ära ja pärast sõin lusikaga ka kookospähkli sisu. Turistid on harjunud sööma vanemat kookospähkli valget tahket sisu, aga kohalikult oskavad hinnata ainult õhukest õhulist lusikaga kraabitavat sisu ja viskavad minema nende jaoks mõttetu kuivanud valge kookose sisu. Nina rääkis, et tal on hiljuti tekkinud boyfriend, kes on kokk ja seetõttu on tal alati hea toit kodus ootamas.

Meie toit maksis kokku 540 PHP ~ 9€, mille me hiljem klapitasime, sest tal oli sularaha ja minu kaarti millegipärast kaarditerminal ei sallinud. Võtsin ATM-st 10000 PHP ~ 175€ ja sõitsime tagasi veejaama, kust võtsime sülle külma plastist veepunsu ning jätkasime teed kontorisse. Chester oli vahepeal kontorisse jõudnud. Tegin Ninale kohvi ja jätkasime tööd. Chester ei hoolinud kohvist. Toimetasin kuni kella 16ni ja siis läksin tiirule.

Sõitsin kesklinna merepoolsesse serva vaatama kogu riigi vanimat kirikut Basilica Minore del Santo Niño’t ehk beebi-Jeesuse katedraali https://en.wikipedia.org/wiki/Basilica_del_Santo_Niño. Praegu kõrguv kirikuhoone on suuresti pärit aga 1740. aastast. Parkisin ratta ühele kõrvaltänavale ja siirdusin kiriku territooriumile. Pistsin ühte kasti 20 peesot ja võtsin suurest kastist kaks punast teeküünalt ning asetasin need ühele alusele pühapildi ees. Õigupoolest oli see suurejooneline barreljeef Jeesuse ja jüngritega. Aga sellel samal barreljeefil olid ka jesuiidi munk ja maailmakaart koos punktiirjoonega, mis ühendas ilge suure ringiga Hispaania ja Filipiinid. Suures hoovis oli parasjagu missa.

Liikusin katedraali uksest sisse ja minu ees avanes suurejooneline peasaal koos võimsa altariga. Altarimaali asemel oli nagu wall of fame, kus olid üksteise peal erinevates lahtrites pühakute, apostlite ja paavstide kujud. Eraldi sissepääsuga oli beebi-Jeesuse kujuga kabel. Mulle imponeerisid selles kabelis muuhulgas ümaraks kulunud trepiastmed. Mõelda vaid, et siin on käinud miljonid inimesed kõikide nende sajandite jooksul vaatamas seda kuju ning edastamas palveid taevastele olenditele. Suure krutsifiksi juurde olid inimesed pildunud raha ikka samadel omakasupüüdlikel ajenditel nagu muinaseestlased pildusid hõbemünte allikatesse või venelased münte purskkaevudesse. Ilmselt ikka selleks, et saaks rahaliselt ots-otsaga kokku või siiski rikkaks.

Liikusin õue ja leidsin popi kohviku nimega Coffee Bean & Tea Leaf, mis kihas õhtul värvikirevast seltskonnast. Sain mängida monitoorimise mängu ja juua matcha teed. Nägin ilmselt lesbisid ja selgelt homopaare. Homod olid eriti äratuntavad nii oma käitumismaneerilt kui riietuselt. Ühel kutil oli seljas maika ja jalas liibuvad teksa-lühkarid. Ühel kutil olid aga jalas eriti lohvakad torupüksid ja croksid. Samuti nägin date'i otsivaid tikk-kontsadel tibisid. Enamasti naised kannavad siin tosse või madalaid sandaale. Kell 20:30 liikusin tagasi keskusesse ja motikaga koju. Käisin pesus ja tegin alumisel korrusel veidi arvutiga tööd. Plats oli puhas, kõik olid koju läinud. Kuulasin taustaks Erki Pärnoja ja India muusikat. Keerasin varsti magama.

Reede, 25.03.2022

Ärkasin kell 9. Nina, kes tundub olema hommikuinimene, oli juba kontoris, kui ma treppidest alla astusin. Sõin ja vaatasin aknast välja, et mõned inimesed ikka veel kõksisid golfi. Kuna kuumus oli juba päris suur, siis nad jalutades hoidsid pea kohal suurt vihmavarju. Ainult löögi ajaks hüppasid nad päikese kätte. Ilmselt oleks päris mõnus ja mitte väga palav alustada mänguga kell 7 hommikul. Rääkisime Ninaga ühest uuest kliendist ja võimalikest huvide konfliktidest teiste sama valdkonna klientidega ning leidsime sobiva lahenduse.

Tegin tööasju ja kell 13 sõitsin massaaži Anna, kes on kolme lapse ema ja juba ka vanaema, juurde. Ta inglise keel on piiratud ja seetõttu pean kasutama lihtsaid sõnu. Maksin 420 PHP ~ 7€ ja sõitsin kodu lähedale turule. Siinkandis oskan juba liigelda ja ei vaja kaardilt suuna või asukoha vaatamist. Turult ostsin mangosid, manostane, ühe õun-mango, ühe suure papaia ja kilo bataati. Kõik kokku maksis 600 PHP ~ 10€. Bataati müüs mulle Emmanuel, kes teatas, et sõbrad kutsuvad teda hoopis Prince Eman’iks. Tuli välja, et ta on fanaatiline lindude kasvataja. Temaga oli turul puuris kaasas üks isane nümf, kellele on ta õpetanud mitu viisijuppi selgeks. Lisaks olid tal veel väikesed viirpapagoid ja veidi suuremad väga ilusad linnud. Ta rääkis, et pühapäeva varahommikuti koos 40 sarnase linnusõbraga Cebus mere ääres teevad nad enda lemmikute lennutamist. See pidavat käima nii, et nad lasevad enda linnud puuridest välja ja vilistavad nad pärast vaba lendamist tagasi puuri. See võiks olla uskumatu vaatepilt, mida sooviksin filmida ja pildistada. Tuleb ilmselt üks pühapäevahommik selleks ohverdada.

Tänasin ja sõitsin veidi nagu Indias vastassuuna teepeenral 100 meetrit ja pöörasin sealt enda kodu väravasse. Muidu oleksin pidanud tegema paarikilomeetrise ringi, sest meie tee on suisa neljarajaline. Pakkusin Ninale seda õun-mangot. Ta polnud ka seda varem söönud. Tegelikult oligi see nagu suur mangomaitseline õun, millel oli rohekas tugev ja mittesöödav koor ning sisu õuna moodi krõmps. Loomulikult oli vilja keskel ka suur kivi nagu mangodel. Kell 16 tuli Geny-Lyn. Tegime temaga raamatupidamise koosoleku. Hiljem käisime hoone katusel, kust avanes ootamatult hea panoraamvaade üle linna.

Siin võiks vabalt korraldada pidu või päeval käia päevitamas. Jalutasime treppidest alla tagasi kontorisse. Tegime veel veidi tööd ja sõitsime Ayala keskusesse. Nina ja Geny-Lyn sõitsid Geny-Lyni autoga ja ma sõitsin sinna motikaga. Parkisin motika kohviku juurde, kuhu tüdrukud jõudsid enne mind ja testisid meile joogid ära. Mina lippasin kaubanduskeskuse 4-ndale korrusele mobiiliparandusse, kus aga ei olnud mehhaanikut kohal. Ta ei võtnud kõnesid ka vastu. Ütlesin tema töökaaslasele, et tulen tagasi siis uuel nädalal. Liikusin tagasi kohvikusse, kus tüdrukud olid okupeerinud kohviku tagumise nurga. Seekord ei paistnud ühtegi trendikat homo, oli rohkem tavaline kaader. Minu plaan mängida observeerimismängu lendas vastu taevast. Rääkisime ürituste korraldamise ja inimeste värbamise detailidest.

Järsku helistas telefoniparandaja ja soovis, et ma tuleksin nüüd telefonidele järgi. Läks aga hoopis nii, et saatsin talle kohviku asukoha Google kaardi lingi ja tehing toimus kohvikus. Miks ma peaksin jätma pooleli istungi meeldivate naistega ja tormama kuhugi? Pealegi on temal vaja raha. Kahe telefoni ekraani vahetuse kulu kokku oli 3800 PHP ~ 66€. Nüüd on mõlemad Mirjami vanad telefonid töökorras. Tal on juba uus telefon. Aga nii vanade telefonide remontimine ei ole Eestis üldse mõistlik. Samas, ühte telefoni kavatsen kasutada Eesti SIM-i hoidmiseks ja siis vastu võtta logimise tarbeks SMS-e või hoopis kasutada seda pisikest telefoni wifi tegijaks teistele seadmetele. Selleks on neil ressurssi veel küllalt. Tiksusime kuni kella 19:30ni, siis Geny-Lyn sõidutas enda õe Nina tegelikult suhteliselt lähedale koju ning siis sõitis omakorda tunnise teekonna kaugusele enda koju Cebu lõunaserva.

Tellisin veel ühe tassi matcha latte't ja kirjutasin päevikut. Samas sain sõnumi, et ämma kass Siiri, kes vaevles pikalt vähi käes, pandi täna magama ja kõik ilmselt töinavad. Veel pühapäeval silitasin Siirit kõhu alt, aga eks ta oli ilmselt ka siis suurtes valudes. Kahju. Aga see kass sai nüüd kasside taevasse. Sõitsin kodust veidi edasi madalate majade rajooni kana sööma.

Peremees juba tundis mu ära ja osutas kanakintsu tükkidele. Ta pani kohe ühe tüki tukkide peale soojenema. Võtsin kanatüki väikesel taldrikul kaasa ja jalutasin veidi selles mikroühiskonnas. Tänav on ilmselt alles asfalteeritud, mis asendas tõenäoliselt kohutava tolmuse või loikudega kruusatee. Ühest kitsukeses esikus istus taburetil mees, kes lõikas lilledel otsi ja valmistas homseks pulmakimpe. Teisest valgustatud aknast paistis tänavale kaks inimest ja nende vurisevad õmblusmasinad.

Siis aga teisel pool kitsast teed oli rahvast pungil pisike ruum, kus olid seinal suured telerid ja põrandal valged plastikust toolid. Põrandal maas oli rohkesti valgeid ruudukujulisi sedeleid. Siin toimus kukevõitluse vaatamine, aga eelkõige panuste tegemine. Panuseid tehti nelja naise juures, kes istusid pangatellerite moodi lahtrites, võtsid vastu panuseid ja maksid välja võite. Mehi oli selles pisikes toas vast 50 ja vahva oli kuulda, kuidas nad ohkasid, kui nende panustatud kukk sai surma või jällegi, kui kuked ei tahtnud või ei viitsinud võidelda, siis nad jällegi vilistasid ning omal veidral moel julgustasid võitlust. Kukevõitlus on Filipiinidel sisuliselt religioon ja enamus mehi on tegelenud võitluskukkede kasvatamise või hasartselt panustamisega. Ma olen suisa seda spektaklit 2018. aastal Boholil Baclayonis areenil käinus ise kaemas. Mul on sellel teemal väga kahetised tunded. Kannatajad on eelkõige kuked, rahata jäänud pered ja võlgades siplevad mehed. Ja ainult vähesed rikastuvad kihlvedude vahendamisest ja mõned üksikud võidavad majaehituse raha.

Liikusin edasi ja märkasin lapsi. Jagasin kõik kaasa võetud loomakesed neile, rääkisin lapsevanematele juurde jutu ja näitasin filantroop Mirjami pilti. Ma ilmselt näen neid lapsi veel ja ehk ka päevavalguses. Ehk siis õnnestub teha mõned ägedad portreed. Igal juhul mulle see naabruskond väga meeldib ja see tundub turvalisem kui mõni kõrgemate majadega asum. Loomulikult ei ole see kant ka otseselt veel slumm, aga ma ei välista, et ka siin on kuulutatud need majad illegaalseteks ja neid ootab lähitulevikus lammutamine, sest nende majade all olev maa on kinnisvaraarendajatele kahtlemata ahvatlev. Sõitsin läbi pimeda ja autodetulede mere tagasi koju. Käisin pesus ja lülitasin Gufy tööle. Gufy on robottolmuimeja, mis/kes toimetab esimesel korrusel. Panin Eesti SIM-kaardi ühte just parandatud väikesesse iPhone’i. Ega tegelikult mulle keegi sellele ilmselt ei helista ja kui helistab, siis ega ma vastu ikka ei võta. Kes see tänapäeval ikka helistab? Õhtulehe ja pensionifondi pakkuja ehk ainult. Taustamuusikat tegi Youtubes portugaallane Branko. Tegin videokõne Jaanikaga. Mirjam oli seekord sõbrannal külas ja jääb ka sinna ööseks. Viimistlesin Blenditi uut veebi ja südaööl läksin magama.

Siin avanes hunnitu vaade üle kogu Cebu linna ja väga selgelt oli näha ka kogu Lapu Lapu saart ja tegelikult kaugemate väiksemate saarte rivi, mis suundub Boholi poole. Tõenäoliselt oleks ka öine vaade linnale äge, kui valged täpikesed säraksid kaugele ja sisuliselt kogu ala mäest kuni mereni oleks säravaid täpikesi täis. Cebu on suur linn. Asusin liikuma edasi. Kuumus oli kohati päris hull. Mul ei ole hetkel ka päikese kaitsekreemi. Tuleb ilmselt osta. Aga mägede käänulistel teedel oli päris vahva ja otseselt mitte väga kuum, sest külmem õhk jahutas mõnusalt. Ühes teeäärses väikeses toidukohas tellisin banaani-mango värskelt pressitud mahla koos purustatud jääga. See mass oli alguses nii paks, et kõrs seisis joogis püsti, aga väga maitsev ja toitev. Kulu oli suure klaasitäie joogi eest 100 pesot, mis on 1,5€.

Üks täisvarustuses Yamaha bike-mehe Pauloga tegin juttu. Selgus, et ta elab põhja Cebus ja on ametilt piloot Vietnami lennufirmas. Aga nüüd on covidi tõttu 2 aastat kodus tiksunud ja peab hakkama tagasi sadulasse pääsemiseks alustuseks tegema kalleid teste ja simulatsioone. Ta rääkis, et talle väga meeldib reisida. Muuhulgas rääkis, kuivõrd väsitavad on gay-stjuuardid. Samuti selgitas ta, et mõnel reisil ei saa nad stjuuardesse kaasa võtta. Näiteks lennul New Delhisse ja ööbimisega selles linnas, ei soovitata naisi taksodega sõidutada kartes vägistamisi. Eks seda Delhi vägistamiskultuuri olen varasemalt pikemalt käsitlenud, mis on üks keeruline lugu. Oli vahva ja sundimatu jutuajamine. Jätsime hüvasti ja sõitsime erinevates suundades edasi. Cebu mäeaheliku ületamine oli päris lõbus, sest asfalt on enamasti hea kvaliteediga. Ilusad vaated ja palju rohelust, sest praegu on ka siin kevad. Suve alguses kõrbeb ka siin loodus pruunikaks kuniks siis jälle augusti mussoonvihmad kõik uuesti värskeks loovad.

Grillkanaputka juures sain ennisti seda konna lähemalt vaadelda ja pakkusin tallegi kanalihatükikest. Oli uje ja tagasihoidlik konn. Sisuliselt oli ta Eesti kärnkonna sarnane, aga kaks korda pirakam. Vihm andis taaskord järgi ja sõitsin edasi. Ma olin unustanud varukiivri ratta külge, avaus ülespoole, ning see oli nüüd muutunud vett täis kastruliks. Õnneks olin enne just varukiivrit hakanud kasutama, sest sellel on läbipaistev klaar klaas. Sellel motikal on sümpaatne, ilmselt generaatorist tulenev, iseärasus, et kui sõidan näiteks mäest alla ja võtan gaasi maha, siis esituli kaotab poole enda valgusest ja kui annan gaasi, siis hakkab jälle särama. Nii sõites on muidugi päris nõme ja mitmel korral sõitsin läbi suurtes loikudest, mis tulid mulle totaalse üllatusena, ja tegid mu tossud taaskord läbimärjaks.

Proovisin endiselt mitte viriseda, kuigi olukord oli selleks igati küps. Ma olin trussikuteni läbimärg. Aga varsti lakkas vihm täielikult ja ma laskusin paarisajameetristelt mägedelt rannikule ja suundusin mööda idakallast Cebu linna poole. Catmonis sain tankida paaki 200 peso eest kütust. Paak päris tühi ei olnudki, midagi endiselt loksus paagi põhjas. Need 2 rahatähte, mille ma andsin üle tankijale ja mis olid mul lühikeste pükste taskus, tilkusid veest. Vahetasin riided ja panin jalga pikad püksid. Nüüd oli juba palju parem, aga suuresti oli tagasisõit ikkagi kannatamine ja mitte sõidu nautimine. Oli äge seiklus, aga samas oleks olnud mõistlik ööseks jääda Medellini. Aga ei tea ka kunagi, et mida 50% vihma tõenäosus ilmateates tähendab. See on mul siin viibitud aja esimene vihm. Jõudsin koju kell 00:30 öösel. Käisin pesus. Mul on nüüd seljas sümpaatne valge maika ehk siis teisisõnu sain kõvasti päikest. Läksin magama kell 1.

Pühapäev, 27.03.2022

Ärkasin kell 9:30. Sõin hommikusöögiks papaiat ja mangot. Tegin rahuliku tempoga hommiku, sest eilne sõit oli veel ikka kontides. Võtsin ühe peavalutableti, sest ilmselt sain eile vihmas ja märjalt sõites veidi külmetada. Aga üldiselt on seisund stabiilne. Suutsin sebida kella 12:30-ks massaaži ja seekord teenindas mind Fe. Õigupoolest ma küsisingi aega broneerides, kas Anna või keegi teine samuti suure kogemusega massöör. Palusin massaaži ainult kõhuli olles, st seljale, tagumikule ja jalgadele. Elumahlad hakkasid jälle voolama. Tänasin ja sõitsin Ayala keskuse juurde, kus parkisin ratta. Tuli välja, et siin peab maksma motika parkimise eest 30 pesot ehk pool eurot. Ma olen seni seda vist lihtsalt ignonud.

Otsisin suurt toidupoodi, kus saaksin muuhulgas päikesekreemi ja uue presskannu. Aga sain ainult paki mune. Ostsin täiendavalt bao piruka, mis on mulle meeldima hakanud. Bao on aurutatud suur piruka-päts, mille sees on rebitud sealiha ja keedetud muna. See maksis vaid 50 pesot ehk veidi alla euro. Balti Jaama Turul müüakse vist ikka mitu korda kallimalt sarnast baod. Väga äge soe suutäis. Apteegist sain päikesekreemid. Sõitsin tagasi koju. Sõin bao-pirukat ja hiljem bataadi-muna toitu. Tegelesin päeviku ja piltidega.

Sõitsin teepeenart pidi veidi edasi Newhouse Mansion ehk mõisa väravasse, kus püssiga valvur avas mulle tervitusega värava. Ta kaelas rippus uhke päris kärbik. Toas tegin veel tööd ja tegelesin React.js ja Drupali võimalike kandidaatidega. Varsti saabusid õed Nina ja Geny-Lyn, kes jõudsid tagasi shopingult, kus nad kulutasid mitme kasti jagu mandi eest kõigest 10 000 PHP~ 180€. Sain ka uue presskannu. Tegime ühtlasi HR koosoleku, kus arutasime muuhulgas personaalsete eesmärkide ja nende mõõtmise keerulist maailma. Samuti andsin vabad käed tähistamiseks, kui näiteks kellelgi on sünnipäev või näiteks toimub projektis mingi oluline sündmus, nt live’sse minek. Samuti otsustasime, et hakkame kaardistama kõikide töötajate personaalseid arenguplaane. Hakkame soosima testide tegemisi ja sertifitseerimisi, mille kulu võtame enda kanda. Pealisülesanne on hoida töötajad pidevas arengus ja motiveeritud. Naised läksid kodudesse kell 20:30.

Tegin veel ühe riis- ja praemunaroa, sest kõht läks kuidagi heledaks. Sõitsin tunniks ajaks kohvikkuse matcha lattet jooma ja raamatut lugema. Raamatu kinnitasingi lihtsalt kummipaelega pakiraami külge. Tegin Jaanikaga videokõne. Taaskord Mirjam ei tahtnud minuga rääkida. Pean ilmselt alla laadima Snapchati ja selle kaudu temaga sõnumineerima ja rääkima. Kell 23:30 sõitsin tagasi koju. Olen terve päeva kandnud pikkade varrukatega särki, et rahustada käsivarsi ja mõnes mõttes ka mitte eksponeerida enda punaseid käsi. Südaööl läksin magama.

Valvurpoiss lubas valvata. Nende nimedega on siin väike segadus. Kord on Mactani saar ja siis jälle Lapu-Lapu saar ning sama on linnade nimedega. Igal juhul lennujaama nimi Mactani rahvusvaheline lennujaam. Ostsin pisikesest putkast laevapileti Olango saarele, mis on tegelikult suhteliselt lähedal. Pilet maksis pool eurot. Kell 12:37 hakkasime liikuma. Paat oli reisijatest pungil. Lained olid päris suured ja pritsis vett korduvalt reisijatele. Aga selline värskendus ei olnud keset kuumust kindlasti ebameeldiv.

Minu juures oli punt vallatus ja ülemeelikus meeleolus keskealisi mutte, kes itsitasid ja lõpuks üks neist moodustas lause, et neile meeldib minu nina ja silmad. Ja jälle kõvem itsitamine. Ütlesin, et olen väga tagasihoidlik ja panin näomaski silmade ette. Mutid rõkkasidki kogu tee. Ega turiste selliste paatidega palju ei sõida ja eriti paar viimast aastat pole ilmselt keegi sõitnud. Turiste veetakse siia saarele teise laevaga ühest teisest sadamast, mis asub suurte hotellide juures. Sellised väikelaevad sõeluvad edasi-tagasi ja hoiavad Olango inimeste ühendust peamise tööpakkujaga. Samuti viivad nad koju toiduaineid ja rõivaid, mida nad ei saa osta enda saarelt.

Praegu oli kõrge veetase ja seetõttu ma alustasin just sukeldumisest. Tegelikult oli esimene 100 meetrit ikka väga madal ja oli tegemist, et ujuda mööda veekasvudest ja mitte kraapida kõhtu vastu kive. Esiteks oli väga igav ja ma ei näinud ühtegi kala. Siis hakkas minema sügavamaks ja nägin esimesi koralle ja nende vahel askeldavaid värvilisi kalu. Usutavasti olin 10-12 m kõrgusel merepõhjast, kus oli vaevu näha põhjas toimuvat elu, ja siis märkasin juba tumesinist sügavikku, millest edasi ei ujunud. Tagasi ujudes leidsin optimaalse sügavuse, mis oli 2-4 meetrit, kus oli selge vesi ja palju koralle. Proovisin ka sukelduda ja puudutada liivast põhja. Täiesti saab, aga ka see mask pressib valusalt silmnägu. Pean ostma pisikeste klaasidega prillid, et sukeldumisel prillide pind oleks võimalikult väike, et omakorda veesurve oleks võimalikult madal. Ma pole varem üldse lestadega ujunud ja need teevad võimalikuks minusugusel morsal ujuda pikki vahemaid või järsku sukelduda mitmeid meetreid. Lihtsalt minek on sedavõrd hea. Nägin erksiniseid meritähti ja mitmeid teisi kalapoeg Nemo karaktereid. Ok, haid ei näinud. Nägin ilusaid värvilisi ja kohati väga uudishimulikke kalu. Nad tulid otseteed minu juurde. Tegelikult oli mul peos veidi keedetud riisi, mis pidavat neile maitsema sama hästi kui sai. Ujusin tagasi ja kokku oli minu väike ujumistiir 400 meetrit.

Kolmanda maailma maal ja linnades tervikuna ripuvad elektriliinid postidel, mitte nagu Euroopas, kus vähemalt linnades on elektriliinid maasse kaevatud. See aga tähendab, et kui tuleb kõvem torm, siis puud kukuvad liinidele ja ongi elektrikatkestus. Nägin üksjagu suuri puid ikka veel teede ääres ja katkiste katustega hooneid. See taifuun oli väga laastav just sellistel väikesaartel. Parkisin ratta ja uurisin maad. Selgus, et linnuvaatlustorne ei ole enam, sest torm lõhkus need ära, ja teisalt ei ole ka linde kell 16 päeval. Aga selle-eest sain jalutada mööda samuti räsida saanud postidel jalgteed läbi mangroovisalu. Kohati krigisesid catwalki bambuslipid 93kg-se mehe sammude all päris ähvardavalt, aga vette ei prantsatanud. Käisin rohkem mööda tala ja naelte joont, kus oli lootust suuremale kandevõimele.

Mangroovisalust väljudes muutus see sama postidel tee sadamakaiks. Kai lõpp oli tormi poolt sedavõrd räsitud, et ainult postid olid püsti. Jalutasin tagasi. Nüüd oli juba mõõn ja mangroovipõõsaste alune oli paljastanud muda ja selle sees käis äge plõksumine. Selles mudas elab üks kahepaikne, keda olen varem pikemalt jälginud Andas Boholil sarnasel mangroovi hoiualal. Need mudaelukad teevad sellist plõksuvat ja üsna valjut heli. Tegin neile sarnast heli vastu ja nad hakkaksid mulle entusiastlikult vastu plõksima. Kaks kutti, kes siin selle koha eest vastutavad, rääkisid, et neil on plaanis kõik hooned uuesti taastada, aga töö on üüratu. Mõned hooned olid täiesti maa pealt pühitud ja mõnedest olid järgi ainult seinad. Samuti on mõned jetid ja paadid ikka veel mangroovivõsas, sest torm lennutas need sinna ja nad ei ole jõudnud veel sellega tegeleda. Uskumatu lugu. Jätsin 100 pesot annetusena neile ja alustasin sõitu saare põhjatippu.

Sõitsin veidi edasi Lapu Lapu linna ja peatusin ühes food parkis, kus oli vast 6 erinevat toiduputkat ja ühine laudade ja toolide ala. Sõin nuudleid, milles olid ka kapsas ja muud köögiviljad, krevettidega ning friikartuleid. Toit oli maitsev, kuigi friikad olid tegelikult mõttetud, veidi vesised. Ilmselt tegid nad midagi valesti nende jäätunud friikartulitega, kui kokk need kuuma õlisse heitis. Päris vali muusika kostis selles paigas. Sõitsin edasi läbi õhtuse linna koju. Ma ei pidanud kordagi kasutama kaarti, linn hakkab vaikselt mulle selgeks saama. Broneerisin Grand Royal Spas telefoni teel massaaži. Käisin kiiresti pesus ja kell 20:45 olin juba plate peal ja Anna mudis mind. Pärast massaaži sõitsin läbi IT Parki tagasi koju. Tegin Mirjamiga Snapchatis videokõne ja läksin varsti magama.

Kolmapäev, 30.03.2022

Ärkasin kell 8:30 ja liikusin treppidest alla kööki. Kuulasin Rahva Oma Kaitse saadet ja sõin. Nina saabus kell 10 ja hakkas koosolekute ning teiste asjadega toimetama. Lõuna paiku läks ta tiirule, et otsida meetup’iks meie kontorisse kasutatud seminaritoole. Meil pole mõtet osta uusi toole, sest enamus aega seisavad need toolid tornideks laotuna hoiul meie kolaruumis. Samuti ei ole sellisel laristamisel mingit mõtet. Tegin esimese ühiku tööd. Kirjutasin päevikut. Olen nüüd olnud veidi rohkem kui nädal Filipiinidel ja võiks öelda, et täiesti harjunud siinse kliima ja elurütmiga. Päeval teen tööd konditsioneeritud kontoris ja alles õhtul vahetult enne päikeseloojangut lähen õue. Tegin endale lõunat ja jõin jälle head Bo’s Café kohvi. Planeerisin eelseisvaid kuid ja tegin ettevalmistusi märtsikuu kokkuvõtteks. Täna oli jälle vahelduseks selline päev, kus ei käinud õues peaaegu üldse. Alles hilja õhtul käisin katusel ja pildistasin ümbruskonna tuledes kõrghooneid. Tegin Mirjami ja Jaanikaga videokõne. Käisin pesus ja heitsin voodisse juba kell 23.

Neljapäev, 31.03.2022

Ärkasin kell 7, sest lihtsalt uni sai otsa. Jõin kohvi ja avastasin, et külmkapp on täiesti tühi. Eile õhtul sõin ära ka viimase ananassi. Pean täna kindlasti poodi minema. Kell 9 saabus Ian, keda polnud senini näinud silmast-silma. Ian sai palgatud juba 2020 aasta septembris. Aga vahepealse kahe aasta jooksul polnud võimalik Filipiinidele reisida ja kohtuda. Uurisin tema elukorralduse kohta, sest ta on saatuse tahtel üksikisa, ja tema projekti kohta. Ta rääkis, et lapse ema perekond aitab teda pidevalt ja tal on ka palgatud lapsehoidja. Ta rääkis, et nende projektimeeskonnas on üks ukrainlane Aleksei, kes elab veel Ukrainas. Ja ükskord koosoleku ajal ta pidi ootamatult koosoleku lõpetama, sest pommitamine jõudis 6 km kaugusel. Hullud lood ikka. Samuti rääkisin tema pikemast personaalsest arenguplaanist.

Varsti saabus ka Nina, kellega arutasime läbi toolide ostmise teema ja otsustasime ära, millised osta. Ta läheb neid pärastlõunal ostma ja siis saame need autost tuppa tassida. Varsti saabus ka Chester. Tellisime toidu ja ma palusin mulle tellida täiendavalt magustoiduks binigit’i, mis on omalaadne magus puder, kus on kookos, riis, kaneel ja puuviljatükid. Kõht oli juba väga tühi. Meeskond vaikselt kogunes. Veel liitus Kyle. Toit saabus ja alustasime lõunasöögiga kell 14. Nina oli valinud kana- ja sealihatükkidega kastmed, loomulikult oli suur hunnik valget riisi, köögiviljadega kaste ja merekarbid. Kõik oli väga maitsev.

Teine vallatu lahendus on tihti siseustel ja akendel. Mitmetele akendele on paigaldatud riivid, aga enamus siseuksed ja aknad on liugmehhanismiga. Seega läheb uks või aken kenasti lahti olenemata riivist. See oleks nagu pisike näide innovatiivsusest, mida teinekord märkan siin maal. Kell 1 läksin magama.

Reede, 01.04.2022

Ärkasin kell 8 ja tegin süüa. Tavaline hommik. Asusin kiiresti tööle ja saatsin arved ja aruanded välja. Kell 10:30 sõitsin motikaga lähedale pesumajja, kus küsiti suure kotitäie pesemise ja triikimise eest 190 PHP ~ 3€. Sõitsin tagasi kontorisse ja kell 11 tuli Jeffrey, kellega tegin tööintervjuu. Ta hakkab tööle React.js arendajana 01.maist. Toimetasin kontoris kuni kella 15-ni, siis sõitsin massaaži, kus seekord mudis mind Fe. Sõitsin Baniladi keskusesse, kus palusin Bo kohvikus jahvatada mulle head kohvi. Kõrvalasuvast söögikohast ostsin wrapi. Sõitsin veidi maad edasi ja sain kätte puhta pesu. See käis seekord väga kiiresti. Tavaliselt saab pesu kätte järgmisel päeval.

Sõitsin tagasi koju, jõin teed ja tegin veel ühe ühiku tööd. Geny-Lyn tuli kontorisse kella 18:30-ks, rääkisime põgusalt raamatupidamisest ja üldistest firmaga seotud teemadest. Otsustasime ära homse väikese matka algusaja, see saab olema kell 5:00 hommikul. Samuti otsustasime ära, et millise mäe otsa me hommikul matkame, et näha päikesetõusu. Jalutasime MerryMart toidupoodi, mille teekonnal mina tahtsin minna suvalises kohas üle tee, aga tema sundis mind minema ülekäigurajani, sest ainult siis maksab elukindlustus õnnetuse korral midagi. Hea mõte muidugi, kuigi tipptunnil autode ja kaherattaliste kolonnist läbi saamiseks pidin ikka olema sama nagla ning nende vahelt lihtsalt läbi pressima ning käega viipama, et oot, ma tulen nüüd siit. Samamoodi nagu ma olen harjunud tegema Indias. Huvitav, kas sarnaselt tehes Tallinnas, aetakse mind lihtsalt julmalt alla?

Me saime siiski üle tee ja toidupoest ostsime röstsaia, majoneesi, tuunikalakonservi, viinervorste, pudelivett ja pähkleid. Kogu see kraam on mõeldud homseks piknikuks. Geny-Lyn muigas, et nüüd siin poes arvatakse, et ta on minu filipiinast tüdruksõber või abikaasa. Muidugi mõeldakse, aga samas peenetundeliselt öeldes, who gives a shit. Jalutasime tagasi ja põikasime läbi tao templist, kus saime templi ukse pealt piiluda kuldseid ja valgustatud kujusid ja pühapilte. Kontori köögis valmistas Geny-Lyn homseks piknikuks võileivad ja praadis vorstikesed. Mina lihtsalt istusin, vaatasin tema toimetamist ja lobisesin. Hiljem sain nõud pesta. Geny-Lyn läks kell 20:30 enda õe Nina korterisse, mis on võrdlemisi lähedal, öömajale. Jõin Cali limpsi ja sõin mõned ülejäänud võikud. Sättisin ka end kella 22-ks magama, sest äratus on päris vara. Aga voodist tegin veel kiire kõne kodustega ja veel ühe töökõne. Magama jäin kell 23.

Laupäev, 01.04.2022

Ärkasin kell 4:45 ja kiiresti kobistasin treppidest alla, et panna kohv tõmbama. Ma olin aluspükste väel ja näpu otsas oli särk ja lühikesed püksid. Aga Geny-Lyn oli juba köögis toimetamas ja valmis liikuma. Ma ilmselt ei kuulnud tema saabumist. Panin kiiresti riidesse ja valmistasime termosesse kohvi. Kell 5 istusime motika selga ja sõitsime mägede poole. Õues oli veel pime, aga liiklus oli juba võrdlemisi tihe. Jällegi üks linn, mis ei maga kunagi. Tankisin 200 peso eest kütust juurde, kuigi paagis silmnähtavalt loksus veel bensiini, aga ma ei kavatse võtta selles küsimuses riske. Sõitsime mööda käänulist teed mäkke ja tasapisi hakkas minema valgemaks.

Mäenõlval otsisime mitte-lehmakoogise koha ja laotasime maha rätiku ning pakkisime lahti pikniku 631 meetri kõrgusel. Meie matk piknikupaika oli vast 200 meetrit. Alguses oli tegelikult päris jahe, sest päike tõusis meie selja ja ühtlasi mäenuki tagant nii, et alguses istusime mäe varjus. Ja tõusev päike ei soojendanud ka väga päris nii varastel hommikutundidel. Geny-Lyn pani selga enda jaki ja mina lihtsalt veidi lõdisesin, sest unustasin kapuutsiga pusa motika külge ja ei viitsinud sellele järgi minna. Sõime võikusid ja viinereid.

Olin tund aega lihtsalt jõude ja pidasin siestat. Kell 15:30 sõitsin jälle massaaži. Tegelikult on reied sellest tänasest ronimisest täiesti valusad. Aga samas ma naudin tõika, et massaaž on minu jaoks siin sedavõrd soodne võrreldes Eesti hindadega. Palusin seekord koguni 1,5 tundi ja küll oli mõnus. Ilmselt hakkab varsti sadama, sest hallid pilved katavad taeva servast servani. Sõitsin koju. Tegin veidi tööd. Õhtul käisin veel kohvikus raamatut lugemas. Tegelikult pidin kogu aeg arvestama, et hakkab hullult vihma sadama, sest ümber linna välkusid äikesenooled. Jõudsin tagasi koju ja siis hakkaski vihma kallama. Läksin varem magama, sest oli olnud pikk päev.

Kõike ei olnud reaalne ise ära süüa ja seetõttu palusin osa peekonit kaasa pakkida, mida saaksin vabalt hommikuti munaga koos praadida. Aga vastus oli ei. Palusin ka managerilt selleks luba, arvates, et äkki klienditeenindaja ei saanud aru täpselt, mida ma soovisin või pole lihtsalt varem koerakotindusega kokku puutunud. Ka manager ütles ei. Lõpuks suutsin välja selgitada põhjuse - nad kardavad, et konkurendid varastavad nende retseptid. Jäi siis nii. Lugesin raamatut ja tasusin söögi eest 400 PHP ~ 7€.

Jalutasin poodi ja lootsin osta mune, aga 12 munaga komplektid olid otsas ja müügil olid ainult suured restid. Ostsin rameni nuudleid, Korea limpsi ja pähkleid homseks motikasõiduks. Suundusin koju. Päike lõõskas. Ma naudin vahepeal ka jalutamist, sest siin kipun muidu igale poole, ka lühikesi vahemaid, motikaga sõitma. Seega on tore ka vahelduseks korjata jalutamise kilomeetreid. Võtsin eesmärgiks homme sõita Osmeña ehk Cebu saare kõrgeimasse tippu. Aga kuna teekond sinna on vähemalt 3 tundi, siis plaanin tegelikult pärast tööd kell 18 alles sõitma asuda, et mitte päikeselõõsas startida. Ja seetõttu otsisin rannikul Osmeña tipu lähedal ühe majutuse, et sealt omakorda varahommikul tipu poole startida. Kõva plaan, aga eks homme alles selgub, kas see kõik ka nii õnnestub, sest üks oluline faktor on kindlasti ilm. Paduvihm võib vabalt plaane muuta. Tegin Jaanikaga videokõne. Mirjam oli nädalavahetusel vanavanematega Pärnus spas. Ta saatis mulle Viiking Spas tehtud Snapchati videoklipi, kus ta näitas enda toa vaadet. Läksin magama koguni kell 20, aga reaalselt tuli uni 22.

Ujusin ja nautisin öist vaadet üle all täpikestena kangastuva linna ja tumeda lahe. Vesi oli pisut isegi jahe, aga tõik, et bassein oli disainitud nö kaugusse kulgev, st üleliigne vesi voolas üle serva, oli ikka väga äge ja luksuslik. Maksin kohe perenaisele kokkulepitud hinna 1800 PHP ~ 32€, sest ma tõenäoliselt teen varajase väljacheckimise. Olin väsinud sõidust ja basseinis solberdamisest ka rammestunud, ja läksin magama kell 23. Tagumik lõi küll tuld suurest sõitmisest, aga eks ekspeditsiooni lõpus lasen jälle endale massaaži teha. Mobiili 5G oli ka väga heitlik ja kohati polnud mingit levi.

Peremees oli juba üleval, jätsin temaga hüvasti ning tänasin meeldiva majutuse eest. Sõitsin tagasi alla linna ja siis kohe varsti tagasi mägedesse. Taevalaotus oli võrdlemisi pilvine. Tee Cebu kõrgematele mägele oli väga äge ja kurviline. Mantalongonis tegin pausi, et osta mäetipu tarbeks puuvilju. Linnakese taustal paistsid juba Osmena kaljud. Sõitsin veel kõrgemale ja parkisin ratta parkimisplatsile. Tuli välja, et matkamiseks mäe tippu on kohustuslik palgata giid. Maksin 100 pesot ja hakkasin vaikselt mööda mägirada kõrgemale rühkima. Giid oli pidevalt minust mingi 50 meetrit eespool.

Mägede nõlvadel kivide vahel kasvatatakse kapsaid ja praegu oli just saagikoristuse aeg. Nägin, kuidas mitmetel meestel olid seljas kapsaid täis korvid, mis olid nagu hiigelsuured seljakotid. Nemad liikusid ka mööda seda sama rada. Kokku oli parklast tõusu 120 vertikaalset meetrit. Kell näitas mäe tipu kõrguseks koguni 1047 m, aga tegelik number on veidi lahjem ehk 1013 m. Ju kell ikka peksab veidi segast. Istusin mäe otsas umbes tund aega. Vaene giid pidi selle aja lihtsalt passima. Uurisin, et miks on giid üldse kohustuslik. Selgus, et üks hiinlane oli selfisid tehes kivinukil kõõludes end kapitaalselt katki kukkunud. Kujutan seda kõike väga elavalt ette. Istusin kivinuki otsas ja vaatasin kogu panoraamvaadet.

Korraga oli võimalik näha mõlemat kaldajoont, sest Cebu saar on võrdlemisi kitsas. Mööda kaljuseid seinu ronisid ülespoole vihmapilved, mis siis jälle haihtusid. Sellist pidevat muutumist oli väga põnev jälgida. Mõned mäetipud olid jällegi kaetud heinamaadega ja meenutasid väga Boholi Chocolate Hills’i ümaraid kupleid. Nautisin turult ostetud ja prepareeritud mangosid ja pomelot ning pisikesi ja magusaid banaane. Korraga oli selge, et mäeahelik kattub tõsisemate vihmapilvedega. Hakkasin laskuma. Juba hakkaski tibutama. Jõudsime alla ja andsin giidile veidi tippi selle eest, et ta pidi minu järgi pikemalt ootama. Nüüd hakkas vihma juba kallama.

Leidsin varjualuse, kus tegin aega parajaks sellega, et tellisin hästi tavalist toitu pancit’it, mis on sisuliselt nuudlid köögiviljadega, eelkõige kapsaga. Putkat pidasid lapsed ja teismelised. Täiskasvanud oli tegemas põllutöid. Kõik lapsed ei käi endiselt veel koolis, sest ainult osaliselt ja teatud klassid alustasid uuesti kontaktõppega. Aga noh, e-kool kui selline on siin vist ikkagi olematu. Seega lapsed teevad siin putkas minuga matemaatikat ja inglise keele tundi. Vihm lakkas ja sõitsin edasi mööda väikest teed, aga varsti selgus, et see ikka ei lähe kuskile, seega pöördusin ringi ja sõitsin tagasi alla linna. Siis hakkas jälle kallama ja ma otsisin varjualust ühe pagarikoja juures. Vaatasin üle tööasjad.

Kõrvalrestoranis toimus parasjagu pulmapidu ja toolid ning lauad olid paigutatud liivaranda. Suundusin tagasi lauda. Nautisin kohvi, sest silm hakkas vaikselt kinni minema. Eile lendas mingi praht või tolm mulle silma ja see hakkas meeletult valu tegema ning silm jooksis vett terve öö. Hommikuks oli valu läinud ja järgi jäänud ainult paistes silm. Nüüd hakkas ka paistetus järgi andma. Nautisin luksuslikku elu pärast keerulist mägedeületust. Arve tuli kokku 400 PHP ~ 7€. See oli ikka mega odav arvestades, kui erilises kohas oli restoran ja milline mägi toitu mulle ette toodi. Osa suppi ja riis jäi veel järgi.

Üks punane kass tuli minu laua alla sääri nühkima ja valjuhäälselt almuseid paluma. Ma andsin talle kõiksugu kalajääke. Tegin nüüd otsuse, et ei sõida Toledo kaudu, mis oli minu algne plaan, vaid suundub diagonaalist läbi saare otse Cebu linna, sest ring oleks ligi tund aega. Tagumik hakkab küljest kukkuma ja pidevalt on õhus võimalus, et hakkab uuesti kallama vihma.

Siis saabus Iani tellitud hiina kiirtoit, kus oli kana, pätsike riisi, nuudliroog pancit ja mingid krõpsud. See kõik maksis 170 PHP ~ 2€. Lobisesin Ianiga. Tegin järgmise ühiku tööd. Valmistasin kohvi ja Nina sai osa sellest heast kraamist. Jätkasin töö tegemist. Käivitasin mõned uued projektid. Vahepeal liitus veel Chester. Kell 15 sõitsin tiirule ja kõigepealt põikasin läbi puuviljalettide juurest. Läksin vist hulluks, sest Emanualli ema müüs mulle kokku 800 PHP ~ 14€ jagu puuvilju. See on vähemalt 5 kilo jagu kraami. Duriani palusin tal ette valmistada, sest see on muidu hiigelsuur vili, aga nätske, taigna moodi magus sisu on lõpuks ainult kuuendik kogu mahust. Lisaks ostsin mangosid, bataate ja testimiseks ühe pirni-kujulise avokaado. Aga enne ostmist vilistasin nümfile, kes on müügiplatsi kõrval puuris. Ta laulis vastu, aga kui soovisin teda telefoniga filmida, siis häbenes ja ei laulnud üldse.

Sõitsin teisele poole teed pesumajja. Jätsin sinna kotitäie pesu ja matkatossud, mis lubati puhtalt tagastada juba homme hommikul. Pesumaja kõrval toimetasid remondimehed. Palusin neil bensiiniga puhastada oma motika mudase keti ja uuesti õlitada. See teenus kokku oli 200 PHP ~ 3€. Oi, see ketipesu bensiin oli musta värvi - nii palju muda lõhub varem või hiljem keti ära. Sõitsin tagasi kontorisse. Tegin järgmise ühiku tööd. Enne kella 18-t olid kõik riburada koju läinud. Õues läks järsult pimedaks, sest suured tumedad vihmapilved kogunesid kõrghoonete kohale. Tegin riisi ja munaga toitu. Magustoiduks olid muidugi mangod. Tegin veel ühe ühiku tööd. Läksin magama kell 22.

Jõin kohvi ja tegin esimese ühiku tööd. Kell 10 avasin Gil’iga uue projekti, arutasime teemad ja võimalikud variandid läbi ning ta asus toimetama. Nina saabus ja osales mitmel koosolekul. Arutasin temaga mitmeid üldisemaid teemasid. Torumees tuli ja tegi vetsude surveveepaagid korda, sest seni oli number 2-l käimine seotud pigem ebameeldiva reaalsusega, et sitt lihtsalt ulbib ja ei kavatsegi torust alla minna. Nüüd tundub, et asi saadi korda. Sõitsin puhtale pesule järgi. Tossud on ka nüüd nagu uued. Tegin kiire videokõne kodustega. Kell 14 saabus Geny-Lyn ja me sõime koos lõunasööki. Seekord olid tüdrukud tellinud, isegi veidi ootamatult, komplektlõuna, mille keskne osa oli tohutu suur tomahawk sealihakäntsakas, ja mulle võeti juurde veel potsikutäis pasta carbonarat.

Hiljem tegin õdedele kohvi. Nüüd sai piim otsa. Ilmselt lähen poest läbi. Tegime Geny-Lyniga pingerea, kelle arved me maksame nüüd järgmisena. Kell 16 jalutasin paarsada meetrit kohvikusse Abaca. Suure Baniladi tänava äärsed kõnniteed olid täiesti mõttetud, samamoodi kitsad, okstest või postidest plokeeritud nagu ma olen näinud näiteks Indias. Pole ime, et inimesed ei jaluta ja sõidavad ka pisemaid vahemaid motika, auto või taksoga.

Õhk läks rõskemaks ja jahedamaks. Tuul räsis puude oksi. Aga otseselt veel ei sadanud. Liikusin Ayala keskusesse, kust ostsin Steve Jobs’i raamatu, mis on kaks korda soodsam kui Eestis, ja kohaliku laadija, sest minu India laadija logiseb siinsetes elektripistikutest liigselt ja tarvis oli veidi soliidsemat lahendust. Jalutasin ringiga toidupoodi, kus juba mind tuntakse. Ostsin muna, oliiviõli ja limpsi. Jalutasin koju. Õhtul olin tubane, sest õues oli vihm ja tormine möll. Välgud sähvatasid ja müristasid.

Vaatasin veidi Netflixist tobedat komöödiat The Dictator, kus Borati osatäitja mängis isevalitsejat. Vaatasin vist poole peale ainult. Netflixiga on nagu Youtube Premiumiga - ma olen nagu puuk. Teised, eelmised rentnikud, on loginud telekasse sisse, ja mina rõõmsalt kasutan nende kontosid. Sõin õhtul duriani ülimagusa vilja sisu. See oli väga maitsev ja väga ei haisenudki, mis on tavaliselt inimeste peamine mure selle viljaga. Südaöösel läksin magama.

Hakkas vihma tibutama. Tegin veidi tööd ja ei kiirustanud kuskile. Varsti selgus, et tibutamine vist ei lõppegi. Liikusin edasi ja peatusin järgmises kohvikus, kus tellisin matcha latte tee. Varsti oli selge, et kuivalt ma enam koju ei pääse, sest nüüd hakkas juba päris korralikult kallama. Püüdsin kinni ühe takso ja sõitsin pisikese maa taksoga koju. Kuiva nahaga pääsemise kulu oli 1€. Kõht oli väga täis. Vaatasin lõpuni Diktaatori filmi. Sõin veel ära viimase mango. Õues muudkui sadas vihma. Tegelikult peaks praegu olema kuiv suvi. Eks siingi on kliimamuutuste tõttu regulaarsed rütmid sassis. Läksin magama kell 22.

Laupäev, 09.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Sõin praetud bataate ja muna. Jõin ikka enda head kohvi. Avasin suures toas lükanduksed ja lasin värske õhu tuppa. Ühtlasi tuli tuppa ka meeldiv vihmasaju krabina hääl. Tegin veidi tööd, organiseerisin pilte ja kirjutasin päevikut. Vihm pole ikka veel lakanud, ikka tilgub, aga linnud laulavad rõõmsalt. Mõned varblased käivad ukse peal kaemas, mis toas ka põnevat on. Sõin lõunat. Kell 13 saabus Sander, kes läheb tegelikult edasi Boholile, et koos Josephiga 10 päeva koos teha tööd. Läksin talle lifti juurde vastu. Olin teda tegelikult üks kord Tallinnas varem näinud.

Aga nüüd oleme aastaid juba talle teinud Androidi programmeerimist. Rääkisime reisimisest ja ta rääkis enda töötamisest-elamisest Mehhikos ja Kolumbias, kus ta käib Eesti sügis-talve eiramas. Tuli välja, et ta oli ka Manilas ja Boholil 2020 aastal. Pakkusin talle kohvi, papaiat ja duriani. Kell 14:20 proovisime tellida Grabi äpiga talle takso, aga edutult. Lõpuks läksime tänavale, et viibata taksot. Vihma ikka veel tibutas. Taksosid oli võrdlemisi palju, aga paraku kõik olid juba okupeeritud. Lõpuks pärast 10 minutit ootamist ja käega rapsimist, saime talle takso. Jätsime hüvasti ja ta sõitis sadamasse. Ta hiljem sõnumineeris, et laeva väljumine hilineb, nii et see pole veel lahkumise kellaks sadamasse jõudnudki. Aga hea oli see, et ta sai sabasse võimalikult ette. Talle tuleb Tagbilarani sadamasse Joseph vastu ja sõidutab ta kontorisse. Jalutasin tagasi koju.

Vaatasin poode, aga ei hakanud veel kodustele kingitusi ostma. Mõnel teisel korral. Liikusin neljandale korrusele, kuhu oli tehtud eraldi Wonderland, kus oli paarkümmend toidukohta ja lastele suur mänguala, mis omakorda jätkus suurel terrassil. Sõin mereande - tuunikalasuppi, merekarpe ja grillitud suurt kaheksajalga. See oli väga hea toit ja mõistliku hinnaga 460 PHP ~ 8€. Tegelikult tahaks süüa ka Lõuna-Euroopa perereisidel rohkem mereande, aga kuna Mirjam ei söö kala, rääkimata molluskitest, siis on menüüs ikka pizza ja pasta. Lisaks loomulikult saan ma ka tema jäägid. Seetõttu on mõnus vaheldus tõesti nautida mereandide värvikirevust. Kell 20:45 hakati mind vaikselt restoranist välja puksima, sest kaubanduskeskust asuti sulgema. Sõitsin veidi teist kaudu koju tagasi. Hakkas jälle sadama. Sain koju, käisin pesus ja varsti läksin magama.

Valmistasin mõnusa salati ja praadisin lapu-lapu kala. Kala fileerisin ja hästi pisut praadisin seda hõrku valget kala mõlemalt poolt. Lihtne toit, aga appi-kui-hea maitsega. Tomat oli ka mõnusalt värske ja lõhnas päris tomati moodi, mitte nagu kahjuks talvised Hollandi tomatit Eesti toidupoes. Endiselt proovin osta ainult Filipiinidel kasvatatud toiduaineid. Nautisin enda õhtusööki ja vaatasin Youtube’ist filmi State 51. Enne südaööd läksin magama.

Esmaspäev, 11.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Lõpuks oli troopiline torm vaibunud ja linnud laulsid suurest rõõmust. Päikest ikka veel ei paistnud ja veidi tibab ikka veel vihma. Golfiväljakute juures käib sebimine ja tõstukiga lõigatakse pooleldi murdunud oksi. Öösel tegelikult kuulsin, kuidas tuul ulgus ja puhus sisse magamistoa akende pragudest ning leidis tee vannitoa aknast välja. Terve öö tuul kolistas aknaid ja äike müristas. Aga minu kindlus pidas kenasti vastu. Kasutasin ära viimase riisi lisades selle munarooga. Eilsest oli mul veel järgi salatit. Aga kahjuks hea kohv oli otsas ja Nescafe lahustuv kohv ikka ei kõlba juua.

Avasin rõduuksed, et lasta värske õhk tuppa, aga varsti hakati just minu aia ääres mootorsaagi kräunutama. Golfikeskuse ühe kohviku kõrval oli üks suur puu murdunud ja osad suured oksad katsid kohviku katuse. Nad pusisid selle puu ja oksarisu koristamisega terve hommikupooliku. Tegin tööd. Sõitsin Bo’s cafésse ja ostsin sealt jälle kohvi.

Tegin peatuse puuviljamüüja Emanueli juures, ostsin kilo mangosid ja pool kilo suuri avokaadosid ning vilistasin tema linnukestele. Nümf oli seekord unine ja Emanuel oli mures, et tema linnuke on ilmselt külma saanud. Ta näitas mulle viirpapagoide pesas pisikesi valgeid mune. Ma usun, et Emanuel on kindlasti gay, sest tal on selleks olemas kõik karakteristikud. Tal on üks salk juustes värvitud mingi valge ja roosa vaheliseks tooniks, ta kõnes on ohtralt gay’d ja ta žestikuleerimine on kõike muud kui hetero. Vahva kutt ja ilmselgelt linnuinimene. Tõenäoliselt tema ema, kes on ka igapäevaselt puuvilju müümas, on nüüdseks loobunud oma pojale tüdruksõprade otsimisest. Sõitsin tagasi koju.

Tegelikult tibutas vihma kogu aeg. Valmistasin salati suures roostevabas kausis, mille leidsin kastist, mille Nina oli eelmisel nädalal poest toonud. Fileerisin tuunikala ja kuubikud praadisin oliiviõliga õige pisut, et mitte mingil juhul ei küpsetaks üle. See kala on suurepärane ainult siis, kui ta ei ole kuiv. Praadimine õnnestus ja toit oli lihtsalt ebareaalselt hea. Tuleb välja, et mulle meeldib kokata. Ühel päeval proovisin käivitada gaasiga suurt grilli ja tepanyakit, aga praegu veel ei suutnud tuld saada grilli sisse. Järgmisel nädalal tuleb profikokk kööki korra veel üle kaema. Siis küsingi ja saan selle selgeks. Siis saan ise küpsetada hiidkalmaari, krevette, sealiha steiki jne. Jällegi ei olnud ballasti ehk riisi või kartulit. Ma olen ilmselt kaalust kaotanud rohkem kui 5 kilogrammi ja kaalu esimene number peaks olema juba 8, aga eks see saab selgeks alles mai teises pooles Eestis. Tegin veel veidi tööd. Päikest pole nüüd paistnud mitu päeva järjest.

Pimeduse saabudes sõitsin foodparki, kus oli väga vali muusika. Usun, et ekvalaiseri osutid peksid punases, sest lisaks sellele, et muusika oli vali, oli see ka kärinaga. Liikusin veidi kaugemale suurtest kõlaritest. Ostsin kaheksajalgadega salati. Samuti tellisin ahjus praetud krevetid sibulaga. Joogiks tellisin peedi-ingveri ligi liitrise mahla tohutu suures topsikus. Tõmbasin jämeda kõrrega esimese sõõmu. Tundsin ootamatut, kuid täiesti äratuntavat hallituse maitset. Läksin tagasi leti juurde.

Pärast pikka ja kohmetut vestlust suutsin neile selgitada, et nemad ei ole otseselt süüdi, et nende peet enne sügavkülma pistmist oli vedelenud niiskuses ja kogunud endale külge märkimisväärse hallituse. Alguses nad ütlesid põhimõtteliselt, et nii lihtsalt on, lepi sellega. Hingasin sisse ja hingasin välja. Rääkisin neile heast teenindusest ja vajadusest hoida kliendisuhteid. Lõpuks sain refund’i ja kokkuleppe, et nad selgitavad välja, kuidas vältida peetide hallitust. Sest ma tahan veel juua seda imelist nektarit. Ma olin päris uhke enda üle, et ma ei läinud närvi ja ei kukkunud neid sõimama. Ma olen selleks täiesti võimeline või vähemalt oleks löönud selle topsi keset nende letti ning minema jalutanud. Aga ma teen endaga mõtteharjutusi ja no complaints 21 on osa sellest. Toit oli suurepärane.

Sõitsin tagasi koju. Hakkas jälle vihma kallama. Boholi kontoris on elekter ära. Jay eestvõtmisel liikus meeskond ajutiselt ühele teisele kontoripinnale, kus elektrit toodetakse generaatoriga. Hiljem selgus, et see ei olegi kontor, vaid on ICM kaubanduskeskuse koridor, eskalaatorite all.

Neil on nüüd seal tõeline LAN-i ehk võrgupidu. Klient Sander liitus ka nendega, sest ka nende hotellis on nüüdseks elektriga kööga. Ma loodan, et need tormid ei sega meie tööd nii palju kui seda tegi super-taifuun detsembris. Tiksusin kuni kella 22ni ja läksin magama.

Kell 11 tekkis väike vihmasajuta auk ja ma sõitsin motikaga umbes 400 meetrit pesumajja. Andsin kotitäie pesu ja 190 PHP ~ 3€. Puhta pesu saan tagasi juba kell 17. Sõitsin tagasi ja toimetasin edasi tööasjadega. Varsti saabusid ka Chester ja Kyle. Tegin kõne Jaanikaga ja andsin ülevaate minu tegemistest. Tegelesin hoogsalt uute projektide koju toomise ja uute inimeste testimise ning uurimisega. Soovin mitmes valdkonnas edasi liikuda, aga seda kõike on vaja teha nii, et olemas on kliendid ja projektid ning samuti töötajad. Sisuliselt on see muna ja kana probleem. Ma ei saa inimesi enne tööle võtta, kui mul ei ole kindlalt olemas neile vastavaid projekte. Samas ei saa ka hullu panna müügis, kui pole veel inimesi, kes selle lubatud töö ära teevad. Seega kõvem pusimine. Tegin endale suure kausitäie värsket salatit ja lahendasin ära enamuse värskest salatimaterjalist.

Kell 17 oli jälle väike vihmapaus, mille käigus sõitsin puhtale pesule järgi. Lappasin puhta pesu kappi ja tegin voodi korda. Tegin veel ühe suurema ühiku tööd. Suured tormid on vist möödas ja enam ei saja ka vist nii palju. Sõitsin foodparki, kus tellisin ahjus küpsetatud kala, mille peale oli laotatud kiht sibulat ja veel kohalikku pisikest sidrunit - calamansit.

Sõin ka kalmaarirõngaid ja kanasuppi. Kõik oli väga hea ja võrdlemisi odav. See ongi nagu segu tänavatoidust ja lihtsamast maailmaköögist. Kõik erinevad maitsed ühe katuse all. Sõitsin koju. Enne südaööd tegin videokõne Mirjamile. Ma ikka igatsen teda väga. Läksin magama.

Kolmapäev, 13.04.2022

Ärkasin koguni kell 7. Vihm on lõpuks lakanud ja iga hetk võib päike hakata uuesti lõõskama. Sõin praemune, mida ma praen viimasel ajal küüslauguvõiga, ja jõin kohvi. Tegin esimesed tööasjad. Saabus Nina ja veidi hiljem ka Chester. Jalutasin lähedale poodi ja nautisin taaskordset kuuma päikest. Ostsin piima ja šampooni. Mõlemad olid otsakorral. Tegin tänaval videokõne kodustega. Jätkasin töötamist. Lõunaks tegin bataadirooga munaga. Korraldasin finantse ja saatsin Eestist raha Filipiinidele. Nina läks koju kell 17:00 ja mina sõitsin motikaga kohvikusse kell 17:30.

Kasutasin täielikult ära ummikute eiramisel kerge krossika eelist, see lihtsalt libises läbi autode kolonnide nagu nuga läbi või. Näiteks ühel ristmikul oli tohutu kolonn autosid ja need olid ka blokeerinud tee ääred nii, et sõitsin osaliselt kõnniteel ja hüppasin siis kõrgest äärekivist, mis võis vabalt olla 30-40 cm., alla teele tagasi ja peatusin kõikide autode ees esimeseks. Loomulikult minu ratas näeb välja nagu dirt-bike, aga selle sisuks on tavaline linnamotikas, ja amordid, vedrustus ning kõrge kliirens on enam-vähem aktsepteeritavad. Kohvikus tellisin matcha latte ja tegin emale kõne. Pole temaga ka vist paar kuud rääkinud. Mirjam käib teinekord vanaema ja minu vennapojaga jalutamas ning mängimas.

Sõitsin tagasi linna, aga väikese ringiga. Alguses mõtlesin minna SM kaubanduskeskusse, aga kuna kell oli juba peaaegu 20 ja keskus suletakse juba kell 21, siis sõitsin hoopis linna ühele pahelisele teele - Mango tänavale. Õigupoolest on see nö punaste laternate lõik hoopis kindral Maxilom’i tänaval. See pidavat olema legendaarselt paha paik, kus tüdrukud kutsuvad mehi tänavalt klubidesse ja baaridesse.

Jalutasin veidi edasi ja mind tõmmati järgmisse seiklusse. Sissetõuakaja juhatas mind järgmisse paika - Jane’s Place, mida nemad nimetavad bikiinibaariks. Kohe, kui ma jõudsin teisele korrusele ja sisenesin ruumi, hüppasid pikkadel kontsadel ja aluspesus tüdrukud nagu vedrust püsti ning elavnesid. Mina aga istusin maha punasele diivanile. Selle paiga sisu sai mulle kiiresti selgeks. Lava keskel oli post, mille ümber needsamad naised vahetustega tantsimas käisid. Olen kursis ja oskan väga hinnata postitantsu atleetlikust, aga see siin oli pigem tavaline tagumikuhöörutamine ja veidi toru katsumine. Küll aga üks küpsemas eas daam, ilmselt ligi 50, tegi spagaate ja sääraseid trikke, mis meenutas rohkem juba sporti.

Tegelikult oli see paik ikkagi veidi kurb ja rõhuv. Need võrdlemisi ilusad tüdrukud, kes parasjagu ei tantsinud, istusin diivanil rivis ja kraapisid telefonis sotsiaalmeediat. Need naiskad, kes parasjagu olid laval esinemas, olid jällegi mõtetes kuskil kaugel, kuskil mujal. Seda oli näha nende silmis. Minu kõrval oli üks eurooplane, kiilanev ja tohutute vuntsidega mees, kes oli sebimas endale privaatsessiooni. Minul sellist huvi ei olnud ja varsti lahkusin. Antropoloogilisest vaatenurgast väga põnev ekskursioon. Sõitsin läbi öise linna tagasi koju. Läksin voodisse ja siis sain teha veel õe Öölega videokõne. Tal oli sünnipäev. Ta on Yorkis Inglismaal aheldatud koduseinte vahele, sest tal on nüüd lisaks neljasele Sebastianile ka beebitütar Alyssa Rose. Läksin magama südaöösel.

Reede, 15.04.2022

Ärkasin koguni kell 10. Päike paistis ja minul oli tuju hea. Täna tuleb ilmselt päev, mille jooksul ei tee ma mitte midagi. Sõin ja kohvitasin. Mingil hetkel mõtlesin, et Suurel Reedel peaks ikka kirikusse missale ka end kohale ajama, sest muidu muinutan terve päeva ära nii, et ei lähe toast väljagi. Selgus, et Cebu Metropolitani kirikus, mis on minu poolt külastatud Basilica Minore Santo del Niño läheduses ja mis on Cebu saare tähtsuselt teine kirik, toimub missa kell 15:00. Ilm oli kahtlane ja otsustasin sõita taksoga kirikusse.

Liikusin kiriku ette, kus oli juba suurem mäsu. Õigupoolest olin ma märkamatult ilma jäänud leivamurdmisest. Aga selle eest nägin, kuidas suure hooga valmistati ette protsessiooni ehk ligi kümne pühakujuga rongkäiku linnatänavatel. Huvitav oli näiteks jälgida, kuidas täiskasvanud mehed nutsid ja halasid Kristuse klaasist sarkofaagi juures. Nad olid ilmselgelt ahastuses ja elasid läbi Jeesuse kaasaegsete, võib-olla isegi jüngrite, tundeid ja lootusetust, sest nende ideoloogiline juht ja õpetaja on ootamatult mõrvatud. Mis edasi? Loomulikult pühapäeval on jälle kõik hästi, sest siis on selgunud, et Kristus on siiski üles tõusnud.

Selle sama klaasist sarkofaagi, mis mulle meenutas vast eelkõige Lenini või Mao surnukeha hoiulaegast või isegi veel rohkem Lumivalgekese surivoodit, mis on klaasiga kaetud, järele reastus nüüd pretsedenditult kõige rohkem inimesi. Mina otsustasin hoopis Maarja Magdaleena kuju sappa minna. Kujudel on palju semiootikat. Näiteks Püha Peetrusel on näpu otsas paar võtmeid, aga ei ole kukke, mis võiks samuti tähendada tema äraandlikku ja kartlikku meelt. Tegelikult oli kirikus veel üks huvitav detail. Nimelt olid kõik ikoonid kaetud kangaga ja alles pühapäeval võetakse piltidelt katted, sest siis saab ilmsiks Kristuse jumalikkus.

Kolonn hakkas liikuma. Preestrid valgetes rüüdes ja valgete nööridega vöötatult asusid kõige ette. Nemad kandsin püha risti. Järgmisena hakati lükkama kärukest, mille peal ilutses kuldne Neitsi Maarja kuju, ja mille kõhus surises bensiinigeneraator, mis tootis kuju valgustamiseks elektrit. Mina lükkasin ka meie käru, mis ei olnudki väga raske ja liikus suhteliselt lihtsalt. Päike hakkas loojuma ja valgustatud kujude ilu hakkas järjest välja tulema. Katoliiklastele on ülestõusmispühad suuremad pühad kui jõulud, sest selle sündmusega sündis kristlus. Inimeste silmis oli näha keskendumist ja sügavaid tundeid.

Luzoni saarel Manilast põhja pool on Pampanga regioon, kus viiakse läbi spektaakel, kus muuhulgas naelutatakse ristile vabatahtlikke ka tänapäeval. Loomulikult on sellise ekstreemsuse eesmärk läbi elada kannatusi ja valu ning samastutada Kristuse katsumustega. Midagi ei ole seal juhuslikku. Väidetavalt on naelad desinfitseeritud ja naelutuskohadki on täpselt välja arvestatud, et luudele, kõõlustele ja närvidele ei teeks suurt viga. Kiirabiautod on ka lahinguväljal. Cebus sellist asja siiski ei korraldata. Rongkäik kestis kokku tund aega ja tegi paarikilomeetrise ringi kesklinnas. Mina põikasin ühel ristmikul rongkäigust välja ja püüdsin kinni ühe takso.

Kohe, kui olin istunud taksosse, hakkas tibutama ja varsti päris korralikult sadama. Vedas täiega. Tellisin Grab äpiga taksos istudes endale küpsetatud kana, mis jõudis taksoga samaks ajaks minu maja ette. Väga mugav teenus. Liikusin tuppa ja nautisin kana. Kana korjuse viskasin aknast välja iluaeda, kust koerad ja kassid sellest tunnevad veel täiendavat rõõmu. Õhtu võtsin päevale kohaselt rahulikult ja läksin magama kell 22.

Hiljem lobisesin nendega veel pikemalt. Ta juhatas mind sisse. Võtsin jalanõud ära ja jalutasin halli, kus oli palju Šveitsi lippe ja saksakeelseid raamatuid Andi kodumaast. Minu tuba oligi esimesel korrusel. See oli pisikese aknaga, aga see aken oli vaatega koridori. Eks nii lähebki, kui pühade ajal planeerimata reisima hakkad. Aga samas olen näinud merevaateid piisavalt ja tuba oli igati soliidne. Kulu oli 1800 PHP ~ 32€. Käisin pesus ja tundsin end taas inimesena. Jalutasin hotelli ette.

Andi oli väga õhinal, sest tema lemmikfestival on sellel nädalavahetusel just siinsamas Santiago rannas. Ma usun, et hotell on ka ühtlasi üks festivali sponsoritest. Ta ütles, et ma kindlasti tuleksin täna randa õhtust reggae bändi vaatama. Liikusin rannaalale, kus minu suureks üllatuseks oli suur valik baare ja restorane reastatud rannariba äärde.

Rannal puudus promenaad, aga selle eest oli palju liiva, millel kõndida. Istusin ühte restorani, kus tellisin mereande ja läksin jälle ilmselgelt hulluks. Tellisin merekarpe, aurutatud köögiviljad, sealihahautise, kalmaari ja tuunikala steiki. Õnneks kõik toidud olid pisikesed ja maksid vähe. Kokku oli selle mäe toitude eest hind vaid 750 PHP ~ 13€.

Istusin rannas vaibal väikese laua taga. Selles restoranis esinesid üks kutt kitarril ja üks nägus naiska lauluga. Nad tegid peamiselt standardeid või siin kontekstis karaoke menüüst pärinevaid laule, mida kogu publik valdas peast ja kaasa laulis. See oli päris omalaadne kogemus, meenutas paljuski kuskil Vastse-Kuustes või Kuusalus toimuvat Laulge Kaasa salvestust koos Reet Linna ja Erich Kriegeriga. Laulja vahetas ka tihti kostüüme ja kohati oli ta päris väljakutsuvas, võiks öelda isegi postitantsija kostüümis.

Ta asetas mikrofoni ka kaasalauljate suu ette. Nad korjasid ka tippi. Muusika oli jälle kärisevalt üle võimendatud ja seetõttu oli täitsa ok istuda peaaegu veepiiril. Õigupoolest hakkas tõusuvesi silmnähtavalt vett randa suruma ja varsti oligi veepiir minust vaid paari meetri kaugusel ja kattis enne ligi 50 meetri kaugusele ulatuva paljastunud liiviku.

Liikusin tagasi putkade juurde ja ostsin jäätise. Varsti olin jälle kuiv ja jätkasin teekonda ümber Poro saare tagasi San Franciscosse, kust omakorda võtsin suuna Pacijani saare põhjaossa, kus otsisin lõunatamise paiga Danao järve ääres. Sõin lihtsaid ja maitsvaid toite. Kalasupp oli väga maitsev. Lapsed hüppasid järve ja kohalikud turistid rentisid vesijalgrattaid ja aerupaate. Nägin ka teisi turismiatraktsioonide põhikomponente nagu ratsutamiseks hobust ja isegi pildistamiseks pisikest ahvikest. Minu jaoks oli aga hoopis huvitavam inimesi jälgida. Mind teenindas kena 13-aastane tüdruk, kes tegi kõik tegevused väga püüdlikult ja viisakalt ning vaatas mulle teinekord otse silmapõhja. Eks siin ei käi veel väga palju Euroopa ja USA turiste ning sellised kohad on kohalikele ka alles eelmisel aastal taasavatud. Kunagi ehk on Mirjamgi suvekohvikus ettekandja ja õpib toimetulekut erinevate inimestega. Aeg lendas ja kell 16:15 asusin teele.

Kõigepealt tundus, et laev tiirutas sadamas samamoodi nagu lennukid teinekord, kui nad ei saa maanduda, lennujaama lähistel ellipsi-kujulisel trajektooril. Siis proovis ta mitmel korral läheneda kai serva ja asetada ramp betoonist sildumispaika, aga kuidagi laev lähenes vale nurga alt ja vaid rammis sadamat. Inimesed olid paanikas ja õhinal, et kas laev upub sadamas ära. Motikatega mehed täristasid mootorit ja mõned olid valmis sööstma üle rambi sadamakaile.

See oli tegelikult uskumatu vaatepilt. Siis proovis kapten veel korra lähenemist, aga siis hoopis triivis täitsa mööda ja põrkas vastu teist praami ning rüüstas selle aknaid. Nüüd olid juba päris mitmed inimesed paanikas ja karjusid. Oli vast spektaakel. Laev kõikus mitmel korral päris raevukalt paremale ja vasakule. Oli tükk tegemist, et motikas ei vajuks jalge vahelt põrandale. Lõpuks kell 21 sai laev kuidagi rambi maha ja nöörid kinnitatud. Lõpuks ma ei saanudki aru, kas kapten oli purjus või oli meri sedavõrd raevukas, et laeva sadamasse saamisega läks koguni tund aega.

Sõitsin maha ja jätsin Aleksandri ja tema pruudiga hüvasti. Sõitsin otseteed Cebu poole. Taamal nägin välgunooli. Kas saan läbimärjaks? Tegin Liloanis foodparkis pausi, kus jõin Negrose saarel kasvatatud ubadest kohvi ja sõin veel mereande ning kana. Siin olid teed märjad ja tee ääres olid kohati üüratud loigud. Siin on vist terve nädalavahetuse sadanud. Ma tegin hea otsuse, et ei jäänud linna passima. Jõudsin koju kell 23. Käisin pesus ja läksin magama.

Esmaspäev,18.04.2022

Ärkasin 8 ja asusin kohe toimetama. Pärast hommikusööki tegin kiire esimese ühiku tööd ja sõitsin siis 10 minuti tee kaugusele viisade pikendamise büroosse. Päike kärsatas uskumatult teravalt ja foori taga seistes oli tegelikult päris piinarikas, sest mõned siinsed foorid näitavad sekundeid, kui kaua peab ootama. Minul jooksid numbrid alates 180. Teel büroosse võtsin ATM-st sularaha juurde. Veidi pidin bürood otsima, aga lõpuks leidsin selle õige koha ja ühtlasi ka palju välismaalasi, vast umbes 50 inimest. Palusin vormi, täitsin selle ja andsin ühte putkasse. Siis ootasin, kuniks hüüti minu nime, ja siis sain maksta kassas 3300 PHP ~ 58€ ning istusin uuesti maha.

Minu kõrval istusid soomlane Juusu ja portugaallane Louise. Ajasin nendega veidi juttu. Varsti said nemad oma viisad kätte neljandast putkast. Kokku olin selles asutuses umbes 2 tundi. Tegelikult passi mingit templit ei löödudki ja sain hoopis templiga paberilipaka nagu 2 aastat tagasi kui ma pikendasin viisat. Aga kõik hästi - olen legaalselt riigis. Sõitsin läbi korralike ummikute tagasi koju. Täna vist ei tule kedagi kontorisse, sest tihti ollakse veel eemal suurest linnast ja tehakse pühadejärgne ning nädala esimene päev kodulinnast. Tegelesin fotodega ja tegin mõned kiired tööasjad. Sõitsin kella 12:30ks massaaži, kus Fe mudis mind 1,5 tundi.

Sõitsin tagasi koju ja tegin endale lõunasöögi. Töötasin, kirjutasin ja laadisin pildid pilve. Nädalavahetuse reisiga juhtus midagi ootamatut. Mul oli kaasas suur fotokas, aga kõik fotod tegin siiski telefoniga. On alles lugu. Mobiil on muidugi palju mugavam, aga mobiiliga tehtud pildi üldine kvaliteet on ikka täiskaader peegelkaamerast lahjem. Olgugi, et näiteks õhtused pildid on tegelikult mõistlikum teha mobiiliga, sest suur kaamera vajaks palju sättimist ja kolmjalga. Ehk palju sebimist ja kindlasti pärast veel stuudio programmiga töötlemist. Samas, kui kobedama mobiiliga tuleb pihust pildistades uskumatult terav ja mõistlik tulemus. Tegin tööasju.

Õhtul jalutasin madalate majade piirkonda, kus olen varem motikaga käinud. Teel sinna nägin Emanualli, kellele andsin 100 peesot, sest eelmisel korral jäi mul just nii palju puudu. Ostsin talt prepareeritud õun-mango, mis oli tore krõmps ja hapu snäkk. Ta mainis muuhulgas, et tema nümfikene ikkagi suri eile. Ta sai ilmselt suure tormi ajal külma ja ilmselt kopsupõletik murdis toreda linnukese. See oli kurb lugu, sest ma olin mitmel korral isegi selle linnuga vilistades suhelnud.

Jalutasin edasi ja jõudsin ühe grillikohani tänavanurgal, kus peremees ja kassidega perenaine juba teadsid mind. Tellisin grillitud pisikese tuunikala, lisaks jupikese äädikamarinaadis valmistatud tuunikala, pisikese kanarinnaku ja limpsi. Tänaval kihas elu. Lapsed mängisid sulgpalli ja jalgpalli. Mehed panustasid kukevõitluse ülekande ruumis. Florist tegi pärgasid. Rätsep sahistas singermasinal. Ühest pisikesest müügipunktist ostsin suure restiga mune, mille eest tasusin 215 PHP ~ 4€. Jalutasin koju ja tegin veel veidi tööd ja kirjutasin päevikut. Kell 22 läksin magama.

Teisipäev, 19.04.2022

Tõusin voodist kell 7, kuigi olin üleval juba kell 5:45 ehk päikesetõusul. Millegipärast läks uni ära ja molutasin niisama. Päikesetõus ja lindude segakoor olid muidugi vapustavad. Ma ei näe otseselt merd, sest majad ja puud jäävad vaatele ette, aga vähemalt näen idast tõusva päikese kuma. Katuselt muidugi näen ka merd. Käisin pesus, sõin ja jõin kohvi. Alustasin tööga. Nina sabus kell 10:30. Lõunaks tellisime salatid. Ma sõin salatit kalmaarirõngastega. Kokk Michael saabus, kes vaatas üle köögitehnika, saabus kell 15:30. Ta näitas mulle, kuidas grill ja teppanyaki tööle lähevad. Hiljem nägin, et sahtlisse olid kenasti pandud ritta kõikvõimalikud spaatlid, suured kahvlid ja muud koka põhivõitlusvahendid. Ta puhastas õliga grilli ja teppanyaki. Väga korralik.

Nina arvas, et Michael kohkub väga ära, kui ta mind näeb, sest kokk on täpselt pool minu kasvust. Aga me suutsime vaatamata minu hiiglaslikule kasvule lõbusalt vestelda. Samuti panime paika Cebu kontori avamispeo kuupäeva, mis on laupäeval 7.mail. Me proovime saada kogu meeskonna kokku ja isegi inimesed Luzoni saarelt. Proovime nemad lennutada Cebusse. Kokaga arutasime võimalust, et ta teeks kontori avamispeol workshopi, näiteks teemal, kuidas teha nullist rameni nuudlisuppi. Väga lahe tüüp ja väga proff. Ta õpetab kohalikus kokakoolis õpilasi ja seetõttu ma olen päris kindel, et rameni töötuba tuleb väga äge. Kokk lahkus kell 16:30.

Selles Ayala keskuses on väga äge katusekohvikute ja -restoranide valik, mis laiub mitmel korrusel ja on osaliselt avatud aatriumiga. Keeruline selgitada, aga väga lahedalt liigendatud. Teeb silmad ette Ülemiste keskusele, mis on sellega võrreldes ikkagi tavaline kast. Sõin Filipiinide cuisine’i ja tellisin grillitud tuunikala, grillitud suvikõrvitsad sojakastmes ja kevadrulle meenutavaid kapsarulle. Kõik oli väga maitsev. See keskus on paik, kus käiakse promeneerimas. Inimesed olid kenasti riides ja nautisid poodlemist täiel rinnal. Nägin päris palju vanemaid valgeid mehi, mõni vaevu liikus ja kõigil olid käevangus filipinad. Sõitsin koju tagasi ja tõdesin, et linnas siiski vihma kallama ei hakanud, aga kindlasti mägedes sadas. Sõin veel viimase draakonivilja ja nautisin õhtut. Kell 22 läksin magama.

Neljapäev, 21.04.2022

Ärkasin kell 7. Õues taaskord troopiline hommik. Praadisin mune ja jõin kohvi. Tegin esimese ühiku tööd. Sõitsin keskpäeval pesumajja, kuhu andsin kotitäie pesu, ja sõitsin edasi massaaži, kus mind teenindas Fe. Vahepeal tegin videokõne kodustega. Sõitsin tagasi kontorisse. Nina ja Chester jõudsid kontorisse lõuna paiku. Kontoris käis suur askeldamine. Kokk toimetas koos abilisega köögis ja hakkis sibulat. Abiline oli tema õde, kes pidi seekord peamiselt nõusid pesema. Lisaks olid üleval korrusel ühed töömehed, kes tegelesid konditsioneeri parandamisega. Tegin veel ühe ühiku tööd. Lobisesin kokaga ja proovisime burgerit. Ta tegi nimelt testimiseks paar burgerit, mida me siis kambaga hindasime. Tegelikult minu eelistus ei peaks üldse lugema, sest oluline on, et kohalikele toodang meeldib. Aga käsitöö burks oli mõnusa maitsega ja kindlasti läheb külalistele peale.

Sadama läheduses suurel teel otsisin õiget kõrvalteed, mis keeraks õigele sadamakaile ja järsku oli minu kõrval üks roller. Toimus väike müksatus ja roller paiskus asfaldile ning ma nägin, kuidas kaasreisija rollerilt kukkus külg ees asfaldile. Õnneks oli naisterahval kiiver kenasti peas. Parkisin ratta turvaliselt ära ja suundusin abistama. Aitasin naisterahva asfaldilt püsti ja talutasin ta äärekivi juurde. Ta hoidis kinni säärest ja ta oli ilmselgelt šokis. Meesterahvas sai ise püsti ja talutas ratta ka äärekivi serva. Tundus siiski olema õnnelik õnnetus, sest kiirused olid võrdlemisi väikesed. Tuli välja, et rollerijuht kavatses minust mööduda hästi lähedalt just paremalt poolt ja mina jällegi aeglustasin ning hakkasin hoidma vaikselt tee parema perve poole. Ehk siis veidi kaootilises liikluses tegin mina midagi ettearvamatut ja seetõttu toimuski kokkupõrge. Ega nad inglise keelt väga ei rääkinud ja kuidagi sain aru, et kõik tegelikult ok ja mingist rahalisest kompensatsioonist ka juttu ei tulnud. Minu rattal ei olnud midagi viga, sest see on robustne ja lihtne enduro. Rolleril oli üks iluliist katki ja üks peegel oli kadunud, mis võis olla ka varem kaotsi läinud, sest seda ma asfaldil lebamas ei näinud. Naine oli ikka veel ähmi täis ja ma proovisin teda lohutada. Jätsin hüvasti ja tõdesin, et see oli õnnelik õnnetus.

Sõitsin sadamasse, kus sõitsid minu ümber suured tossutavad konteinereid vedavad rekkad. Võimalik, et mõnes nendest konteinerites on ka meile saadetud Muhu e-poe kingitused. Loodan, et need jõuavad ikka kohale enne meie Cebu kontori avamispidu. Jõudsin sadamasse ja tõdesin, et piletiputka oli juba kinni. Online süsteem peksis segast ja seetõttu tahtsin ma olla kindel, et mul motikale pilet olemas, sest olin kuulnud, et laupäevased varahommikused praamid Boholile võivad olla välja müüdud ja ei tasu võtta sellekohaseid riske sellega, et minna hommikul lootusrikkalt sadamasse piletit ostma. Siis aga tuli minu juurde üks noormees, kes kandis vastava laevafirma T-särki ja ta pakkus välja, et ta võib mulle sebida vajalikud piletid. Saatsin talle Whatsapp’i motika dokumendid, enda vaktsiinitõendi ja andsin talle 2000 PHP ~35€.

Ma olin ka nii nagla, et küsisin tema juhiload pandiks, et vend lihtsalt ei lipsaks minema võrdlemisi suure rahaga. Selline dokumendi pandiks küsimine on siinkandis tavaline asi ja keegi ei pöörita silmi. Kutt oli kadunud umbes 15 minutit ja siis saabus piletitega. Ega ma lõpuks ei saanudki täpselt aru, kui palju piletid maksid, aga maksin kokkuvõttes 300 peesot ühele vennale, kes oli sadamas laevafirma kontoris valves ja 100 peesot sellele kutile sebimise eest. Seda teadsin, et motika üle viimine on kallis ja maksab tuhandeid. Mingid sajased sain ka veel tagasi. Seega piletid laupäeva hommikuks on nüüd olemas. Sõitsin edasi mööda suurt teed mere äärde minu jaoks juba koduseks saanud foodparki.

Õhtu oli mõnusalt soe ja ma jalutasin veidi mööda mereäärset promenaadi. Ikka olid veel aiad blokeerimas päriselt mere äärde pääsemist, aga enam motikad ei kihutanud sellel betoonist kaldapealsel. Siis aga nägin kutte nende samade võiduajamisratastega. Tegin juttu. Christian oli nii lahke ja lubas mul suisa sõita sellise pisikese meeletu pilliga.

Ta šokeeris mind gadgetiga, mille ta oli muuhulgas monteerinud sellele rattale. See ratas käivitus ilma võtmeid süütelukku pistmata. Võtmed olid tema taskus - nagu uuematel luksusautodel. Väga lahe. Tegin mõned mürarikkad tiirud parklas. Tegelikult on selle ratta kliirens hästi madal, koguni nii madal, et pööret sooritates pean arvestama, et summuti alumine osa või jalatugi ei kriibiks asfalti. Lisaks oli see ratas minu jaoks ikka liiga pisike. See võis olla isegi koomiline pilt, kus minusugune pikkade jäsemetega valge ahv küürutas sellel rattal. Lobisesin veidi nende kuttidega, tänasin ja jätkasin teed.

Istusin pingil ja järsku lähenes mulle üks müügimees. Selgus, et ta müüb küpsiseid ja brownisid. Alguses ma ei saanud midagi aru tema hinnastamisest. Tegelikult oli kogu jutt väga segane. Keskendusin ja kuulasin ta ära. Siis soovitasin tal teha hinnastamine lihtsaks. Ütlesin, et ostjat ei huvita, kui palju keegi selle küpsisepaki ostust saab. Tema rääkis hinnast, mis koosnes koguni kolmest osast ja veel mingist allowance’st. What da fuck? Nii ei suuda ta kunagi midagi müüa. Ta sai minu mõttest aru ja lubas edaspidi öelda lihtsalt 200 peesot karp. Aga siis soovitasin tal rõhutada just seda story poolt, sest muidu ei suuda ta kunagi kõnetada neid inimesi, kes ostavad alati kõige odavamat küpsist. Ta lubas edasi rääkida, kuidas tema koos kolledžikaaslastega peab ägedat ökopagarikoda, kus tema roll on viia need erilised maitsed inimesteni. Kutt oli väga õnnelik. Ostsin ühe karbi võiküpsiseid kodustele. Jalutasin tagasi ratta juurde ja sõitsin läbi öise linna koju. Õhtul sõin veel eksootilisi puuvilju ja kell 23 läksin magama.

Reede, 22.04.2022

Ärkasin kell 7:30, käisin pesus ja liikusin kööki. Nina oli juba kontoris ja Gufi imes täiega põrandalt tolmu. Valmistasin kohvi ja tegin esimese ühiku tööd. Veidi hiljem praadisin mune ja sõin hommikusööki. Sõin veel lisaks puuvilju ja ühe avokaado. Varsti saabus kokk koos abilisega ja nad asusid toimetama. Peagi tuli lisaks Ian ja siis ka juba John Paul, kes saabus Boholilt. Siis astus uksest sisse veel Geny-Lyn. Lisaks toimetasid töötajad konditsioneeriga. Nii tihedat sebimist pole siin kontoris veel olnud.

Tellisime lõunasöögi, milleks oli vabalt kasvatatud kana, mis oli nüüdseks ahjus küpsetatud, ja kanasupp. Kõik oli väga maitsev. Naised läksid veel viimaseid pabereid printima. Kell 14 saabus veel Jeffrey, kes koos John Pauliga räägivad tänasel Meetupil React.js-st. Jeffrey on just alles palgatud ja tema alustab täiskohaga tööd mai alguses. Kokkadega liitus varsti kolmas abiline ja nad valmistasid burgereid ette. Samuti koorisid ja lõikusid nad bataati, et neid fritüürida. Meil on kõik need masinad olemas. Tuli välja, et Nina, John Paul ja Jeffrey on käinud kõik ühes klassis. Neil oli tore vestluse aeg. Kell sai 18. John Paul imetles meie imelist vaadet golfiväljakutele ja loojuvale päikesele, mis pilvelõhkujate ja mägede taha valmistus kukkuma.

Ühtegi inimest ei saabunud ka 18:30. Lõpuks 2 inimest tuli kell 19:00. Tegin ettepaneku muuta kava nii, et alustame söömisega kohe ja kell 20:00 alustame seminariosaga, sest filipiinod on paraku lootusetud hilinejad. Täiesti süütu näoga võidakse hilineda tund aega ja siis öelda sorry-sorry ning sinna otsa mingi leim põhjendus ka. Tihti süüdistades liiklust või et midagi tuli vahele. Kokad asusid täistuuridel toimetama ja me saime head burgerit ja friikaid. Minu jook oli Cali limps.

Vaikselt tilkus inimesi juurde ja lõpuks oli 20 registreerunut ehk kokku ligi 30 inimest koos meie enda meeskonnaga kohal. Ma rääkisin grupiti kõigi inimestega. Teiste hulgas oli ka meie endine arendaja Eusebio, kellega ma sain hiljem ka veidi rääkida. Ta on saanud end uuesti kokku võtta ja on paar nädalat tagasi asunud uude firmasse tööle. Päris mitme arendajaga ilmselt räägin uuel nädalal täiendavalt ja äkki annan neile testtöö pusida.

Kell 20 avas Nina ametliku osa ja minagi lobisesin veidi Blendist ning siis oligi Iani kord, kes rääkis 30 minutit Vue.js-st ning selle viimase aja arengutest. Samuti tõi ta välja selle raamistiku plussid ja miinused. Publiku hulgas oli mitmeid juunior arendajaid, kes on alles enda teekonna alguses ja ehk kunagi liituvad ka Blenditi meeskonnaga.

Nina tegi icebreakeriks emotikonide mängu, kus kaks võistkonda pidid ära arvama emotikonide järgi, mis on filmi pealkiri. Auhinnaks oli suur tahvel Kalevi šokolaadi sellele, kes arvas ära veel täiendava ülesande. Nina oli küsimuseks seadnud startup'ide maa ja vastus oligi Eesti. Šokolaad pidavat minema rõõmsatele lastele kodus. Järgmisena asus rääkima John Paul, kes rääkis React.js-st. Tundus, et ta viskas palju nalja, sest rahvas lõkerdas naerda. Ega mina naljadest aru ei saanud, sest leppisime kokku, et minu pärast ei pea rääkima inglise keeles ja pigem rääkigu kohalikus keeles.

Kell 21 oli ametlik osa läbi. Palusin applausi Ninale, teemalahkajatele ja koka meeskonnale. Muusikaks oli Youtube'st valitud minu poolt peamiselt Noëp ja Ewert ja Draakonid. Ma sõin kokku 3 burksi, mis maitsesid imehästi. Rääkisin veel inimestega. Tundus, et inimestele meeldiks töötada just sellises kontoris. Kell 22 oli kontor tühi ja ainult mina ja John Paul olime veel jäänud. Tema tõmbus kerra madratsi peale meie laoruumis, mis algselt oli lastetuba. Minagi olin väsinud ja suundusin magama.

Laupäev, 23.04.2022

Ärkasin veidi enne äratuskella, kell 5:37, ja asusin toimetama. Käisin pesus ja pakkisin viimased asjad. Läksin treppidest alla. John Paul oli juba ärkvel ja isegi joonud juba kohvi. Minagi tegin endale kohvi ja sõin ära viimase mango. Nüüd ei ole mul külmikus rohkem riknevaid toiduaineid. Andsin John Paulile suurema fotokoti ja lestade koti, et ta viiks need Boholi kontorisse. Sest siis on mul vähem motikal kola vaja üle vedada. Lahkusime kontorist koos kell 6:10. Ta sõitis taksoga sadamasse. Minul läks veel veidi aega, et asjad laadida ja kinnitada motika pakikale. Sõitsin otsejoones sadamasse, kus maksin veel sadamatasu, ning siis mööda kaid otsisin õiget praami, mis viiks mind Tubigoni. Leidsin praami ja parkisin ratta laeva ninasse ning liikusin viimasele korrusele reisijate salongi. Laev väljus kell 7:15 ehk siis ainult 15 minutit hiljem.

Nautisin ilusaid linnavaateid. Laev kõikus päris palju, kui me olime jõudnud avamerele. Tegelikult kordagi ei olnud tahtmist toita kalu, aga kui oleks tahtnud oksendada üle parda, siis oleks pidanud hoidma laeva paremale küljele, sest vasakule poole oksendades oleks rohekas-pruun vedelik maandunud autode katustele, mis olid praami ühel küljel. Ma ostsin piletid viimasele korrusele, kus avanes parem vaade ja tuul puhus akendest sisse. Oli variant ka osta istekoht kinnisesse metallist kambrisse, mis oli konditsioneeritud. Aga ma ei talu väga pikalt konditsioneeri ja eelistan alati vaateid.

Lõpuks peatusin tavalises sööklas ja tellisin praemuna, sõin äädikamarinaadis tuunikala ja mingeid huvitavaid munaga paneeritud kotlette. Toidumürgitust ei kartnud, sest kohalikud käivad siin alatasa söömas - seega kontrollid toit. Linnatänavad on valimiste agoonias. Plakatite risu on kõikjal. Ma olen uurinud presidendikandidaatide vastasseisu Bongbong Marcos vs Leni Robredo. Need on nagu täiesti 2 erinevat maailma, eri planeeti. Bongbongi isa oli legendaarne isevalitseja Ferdinand Marcos, kes lõpuks pärast tohutut varanduse kokku ahmimist oli sunnitud põgenema Hawaiile, kus ta 1989 aastal suri. Bonbongi ema oli sama vihatud ja armastatud Imelda, kes keset Filipiinide vaesust ei pidanud paljuks pillata raha nii ekstravagantselt, et seda siiani mäletatakse. Eksdiktaatori ja Bongbongiga tihedates seostes on tänane president Rodrigo Duterte, kes lubas anda võimu sujuvalt üle just Marcosele. Seega nad on justkui arvestanud, et rahvas valib neid. Aga samas on siinka tugev kandidaat Leni, kellest võib saada riigi järjekordne naispresident, kuna Filipiinid on sarnaselt USAle presidentaalne demokraatia, ning ühtlasi power lady. Mitmed inimesed, kellega mina olen poliitika teemat lahanud, on just seda meelt, et Leniga oleks neil rohkem avatud meelt ja vähem korruptsiooni. Minu hommikusöök kokku maksis 200 PHP ~ 3.5€.

Sõitsin mööda rannikut edasi ja enne Loon'i linna põikasin üles mäkke ning jõudsin Danicopi kärestikulise jõeni. Tegelikult olen siin varem käinud 2 aastat tagasi tookordse koduvenelase Ivaniga. Ivan nimelt elas tookord minuga samas majas ja meil olid mitmed põnevad jutud ja retked. Tema mulle seda kohta näitaski. Olin täiesti üksinda. Ujusin kiire vooluga jões pesades, mis olid kivide vahel.

Esmalt peatusin turul, kus ostsin ühelt näitsikult lahti lõigatud mangod ja pool arbuusi. Samuti ostsin välgumihkli ja sain tulehakatuseks veidi pappkasti ribalaid. Sõitsin Panglao saare teise otsa. Parkisin ratta ranna äärde. Seekord ei olnud siin üldse vaikne, sest randa oli püstitatud telk, milles pulmalised laulsin karaoket. Purjus inimeste laul oli muidugi võrdlemisi hirmus. Võtsin asjad ja liikusin kitsukest rannariba mööda eemale. Hetkel oli tõus ja seetõttu oli liivariba kaunikesti kitsas ja lained olid randa kandnud palju risu. Leidsin toreda paiga, kuhu lõin enda laagri.

Käisin tund aega alustuseks ujumas. Minu suureks jahmatuseks olid siin rannas 2-3 meetrise läbimõõduga meduusid hulpimas sadade kaupa ja kohati nii nagu oleks miinitraaler need siia minu kiuste ja ujumise blokeerimiseks poetanud. Kohati ujusin kogu meduusikoloonia alt läbi, aga teinekord lihtsalt rajult kõigist läbi ise samas maski sees vandudes. Aga kui meduusid kõrvale jätta, siis värvilised kalad ja vohavad korallid olid imeilusad. Ujusin paaril korral ka suure järsakuni, mille tumesinise põhjatuna tunduva ja 2-3 meetri sügavuse koralliplatoo üleminekupiirkonnas lokkas vast kõige rikkalikum elu. Üldiselt ongi elurikkus kõige suurem kooslustes, kus on üleminek metsalt niidule, kõrbelt poolkõrbele ja samuti teistes x-fade ökosüsteemides.

Korraga nägin enda ees umbes kahe meetri kaugusel Walo-Walot ehk mereussi. See imeilusalt ja päikesekiirtest hõbedaselt sätendav valge-mustatriibuline umbes kahe meetri pikkune uss sõi midagi taimede vahelt ja ujus siis graatsiliselt pinnale hingama ning siis tagasi merepõhja. Hoidsin distantsi ja olin liikumatu, sest see on kümne sekundi viimase palve pikkune lugu, kui see uss peaks mind salvama. Aga samas ei ole see uss agressiivne, vaid ründab ainult enesekaitseks, kui keegi näiteks üritab teda sabast sikutada. Ujusin tagasi randa ja mu nahale olid tekkinud kohati punased punnikesed meduuside põletusest. Päike valmistus loojuma.

Tegin lõkke täiesti veepiirile ja sõin puuvilju. Milline Robinsoni tunne! Ma ei mäletagi, millal ma rannas viimati lõket tegin. Varsti oli kottpime. Korraga märkasin enda kohal puuvõras valgust kiirgavaid lendavaid putukaid. Need olid nagu hõljuvad LED-lambikesed, mis hüplesid puuokste vahel. Ma olen sellist nähtust vaid korra varem näinud kuskil mujal troopikas. Valgustundlikus on väga madal ja seetõttu telefoniga filmides või pildistades ei olnud suurt midagi pildil näha. Väga äge kogemus.

Olin veel veidi ja nautisin lainete randa loksumist. Veepiir hakkas nüüd omakorda taganema. Korjasin enda laagri kokku. Jalutasin motika juurde. Pulmapidu koos karaokega oli lõppenud ja kõik olid koju läinud. Ainult ühes varjualuses toimus veel üks jauramine. Aga siis liikusin ma rannaäärse maja verandale. Siit majast olen ma tihti ostnud vett või palunud hoida oma asju. Perenaine isegi mäletas mind. Tema vanaisa oli hiljuti saanud infarkti ja oli vaikselt taastumas. Ta vajas abi liikumisel.

Selgus, et siin oli paras hullar resortidele toidu valmistamisega ja seetõttu oli toidu ooteaeg koguni tund aega. Tellisin vaid kohvi. Varsti jõudis peremees Leon tagasi toidukulleriringilt ja me ajasime veidi juttu. Muuhulgas kirjeldas ta päris õuduslugu, kuidas ta sõitis rolleriga läbi tormi, lendava pleki- ja oksarisu, korduvalt kukkudes ja ratast traatidest vabastades. Ta jõudis koju. Ta rääkis ka paljude restoranide ja hotellide sarnast lugu, kus pärast lockdowni sai korraks äri jooksma, kuniks tuli taifuun detsembris 2021. Ta vabandas, et ma ei saanud süüa. Lubasin tulla teisel korral uuesti.

Siis vastas Rico Kim, et ta on ühes Itaalia restoranis Dauises teisel pool Panglaod ning tulgu ma sinna. Otsustasingi sõita sinna. Rico Kim on üks vahva sakslane, kellega tutvusin eelmisel korral. Ta pole ammu Saksamaal käinud. Ta on kolmandas abielus ning tal on viis last. 2 Korea naisega saadud teismelist elavad tema juures. Filipiinaga on tal paariaastane poiss. Varem käisin Rico Kimi juures burgerit söömas, kus tema lapsed aitasid putkat pidada, aga putka on nüüdseks suletud ja ta elab veidi teises kohas. Lisaks temale oli laua taga veel kolm itaallast, üks ZZTopi meenutav ameerika vanamees, hongkonglane ja veel üks noorem sakslane. Väga kirju ja juba korralikult joogine seltskond. Rico tutvustas mind kõigile. Võtsin mõned limpsid ja jaurasin pikalt. Üks noorem sakslane oli koguni Eesti e-resident ja nautis Eesti infra hüvesid. Itaallane Tony oli selle koha omanik. Kell 20 sulgeti köök ja seetõttu ma süüa enam ei saanud, aga jälle ehk mõni teine kord külastan seda kohta uuesti. Kell 22 jätsin hüvasti ja sõitsin sillal asuvale turule, kus tellisin grillitud kana. Inimesed on siin vahetunud, minule tuttavat tädi ei olnud enam siin leti taga. Sõitsin koju ja kell 23 kukkusin magama. Oli pikk ja väsitav päev.

Pühapäev, 26.04.2022

Ärkasin kell 5:50 ja alustasin varahommikust uut rutiini. Sõitsin keskväljakule tenniseplatsile, kus nägin mitmeid tuttavaid mängijaid. Mind tervitati koguni nimepidi. Väravas nägin Bingi, kes seekord ei tulegi tennist mängima, vaid läheb sõpradega Harleydega hommikusele tiirule. Jagasin klubilistele Eesti šokolaadi. Tellisin omleti ja kohvi.

Esmaspäev, 25.04.2022

Ärkasin kell 5:50, pesin hambad, hüppasin spordiriietesse ja kell 6 olin juba tenniseväljakul. Mind tervitati nimepidi ja öeldi tere tulemast tagasi. See oli väga hea tunne. Tellisin omletti ja kohvi. Varsti saabus Bing, kes andis mulle uue reketi gripi, mille mässisin ümber reketi käepideme. Varsti sain juba väljakule ja mängisin just Bingi vastu. Väga tore ja lõbus 45 minutit, mis lõppes 7:7 viigiga. Kohati oli mul keeruline harjuda eriti just servi vastuvõtul kõva väljaku ja veidi libiseva põrkega, aga mängu edenedes hakkasin ma paremini palli tabama. Väga tore sportlik hommik. Bingiga plaanime teha burgerisöömise teisipäeva õhtul. Maksin 50 PHP ~ alla euro tennise kuluna ja 34 peesot ehk pool eurot söögi eest. Sõitsin tagasi koju, käisin pesus ja asusin suurel rõdul toimetama.

Tegin esimese jutu Jayga ja panime paika nädala tegevused. Me korraldame mitmed kogu meeskonna üritused ja veel ka kahekesi matka vulkaani otsa. Seega tuleb tihe ja äge nädal. Ühe arendajaga intervjuu lükkus homsele. Rääkisin John Pauliga tema projektidest. Samuti rääkisin Josephiga. Muuhulgas selgus, et tema läpakas andis saba või esialgu ei võta pilti ette. Hiljuti plahvatas tal läpakakotis akupank ja see intsident kahjustas läpaka korpust. Ta läheb Cebusse Maci remonti ja proovib masina korda saada. Seniks kasutab ta arendamiseks minu läpakat, mis nii ehk naa jääb siia kontorisse. Varsti liikusime esimesele korrusele Chamba spordibaar, kus sõime lõunat. Jay ja Erica majandavad ja varustavad baari toiduainete ja õllega.

Tuli välja, et Jay'l on veel Hideout foodparkis ja kuskil veel sarnased baarid. Toit oli lihtne ja odav. Sõin pangusia kala, praemuna ja nuudleid. Kogu kulu oli 100 peesot ehk 1,5€. Toitu oodates tegin kodustega kõne. Tänasest algas koolivaheaeg ja Mirjam seadis end linnalaagrisse. Kõrvalrentnik on loomakliinik. Ühte koerapoega turgutati õues trepil nii, et paari nädalane kutsikake oli õel süles ja tupsutati teda niiske vatiga. Aga õde ei andnud kutsikale suurt elulootust. Läksime kontorisse tagasi. Tegin veel tööd ja kirjutasin päevikut. Tegin ka ühe pooletunnise uinaku keset päevalõõska. Siis kell 16:30 sõitsin Panglao saarele Malove kaljuseina juurde. See on minu lemmik sukeldumispaik. Võtsin motika pakikalt lestad ja muu sukeldumisvarustuse ning sisenesin vaiksesse maailma.

Suured kalad tulid mulle väga lähedale mind uudistama ja mind põrnitsema. Proovisin sukelduda 4-5 meetri sügavusele ja vaadata kaljulõhede vahele ning imetleda sealset ilu ja värvikirevust. Ma veel alles harjutasin nina ja neelu vabastavaid harjutusi, et vee rõhk ei hävitaks minu kuulmist. Kokku ujusin 40 minutit. Nägin mitmeid sukeldujaid ja ühte kohalikku kalur-sukeldujat, kes paigaldas korallide kohale pisikest võrku. Külaelanikud söövad riisiga ja supis neid pisikesi värvilisi Dory'sid ja Nemosid.

Üldiselt on nii, et igasugune kalapüük rannikul on keelatud. Aga on nagu on. Mereelu on siin kõige värvikirevam. Võib-olla sama kirev kui minu esimesel snorgeldamise kogemusel Kaimani saartel Kariibi meres. Ainuke negatiivne asi oli jälle see tohutu imepisikeste meduuside supp veepinnal. See oli selline roosa pudi, mida ei ole võimalik näha, aga kindlasti kuulsin klõpsatusi kui need tegelased mind puutusid ja mõnel korral oli koguni valus. Paaril korral sain nätaka otsaette ja mõnel korral jällegi hargivahele, sest need ujusid ka püksisäärest sisse. Hiljem vajadusel määrin end äädikaga, mis peaks põletusi leevendama. Aga see ei takistanud mul nautimast seda imelist veealust maailma. Tulin veest välja ja käisin dušši all. Vahetasin riided, maksin sissepääsutasu 100 peesot ehk 1,5€ ja pakkisin asjad motikale.

Teisipäev, 26.04.2022

Ärkasin kell 5:50 ja sõitsin tenniseväljakule. Sõin omletti, jõin kohvi ja ootasin enda mängu. Mind on hakatud segastel asjaoludel kutsuma Fausto'ks. Ei teagi, kes selle hüüdnime mulle esimesena külge kleepis. Täna oli võidupäev 8:4. Muidu oleks pidanud poole mängu peal vahetama poolt ja saama veidi kosutust kõrvetava päikese eest, aga kuna me juhtisime, siis mängisime kogu mängu vastu päikest. Rääkisin mitmete kaasmängijatega, kes mind siin klubis nii kenasti vastu on võtnud. Kell 8:30 sõitsin koju ja käisin pesus. Praadisin mune ja tegin nüüd õige kohvi. Kolesterooli saab nüüd küll omajagu, aga ma millegipärast usun, et munadest saadav kolesterool on hea või vähemalt parem kui rasvasest lihast või fritüüritud toidust saadav. Ilmselt teen vastava liikumise või religiooni ning kogun enda ümber andunud jälgijaskonna.

Lösutasin rõdul diivanil ja vaatasin silmapiiril vulkaanisaart kuhu me homme Jayga suundume. Seda saart katavad alatasa pilved, justkui vatitupsud oleks kaljunuki taha kinni jäänud. Jay oli juba kontoris ja varsti saabus ka Melchor. Veidi hiljem liitusid ka teised, ainult Joseph sõitis Cebusse, et anda läpakas parandusse ja teha tööd Blenditi Cebu kontoris. Jay laenas mulle enda Maci nii, et ma sain nüüd brauseris avada enda tavalised tööriistad. Michael lükkas jälle edasi kohtumist ja nüüd ehk kohtume reedel. Läksime Jay spordibaari, kus mina tellisin kalasupi Tinola, mis on kalaleem roheliste lehtedega ja milles on terve kala.

Tasusin 40 peesot ehk alla euro ja sõitsin korra turule, kus ostsin mangosid ja ühest pisikesest poest kõrvade puhastamiseks vatitikke. Töötasin veel ühe ühiku. Tegin kodustega videokõne. Korraks kukkus nett ära ja seetõttu toimetasin veidi 5G peal. Siis oli korraga maja ümber kõik hall ja hakkas kõuemürina saatel vihma kallama. Tegin mitu müügiga seotud videokõnet, et panna Drupali meeskond kokku ja tööle. Vihma ikka tibutas ja seetõttu palusin Bingil tulla mulle järgi, et sõita Tamperi kohvikusse.

Muuhulgas tuli mõte järgmisel korral külastada Boholi mägedes eks-rebelit, kellest teha portree ja kuulata tema lugu. Aktiivsed rebelid on liiga ohtlikud, sest need võivad minna agressiivseks kui nad saavad teada Bingi sõjaväetaustast ja mind võidakse näha kui lihtsat vahetuskaupa dollarite vastu. Tiksusime kella 21ni ja siis ta sõidutas mu tagasi kontori ette. Ta korra piilus sisse spordibaari. Jätsime hüvasti ja ilmselt teeme laupäeva hommikul tänavafoto sessiooni. Kontoris oli veel Jay, kes tegi ühe redirecti ühele meie tööle. Ta lahkus ka varsti ja ma läksin kell 22 magama.

Kolmapäev, 27.04.2022

Ärkasin jälle kell 5:50 ja sõitsin tenniseväljakule. Pidin veidi ootama, sest esimene mäng oli alles lõpukorral. Viivitus oli tulnud sellest, et öösel oli sadanud ja plats oli vaja esmalt kuivatada. Aga siin klubis on mitmed abilised, kes mitmekesi platsi moppidega kuivaks nühkisid. Tellisin hommikusöögi ja võtsin ATM-st raha. Mängisin alles neljandas mängus ja saime pähe 8:5, aga vaatamata sugedasaamisele oli igati tore ja sportlik hommik. Üks teismeline kollane kass on minuga ja peamiselt minu omletiga hakanud sõbrustama. Tasusin kulud ja sõitsin tagasi koju. Kiivrit pähe ei pannud, sest juuksed nõrgusid higist. Pesin ja pakkisin asjad eelseisvaks reisiks. Keetsin mune ja jõin kohvi. Jay saabus ja kell 9:30 asusime teele mööda rannikumaanteed Jagna poole. Baclayonis tankisime mõlemad rattad mulguni täis. See maantee kulgeb läbi mitmete pisikeste linnakeste, aga väga tihti on tee täiesti ookeani ääres ja sain kogeda imelisi vaateid.

Loodan, et mägi ei köhi tuld, tuhka ja kive. Viimane kord purskas tuld see mägi 1953 aastal. Siis põikasin kaptenisillale ja kohe kutsuti mind sõbralikult edasi. Ainuke, kes mind altkulmu kahtlustavalt põrnitses, oli kapteni koer, kellel on siiamaani hingel minu väike hundinali. Kapten Joseph on seda liini palju kordi sõitnud. Nende meeskonnas oli ka üks vietnamlane. Neid huvitas minu päritolu. Lobisesin nendega pisut ja liikusin tagasi Jay juurde, kes oli tulnud baari hotdogi ostma. Ostsin minagi ühe. Päike on kogu teekonna jooksul lõõmanud. Tegelikult tuulise ilmaga ja kohatise soolase vee duššiga on just päikese kuumus mõnus. Hakkasime jõudma saare idakülge ja ma ootasin head võimalust, et teha saarest pilti nii, et vulkaani tipp paistaks pilvede vahelt välja.

Järve ääres olid telkimas umbes 20 inimest, kes eile saabusid selleks, et varahommikul minna Hibochiboci otsa. Järve vesi oli mõnusalt jahe, aga järv ise on mudane ja madal. Jay nägi enda sõpra ja pisut lobises temaga.

Sõitsime otseteed bungalosse ja ma läksin pessu. Jay oli väga uimane ja ta oli dušširuumis tegemas mingit kõne. Jätsin temaga hüvasti, sest ta raudselt vajub kohe magama. Läksin enda tiirule. Proovisin leida massaaži ja pesumaja. Üks massaažikoht oli täna suletud. Pesumaja oli sisuliselt inimese kodu. Sain kaubale, et 100 peeso eest tehakse puhtaks minu mudased tossud, lühkarid ja täishigistatud särk.

Sõitsin veidi edasi ja proovisin ühest resordist saada massaažiteenust. See oli imeilus paik, kus oli palju lilli ja ilupuid, nagu paradiis. Aga ühtegi hingelist ei olnud. Veidi istusin ühe puu varjus ja siis leidsin pererahva. Üks Itaalia abielupaar on 2012 aastast seda kohta laiendanud ja teinud selliseks paradiisiks. Eile oli siin fiesta ja seetõttu täna ei olnud ühtegi töötajat. Itaallanna saatis mind väravasse ja soovitas mulle paiga, kus võin saada hea massaaži. Sõitsin soovituse peale umbes 5 kilomeetrit mööda rannikuteed Volcano Beachile, kus esmalt istusin maha kohvikusse.

Tellisin kohvi ja hiljem omleti. Kell 14:00 sain massaaži. Selgus, et Gina tuli mulle tegema massaaži, mis kestab 1,5 tundi ja maksab 1200 PHP ~ 22€. Nii krõbedat turistihinda pole ammu maksnud. Aga kuna teised kohad on kinni ja lihased karjuvad, siis olin sundviskes. Samas, Gina olid tugevate ja heade kätega ning ma sain kosutust jalgadele. Pärast nägin koha sakslasest omanikku Gabrieli ja tema samuti sakslannast abikaasat.

Reede, 29.04.2022

Ärkasime kell 5:30, käisin pesus, pakkisime asjad ja sõitsime sadamasse. Suur vihm on möödas ja puhus värske briis. Taevas on pilvine. Balbagoni sadamas tegelesime piletipakiga, mis läks maksma 2500 PHP ~ 45€. Motika ülevedu on võrdlemisi kallis. Sõitsime hommikusööki otsima ja lõpuks sain kilekotis praetud munad ja rasvased lumpiad ehk kevadrullid. Sõitsime tagasi sadamasse ja ootasime kail, kus sõime hommikusööki. Päike hakkas järjest rohkem ja rohkem pilve tagant paistma. Mõnus hommik. Sõitsime praamile ja istusime salongi. Autode praamile laadimine võttis aega umbes tund aega ja seetõttu tuli tunnine hilinemine. Laev lahkus kell 9.

Siis kohtusin perenaise Beatriziga all Chambas, kus ma tellisin nuudlimunasupi, sest kõht oli ilgelt tühi. Beatrizi perekonnalt me rendime selle maja viimast korrust ja ma pole temaga veel kunagi silmast silma kohtunud. Rääkisime laiemalt erinevatel teemadel ja võimalusest, et saaks kõikide kolme korteri elutubadele konditsioneerid. Ta lubas sellega tegeleda. Ta rääkis muuhulgas enda eelnevast töötamisest Dublinis haiglas õena. Ta isegi oli käinud Baltimere kruiisi raames Tallinnas.

Laupäev, 30.04.2022

Ärkasin kell 5:50 ja tegelikult oli veel päris magus uni. Ilma äratuskellata oleksin kindlalt sisse maganud. Võtsin kaasa vahetusriided ja kaamera. Plaanis on Bingiga teha pärast tennist tänavafotograafiat. Jõudsin tenniseväljakule ja tellisin omletti, saiakese ja kakao. See putka pakub linna parimat kakaod, mis tehakse kohalikust kakaost ja ma olen hommikuti seni joonud Nescafe teadmata materjalist tehtud pudi. Ootasin enda mängu ja ajasin juttu Bingiga. Teemadeks oli minu koduvenelane Ivan ja tema raskused nii Putini kui sanktsioonide osas. Samuti rääkisime eel-kristliku rahvatraditsiooni ja katoliikluse segunemisest ning selle huvitavatest väljunditest. Filipiinlased on väga katoliiklikud kristlased, aga samas kumavad nende tõekspidamistes läbi eelkristlikud ilmingud nagu kurjad metsavaimud, pahad nahkhiired jne. Seekord mängisin Bingi vastu ja sain tunnise pusimisega magusa võidu 8:6. Klubihoone või tegelikult katusealuse ühes nurgas oli tualett ja ämbrid ja kopsik. Sain seal end pesta, sest ma ei pöördu nüüd otseteed koju pesema. Panin puhtad riided selga ja vaatasin veidi mänge.

Hakkasime vaikselt pildistama kõike, mis tundus olema põnev. Bing pildistab Tagbilarani fotovõistluse tarbeks. Ma ilmselt sellel konkursil ei osale. Tänavafotondus on selles suhtes väljakutseid täis, et sa pead olema piisavalt nahhaalne, et trügida kaameraga inimeste lähedale ja samas tegema kõik selleks, et nad ei hakkaks poseerima ja et tuleks loomulik pilt, ning sealt omakorda lugu. Teisalt pead olema kiire ja fotoka seadistusi pidevalt muutma vastavalt valgusoludele. Bingil oli koguni kaks fotokat ja kaks objektiivi. Mul olid samad torud, aga ainult üks kaamera kere. Seetõttu mina pidin vahepeal panema zoom-objektiivi kaamerale ette. Liikusime pargist kirikusse. Peakatedraalis valmistuti homseks Püha Töölise Joosepi päevaks ehk Tagbilarani peapühaku fiestaks. Kiriku kõrval oli küünalde asetamise ja palvetamise ala, kus inimesed saavad osta küünlaid ja siis neid palvete saatel põletada. Kirikus pakkus mulle huvi altari kohal olev laefresko, kus olid kesksel kohal Jeesus ja tema isa ehk vanajumal ise. Nende ümber olid aga kõik Aasia nägudega inimesed. Aga fakt, et siin kirikus on Jumalast pilt on loomulilkult hästi põhjendatav, aga moslemitele ja juutidele ning ka tegelikult algkoguduse kristlastele midagi totaalselt vastuvõetamatut. Jumalat ei tohtivat üldse kujutada kujuna või pühapildina. Aga on nagu on. Väga huvitav nähtus igal juhul. Kirikus oli mõnusalt jahe ja ei tahtnud kohe päikselõõsa sisse tagasi pöördudagi.

Jalutasime veidi edasi ja istusime kohvikusse, kus tellisin kohvi ja Bing tellis jääkohvi. Bing rääkis, et tal võib olla teoreetiline 22-aastane poeg, kelle kohta tema ema ehk Bingi kunagine tüdruksõber oli talle moka otsast poetanud. Aga täit selgust ei ole ja on ka väga keeruline asja uurida, sest tüdruksõber on abielus ja tema mees teab, et see on tema poeg. Keerulised lood.

Jalutasime edasi ja jõudsime turule, kus sain ägedad pildid. Taevas oli korraga tumehall ja veidi tibas vihma. Pidasime paremaks tõmmata fotojaht selleks korraks kokku. Jätsime hüvasti. Sõitsin läbi tiheneva vihma koju. Käisin pesus ja sõin veel ühe hommikusöögi. Sõin mangosid ja hiljem nautisin kohvi. Vihma sadas ladinal.

Perenaine Beatriz tuli koos töömeestega vaatama, kuhu saaks paigaldada täiendavad konditsioneerid. Nimelt ma soovin, et kõikide korterite suures toas oleks ka konditsioneer. Läbirääkimistega jõudsin nii kaugele, et me maksame selle kulu alguses suurema rendiarvega kinni ja siis mitme kuuga tasaarveldame. Blenditi hüve on see, et me ei pea seda investeeringut lõpuks ise tegema ja me saame kasutusele võtta vajadusel kõik ruumid. Nii saame kasvatada Boholi meeskonna koguni 20 inimeseni ilma, et peaks kolima ära sellest paigast. Tõenäoliselt õnnestub isegi hakata laienema alumisele korrusele. Töömehed mõõtsid nö Split AC mõõte. Nimelt plaanitavad konditsioneerid on sellised, et mootor ise on hoopis katusel ja seetõttu on müra ja külma õhu õue lekkimist palju vähem. Beatriz paneb kokku eelarve ja plaani, mille vaatame siis koos üle.

Kell 15 tegin motikaga tiiru linna serva ICM kaubanduskeskusesse, kus otsisin Benchi poest endale lühikese teksapükse, aga neid ei olnud. Ostsin hoopis paar maikat ja kodustele naistele kollased plätud. Sõitsin pesumajja ja sain kätte puhta pesu. Kodus tõstsin siia jäävad riided eraldi kotti, mille Jay kuhugi kappi koos reketite ja tossudega tallele paneb. Sõin veel munatoitu, sest ma pean selle suure munaresti ära lahendama enne homset õhtut, sest lahkun tagasi Cebusse. Sõin veel mangosid ja papaiat.

Rääkisin Astridiga, kellele soovisin head sünnipäeva ja veidi hiljem naisega. Laps oli sõbranna sünnipäeval. Kirjutasin päevikut ja imetlesin rõdul loojuvat päikest. Jay toimetas esimesel korrusel ja valmistus Chambas vastu võtma nooleviskajaid ja muidu purjutajaid. Neil on vist plaanis teha ka nooleviskamise võistlus. Mind see sport väga ei köida.

Kell 18 sõitsin üle silla Panglao saarele Dauise linna Tony restorani, kus tellisin ananassi ja peekoniga burgeri. Rico Kim ei saanud seekord tulla, sest tal oli õhtul veel palju tegemist. Järgmisel korral lobiseme pilemalt. Tony lauas oli veel üks itaallane, rootslane ja sakslane. Tõeline ex-pakide kohtumine jälle. Burger oli maitsev ja maksis 250 PHP ~ 5€. Tony abikaasa May tegeles lastega, kellest osad olid tema lapsed ja osad olid külaliste lapsed. Väga huvitav oli jälgida siinsete segapaaride dünaamikat. May lapsed sõid loomulikult pizzat. Mehed jaurasid eraldi lauas ja naised rääkisid visayani keeles omaette lauas. Tasusin arve ja jätsin hüvasti ning sõitsin meie kontori maja ette. Jõin Cali limpsi ja vaatasin, kuidas teised innustatult nooli loopisid. Varsti liikusin treppidest üles ja tegin veidi kuu kokkuvõtteid. Kell 22 läksin magama.

Ilmselt osa keskkonnatasudest läheb just selliste tegevuste rahastamiseks. Mulle see paik väga meeldib, sest sukeldumiseks ei ole vaja paati ega orgunni, lihtsalt pläterdad lestadega trepist alla ja hakkad ujuma. Ütlesin resordi adminnile, et maksan 100 peesot sissepääsutasu ja sama palju veel täiendavat keskkonnatasu. Tema oli õnnelik. Palusin talt äädikat ja käisin vabaõhu duši all, kus määrisin äädikat kehale, et leevendada meduuside kõrvetust. Vahetasin riided ja asusin minema, kui selgus, et mingi ametimees oli väravale ilmunud.

Ta tuli mulle selgitama tasude seaduslikkust. Rääkisime umbes 10 minutit ja lõpuks saime vist kokkuleppele, et nemad ei nõua mult instruktorit, sest ma palusin mind mitte tõlgendada turistina ja mul ei ole ka tegelikult vaja kedagi enda kõrvale ning miks mina pean tegelema kohaliku tööhõive probleemidega. Samas nõustusin keskkonnatasude loogikaga, kuigi ütlesin, et kuulsin sellest tasust esmakordselt, kuigi olen siin kümneid kordi käinud ujumas. Samuti joonisin alla, et nad peaksid olema väga tähelepanelikud röövpüüdjate vastu. Nimelt 2 aastat tagasi minu teada tõmbas üks kohalik kalamees ranniku ääres, mis on igasuguse kalastamise keelutsoon, võrguga välja kogu sardiiniparve. Ametnik teadis seda juhtumit ja teatas, et see kalamees saadi kätte ja sai karistada. Eks ilmselt oktoobris pean muidugi uuesti nendega jaurama.

Sadamas tuli välja, et pean minema tagasi sadama väravast välja piletikontorisse ja saama sealt istekoha sedeli. No complaints 21. Tahsin juba vigisema hakata, et pean edasi-tagasi ligi kilomeetri jalutama kõigi enda kodinatega. Aga siis palusin turvameest, kes istus rolleri sadulas, kas ta viitsiks mind piletikontorisse visata. Tore väike sõit. Tänasin. Sain ilma järjekorrata vajaliku sedeli ja jalutasin tagasi sadamasse, kus tasusin 20 peesot järgmises luugiga aknas. Siis sain lõpuks terminali ja liikusin teisele korrusele, kus oli vähem inimesi ja oli mõnusalt jahe.

Kõik ootavad inimesed kraapisid telefonis sotsiaalmeediat, absoluutselt kõik. Lapsed laulsid Elsa laulu, mida ka täiskasvanud kaasa ümisesid. Laev hilines ja laeva pääsesin alles kell 18:30. Algne väljumine pidi olema kell 17:40. Laev väljus lõpuks kell 18:45. Tegelesin päeviku ja piltidega. Keset Cebu väina ei olnud kohati üldse levi. Kell 20:45 jõudsin Cebusse ja sõitsin taksoga oma Cebu koju. Jalutasin lifti juurde ja siis tabas mind õudus - mu võtmed on jäänud Boholi. Nimelt ma lisasin Cebu kontori ukse võtme motika võtmete kimpu ja loomulikult ma ei mõelnud sellele, kui motika tagastasin. Sõnumineerisin Ninale ja Chesterile, aga Nina oli saare teises otsas sugulaste juures ja Chester ei vastanud. Lõpuks läks nii, et jalutasin lähedalasuvasse hotelli ja võtsin toa. Polnud hullu midagi. Hommikul pakutakse süüa ja küll ma ennelõunaks saan ikka kontorisse, kui Nina on tagasi. Kell 22 läksin magama.

Sõin lõunaks puuvilju. Ostsin järgmiste lendude piletid. Plaanin lahkuda Cebust reedel, 13.mail, ja lennata alustuseks Singapuri, kus kohtun ühe kliendiga ning õhtustame sadama alal, vist ägedas food parkis. Singapurist lendan edasi varahommikuse lennuga Chennaisse Indias. Kell 16 saabusid Nina ja Geny-Lyn. Nina oli hommikul haiglas uuringutel ja tundub, et tema taastumine vähiravist sujub hästi. Arutasime avamispeo detaile ja uute inimeste palkamisega seonduvat. Kell 17:45 nad lahkusid ja ma jätkasin veel töölainel. Otsustasin mitte midagi erilist teha ja töllutasin kodus. Pakkisin reisiasjad lahti. Õhtul nautisin pomelot ja mangosid. Kirjutasin päevikut ja töötlesin Boholil tehtud pilte. Kell 22 läksin magama.

Teisipäev, 03.05.2022

Ärkasin kell 7. Toimetasin. Jõin lahustuvat kohvi piimapulbriga, sest piim oli otsas ja ma peaks minema turule, et osta värskeid toiduaineid. Õnneks mune oli veel külmkapis piisavalt, et praemuna teha. Tegin esimese ühiku tööd. Nina ja Chester jõudsid kontorisse lõunaks. Tegin tööasju ja tegelesin finantsidega. Jalutasin poodi ja ostsin piima. Siis laekus ka veel Kyle. Oli täiesti hea ja töine päev. Kyle lahkus viimasena kell 19. Lugesin veidi raamatut. Paar nädalat tagasi turult ostetud lill on kohutavas seisus. Ainult paar rohelist liblet turritavad lillepotist välja, ülejäänud on pooleldi kuivanud köndid. Lisasin vett ja loodan, et näen veel ilusaid helelillasid õisi, mis peaksid sirguma nende köntide vahelt. Kell 23 läksin magama.

Kolmapäev, 04.05.2022

Ärkasin kell 7 ja tegin aknad pärani lahti. Värske, kuid mitte veel väga kuum õhk tuli tuppa koos tärkava looduse helidega. Käisin pesus ja valmistasin praemune ja kohvi. Ikka samad rutiinid. Tegin esimese ühiku tööd. Nina saabus kell 10. Kyle saabus kell 12. Ma jalutasin läbi IT Parki, kus ühest nurgaputkast võtsin jalutades nosimiseks küpsetatud banaani snäki, massaaži kella 14ks. Fe masseeris mind tund aega. Jalutasin tagasi, võtsin teel ATM-st raha ja istusin kohvikus ning jõin matcha lattet. Jalutasin tagasi kontorisse kella 16ks. Kokk Michael tõi koos abilisega osa toiduaineid laupäevaseks kontori avamispeoks. Varsti sõitsid nad turule ostma veel toiduaineid. Mina jalutasin toidupoodi, et täita külmkappi. Kell 17 saabus koristajate brigaad, et teha kogu kontor ja elamine kenaks. Koristajad lahkusid lõpuks kell 20:30. Kõht oli ilgelt tühi ja lõpuks sain hakata kokkama.

Neljapäev, 05.05.2022

Ärkasin kell 7 ja toimetasin. Eilsest sealihast on veel järgi mõned paksemad peekoniribad, mis on ideaalne lisa praemunale. Jõin kohvi ja alustasin tööd kell 8. Kell 10:30 saabus Jeffrey, kes hakkas seadistama uut arvutit. Nüüd olen jälle läpakata. Varsti saabus ka kokk Michael koos õega, kes hakkasid ette valmistama burritode materjali laupäevaseks peoks. Jalutasin turule ja ostsin koguni 1000 peeso - 18€ - eest puuvilju, ingverit ja mune. Nüüd olen vist varustatud kuni järgmise reedeni. Köögis praadisin viimase liha ja veel kaks muna. Michael oli ka seisukohal, et munast saadav kolesterool ei ole paha ja pigem munas on palju vitamiine. Elasin üle korraliku paanikahoo.

Nimelt hakkasin vaikselt sättima asju reisiks ja muuhulgas täitma Singapuri sisenemiseks mingis järjekordses äpis vormi, kus oli vaja passi numbrit. Kus, kurat, on mu pass? Ja ei olegi kuskil. Kadunud? Mõtlesin, kas tõesti viisa pikendamisel ei tagastatud mulle passi? Palusin Ninal helistada juba migratsioonibüroosse. Paanikat oli kokku 30 minutit. Mõelda vaid, mida tähendab olukord, kus mul ei ole passi. Kõik reisiplaanid lendavad vastu taevast ja ma pean kuidagi saama ajutise reisidokumendi Manilast mõnest Euroopa Liidu riigi saatkonnast. Eestil ei ole Manilas esindust. Aga siis nägin, et mul on kontoris veel üks kott ja sealt leidsingi passi. Pulss läks uuesti alla ja kõik korras.

Meie kõrval oli teine kamp, kes tegid aga hoopis Tik-Tok’i videot umbes 7se kambaga. Jalutasin Ayala keskuse juurde ja sõitsin taksoga tagasi koju. Kontoris ei olnud enam kedagi. Kõht oli endiselt väga täis. Jõin rohelist teed, millele lisasin ingverit ja sidrunit. Kell 23 läksin magama.

Reede, 06.05.2022

Ärkasin kell 7:30. Täna on oodata palju inimesi kontorisse ja minu magamistuba muutub paariks päevaks hosteliks. Praadisin eilse biryani koos munadega ja jõin kohvi. Kolisin väiksemasse magamistuppa, kus kahjuks konditsioneer ei ole veel parandatud. Seetõttu avasin teises toas ukse ja panin sealse konditsioneeri huugama. Läbi mõlemat magamistuba ühendava duširuumi pääseb nüüd osa külma õhku minu magamistuppa ja ma usun, et jään ellu. Jeffrey saabus kell 10:30 ja ma palusin temalt läpakat 20ks minutiks, et teha paar ülekannet ja kiireloomulised tööasjad, mida ma telefonis ei viitsi nokkida. Lugesin edasi Jobsi raamatut. Tegin kodustega kõne.

Ahjaa, kohalikud räägivad filipiini keelt, millel on mitmeid väga erinevaid dialekte. Tagalog on peamisel Manilas ja põhjapoolsetel sartel räägitav dialekt. Lõunas ja keskmistel saartel räägitakse aga visayani ehk cebuano dialekti, mis erineb tagalogist üpris palju. Visayani dialektil on tugev hispaania keele mõju. Mõlemat dialekti õpitakse Cebus ja Boholil ning ümbritsevatel saartel, aga Manilas ei õpita visayanit. Seega võiks öelda, et tagalog on, nagu hindi keel Indias, veidi eelistatud seisundis. Paljud Cebu ja Boholi inimesed tunnevad ennast alaväärsena ja ei julge hästi rääkida tagalogi, sest see kõlab nende suust veidiimelikult. Ehk pisikesed alaväärsuskompleksid ja lokaliseeritud natsismi ilmingud? Aga ma ei räägi kumbagi. Ma sain nüüd veidikeseks läpaka taha ja sain teha mõned pakilisemad asjad. Ma tiksun veel õhtul nendega edasi, sest kesköösel liituvad Boholi meeskonna inimesed. Kutid tulid tagasi, Nina ja Geny-Lyn läksid koju. Tiksusime südaööni ja kui Boholi tüüpe ikka ei olnud tulnud, otsustasin magama minna. Hiljem selgus, et laev hilines ja nad jõudsid kontorisse alles kell 2.

Laupäev, 07.05.2022

Ärkasin kell 8 ja sõitsin Nina autoga, mille ta oli jätnud maja alla parklasse ja võtmed minu kasutada kontorisse, Hiina budismi templisse, mis asus umbes 5 km kaugusel mäe nõlval. Jõudsin väravate juurde ja siis selgus, et selle ilusa templikompleksi väravad on turistidele suletud, ikka veel koroona tõttu. Nõme, Google Mapsis loomulikult ei olnud sellest midagi juttu. OK, otsustasin sõita siis veidi rohkem mäkke ja sõitsin Busaysse ühte food parki, kus tellisin kohvi ja teisest putkast taco ja salati. Kohvi oli hea, aga salat ja taco olid tegelikult üpris lahjad ja ei olnud maitsvad. Tellisin hiljem juurde omleti. See paik oli eriline, sest siia kogunesid motikaga reisijad ja eelkõige jooksjad ja jalgratturid, kes olid teinud Busay tõusu alt Cebu linnast alates. See sinka-vonka vingerdav mägitee on ikka paras katsumus mistahes kondijõul tõusuks. Food park oli isegi ehitanud reili, kuhu sai jalgratta sadulat pidi tõsta - nagu rattahoidik, aga ka samas võimalus ratast hooldada. Istusin ja vaatasin inimesi liibuvates riietes ja paavianipersega pükstes - jutt on siis tagumikupehmendusega ratturipükstest. Ja loomulikult kooberdasid jalgratturid väga vaevaliselt enda rattakingadega.

Loomulikult puudutasime ka jalgpalliküsimust ja võimalust, et eestlased peaksid kuidagi Gareth Bale neutraliseerima, et sellest koondisest jagu saada. Aga seni on eestlased saavutanud Wales’i vastu maksimaalselt vaid ühe viigi. Asi seegi, aga ilmselt midagi tuleks ette võtta sele Bale’iga. Nalja sai palju. Maksin arve ja jätsin hüvasti ning sõitsin veidi veel rohkem kõrgemale mägedesse.

Korra laulsin Ninale backi refrääni osas, aga üldiselt hoidsin karaokest kaugele, sest seda häbi, mida sai tehtud 4 aastat tagasi Boholi kontori avamispeol, kus ma laulsin Bob Marley - No Women No Cry’d, ei tahtnud ma enam korrata. Jõin Cali limpsi ja 7 Eleven poest ostetud San Migueli null õlut. Õhtu edenedes hakkasid vaikselt osad meeskonnaliikmed koju suunduma. Kõigepealt lahkusid Jeffrey ja Ian. Mingil hetkel alustasime teist Monopoly mängu, kus mind saatis jälle algne edu. Kell 20:15 jalutasin Cyriliga Ayalasse. Temal oli vaja ühest poest kaasa haarate ettetellitud külmutatud sealiha käntsakas lechon. Tuli välja, et ta naine nõudis just Cebus valmistatud sealiha.

Mina tellisin matcha latte tee ja ootasin teda kohvikus. Tegelikult võttis tee valmistamine omajagu aega ja varsti oli Cyril tagasi. Ta oligi saanud pakk-karpi pakitud külmutatud sealiha. Esmaspäeval on vaba päev, sest on valimiste päev. Filipiinidel peavad inimesed liikuma registrisse kantud elukohta, et valida just seal ja sellel päeval. Seega ees seisab suur rahvaste ränne. Cyril rääkis enda plaanist mai lõpus sõita perega puhkama Iloilosse. Tal on 12-aastane tütar, kes on sarnaselt minu tütrele issikas. Jalutasime tagasi kontorisse, kus Monopoli mäng oli kokku korjatud. Boholi kamp pakkis asju ja valmistus varsti liikuma sadamasse. Selgus, et nad sõidavad sama praamiga nagu mina Tubigoni, kus Melchor ja Joseph sõidavad otseteed Carmenisse ja teised sõidavad Tagbilarani. Geny-Lyn tuli poisse sadamasse sõidutama. Jätsime hüvasti. Nüüd oli kontorisse jäänud vaid Luzonist tulnud Cyril ja Eduard. Tiksusime kuni südaööni. Siis jätsin hüvasti Cyriliga, kes läheb varsti lennujaama, et sõita koju Angles linna. Eduardi lennuk läheb aga uue päeva pärastlõunal. Läksin magama.

Pühapäev, 08.05.2022

Ärkasin kell 8, käisin pesus ja liikusin alla korrusele. Gufi koristas ja ajas põrandal õhupalle taga. Proovisin leida külmkapist midagi söödavat. Tegin endale burrito, mille vahele toppisin avokaado möginat, kurki ja juustukastet. Hiljem praadisin riisi ja ube, mis olid samuti eilse peo jäägid. Kuulasin taustaks U2-e ja kirjutasin päevikut. Hiljem kuulasin Keskpäevatundi. Kell 11 ajas Eduard end üles ja läks pessu. Nina tuli kontorisse ja ma laenasin jälle tema autot ning läksin väikesele tiirule lõuna poole Naga linna.

Külmkapist võtsin kaasa draakonivilja ja ühe hapu vilja, et teel maiustada. Eduard läheb kolme paiku lennujaama, aga ta plaanib veel minna kaubanduskeskusesse. Jätsin temaga hüvasti ja plaanin temaga uuesti kohtuda oktoobris Luzoni saarel. Selgus, et Naga on üldiselt mõttetu linn. Proovisin minna promenaadile, aga taifuun Odette oli selle kena rajatise koos kohvikutega minema pühkinud. Järgi olid ainult betoonpostid, millele kogu promenaad ja kohvikud olid rajatud. Kaldakindlustus oli samuti segamini paisatud. Tohutu laastamistööd. Vaikselt renoveeriti seda atraktsiooni.

Sõitsin läbi mõne ummiku ja pimeneva linna tagasi koju. Tegin kõne kodustele, kes olid parasjagu Jõelähtmes nautimas esimest ilusat kevadsuvist ilma, kus paistis soe päike. Mirjam oli hommikul valmistanud omletti ja salati ning koolis veel varem emadepäeva kaardi. Nüüd mängis ta kilpkonnaga, keda ta jalutas aias ja valvas teda. Täna on neil plaanis suurem murukraapimine. Mirjam vaikselt juba igatseb mind. Hiljem tegin videokõne veel enda emale ja soovisin temalegi head emadepäeva. Ma pole ilmselt kuu aega temaga vestelnud. Käisin pesus ja kell 21 praadisin veel riisi ja ube. Kasutan vaikselt eilse peo jääke. Kell 23 läksin magama.

Esmaspäev, 09.05.2022

Ärkasin kell 7 ja praadisin mune ja ube. Röstisin saia ja lisasin sellele avokaado rohelist möksi. Nüüd on peaaegu kõik peo jäägid kasutatud. Mulle ei meeldi toidu raiskamine ja seetõttu proovin ära kasutada lõpuni absoluutselt kõik toiduained. Kohalikud viskavad tihti just armastatud riisi suurtes kogustes ära, sest valmistasid seda liiga palju. Jõin kohvi. Pakkisin asjad ja sõitsin seekord põhja poole. Kasutan ära viimast nädalat, et tutvuda Cebuga. Võimalik, et sedavõrd pikalt Cebus ma ei plaanigi rohkem peatuda. Linnatänavad olid suhteliselt tühjad ja sõita oli võimalik suhteliselt kiiresti.

Carmeni linnas tegin pikema pausi Bastap kohvikus, kus tegin tööd ja kirjutasin päevikut. Tellisin kohvi ja lihtsa nuudliroa kana ja sojakastmega. Kohv oli hea, aga toidud keskpärased. Raamatu lugemiseni ma ei jõudnudki. Minu kõrvale ilmusid kaks inimest, kellest üks oli vanem ameeriklane Wyomingi osariigist, kes oli olnud 35 aastat soodiumi kaevur maa all. Ta oli hiljuti leidnud endale tüdruksõbra ja nüüd seab enda elu siin sisse. Meil pikka juttu ei tulnud, sest tal olid väga tugevalt juurdunud seisukohad, mis baseerusid jumal-teab millistel ähmastel allikatel. Aga olin viisakas ja kuulasin tema loo ära.

Kell 15 sättisin ennast tagasi minekule. Üks puuonn, mis näeb tõesti äge välja, maksab koguni 2000 peesot, kui soovid seda rentida. On alles business. Sõitsin autoga lõuna poole. Danaos, kust ma varem sõitsin praamiga Camotese saartele, ostsin ühest kohvikust autosse suure kohvi ja jätkasin teekonda. Enne Cebu linna aga tuli mõte otsida üles waleslase Medwyni ja Anabelli kodu. Silt näitas suurelt teelt Citaa Village’sse - see nimi jäi mul tookordsest kohtumisest meelde.

Sõitsin edasi ja turvamees väraval viipas käega esimesele uhkele majale Citaa elamurajoonis, mis oli vahetult mere ääres. Pererahvas oli muidugi positiivselt šokeeritud, et keegi ilmubki nende värava taha, kui kohvikus moka otsast poetatakse, et sa oled teretulnud meie juurde sinna ja sinna. Medwyn kutsus mu tuppa. Maja oli kahekordne uus elamu, mis sai valmis 5 aastat tagasi. Mul oli veel kohvi näpus ja seetõttu ei soovinud ma kohvi, mida peremees pakkus. Istusime niisama ja lobisesime. Ma uurisin, et miks nad mägedesse plaanivad kolida ja et mis neil siin viga siis on.

Selgus, et nende naaber on inglane. Iseenesest see oli pool probleemi, sest inglane on tihti ära, aga tema filipiinist naine on tõeline fuuria. Ta rääkis sellest suure õhinaga. Naabrinaisele olevat öeldud, et oled teretulnud ja ta võttis seda sõna-sõnalt ja väisas maja, kööki ja külmkappi regulaarselt igal päeval. Kui Medwyn naases kord Saudi-Araabiast töölt ja nägi, et see naine oli koos oma kahe jõmpsikaga jälle tema majas, siis ta ta sai kurjaks. Nüüd nad enam ei räägi ja ainult mossitavad. Nägin Medwyni ja Anabelli kahte volaskist poega ka. Perel on 2 tänavalt üles korjatud kollast koera, kes peremehe hinnangul söövad nüüd temast kallimat toitu. Soovitasin tal proovida uhket koeratoitu ise, äkki hakkab ka karv läikima. Tundus, et minu sõnapidamine meeldis neile. Sai väga palju naerda ja isegi nii, et silmad olid märjad. Jälle üks äge paar, erilised inimesed. Jätsime hüvasti ja ma sõitsin läbi pimeda Cebu linna koju. Kodus käisin pesus ja sõin viimaseid peotoidu jääke. Tegin kodustega kõne. Selgus, et naine tahab minna Rasmuse kontserdile juulis. Tundub, et see kontserdi aeg sobib täpselt meie juuli graafikusse. Kell 23 läksin magama.

Teisipäev, 10.05.2022

Tegin silmad lahti kell 6:30 ja asusin toimetama. Millegipärast sooja vett minu dušširuumis ei ole ja seetõttu pesin end alumisel korrusel. Nina tundis end veidi halvasti ja ei tulnud täna kontorisse. Täna oligi kontoris ainult Kyle. Tegin tööd. Viisin pesu Baniladi tänava ääres olevasse pesumajja. Jalutasin tagasi. Valmistasin lõunaks viimased oad. Kolme paiku jalutasin pesule järgi. Päike lõõskas veel päris krõbedalt. Kell 17:30 jätsin Kyle’i kontorisse ja jalutasin läbi IT pargi massaaži, kus Fe tegi mulle ilmselt selle reisi viimase massaaži.