Eessõna

Minu järjekordse Filipiini reisini on jäänud vaid mõned loetud päevad. Käisime isade ja tütardega vahetult enne minu reisi Lapimaal. Sõitsime tohutu pika tee Kuusamosse ja Rovaniemi, et kogeda paksu kohevat lund ja armetut kommertsiaalset jõuluvana. Lumi oli ehe ja see meeldis lastele väga, jõuluvana oli pettumus. Tallinnasse tagasi jõudes avastasime, et pärast igikestvat novembrit oli ka Eestisse jõudnud üürikeseks ajaks lumerohke talv.

Eks ma veidi sätin enda reisi tihti Eesti porisele ja talvisele ajale, et laadida endasse taas päikeseenergiat kauges Vaikse ookeani saarestikus. Koolivaheaeg sai just läbi ja algas taas koolitrall. Minule tuli ikkagi ootamatusena, kui palju on vaja esimese klassi lapsega kodus õppida. Loomulikult on asi kahtlemata ka tahtmises, aga mingi töövihiku rea, paari matemaatika ülesande ja paragrahvi lugemine võib vabalt kujuneda kolmetunniseks maratoniks, kus lendavad vihikud laua alla ja toimub aktiivne mossitamine. Õppimise abistamine jääb täiel määral minu naisele, mis ei ole kuigi suur muutus, sest seni olin teinud mina keha vaid paaril päeval nädalas või nädalal, kui abikaasa oli ise reisil. Seega minu tütre Mirjami kaasa võtmine Filipiinidele ei ole veel teema, vähemalt mitte enne seda, kui õppimine on läinud ladusamaks ja me saame võtta kasutusele kodus õppimise formaadi selleks kuuks või paariks.

Mida ootan enda kolmandalt Filipiini reisilt?

Mul on mitmed tööalased ülesanded, mida pean igal juhul ära tegema. Notaritehing sootuks teises jurisdiktsioonis on alati väljakutse. Inimeste palkamine ja kohalikest maksudest arusaamine on kindlasti teine suurem eesmärk. Aga kolme nädala jooksul plaanin kindlasti ka puhata ja reisida. Samuti olen kindel, et söön palju tänavatoitu ja ostan turult kõiksugu kohalikke puuvilju, kala ja salatimaterjali. Salatit kutsuvad minu kolleegid seal lehma toiduks ja eelistavad alati pigem riisi. Mina nendega ei kavatse võistelda riisi söömises ega ka karaoke laulmises. Filipiinlased on selles alati minust paremad. Kavatsen snorgeldada ja uurida korallide vahel peituvat elu.

Paanika või ettevaatus

Päevakajaline teema on koroonaviiruse puhang. Olen seda paanikat ignoreerinud ja pigem tegelenud sellega, et minul oleks kindlasti asjalik kindlustus, mis kataks vajadusel karantiinis tiksumise ja piletite muutmise, ja et ümberistumisteks oleks vähemalt kolm tundi. Aga eks aeg näitab, kui hulluks see kohati hüsteeriaks muutuv lugu kujuneb. Selge on ka see, et haigeks ei tahaks jääda. Samas on troopikas ka palju hullemaid haigusi. Üks minu tuttav tiksus nädal aega Nepaali haiglas Dengue’ga. Ja neid pisikesi sääsekesi ei oska kunagi kahtlustada selles, et nad kannavad endas malaariat või Dengue’t. Ehk siis risk on kindlasti olemas, et minu reis võib venida segastel asjaoludel kuskil lennujaamas, aga loodan, et kõik kulgeb probleemideta.

Kas igavaks ei lähe ühe koha külastamisest?

Sellel reisil olen peamiselt paradiisisaarel nimega Bohol. Üldse on Filipiinidel 7500 saart. Olen käinud nendest vast kümnel saarel. Aga lähen taas Boholile. Looduses uitaja Fred Jüssi on öelnud, et kui soovid näha midagi uut, siis käi mööda käidud radu. Minu meelest on see igati tabavalt öeldud. Olen käinud Kaberneeme rannas ja metsas aastaid kõigil kaheksal aastaajal ning märganud muudatusi, isegi pisikesi muudatusi. Boholil on ka toimumas suuremad muudatused. Turistisaarel Panglaol peaks olema avatud vahetult turistikuurorti Alona Beachi kõrval suur uhke lennujaam, kuhu tulevad miljonid turistid, kes veedavad enamuse puhkusest just selles linnakases ja teevad mõned organiseeritud reisikesed turistikohtadesse. Nüüd ei pruugi enamus turiste tegelikult Panglaolt Boholile sõitagi, kuigi need kaks saart on ühendatud sillaga, sest rannad, palmid ja rannabaarid on Alona Beachil kõik olemas.

Teine suur muudatus on tulemas paari aasta jooksul, mil ehitatakse pikk sild, mis kulgeb mööda Cebu ja Boholi vahele jäävat arhipelaagi, Cebu City lennujaama saarelt Lapu-Lapult Jetafesse Põhja-Boholil. See saab olema kindlasti suur muutus, mis vast kõige rohkem mõjutab just nende väikeste saarte elanikke ja Jetafe inimesi.

Kas uute kohtade külastamine tähendab mingile uuele saarele sõitmist ja seal poseerimist ning enda varvaste pildistamist? Õigupoolest pole ma Boholil veel näinud Šokolaadimägesid pruunina, sest mina olen neid näinud ikka ainult rohelisena. Nimelt on need kuppelrohumaad ainult juulikuus kõrbenud pruuniks ja muul ajal on need mügarikud kaetud koheva rohelise vaibaga. Samuti ei ole ma sõitnud mööda jõgesid paatmajadega. Ma ei teinud seda ka India Veneetsias Alepis, sest kuidagi polnud minu rida. Pisikesed Tarsieri-ahvikesed vaatasin eelmisel reisil üle, aga veetsin seal tunde. Osalt sellepärast, et pärast ahvikeste pildistamist jäin troopilise vihma kätte ja sain varikatuse all pikemalt juttu ajada sealse varjupaiga loojaga. Tegin temast ka kena portreefoto.

Aga peamine põhjus on ikkagi see, et Boholil on minu ettevõtte kontor ja paar korda aastas proovin sinna sõita. Usun, et läbi moodsa tehnika ja kasutades uusi kaugtöö metoodikaid saan pakkuda teenust Euroopasse ilma, et need inimesed peaksid lahkuma enda mõnusast paradiisist ja saaksid selle juures ikkagi saare parimat palka. Seega proovin ühendada töö ja puhkuse nii, et iga kord näeksin samades kohtades mõnda uut nähtust või muutust. Olen mitmel puhul nullinud vahetult enne enda reise kõik ootused ja eelarvamused, et kogeda eelseisvat reisi ehedana ning mitte proovida kõike mõtestada ja üritada võrrelda õhtumaadega. See oleks ilmselt väiklane ja saamatu ning vähendaks võimalust päris kontaktideks.

Sellel korral võtan kaasa kantud sporditossud ning sulgpalli- ja tennisereketi. Plaanin mängida hommikuti tennist ja õhtuti sulgpalli. Eks näis. Pean looma vastavad kontaktid.

Ootan põnevusega eelseisvat reisi.

Päevik

Kolmapäev 04.03.2020

Ärkasin ebareaalselt vara - kell 4:00. Akna taga kuulsin kevadet, mis kostus pimedas hoovis tihaste lauluna. Tegin kohvi ja lahendasin enda külmkapiriiuli viimaseid toiduaineid. Käisin kaalul ja sain teada, et minu algpunkt on 94,2 kilogrammi. Tõenäoliselt kaotan reisi jooksul 5-10 kilogrammi peamiselt seetõttu, et lihtsalt söön vähem. Kohalikud söövad igal söögikorral kuhja riisi, millega mina hakkama ei saa. Samuti on mul tavaliselt lõunasöök hästi kerge ja sisaldab peamiselt maitsvaid troopilisi kohalikke puuvilju. Kuuma ilmaga ei soovi väga midagi süüa.

Kott oli pakitud ja kõik oli justkui valmis suureks seikluseks. Ajasin üles unised naised. Mirjam tegi musi-kalli ja suundus otseteed meie voodisse minu kohale. Nüüdsest saab ta noriseda mitte enda voodis, vaid emme kõrval. Jätsin hüvasti naisega ja tellisin takso. Kell 5:05 olin juba lennujaamas. Tegin eelnevalt lubaduse, et proovin mitte viriseda kogu reisi vältel ehk No Complaints 21. Number tähendab siinkohal päevade arvu. Tegelikult pole virisemisest kasu niikui nii. Aga sellest reeglist kinni pidamine annab lõdvema, vähem pingelise eelseadistuse ja jätan väiksema jalajälje mind ümbritsevatele teenindajatele.

Sain teha check-inis pagasi saatmise lõpuni välja. Samuti rääkisin endale välja esimesele ja viimasele lennule varuväljapääsu istekohad, kus on rohkem jalgade ruumi. Pikal lennul sain aga koha akna alla teisele korrusele. Ma pole kunagi sõitnud kahekordse lennukiga ja ühtlasi teisel korrusel. Tänasin teenindajat ja siirdusin läbi turvakontrolli, kus korra suutsin AirPodsid unustada asjade kaussi, aga õnneks avastasin selle ruttu ja sain klapid tagasi, R-kioskisse.

Ostsin veepudeli endale ja suveniiri Jay’le. Jay’le kingin Eesti passi, mille sisulehed räägivad lähemalt Eestist. Jalutasin väravasse. 6:15 hakati vaikselt inimesi laskma lennukile. Lennukile siirdus ka punt Eesti kirjadega dressides noorsportlasi. Kell 7:00 tõusime Tallinna lennuväljalt. Lend Frankfurti oli sündmustevaene ja tegelikult kitsas. A320 on võrdlemisi kitsas lennuk ja mul oli keskmine iste kolmeses reas kahe daami vahel, kelle küünarnukid vallutasid otsemaid käetoed. Proovisin magada ja ilmselt magasingi episoodiliselt. Pilvkate kattis kogu teekonna ja ei võimaldanud aknast peale hallikasvalge vati midagi muud hoomata. Viimases lõigus kuulasin Ülo Vooglaiu Ööülikooli loengut õpetajatest.

Maandusime 8:15 ja sõitsime bussiga terminali. Jalutasin väravasse B46 ja ootasin enda lendu. Osalesin paaril Skype koosolekul. Vaatasin enda ümber inimesi ja märkasin, et suurest viirusepaanikast hoolimata, kannavad näomaske ikkagi harjumuspäraselt siiski ainult hiinlased. Mul on ka selline maskike kotis, aga veel ei vinnasta seda. Käisin tualetis ja ostsin kohvi öeldes: “Swartz cafe mit milch, bitte” ning saingi kosutava kohvi.

Varsti võtsin järjekorda ja astusin Singapore Airlines’i hiigelsuure A380 pardale, täpsemalt teisele korrusele. Ma pole iial veel sattunud sõitma Airbus 380-ga, mis on esimene läbivalt kahekordne lennuk. Tallinnas sebiti mind istuma akna alla teisele korrusele. Ka turistiklassile on tehtud lendamine võrdlemisi mugavaks. Sviidid ja business class on muidugi omakorda teine maailm. See hiigellennuk tõusis veidi laperdades õhku nõks enne väljakuulutatud aega ehk kell 11:30. Lennuajaks hõigati valjuhääldist, veidi demoraliseerivalt, peaaegu 12 tundi.

Lõunaks valisin menüüst valge kala, riisi ja juurikad. Jätkan endiselt alkoholivaba kalendriaastat ja seetõttu ei tellinud veini ega õlut. Piirdusin apelsinimahlaga. Stjuuardessidel on veidi erinevat tooni tuunikad, mis kõik väljendavad hierarhiat. Näiteks lillakas toonis stjuuardess ja sama toonis lipsu kandev stjuuart on lennu managerid. Afganistani kohal oli pool teed lennatud. Lennuki salong oli pime ja enamus inimesi proovis magada, mõned vaatasid filme.

Mina sain veidi magada ja kuulasin mitu podcasti saadet Reispassi ja Eesti lugu, mõlemad vist ERRi eetris värskelt kõlanud. Tegelikult on päris keeruline sundida keha magama kui Eestis on kell alles 6 õhtul. India ookeani kohal nägin arvatavasti Linnuteed ja väga säravat tähtedega kaetud tumesinist vaipa. Kuskil meie all olid India kuuluvad Andamani saared.

Neljapäev 05.03.2020

Kell 4:30 hakati serveerima hommikusööki. 6:35 maandusime Singapuri lennuväljal. Pimedal lahel oli näha sadade ankrus seisvate laevade tulesid. Malaka poolsaare ja Sumatra saare vahelisest väinast kulgeb läbi üks maailma tihedamaid laevatamise tuiksooni. Sõitsin rongiga pisut edasi ja jõudsin terminal 2-e ning jalutasin väravasse.

Igaks juhuks kontrollisin, et minu checkitud seljakott läheb ikka otse Cebusse. Eelmisel reisil oli just siin lennujaamas vastav tõrge. Öeldi, et kott läheb Chennaist läbi Singapuri Cebusse, aga hiljem selgus, et minu kott oli siiski nukralt jäänud Singapuris karusellile keerlema. Õnneks sain tookord asja veel ära korraldada. Singapuri lennujaamas on näha palju rohkem maskikandjaid ja nüüd kannavad maske ka eurooplased ja filipiinod.

Pärast mõningast munemist järjekordades jõudsin kell 9:15 lennukisse. Silk Airways on ilmselt Singapore Airlines’i tütarettevõte regionaalseteks lendudeks. Varuväljapääsukoha, mille ma enda arust Tallinnas välja rääkisin, asemel sain ikkagi istuma tavalisele toolile. Aga lubasin mitte viriseda. Sain isegi süüa. Kell 13:30 maandusime Cebus. Täitsin hulga vorme ja liikusin läbi passikontrolli. Sain kätte enda suure seljakoti ja suundusin, klapid peas, terminali ette. Suundusin otseteed läbi lärmakate taksojuhtide ja nende vahendajate Smarti putkani, kus kokkuvõttes ei saanudki SIM-kaarti tööle. Ilmselt ei oska ikkagi kasutada Androidi telefoni, millest üritasin teha hotspoti telefoni. Tegelen sellega hiljem edasi Boholil.

Vahetasin 50€ pesodeks ja sain 2597PHP-d. Kurss oli häbematu 51,94. Sõitsin taksoga sadamasse. Selline pooletunnine sõit maksab 570PHP~10€. Ilmselt peab vaatama mingi odavama lahenduse või jagama taksot teiste turistidega. Cebu linnas olid suured ummikud ja päike lõõskas juba teravalt. Sadamas ostsin pileti 15:20 OceanJet kiirlaevale, mis jõuab Tagbilarani täpselt kahe tunni pärast. Sellele laevale ei saa motikad ja autod, neile on aeglasem praam.

Suure seljakoti checkimise eest maksin 100PHP~2€. Pean tõsiselt kaaluma, kas oleks võimalik reisida ainult näiteks 40 liitrise seljakotiga, mille saan võtta lennuki salongi ja antud juhul laevale, ja ei peaks üldse checkitava pagasiga tegelema. Mõttekoht. Matkamees Toomas Tartes on tegelikult inimene, kes selle mõtte minu pähe on sokutanud. Varsti sain terminalist laeva peale. Väljusime õigeaegselt.

Meri oli suhteliselt rahulik ja silmapiiril oli näha suuri vihmapilvi. Samas minu kohal paistis päike. Jõudsime Tagbilarani sadamasse täpselt kell 17:20. Kedagi ei olnud tulnud mulle vastu. Helistasin Jay’le, aga ta ei võtnud toru vastu. Ma lülitan vestlusteks 4G sisse, aga see on ilmselt mingi hingehinnaga. Võtsin tricycle ehk mootorratta, millele on ühe rattaga kuut külge aretatud. Sisuliselt on tricycle kabiiniga külgkorviga mootorratas.

Praegu vihma ei sadanud ja seetõttu oli sõit täitsa sümpaatne, sest kui ummikutest sai edasi, siis puhus mõnus briis läbi selle kabiini. Jõudsin kontori ette ja maksin sõidu eest 80PHP ~ 1,5€. Selgus, et mulle oli sadamasse saadetud taanlase Peri, kes mulle mootorratast rendib, naine sildiga “Timm Rannu” ja autoga olid vastu tulnud Jay ja Joseph. Jay ja Joseph olid loomulikult ummikute tõttu jäänud lihtsalt hiljaks. Siltidega inimesi ja “taxi-taxi” karjuvaid inimesi ma tavaliselt ignoreerin.

Nägin Jay’d, Josephit, Reylieotot ja Jay venda Jasonit. Hiljem liitus veel Jay tüdruksõber Erica. Hakkasime köögis süüa tegema. Ma koorisin porgandid ja kartulid. Jay hakkis need väikesteks kuubikuteks. Juurikakuubikud keedeti ja nõrutati. Kuubikutele juurde segati mingit valget pulbrit, ilmselt küpsetuspulbrit, ja hakkliha. Sellest segust tegi Jason lusikaga pallikesi ja asetas need pannile õli sisse praadima.

Loomulikult kuulus toidu juurde aurutatud riis. Meil on kontori köögis isegi riisiaurutaja, mis tundub olema päris peenike riistapuu. Lisaks tehti sealihaleeme baasil kastet. Sõime õhtusööki kell 19:00. Andsin lauale Eesti komme, millest mõned olid üllatusega. Nimelt Vodka ja Vana Tallinna sisuga kommid. Jagasin ka muud nänni, mida oli kogunenud. Lisaks andsin mobiilimeeskonna käsutusse hiigelsuure iPad Pro koos pliiatsiga ja ühe Androidi telefoni.

Mul on kumuleeritud väsimus ja mõte hakkab vaikselt töntsiks jääma. Sisuliselt magasin korralikult viimati teisipäeva ööl vastu kolmapäeva Tallinnas. Vahepeal oli suurem vihm hakanud muutuma seenevihmaks. Otsustasin teha esimese massaaži, milleks sõitsin läbi linna sadama juurde, kus mind mudis poolteist tundi Margie. Kulu oli 450PHP ~8€.

Sõitsin tagasi läbi hilisõhtuse Tagbilarani kontorisse. Tore on ühte linna tunda sedavõrd, et hakkad märkama väikesi muudatusi. Joseph lõpetas enda projekti ja läks kell 23:00 koju. Tema on veidi õhtuse režiimiga. Vihm krabistab rõdu klaaskatusele. Meil on rõdul mitmed diivanid ja toolid, et nautida ookeanivaadet ja just seda sama vihmakrabinat. Varsti läksin magama.

Jay ja Joseph olid juba saabunud ning pusisid oma projektidega. Ma sõitsin motikaga, mis eile toodi meie kontori ette, veidi maad edasi turule, kus ostsin pomelo ja 4 mangot ning veel kilekotis 6 muna. Kilekotis oleksin saanud osta muuhulgas veel piima ja küpsetamisõli. Köögis praadisin paar muna ja nautisin rõdul päikest. Valmistasin ette pomelo ja viisin viilud poistele. Suurest pomelopallist sai pärast koorimist poole väiksem pall. Veidi kuiv pomelo sattus vist. Selle eest mango oli suurepärane, lausa sulas käte vahel ja suus.

Arutasime Jay’ga projekte ja eelseisvaid tegemisi. Panime paika kohtumisi. Tuleb välja, et vahetult enne koosolekut kohalikud kinnitavad üle, kas koosolek ikka toimub. See tuleneb filipino kultuurist, kus elatakse mitte kella juhitud ajast, vaid tööde jadast. Kui eelnevalt kokkulepitud ajale tuleb mingi asi vahele, siis tegeletakse viimasega. See on kindlasti harjumatu eurooplasele, kes on harjunud, et juhul kui midagi ei muutu, siis on kokkulepitud aeg valiidne.

Samuti võivad päevaplaani panna pausile näiteks troopiline paduvihm. Enamasti on põhiliseks liikumisvahendiks skuutrid ja mootorrattad ning vihma korral varjuvad inimesed puude ja varjualuste alla. Elu jääb justkui seisma. Pilved kogunesid ja sadas padukat umbes 10 minutit ning tibutas veel 30 minutit. Praegu on siis aastaaeg, kus vihma sajab ebaregulaarselt.

Sõime lõunaks tudengitoitu, mis oli sisuliselt riis ja klaasnuudlid, millele oli segatud juurde kalakonserv. Tegin kell 13:30 kodustega videokõne, kusjuures Eestis on koolimineku aeg. Tegime tööd ja siis selguski, et üks kohtumine lükkub kahe tunni võrra edasi. Ta pidi tulema kella 14:00-ks ja 14:08 saadab sõnumi, et ta peab lapse koolist ära tooma ja kas kell 16:00 sobiks.

Kohalike jaoks on see harjumuspärane elu ja mul on jätkuvalt No Complaints 21. Aga kokkuvõttes me ei kohtunudki, sest 16:15 teatas ta, et ei saagi tulla. Huvitav, kas naine oli toidu valmistanud kodus ja see tabas teda totaalse üllatusena? Õues sadas hullupööra vihma ja seetõttu ei olnud ka kuhugi kiiret. Kodused helistasid ja sain neile näidata, kuidas ma siin elan ja kellega olen koos.

Tegime veel tööd ja siis tegid Jay ja Jason süüa. Tundubki nii, et Jay on võtnud endale progejate eest hoolitsemise rolli. Lõhna peale tuli kohale ka Rey, kes on tõeline ööloom. Tihti tema päev algab keskpäevaga ja lõppeb varastel hommikutundidel. Sõime riisi, grillkana ja Adobo’t. See viimane on sisuliselt kontidega kana keedetud omas mahlas ja lisatud äädikat, soja ja maitseaineid. Kokkuvõttes nagu kana masala, aga ei ole karrit ja India maitseaineid. Samuti on sinna lisatud kartulit ja sibulat. Maitses väga hästi.

Vihm oli lakanud ja ma sõitsin kesklinna sulgpalli mängima. Mul on seekord kaasas sulgpalli- ja tennisevarustus. Klubiõhtud on kell 15-24:00, mille jooksul saab mängida numbrisüsteemi alusel. Kokku on 3 väljakut ja mängijad roteeruvad. Mulle anti näppu number 7. Vahetasin riided ja ootasin enda järge. Siis jõudis kord minul minna väljakule, kus sattusin teismeliste trennipoiste keskele. Mängida nad oskasid ja pooletunnine mäng oli äge. Pärast mängu tellisin kohvi ja rääkisin juttu ühega parimatest mängijatest, kelle nimi on Jez. Ta töötab Cebus Facebooki backoffices vahetusevanemana. Uurisin, kas ta on kuulnud rämedat sõimu. Ütles, et kõike on ette tulnud ja inimesed on muutunud suisa rassistlikuks, kui on aru saanud, et klienditeenindaja on filipiino. Tobe lugu, persse ei saa saata ja kõik see tuleb lihtsalt protsessimata alla neelata.

Pärast mõningast ootamist mängisin ka teise mängu. Kulu kokku oli 180 PHP ~ 3,5€ ja mõned pesod andsin pallide fondi. Proovin käia siin mängimas igal võimalikul klubiajal. Mis ma muidu ikka õhtuti teen? Karaoket laulda ja diskosaalis tossu vilistada nagu ei viitsi. Ajasin veel juttu ühe sakslase Benjaminiga, kes peab Alonas hotelli nimega Alona Kew. Kell 23:30 tulin spordisaalist välja. Tore sportlik õhtu oli. Võtsin ATM-st 10000PHP ~ 181€, sest peesod oli lõpukorral. Sõitsin läbi märja linna tagasi koju. Joseph ja Rey tegid veel tööd ning olid just otsi kokku tõmbamas. Ajasime juttu start-up üritustest ja ka sellest, et Blendit võiks sponssida mõnda üritust Boholil. Pärast südaööd läksin magama.

Laupäev 07.03.2020

Täna oli karm öö. Ilmselt ei olnud ikkagi hea mõte juua 3 tassi kohvi kell 22:00. Ei saanud kuidagi und ja kuked-koerad tegid õues lõputut mürglit. Mul oli plaan ärgata kell 7 ja minna tennist mängima kell 8:00. Aga ilmselt alles 5:30 sain lõpuks und ja magasin nagu nott kella 10-ni. Tenniseplaanid pidin maha matma. Praadisin muna ja sõin mangot - see on kujunenud minu hommikuseks standardiks.

Sõitsin kesklinna, kus viisin kõigepealt suure iPhone’i parandusse, kus uue ekraani vahetus maksab 2500 PHP ~ 44€. See ekraan on mingi vuhvel ja loodetavasti peab vastu rohkem kui üks aasta. Ühest teisest poest ostsin snorgeldamismaski 1250 PHP ~ 22€. Kell oli juba 11:20 ja ma kiirustasin Panglao saarele. Sõitsin üle silla, mis ühendab Boholi ja Panglao saart. Päike kõrvetas mõnusalt ja ma nautisin sõitu maika väel. Hiljem selgus, et päike suutis mind korralikult kõrvetada.

Veidi ekslesin ja lõpuks leidsin kell 12:00 õige koha üles. Nimelt oli mind kutsutud Erica õe lapse ristimispeole. Ristimistseremoonia oli juba kirikus korraldatud ja nüüd oli söömine. Soovisin õnne lapsevanematele ja vanavanematele. Tegelikult oli juba sõit asfaltteelt majadeni erakordne. Nimelt ei vii Erica vanemate ja tema sugulaste majadeni ühtegi korraliku teed. Selle asemel on murul suured sopased vaod, mida mina rahulikult sõites proovisin vältida ja mitte porisse käpuli kukkuda. Pidu oli just hoo sisse saanud. Parkisin ratta ja panin nurga taga triiksärgi selga. Kokku oli tulnud umbes 50 inimest, peamiselt sugulased, naabrid ja sõbrad. Mina sättisin end paika Erica ja Jay juurde.

Meie lauale kuhjati krevette, lobstereid, rasvast sealiha ja loomuikult riisi. Traditsioon nõuab peaaegu igal sellisel peol terve küpsetatud põrsa serveerimist. Lammutasin krabi ja krevette, kui mulle sai selgeks, et üks ringi sibavatest lastest on Adriana ehk Erica kaheaastane tütar. See polnud meil seni kordagi jutuks tulnud, et Erical on laps. Adrianast tegin mitu pilti, sest ta oli nii äge ja omamoodi uudishimulik. Tuleb välja, et Erica ema hoiab Adrianat ja ei luba Erical võtta lapsehoidjat.

Võimalik, et nüüd, kui Erica ema sai veel ühe lapselapse, siis tal on edaspidi kedagi veel nunnutada ja Erica saab enda lapsele võtta lapsehoidja. Veidi segane lugu igatahes. Sest ma tihti näen Jay’d ja Ericat hilja õhtul kontoris hängimas või lähevad koos kinno. Laps on samal ajal ema juures. Võimalik, et laps tuli talle ootamatuna ja omakorda eksboyfriendiga lahkuminek muutis asjaolusid ning lõppude lõpuks on Erical hetkel aktiivne käimisperiood Jayga.

Tuleb välja, et Erica vanemad elavad võrdlemisi tagasihoidlikult, sest nende väikeses majas elavad hetkel kõik 3 õde ja 1 noorem vend. Nüüd on veel kahel õel omakorda lapsed ja Erica õemees elab ka veel sama katuse all. Neil oli ühekordne kivimaja ja hoovi peal oli veel mittu bambusest ehitatud elumaja, mis kuuluvad sugulastele. Majade vahel on sopp ja muru. Samuti on iga palmi ümber seotud mõni mudas lösutav siga või võitluskukk. Veel on kanad, koerad ja kassid. Lapsed jooksevad ringi ja kõik tundub kenasti töötavat.

Erica rääkis, et tihti sellistel pidudel, kui mehed on veidi joonud Tuba’t ehk kookoseveini, hakatakse korraldama spontaanseid kukevõitlusi ja panustama raha. Mõnikord sekkub politsei, et illegaalset tegevust laiali ajada. Ma luusisin ringi ja tegin pilte. Korraga nägin, kuidas üks laps tuli toast välja, läks maja taha ja pissis. Tuleb välja, et kõikidel nendel majadel ei ole majas kempsu ja tegelikult ei ole ka välikäimlat. Ühesõnaga nägin hoopis teist maailma, mida ma seni pole väga kohanud. Jay on pärit keskklassist ja nemad elavad ilusas eramajas kenas naabruskonnas, mille ümber on erakoolid ja asfaltteed.

Jätsin hüvasti ja sõitsin enda lemmikranda - Momo beachile. Seekord oli rannas võrdlemisi palju inimesi, aga enamus olid Momo küla elanikud. Vahetasin riided ja viisin koti ühte poekesse hoiule. Ostsin veepudeli tänutäheks. Tegelikult pole see mingi pood, vaid terrassilt müüakse sulle õlut, vett ja chipse. Jalutasin mööda heledat liiva, mis suurelt jaolt on korallide peenike pudi, edasi ja hakkasin siis solberdama sügavamale. Ega väga pikalt ei kannata jalutada isegi põlvist saadik vees, sest mereelu hakkab juba jalataldadele valu tegema.

Korallidel tallumine ei ole mõistlik igal juhul, aga see on ka muuhulgas valus. Samuti on päris mitmes kohas merisiilide kolooniad, mille keskele ei tahaks jalutades küll sattuda. Enda suureks ärevuseks avastasin, et täna on erakordselt palju pisikesi meduuse, neid on kohe nii palju, et minu mereskäiku võiks lausa kirjeldada kui snorgeldamist meduusi supis. Sain päris mitmel korral kõrvetada, aga mitte nii valusalt kui suurtelt meduusidelt eelmisel aastal India ookeanis. Ilmselt põletikku ei tule ja käed ja rindkere veidi sügeleb paar päeva.

Aga mere põhi oli täis värvilist kihavat elu. Oranžid ja punased meritähed olid päris madalas vees. Mõne kuivale kantud tegelase aitasin tagasi vette. Korallide vahel oli erineva suurusega värvilisi kalu ja eriti äge oli ujuda pisikeste, suuruselt akvaariumite lemmikuid kupisid meenutavate, kalaparvede keskel. Nad olid kambakesi väga uudishimulikud. Ujusin umbes tund aega ja suundusin siis tagasi randa.

Minu uus snorkeldamismask veidi lekib ja ma pidin päris tihti seda veest tühjaks raputama. Rannas tegi minuga juttu kohalik külamees, kes oli sõpradega rannaäärses varjualuses õlut libistamas, ja üks Panglao naine, kes olid perega tulnud Alona Beachilt. Mulle meeldib selle ranna vibe. Rand ei ole küll hooldatud ja siin ei ole kohvikuid, aga ei ole samas ka prügimägi või superkuurort.

Sõitsin läbi Panglao saare tagasi kontorisse. Charles oli vahepeal käinud ja Jay andis talle hiigelsuure iPad Pro, millega ta saab testida ja arendada ühte iOSi tarkvara muusikutele. Vahetasin riided ja sõitsin linna peaväljakule tenniseplatsile. Parasjagu oli käimas seltskondlik paarismänguturniir. Uurisin, kas ma saaksin ka kaasa lüüa. Öeldi, et veidi peab ootama, aga saab. Sobis hästi. Päike hakkas vaikselt loojuma ja käisin telefoniparanduses. Maksin 2500 PHP ~ 44€. See on ikkagi 2-3 korda odavam kui Eestis ekraani vahetada.

Jalutasin tagasi tenniseväljakule, kus pärast väikest ootamist sain väljakule ja mängisime alguses soojaks. Minu paariline oli 51-aastane Cris, kellega meil õnnestus osavad vastased seljatada 8:5. Crissi täpsed diagonaallöögid ja minu võrgumäng tõi võidu koju. Mul on hea meel, et võtsin ka tennisevarustuse kaasa, sest nüüd saan sportida peaaegu igal päeval. Kuna me võitsime, siis me ei maksnud osavõtutasu, mis muidu oleks olnud 100PHP ~ 2€. Meil oli isegi pallipoisid ja kohtunik istus pukis. Elu on ilus.

Sõitsin tagasi koju, kus olid veel Jay, Rey, Joseph ja Erica, kellega koos sõime ristimispeo jääke. Olin kodune, kirjutasin ja nautisin mõnusat sooja õhtut. Päike oli teinud korralikult juba liiga, maika oli selga päevitunud. Täna oli esimene päikseline päev pärast vihmapäevi. Käisin pesus, rääkisin kodustega ja varsti vajusin magama.

Pühapäev 08.03.2020

Ärkasin kell 8:30 ja varsti kuulsin hääli meie rõdul. Jay’ga koos tulid meie raamatupidaja Geny Lyn ja tema sõbranna. Tegin kohvi uhkest kohalikust kohvist ja valasin soovijatele. Geny Lyniga arvutasime palgamakse ja äriga kaasnevaid makse. Tegime tabelisse diagrammi, et mõista, kui palju ühe ja mitme töötaja palkamisel on maksud ja mis proportsioonis. Seda on vaja, et vaadata, mis hinnastamisega on äri mõeldav. Tegelesime sellega kuni kell 11:00.

Võtsin kotikese musta pesu, viisin selle tuttavate tädide juurde ja sõitsin sadamasse. Parkisin ratta ja ootasin veidi ADMi Antit. Ta tuli Vietnamist läbi Manila Cebu Citysse, kust omakorda sõitis laevaga 2 tundi Tagbilarani sadamasse. Sisuliselt ta reisis kokku 15 tundi. Võtsin ta motika peale ja sõitsime läbi linna kontorisse. Ta pakkis enda asjad lahti ja ma tutvustasin talle kontorit ja meeskonda. Rey, Nino ja Ryan, kes töötavad ADMi projektide kallal, olid kõik kohal ja Anti sai lõpuks päriselt, ilma Skype video vahenduseta, inimesi näha. Midagi asjalikku ei rääkinud, pigem lihtsalt tutvumine.

Geny Lyni juhendamisel valmis meie köögis uhke lõunasöök, kus oli juba tuttav adobo, praetud lechon, mis on praetud kana, ja chopseuy, mis on soojad köögiviljalõigud mingis kastmes. Sõime kõhu kõike head ja paremat täis ning ajasime niisama juttu. Päike lõõskas ja me võtsime plaaniks minna snorgeldama. Esmalt pidime aga sõitma kesklinnast läbi, et osta Antile mask. Ta sai endale igati uhke maski.

Sõitsime otseteed Panglao saarele ja peaaegu selle saare teise otsa. Panglao on võrreldav Muhu saare suurusega ja sedagi on paarkümmend kilomeetrit. Jõudsime Momo randa. Tervitasin neid inimesi, kes juba mind siin tunnevad. Viisin jälle koti poeputkasse hoiule. Seekord ei olnud mul rohkem kui 16 peesot, mistõttu palusin, et see raha läheks pisikeste laste kommirahaks. Ilm oli suurepärane ja kodus määrisime korralikult päikesekreemiga end kokku.

Läksime vette ja küllalt ruttu hakkasime ujuma, kuigi meri oli selle koha peal veidi üle poole meetri sügav. Aga samas oli juba võrdlemisi riskantne edasi jalutada, sest näha oli juba meritähti, teravaid koralle ja merisiile. Vesi oli mõnusalt soe ja varsti nägin esimesi värvilisi kalu. Ja siis tabas meid täielik šokk. Nimelt, kui eile siin Momo rannas ujudes oli minu mureks hulk väikseid meduuse, siis nüüd oli olukord eskaleerunud.

Meie ees oli parvedana imepisikesed beebi-meduusid, mis kõrvetasid hullupööra. Alguses ma arvasin, et ma ujusin väikeste parvekalade keskel ja äkki mõned uljamad puudutasid mind, aga siis selgus, et sajad ja sajad pisikesed millimallikad kõrvetasid mind. Neid ei olnud ka võimalik kuidagi vältida, sest neid peaaegu ei näinud. Aga vaatamata sellele ebameeldivusele oli meie ees uskumatu värviline maailm.

Anti ütles, et nii kirevat veealust maailma ta Vietnamis ei näinud ja ehk vaid Punases meres nägi ta midagi võrreldavat. Ujusime suure sügaviku servale, kus sügavuses oli lihtsalt tumesinine ja lilla vesi. Sellisel merepõhja ülemineku alal on tegelikult kõige mitmekesisemad kooslused. Nägin suurte parvedena kollaseid ja lillalisi kalu tumedal sügaviku taustal. Mõnel korral vilksatas ka mõni suurem, palju suurem, kala sügavikust ja kadus siis sama kiiresti. Ainult suure volaski helkimist oli sisuliselt näha ja parvekalade kiiret rühmpõgenemist.

Pidime mitmeid kordi läbi meduusiparvede ujuma ja lõpuks pärast tund aega solberdamist läksime kaldale. Meduusisupi tagajärjel olid minu kätele, kaelale ja rinnale tekkinud punased täpikogumid, mis sügelesid. Kotihoius palusime perenaiselt äädikat ja ta määris meile seda seljale, mujal saime ise hakkama. Hakkas veidi parem ja ilmselt tursub veidi vähem. Mul oli veel Mirjami saadetud loomakesi, mida ma jagasin selle pere lastele. Veidi hiljem märkasin, et peremees istus maja taga ja silitas kukke. Narsico hoidis hellalt enda käes 10 kuu vanust kukke, kellest treenitakse tšempionit.

Sügasin kuke kukla tagust ja tegin pai. Saan täitsa aru nende suurte meeste sentimentaalsusest, kui nende kukk hukkub areenil. Loomulikult saab alati küsida, et miks nad sellega siis üldse tegelevad. Aga see on juba keerulisem kultuuri ja traditsiooni küsimus, mida eurooplasel ongi raskem mõista. Mõned asjad lihtsalt on nii olenemata meie seisukohast või meie tülgastusest.

Igal juhul oli kukk väga uhke ja peremees tegi temaga maa kratsimise trenni. See käib siis nii, et peremees hoiab kukke sabast kinni ja kukk hakkaks nagu kuskile astuma suure hooga, aga reaalsuses kraabib jalgadega maad koha peal. Tänasin Narsicot ja tema pere ning liikusime tagasi mere äärde, kus lihtsalt istusime ja nautisime varjus sooja ilma. Kohalikud nautisid nädala ainukest puhkepäeva samuti varjualuse all istumisega ja joogi, õlle või tuba - kookoseveini - libistamisega. Väga chill.

Pakkisime end kokku ja sõitsime Momost Panglao linnast läbi Alona Beachile. Täitsa ranna ääres nägime reggae masta moodi meest nimega Joseph, kes madalas rannavees lõbustas enda kahte kollast koera väga erilisel viisil. Nimelt heitis skim’i, väikest surfilauda meenutava õhukese lauakese, liuglema vee peale ja mõlemad koerad hüppasid lauale ja sõitsid pika liu. Uskumatud surfajad. Meie ümber tegid kümned turistid sellest muidugi pilte ja videosid. Kus on turiste, siis seal on miime, artiste ja kloune. Joseph ja koerad olid pigem artistid.

Alona Beach oli rahvast täis nagu alati ja viirusepaanika pole siin küll silmnähtavalt turistide voogu mõjutanud. Me siia linna sööma ei jäänud, vaid sõitsime tagasi Boholi saarele ja jäime sillapealsele turule pidama. Ostsime tuunikala ja eksootilisi puuvilju. Seekord me maitsesime enne ostmist. Pomelo ostmisega läksin ühel päeval alt, oli teine kuiv nagu nuustik. Kogu kraam läks maksma 400 PHP ~ 8€. Ostime ühe kilo mangostane, ühe kilo rambutani ja 4 mangot. Veidi maad edasi minu tuttavas grillikohas tellisime kana külje ja palusime grillida ka tuunikala. Mõlemad maitsesid imehästi. See oli meie väike snäkikene.

Sõitsime koju, kus ma käisin pesus ja samal ajal Anti jäi Jay’ga lobisema. Pärast enda korrastamist läksime uuesti välja. Sõitsime kesklinna ja peatusime keskväljakul tenniseväljaku kõrval. Anti võttis raha ja mina vaatasin tuttavaid nägusid tenniseväljaku ääres. Ilmselt tulen homme mängima.

Samal väljakul istuvad väikeste laudade taga imepikestel plastist taburettidel kohalikud ja söövad midagi. Läksime ligi ja selgus, et nad söövad Filipiinidel laialt levinud snäkki - balut ehk keedetud pardi embriot. Sisuliselt on tegu katoliiklikul maal abordiga, kus eostatud muna keedetakse ära. Anti pelgas esialgu ja lubas homme kindlasti proovida.

Jällegi on tegemist kultuurilise nähtusega, mida on eurooplasel hästi lihtne hukka mõista ja põlata. Tegelikult ei erine see ju väga muu toidu tarbimisega. Võta kasvõi lobsterid - kombitsad on kinni seotud ja heidetud siis keema. Või värske kala otse akvaariumist. Merekarbid Vahemere köögis. Näiteid on palju. Kõik on samamoodi jõhkrad mõrvamised.

Samas need inimesed on seda siin maal söönud aastaid ja peavad sellest väga lugu. Maitse oli samas ikkagi nagu keedetud munakollase söömisel ja mingi suurem valge kõvem osa ei olnud söödav. Embrüo kukkus muna koorimisel lörtsaki asfaldile. Olen söönud ka 21 päevast muna ja siis on näha ka juba formeerunud pardikese pea. See oli juba tõesti võrdlemisi rõlge.

Jalutasime tagasi ja läksime kohe massaažilauale. Mulle tegi Roselyn väga tugevat ja head massaaži. Jätsin talle veidi tippi ka. Sõitsime otseteed tagasi koju. Antile tegime pesa jahedasse koosolekuruumi, kus on konditsioneer, vaip ja voodi. Tegelikult ma ei teagi, miks meil on koosolekute ruumis voodi, aga ilmselt mõnikord keegi meie meeskonnast jääb siia ka ööseks. Anti oli suhteliselt kustunud ja läks kohe magama.

Mina veel kirjutasin ja rääkisin kodustega. Selgus, et naistepäeva lillekuller, kes pidi lilled tooma hommikul, oli minule helistanud ja sõnumineerinud. Saatsin talle Jaanika numbri ja õhtul said minu kodused naised tulbibuketi kätte. Nad olid õnnelikud. Mirjam oli nädalavahetusel vanavanemate juures Jõelähtmes ja täna käisid teatris. Jaanika vaaritas neile kreveti- ja nuudlirooga. Varsti läksid vanavanemad koju ja Mirjam tuiskas naabritüdrukuga mängima. Mulle tehti ülevaade koroonaviiruse levikust ja asjade tõsidusest.

Eks kunagi hiljem lugedes käesolevat päevikud, saab hinnata seda vahejuhtumit paanika külvamise ja väikese huumoriga või hoopis pandeemia ja kümnete miljonite inimeste hukku toonud hävingu algusena. Kindlasti nõks vähem kui 2000 aastat tagasi ei võetud ka Konstantinoopolis aset leidnud katkupuhangut alguses kuigi tõsiselt. Eks aeg annab arutust. Läksin rõdule ja lasin Jaanikal kuulata kukkede kiremist ja koerte klähvimist. Ta naeris selle orkestri kakofoonia peale ja leidis, et tema küll ei saaks sellises kohas magada. Läksin magama kell 1:00.

Esmaspäev 09.03.2020

Ärkasin kell 8:30, käisin pesus ja valmistasin muna ja kohvi. Varsti ilmus välja ka Anti. Taas on erakordselt soe troopiline suvehommik. Vaikse ookeani vesi on sügavsinine, milles on korallised rohelised laigud. Nautisime puuvilju ja võtsime rahulikult. Veidi hiljem tulid Jay ja Geny Lyn, kes siirdusid kontorisse. Tegime veidi tööd.

Kell 11:00 sõitsime mööda mereäärset teed veidi edasi järgmisse linna nimega Baclayon, kus peatusime kukevõitluse areeni ees. Ma olen käinud siin varem seda verist ja testosteroonist pakatavat võistlust vaatamas poolteist aastat tagasi. Hoone ise on väga lihtne puidust ehitis plekk-katusega. Uks oli lahti ja me uudistasime veidi ringi. Mul oli sünge tunne siin seista. Kaklusväljal oli näha kuivanud verd ja kogu areen oli sulgi täis. Antile avaldas koht ka muljet.

*Enamus kukevõitluse pildid on pildistatud samas kohas, aga novembris 2018.

Sõitsime edasi ja varsti keerasime mägiteele ja siirdusime Corellasse Tarsieride varjupaika. Üks pilet maksis 60 PHP ~ nõks üle euro. Meid juhatati varju alla, kus üks tädi hakkas rääkima nagu lindi pealt Tarsieride lugu. Viisakalt palusin tal peatada ja lahendasime jutu pigem küsimused-vastused formaadina.

Tuleb välja, et need väikesed ahvikesed on ööloomad, mida reedavad nende suured silmad, ja nad jahivad kõiksugu tirtse, liblikaid ja muid matakaid. Neil on päris teravad hambad, mida isegi meie giid, kes meid läbi bambusevõsa juhtis, eraldi välja tõi ja ütles, et need ei ole mingid armsad karvased metsloomad, vaid ikka oma territooriumi kaitsvad kiskjad.

Giid näitas meile kokku viite lokaliseeritud isendid, kes tukastasid kuskil bambuse okstevahel ja hoidsin enda varvastega oksast kinni. Neid loomi poleks me ilma giidita ilmselt kordagi märganud. Selgus, et isased on veidi tumedama karvaga ja tihti veidi suuremad kui emased. Pulmad käivad neil nii, et isane vilistab ja emane tuleb lähemale ja laseb väikese sirtsu uriini. Isane hindab uriini aroomi järgi, kas naine sobib või mitte.

Seepeale sobivuse korral toimub kähkukas ja emane kaob kiiresti teise metsa serva. Kuue kuu pärast toob ilmale ühe või kaks karvakera, keda ta hellalt tassib kasukatpidi hambus. Tal pesa ei olegi, pojad istuvad ema kukil. Poole aasta pärast omakorda peavad pojad leidma endale ise oma jahipiirkonna ja kodu. Oli väga hariv lõunapoolik. Ostsin Mirjamile ühe karvase rahakoti. Vaatasime veel veidi keskuses ringi ning sättisime minekule. Siis saabus suure bussiga paarkümmend turisti. Vedas, et jõudsime enne tipptundi ära näha need ägedad loomad.

Sõitsime linna tagasi ja istusime minule ammu tuttavas Tamperi kohvikus, kus sõime kohalikke toite. Ma tellisin sea tosilogi, mis on sisuliselt riis, sealiharibad, veidi salatit ja praetud muna. Jõin head kohvi. Sõitsime tagasi kontorisse, kus vahetasin särki ja sõitsime omakorda kesklinna tagasi juristide juurde. Anti läks minu motikaga väikesele tiirule.

Juristidega arutasime eelseisva tehingu üksikasjad läbi. Väga toredad ja targad naised. Õues päike kõrvetas ja me sõitsime Jay skuutriga tagasi kontorisse. Istusin veidi külmas toas kott-toolil ja kirjutasin. Kordasin arendajatele üle, et siin ruumis on silencio ja keegi ei tee siin Skype kõnesid ja ei lobise omavahel. Samuti tuleks kõik audio märguanded ehk blongid vaigistada. Meil on vestlusteks teised ruumid ja avar rõdu. Seda kõike on vaja selleks, et inimesed saaksid vaikuses ja segamatult süvenemist nõudvat tööd teha. Inimesed ei pea klappe kasutama selleks, et süveneda. Nii saame väärtuslikumat tööaega.

Varsti tuli Anti tagasi ja me mõtisklesime tulevikuplaanide ja koostöö üle. Väga ägedad ja viljakad vestlused. Õues läks pimedaks ja ma sõitsin motikaga Galerija keskusesse sulgpalli mängima. Seekord oli mängijaid vähe ja ma sain väga toredad ning väsitavad kolm paarismängu. Kahe esimese paarilisega olime ka võidukad. Minu partneriteks olid Ryan ja Ace. Ace oli pikka kasvu umbes 30 aasta vanune mees, veidi meenutab meie meeskonna Redenit. Aga ta oli oma kogu kohta uskumatult painduv ja väle. Ryan oli umbes sama vana ladyboy, kelle sõbrannad ja laiem kommuun mängisid ka sulkat. Ta oli ikka päris metsik - enne mängu kammis juuksed ära ja pani huultele puna. Vahva kaader.

Pärast pesu siirdusin juba tuttavasse massaažikohta ja Marge tegi minule süvendatud seljamassaaži. Koju jõudsin tagasi kell 23:30. Anti käis üksi linna peal restoranis, mida ma talle varasemast kogemusest soovitasin, ja jalutas ning tegi tuhandeid samme. Kirjutasin ja tegin tööd ning rääkisin kodustega pärast südaööd. Läksin magama külma tuppa. Kui konditsioneer müriseb, siis väga kukkede kisa ei kuule.

Teisipäev 10.03.2020

Ärkasin kell 7:15 ja sättisin end ruttu minekule. Sõitsin tennist mängima ja varsti sain väljakule. Tore tunnine mäng oli, kuigi me olime selgelt vastastest üle. Enne mängu tellisin väljaku tribüünidel endale pudeli vett ja praetud muna. Enamus hommikusi mängijaid, varajase ärkamisega pensionieelikud, kes alustavad mängimist juba kell 6, sest siis ei ole veel metsikult palav.

Mul olid kaasas ka purk palle, mis jätsin üldisesse kasutusse. Mängimise kulu oli 60 PHP ~ 1€. Lobisesime elust Boholil ja ikka sellest, kust ma pärit olen ja kas mul on Boholana ehk kohalik tüdruksõber. Ütlesin, et mul on pere Euroopas ja võib-olla siis kui ma olen vana ja kole võtan siin endale tüdruksõbra. Tore seltskondlik tennisehommik. Sõitsin kontorisse tagasi. Anti oli tööd tegemas.

Praadisime mune, sõime ära viimased puuviljad ja mina jõin kohvi. Elu on ilus. Rääkisime veel maast ja ilmast ning tegime veidi tööd. Lõuna paiku jättis Anti kõigiga hüvasti ja sõidutasin ta läbi kesklinna sadamasse. Tal hakkab ka juba mingi arusaam tekkima, kus mingi asi siin linnas asub.

Ta ostis pileti ja sõitsime veel korra sadamapiirkonna serva tagasi, kus istusime turistibusside juhtide söögikohas maha. Kõik mehed olid väga elevil ja me tervitasime kõiki. Sõime 100 PHP ~ 2€ eest nuudleid kanalihaga ja eraldi hautatud köögivilju. Tänasime ja lubasime kindlasti naasta. Kätlemine sellise koha müüjaga omandab koroonaviiruse fooni silmas pidades täiesti uue tähenduse ja mõõtme. Sõitsime 200 meetrit edasi sadamasse, jätsime hüvasti ja Anti siirdus sadama terminali.

Sõitsin kontorisse, kus tegin kodustega kõne. Neil oli kiire hommikune sebimisaeg. Mirjam oli ilmselt issi igatsusest ja muust nostalgilisusest kantuna vaadanud eile raamatut, kus ta oli kahe aastane. Ta hakkas nüüd ka oma raamatut kirjutama. Lugesime esimesed laused koos läbi. Eks varsti räägime jälle.

Istusime Jay'ga ja proovisime BIR-ile, kohalikule EMTA-le maksta maksu, aga kokkuvõttes see ei õnnestunud. Pidime sõitma kesklinna, et Landbankis, kust meid minema saadeti, ja hiljem PNB pangas maksta 1650 PHP ~ 29 €. Siis selgus, et meil on vaja anda üle ka välja prinditud vorm, mille Geny Lyn oli meile valmistanud. Minu sarmist ka ei piisanud, et äkki saame tellerile saata vormi e-mailiga ja ta prindib selle ise välja.

Pangatöötajad töötavad ilma e-mailideta ja ilmselt omas intranetis. Nuh, Jay sõitis kontorisse vormi printima. Mina istusin pangas, vaatasin inimesi ja kirjutasin päevikut. Panga uksel kontrolliti fööniga meie otsaesiselt temperatuuri ja sundkorras pesime septikugeeliga käsi. Jay oli varsti tagasi ja me saime makse tehtud. Sõitsime kontori poole ja siirdusime sööma restorani nimega Lantaw.

Tellisime päevakala. Saime valida ahvena ja tundmatu suure moluga kala vahel. Grillile läks Katambak - sea bream - eesti keeles merilatikas. Juurde tellisime imeliselt maitsenud grillitud köögivilju ja suure kannu värsket mahla jää ja marjadega. Jagasin Jay’le vestlustest Antiga tekkinud mõtteid ja kujutasime ette erinevaid stsenaariume ja kitsaskohti. Toit oli suurepärane ja maksis kokku 1000 PHP ~ 18 €. See on kallim koht kui tavaline tänavatoidu paik.

Sõitsime kontorisse, kus mul oli Skype koosolek Tõnisega. Eestis on ennelõuna. Varsti läks pimedaks ja tänavatele hakkas valguma grillimise tossu. Kõikjal grillitakse kana, see on rahvussport. Sisuliselt müüakse igal tänavanurgal punase kastmega määritud kana kõikvõimalikke kehaosi, sealhulgas jalgu, soolikaid ja maksa. Päikeseloojang oli ka suursugune värvide mäng. Olin kodune ja tegin tööd ja kirjutasin.

Jay, Erica ja Joseph tulid ühel hetkel kontorisse tagasi ja tõid Reyle ka süüa. Mul on ikka veel kõht täis restoranis söödud toidust. Homme ilmselt ostan külmkappi taas mune ja puuvilju. Järsku sõnumineeris Mirjam, kas ta võib mulle helistada. Tegime Facetime videokõne. Ta oli pikapäevarühma arvutiklassis ja tahtis lihtsalt issit näha ja kuulda minu häält. Tal oli täna kooliõe vastuvõtt, kus vaadati üle laste rühti ja kontrolliti ilmselt ka muid parameetreid. Mirjam ütles, et kooliõde kuulas teda ja leidis, et tal on hea süda, et ta teeb teistele head.

Rey ja Joseph jäid veel koodi kirjutama. Mina läksin magama kell 23:00.

Kolmapäev 11.03.2020

Ärkasin 8:30 ja taas oli imeline troopiline suvehommik. Päike juba kõrvetas. Tegin kohvi ja vedelesin rõdul diivanil nii, et jalad olid päikese käes. Mulle oli seltsiks David Vseviov, kes rääkis aatompommist ja Beriast. Varsti saabus Jay. Praadisin muna. Tegin suure pesukotiga tiiru pesumajja ja tühjalt tagasi kontorisse. Tegime tööd ja lõunal tuli meie juurde projektijuht Ace, kellega arutasime projektiga seonduvaid küsimusi ja talentide palkamist.

Jay sebis juristidega ja me allkirjastasime veel veidi pabereid. Rääkisin kodustega. Kell 15:00 sõitsin mootorrattaga veidi meie kontorihoone ümbruses ringi ja uudistasin kõikvõimalikke kitseradu, et pääseda mere äärde. Sisuliselt on kõik mereäärne täis mangroovivõsa ja on mudase põhjaga. Lõpuks leidsin tuttava teeotsa Astoria Resorti, kus käisin 2018 aastal. Parkisin motika ja jalutasin mere äärde luksuslikku maailma.

Siin maksavad suured terrassiga toad 200€ ja enam per öö. Istusin vilus baarileti ääres ja tellisin värske ananassimahla. Rand on siin mangroovipuudest puhastatud ja rajatud valge liivaga päevitamisrand. Kedagi hetkel päevitamas ei olnud, aga rannas olid kenad päevitamispingid ja päikesevarjud.

Laste täispuhutavad atraktsioonid olid ka randa sikutatud, sest praegu on mõõn ja vesi on pikalt madal ning kõiksugu veealune elu on paljastunud. Merekarbid, krabid ja muud molluskid on jäänud kuivale. Tuleb välja, et mõõn algab pärastlõunal ja õhtuks taastub veetase uuesti.

Tegin veidi tööd ja poole kõrvaga kuulasin ühte Skype koosolekut, kus ma otseselt ei peagi midagi kaasa rääkima. Sellises kohas pööbel ei puhka. Äkki tulen siia veel ujuma ja nautima rannakohvikut. Sõitsin tagasi kontorisse. Proovisime selgust saada kohaliku firma asutamise kuludes, aga tulutult. Läheme homme juristi juurde ja loome koos selguse.

Kohtusime rolleri- ja motikarendifirma inimestega meie enda majast ja arutasime võimalust, et ma ostan mootorratta ja nemad tegelevad rendiga. Neil polnud väga huvi ja seetõttu mul pole ka mingit põhjust osta endale veel üks mootorratas. Rendin edaspidi ikka Perilt. Päikeseloojangu eel sõitsin kesklinna sulgpalli mängima. Samas sain tellida wokitoidu, et nälga kustutada.

Mängisin mitu üksikmängu ja mitmed paarismängud. Käisin pesus duši all, kus vaevu vett tilkus. Aga endiselt ei vingu. Pagan, käterätik ja šampoon olid ka maha ununenud. Seina peale kinnitatud kuuma õhku puhuva kätekuivatiga sain enam vähem end kuivaks. Maksin 50 PHP ~ 1 € olematu dušši eest ja arveldasin muud kulud. Kogu pull kokku koos pallide, platsi rendi, söögi ja veega kokku 350 PHP ~ 7 €.

Liikusin edasi massaaži, kus mind mudis Roselyn. Võtsin sularahaautomaadist 10000 PHP ~ 180 €. Peatusin Bo kohvikus peaväljaku ääres. Ostsin kohalikku kohvi kodustele ja palusin oad ka ära jahvatada ja ilusti kenasse pakendisse tagasi valada. Uurisin noortelt neidudelt palju nad siin teenindajatena teenivad. Tuleb välja, et 8000 PHP ~ 140 € kuus kätte, kusjuures täiskoht tähendab 48 tundi nädalas. Kohvik on lahti kuni südaööni. Karm maailm. Ostsin veel ühe piruka, mille sees oli tuunikala ja juust.

Tänasin ja sõitsin kodu lähedale, kust haarasin kaasa kaks grillitud kanakintsu, mille eest tasusin 140 PHP ~ nõks üle kahe euro. Võtsin kilekotis kanad näpu otsa ja sõitsin mõned sajad meetrid edasi kontorisse. Jay, Erica, Rey ja Joseph olid käinud vahepeal Hide Out tänavatoidukeskuses söömas mereande ja nüüd olid tagasi. Leppisime kokku, et homme liitun nendega kindlasti.

Kell 23:15 oli plats puhas ja kõik läksid koju. Ma ikka imestan Erica süsteemi. Ta teeb tööd kuni seitsmeni ja siis hängib koos Jay’ga keskööni ning siis läheb Jay poole ööbima. Koju lapse juurde ei jõuagi. Laps on nagu vanaema hoolde ära antud. Väga huvitav lahendus. Hiljem sain selgust sellele teemale. Nimelt tema vanemad elavad hoopis Candijay linnas, mis on peaaegu Andas, Põhja-Boholil, mis on 2 tunni kaugusel. See seletab, miks Erica ei lähe igaks õhtuks lapse juurde. See koht, mida ma nägin ristimispeol on selle pere suvila pigem. Ja tegelikult nad ei ole teab mis vaesed ka, sest ühel päeval ilmus Erica isa suure valge Toyota Fortuner uhiuue maasturiga.

Majandasin veidi arvutiga ja sõin grillkana ära. Õues on mõnus ja ei ole palav, täpselt paras 27’C. Tegin kodustega kõne ja varsti läksin magama.

Teel põikasin läbi pesumajast, kus juba teatakse mind ja ulatati mulle suur pakk puhast pesu, ja turult, kus ostsin mangosid. Mangod maksid 140 PHP ~ 2 € ja pesupesemine 100 PHP ~ 2 €. Kell 11:00 olin kontoris, kus nägin Jay’d ja Rey’d. Hiljem tuli Joseph. Varsti läks Jay linna peale pangast uurima, mis dokumente on vaja, et me saaks avada konto ja teha kõik vajalikud ligipääsud.

Samuti sebib ta meie rõdu klaasist katusele serva äärde laiendust selleks, et vihma korral ei lädistaks rõdupiirde äärset ala märjaks. Tookord ehitajad saagisid klaasist plaadid liiga servast ja me ei osanud halba aimata. Aga kui see väike täiendus on tehtud, siis saame vihma korral olla kuivas ja rõdu pind ei lähe ühtlasi mudaseks.

Sõin praemuna ja mangot ning jõin kohvi. Tegin tööd ja kirjutasin. Sõitsin kesklinna ja tegin kuskil vitriinide vahel kodustega kõne. Liikusin juristi Lalaine kontorisse. Juristi ei tulnudki ja me ajasime juttu Lalaine töökaaslase poiss-sõbra Michaeliga, kes on neli aastat Boholil elanud. Muidu on ta pärit Vancouverist. Eks Lalaine peab nüüd meie juurde kontorisse tulema.

Sõitsime Jay'ga eri suundadesse. Mina sõitsin Tamperi kohvikusse sööma ja tellisin Tacilogi ehk sealihavorstiga muna ja riisi. Sõin kõhu kõvasti täis, riis paisub ilmselt veel mõnda aega ja annab täiskõhutunde, kuigi on ju pigem ballastmaterjal. Maksin 240 PHP ~ 5 € koos klaasi jääteega.

Sõitsin edasi ja vahetult enne kodu jäin seisma Peri maja ees. Hüüdsin talle Hej Där, mis on tegelikult rootsi keeles, ja maja sügavusest tuli trepist üles tee äärde ja päevavalguse kätte lohvakate hipipükste väel motikarendiga tegelev taanlane Per, kes on Boholil elanud juba 8 aastat. Ta kutsus mu tuppa, mis oli tõeline segamini laut - kiivrid olid akende peal, mootorratta võtmed olid ühe laua peal hunnikus ja ta ise tegi tööd mitme arvutiga.

Ta nimelt töötab Google heaks, et parendada taanikeelset häälassistenti. Ta nimelt kirjutab Youtube'i audiolõikude juurde transkripte ja kogu aeg vannub, sest noored taanlased nendes videodes ei häälda korralikult sõnu lõpuni ja kasutavad liiga palju slängi. Nii õpib ju Google mingi värdkeele selgeks. Küsisin Perilt motikale tagumist kohvrit ja proovime selle homme minu rattale külge monteerida. Jätsin temaga hüvasti ja sõitsin 50 meetrit edasi meie kontori ette.

Vaatasin ilusat päikeseloojangut. Tegin tööd kuni kell 18:30 saabus Lalaine, kellega arutasime lahti firma asutamistehingutega seotud kulud. Tegime mõned lihtsustused ja muudatused. Saime enda kätte osakute ülemineku tehingu notari ärakirja. Homme on jäänud veel paar paberit notaris vormistada, mille saab loodetavasti teha lõunaks ära. Lalaine on tore, väga nutikas ja tundub, et ka iseseisev naine. On meeldiv temaga asju ajada. Ta muidugi vabandas päevase jama pärast. Ta vist oligi sellel ajal, kui me teda ootasime, notaris. Tore on näha firmaga seotud asjaajamises progressi.

Täna selgus, et koroonaviiruse kartuses seatakse ajutiselt Boholile sisenemiskeeld 16.-20. märtsiks. See võib muuta minu plaane päris oluliselt, sest võib juhtuda, et ma ei saagi siis uuel nädalal sõita matkama naabruses asuvale Cebu või Leyte saarele. Samuti on õhus oht, et keeldu pikendatakse. Samuti kaalutakse ka Manilasse sisenemise keeldu. Eks näis, kuidas asjaolud kujunevad.

Reyl oli ADMiga stand up koosolek, mida tema viis läbi meie koosolekuruumis, kus on põrandal suur karvane ja pehme vaip, millel koosoleku ajal istuda ja toetada selga vastu seina või lösutada kott-toolis. Varsti läksime kambaga tänavatoitu sööma Hideouti, kus laval oli coveri bänd, kes muuhulgas kutsus publiku seast ühe julgema naisterahva lavale laulma paari laulu.

Ostsime peamiselt mereande. Selles kohas ma olen varem paar korda käinud. Meenutab osaliselt Balti Jaama Turu toidutänavat, kus sa saad umbes 15 erinevast toidukohast toitu osta ja süüa ühisel alal. Ehk siis inimesed saavad istuda koos ühes lauas ja süüa totaalselt erinevat toitu erinevatest toidukohtadest.

Meie laua juurde ilmus üks koer, kes sõi kahvli otsast pekikuubikuid ja näpu vahelt krevetipäid. Krabi jääke ta põlgas ja jättis need põrandale, kust hiljem üks kollane kass need ragistades ikkagi ära lahendas. Jay võttis endale isegi kangemaid jooke. Mina piirdusin jääteega.

Tiksusime selles paigas kuni 22:30ni ja siis sõitsime laiali. Rey tuli veel öisesse vahetusse, sest talle meeldib just öösel pikemalt töötada ja lõunani magada. Erica ja Jay sõitsid koju. Mina kirjutasin ja rääkisin reeglipäraselt kodustega. Seekord oli Mirjam vanaisaga kodus ja vanaema ja Jaanika olid läinud ujuma. Kesköösel läksin magama.

Reede 13.03.2020

Ärkasin taaskord kell 6:20 ja sõitsin Capitoli tenniseklubisse, kus pärast pisut eelmise mängu lõpu ootamist mängisin ühe paarismängu. Tuli sõbralik 7-7 viik ja 45 minutit higistamist. Pärast mängu jõin meestega kohvi ja tiksusin niisama. Sõitsin kella 9-ks tagasi kontorisse. Otsustasime sõita Jay'ga Astoria resorti kohvitama ja võib-olla ka merre ujuma.

Sõitsime resorti parklasse ja siirdusime rannabaari, kus tellisime hoopis vaagnatäie puuvilju. Vaatasime ja imestasime enda ümber toimuvat. Hotellis olid vist ainult paar tuba hõivatud. Üks pere tegeles aktiivselt enda eksponeerimisega. Nimelt fotograaf tegi kolmeliikmelisest perest pilte, kuidas nad basseinis ujuvad, ranna madalas vees kajakiga sõidavad ja merevett duši all maha pesevad. Kokkuvõttes ei teagi, kas see oli materjal perealbumisse või ikkagi Instagrami. Äkki on nad miskid suunamudijad? Me ei hakanud merre ujuma minema, sest see oleks olnud kuidagi imelik ja sõitsime tagasi, umbes 200 meetrit, kontorisse.

Tegime tööd. Per võttis vahepeal minu ratta ja tema mehaanik monteeris sellele külge tagumise matkakasti. Koroonaviiruse mõju muudkui eskaleerub ja paanika kasvab. Bohol on muutumas ilmselt kinniseks kindluseks ja inimesi ei lasta siia reisida. Kas ma saan üldse Cebus lennukile, kas Singapuri ja Frankfurti lennujaamad võtavad mu vastu? Pean päevikut huvitaval ajal ja ilmselt tagantjärgi saab analüüsida suuremat pilti.

Aga praegu on kohalikud juba otsustanud, et see hooaeg, mis kestab maini, on mokas ja seda enam ei päästa. Varsti sain Singapore Airllines’ilt kirja, et minu lend on tühistatud ja nad tegelevad minu reisi manageerimisega. Singapuri lennujaama kaudu ma ilmselt koju ei saagi enam. Elan päev korraga ja ei pabista, sest mis sellest veel kasu oleks.

Eile kuulsin Perilt, et Mindanao ja sellest omakorda lõuna poole jäävatel väikesaartel on aastaid toimetanud islami fundamentalistid ja Abu Sayyaf-nimeline rühmitus, kes sai viimati ka ISISelt õnnistuse. Tegelikult oli isegi aastal 2017 Põhja-Boholil haarang, kus 6-7 terroristi plaanisid paatidega sõita turiste tapma Alona Beachile, aga kohalikud, nähes ühte tuttavat inimest ja tema automaatidega kamraade, kutsusid kohe välja politsei ja eriüksuslased.

Pooled rühmituse liikmed ja juht said tulevahetuses surma. Boholi inimesed ei taha mingil juhul, et midagi juhtuks turistidega ja seetõttu sellistel tüüpidel ei ole asu. Nende plaan läks luhta. Aga nad on aastakümnete jooksul pomme pannud Manilas ja Cebus ning tapnud politseiülemaid, kuid nende mõju on siiski aastatega pigem vähenenud.

Millegipärast usun, et päris lugu on ikkagi teine ja isegi Mindanao lõunaosas sõites oleks mul suur oht, et mind võetakse pantvangi ja nõutakse lunaraha. Crazy mother f*ckers ja jällegi kuidagi üllatab, kuidas need inimesed suudavad tegelikult vooruslikku käitumist rõhutades tappa, vägistada, vangistada, röövida ja tegeleda smuugeldamisega. Suure eesmärgi, milleks on ilmselt sõltumatu islamiriigi ja konservatiivsema Sunni islami reeglistiku kehtestamine regioonis, saavutamiseks sobivad nö uskmatute röövimised, tapmised ja kohalike hirmuga valitsemine. Loe lisaks siit.

Jay valmistas lõunaks Tinolat, mis on sisuliselt keedetud kana supp, millele on lisatud rohelist juurikat, küüslauku, sibulat ja rohelisi lehti. Rey ja Joseph puhastasid neid lehti enne toidu valmistamist. Selle supi valasin enda riisile, millele siis veel, ikka riisile.

Mul on tekkinud teatud õhtune rutiin. Mind teenindas jälle Marge. Selgub, et viiruseteema hakkab mind isiklikumalt mõjutama. Salong pannakse esmaspäevast alatest kinni ja uuesti avamise aeg ei ole teada. Päris maailma lõpp see ilmselt ei ole, sest juba räägiti võimalusest, et sama hinna eest tehakse edasi kodukülastusi. Muidu on selline teenus kaks korda kallim. Eks tihti on see sissetulek pere ainuke või vähemalt ainus, millele kogu toidu ostmine ja rendi maksmine on üles ehitatud.

Mehed tihti joovad, laaberdavad ja jändavad kukkedega. Maailm püsib koos tihti ainult tänu naistele. Sõitsin poest läbi, kust ostsin piima, munanuudleid ja ananassilimpsi nimega Cali. Täna on suurepärane suur kuu, mis ei ole täiskuu, vaid ülemisest servast ära näritud. Tegin hästi küüslaugu- ja sibularohke nuudli ja muna toidu. Kirjutasin ja tegin veidi tööd. Helistasin korra veel ka koju. Enne südaööd magama, sest homme peab väga vara ärkama.

Laupäev 14.03.2020

Ärkasin kell 4:20 ja pakkisin vajaminevad asjad ning sõitsin sadama juurde kaile, kus varem olen käinud Antiga promeneerimas. Nüüd oli kai inimestest tühi ja pime. Teel ostsin topsikuga kohvi ja saiakese. Suutsin sõita kohvitops asetatuna lenksu peale voolikute vahele. Rey ja Joseph olid juba kohal. Varsti tuli ka Jay. Kell 5:30 oligi kamp koos.

7 Jay kaaslast aerutamise meeskonnast ja Blenditist 4 inimest. Ainult mõned meie omadest ütlesid, et nad ei saa tulla, enamus panid lihtsalt tuima. See on aspekt, millega mul on raskusi nii aksepteerimisel kui ka harjumisel. Kas ma peaksingi harjuma? Diablo küll, võiks ju olla lihtsalt aus ja öelda, et ma ei viitsi ärgata nii vara või mulle üldse ei meeldi end füüsiliselt pingutada. Aga lihtsalt mitte midagi öeldes loodetakse mitte pahandada kutsujat.

Tegime ringis soojendusharjutused Jay juhendamisel ja kell 5:40 asusime paati. Pimedus taandus ja päike hakkas andma vaikselt juba valgust. Aerutasime rütmis väidetavalt cruise mode’is ehk trennimeeste arvates rahulikult ja aeglaselt. Jay on mind kaasanud ka varem väga varasele hommikusele trennile ja siis tõesti oli tempo meeletu ja kogu trenn vägagi kurnav. Paat libises mööda vett risti üle väina Panglao saare äärde, kus suundusime jõge pidi sisemaale.

Mõlemad kaldad on kõrged ja kallastes on mitmeid koopaid. Kaldapervel on pukkide otsas palju paate. Järsku hüppasid parves pisikesed kalad mööda vett ja üks pisikene hõbedane tegelane pudenes paati. Aitasin hädalise merre tagasi. Hiljem sööme just selliseid kalu. Tegelikult ei olegi see magevee jõgi, vaid merevesi, mis on leidnud endale tee. Vist kutsutakse selliseid nähtusi maailmas erinevalt, aga backwaters, laht või fjord - kuidas kellelegi, aga soolane vesi. Pärast kurnavat ja pidevat aerutamist tegime pausi keset jõge madalamas kohas.

Paat jäi isegi liivaseljandikule kinni. Ujusime ja mõnulesime. Siin käivad kohalikud varahommikuti, kui ei ole veel liiga palav, ujumas. Võtsime suuna tagasi merele ja sõitsime risti üle laevatee ja mööda suurtest sadamas kai ääres seisvatest kaubalaevadest. Möödasõitev kiirlaev OceanJet tekitas korraliku ristlaine. Sõitsime Tagbilaranist põhja poole ja randusime kohalike ujumiskohta Caingget.

Kell oli 7:00 ja inimesed ujusid, sest hiljem on lihtsalt liiga palav. Vedisime paadi kaldale ja istusime lihtsasse toidukohta, kus tellisime riisi, mis oli pakitud kookoselehtedest tehtud pakikestesse, grillitud papagoikala ehk Momol ja teadusliku nimega Scaridae, kalmaar nii marineeritult kui grillitult ja siis seda sama kala, mida nägime lendamas, värskelt äädika ja sibulaga.

Selliselt tehtud kala on filipinode seas väga populaarne Kinilaw. Kõik oli väga maitsev. Kogu lugu kokku maksis 1500 PHP ~ 27 €. See oli minu kulu. Selline paik on minu jaoks just see õige, autentne kohalikele mõeldud toidukoht. Kohalike jaoks ei ole need kalad ja kalmaar kõige tavalisemad toidud, sest need on tavalisest toitudest kallimad. Aga nad on lapsest saadik neid ikkagi vahetevahel saanud maitsta. Äge koht, tulen siia kindlasti mootorrattaga tagasi.

Aerutasime tagasi sadamasse ja tegime viimase ülikiire spurdi. Viimane pingutus ajas pulsi 160-ni ja väsitas omajagu. Tulime paadist kaldale ja pakkisime asjad ära. Tegime veel venitusharjutusi. Tänasin meie mootoriks olnud 7-t tõelist aerutajat. Sõitsime kõik eri teid kodudesse.

Sõitsin läbi turult ja ostsin puuvilju. Seekord ostsin tavalise mango juurde ka ananassi ja papaiat. Tegelikult on meil hoovis ka mitu papaiapuud, aga need rohelised pallid tunduvad olema veel toored. Lisaks ostsin kilekotiga enda peesojääkide eest 7 muna. Sõitsin koju ja jõin kohvi. Päevitasin või õigemini lesisin rõdul ning tegin ehk isegi väikese uinaku.

Uurisin MyTipist, kust ma lennupiletid ostsin, ja sain aru, et minu seisud võivad olla lootusetud. Nimelt lennujaamade sulgemisest tekitatud kaosest tulenevalt on MyTripis küsimustega tegelemise pikkus koguni 8 nädalat. Vaatan teemat uuesti esmaspäeval, äkki hakkab otsast ikkagi kuidagi lahenema. Ilmselt 26. märtsil ma Boholilt ei lahku siiski ja pean endale kuidagi läbi reisibüroo orgunnima Filipiini viisa seniks, kuni see hullus on üle läinud. Ebamõistlik oleks hakata üksikute piletitega lendama Euroopa poole, sest see tähendab lihtsalt lennujaamades elamist ja ootamist. Mul pole siin paradiisis ju midagi viga.

Jay tuli ka ja hakkas toimetada jahedas toas. Tegin vahepeal tiiru linna peal. Viisin musta pesu tuttava tädi juurde ja tankisin motika paagi mulguni täis. 7 liitrit läks sisse, 8 liitrit ongi vist paagi maht. Bensiini hind ongi sisuliselt 1 € liiter. Bo kohvikust ostsin paki kohvi, mille palusin jälle ubadest pudiks jahvatada. Kontoris sai kohvi otsa. Rääkisin ühe šveitslasega, kes on Tais ja Boholil elanud viimased 20 aastat.

Rääkisime muuhulgas viiruseteemast. Tema on juba ammu loobunud käe surumisest ja rakendab tai aupaklikku käte kokku panemist rinna lähedal, ei mingit põse musitamist ega kätlemist. Sõitsin tagasi kontorisse. Rääkisime Jay’ga eelseisva nädala plaanidest. Tukastasin veidi. Õues täiega lõõskab ja kohati on keeruline mõtteid koondada. Aga konditsioneeritud toas saab pea uuesti kiiresti klaariks.

Maiustasin puuvilju. Tegin raamatupidamist ja valmistusin Geny Lyn’i Skype kõneks. Rääkisin temaga tund aega ja siis saabusid kontorisse uuesti Jay ja Joseph. Mina aga suundusin tennist mängima. Täna olid mängimas enne minu mängu Boholi esinumbrid ja tõesti nad mängisid hästi, aga ilmselt midagi annaks ka nende vastu korraldada. Ootasin mängu ja lobisesin Agnesega, keda tean juba päris esimestest kordadest 2018 aastal. Ta on Boholi giid ja seetõttu teab palju huvitavaid kohti. Minu kaaslaseks oli noor kutt ja meil õnnestus vastased seljatada 8:6.

Pärast mängu sõitsin massaažikohta ja palusin alustuseks duši alla. Marge oli niikuinii väljas õhtusöögil. Kell 19:00 heitsin lauale. Ilmselt see oligi minu viimane massaaž, sest esmaspäevast pannaks selle salongi uksed kinni teadmata ajaks. Sõitsin koju, kusjuures teel ostsin tuttavast kohast grillkana ja nurgapoest limpsi. Sõin kodus ära selle maitsva kana ja papaiat ning mangot. Kõik olid suurepäraselt maitsvad. Kirjutasin ja varsti magama.

Pühapäev 15.03.2020

Põõnutasin täna pikalt kuni kella 8:30-ni ja tegin hommikusi stamp-tegevusi ehk kohvi ja praemuna. Sõin ära ka suussulava papaia. Kohe, kui jätan mingid puuviljakoored taldrikuga lauale ööseks, siis hommikuks käib magusal pinnal vilgas tegevus ja sajad imepisikesed sipelgad tõstavad enda kommuuni SKP-d sellega, et tassivad ämbritega magusat manti enda koopasse.

Teine äge üllatus aga oli minu kohvitassis. Nimelt üks pisikene geko oli pugenud tassi põhja, et seal oodata või maiustada sinna sisse lendavaid kärbseid. Ilmselt keegi oli joonud kakaod ja jätnud tassi pesemata. Aga gekole see meeldis. Lasin pooleldi läbipaistva looma jooksu ja pesin tassi ära. Mulle meeldivad need loomad, sest nad söövad kärbseid ja nad teevad ägedat kutsehäält, mis on õhtupimeduses üpris valjud. Aga erinevalt kukkede kiremisest on see hääl minu jaoks sümpaatne.

Kuulasin Keskpäevatundi ja sain ülevaate Eestis toimuvast. Saaremaa pandeemia on hetkel siis võimalik, aga eks näis, mis sellest asjast üldse saab. Mulle meenub üks päevik, mida ma lugesin aastaid tagasi. Alfred Kalmi eluloo raames oli publitseeritud selle inimese päevik sõja-aastatest. Seda päevikut lugedes ja teades kronoloogilises järjekorras sündmusi sellest perioodist, on väga huvitav näha inimese hoiakuid proovides elada päev korraga, kirjeldades ümbertoimuvat ja samas ikkagi lootes, et elu läheb uuesti normaalseks. Minu päevik on ka paratamatult kantud sellest viiruseteemast ja sellest tingitud tagajärgedest. Loodetavasti on see huvitav lugemine kunagi tulevikus. Võib-olla kujuneb sellest isegi eraldi žanr - katastroofipäevikud.

Tegin väikese tiiru motikaga ja tõin puhtad pesud tagasi daamide juurest, kes on minu pesu pesnud ja jalatseid hooldanud juba varsti 2 aastat. Teel tagasi kohtasin taanlast Per’i, kellega veidi lobisesime. Tuleb välja, et Taani kutsub enda inimesi tagasi koju, kuigi just Euroopas on viiruse levikut kõige raskem tõkestada. Tiksusin kodus ja päevitasin rõdul.

Nautisin täiesti küpset ananassi, mille sarnast ilmselt ei saa Eestis kunagi osta. Eestisse tuuakse kõik troopilised viljad enamasti toorelt korjatud ja tohutu vahemaa tagant ning maitsevad seetõttu tihtilugu nagu kuivanud käsnad. See ananass pritsis mahla kõikjale. Tegin lõpuni kohalike palgamaksude arvutuse, mida me Geny Lyn’iga oleme viimasel ajal pusinud. Nüüd on pilt ees, kuidas hinnastada enda töötajate toodangut. Enne oli vaid ähmane arusaam maksude suurusest ja seostest kasumile.

Tegelikult mulle meeldib teinekord pusida ja arvutada. Samuti meeldib mulle raamatupidamine ja eriti on olnud mulle väljakutseks Filipiini mitmeastmeline tulumaksuga maksustamine. Geny Lyn’i abiga oleme saanud ulmelised tabelid minu excelisse universaalseteks valemiteks. Palju on IF-käske, aga see töötab. Ilmselt selline matemaatikalembus on minu vastukaalupomm muidu väga ekstravertsele loomule.

Kuulsin hommikul jumalateenistusi, mis päris tihti kostuvad kaugele. Eile õhtul sõitsin mööda kirikust sadama piirkonnas, mis oli kenasti tuledesäras ja mõned inimesed istusid kirikus. Aga helivõimendus oli väga vali ja terav. Ilmselt keegi arvas, et on hea mõte heeblid kõik lõppu lükata ja inimesi nii transsi ajada. See oli hirmus. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei ole kurdistunud ja kuidas nad nii vaguralt seal istuvad.

Kell 15:00 sõitsin üle silla Panglao saarele ja tegelikult päris lähedale Dauise linna, mille ühes servas oli John Pauli äia maja. Mind kutsuti külla Jay venna koju. John Paul on kolmest vennast kõige noorem, aga juba abielus, aastase lapse isa ja hallide juustega. Kõik on ilmselt kuidagi omavahel seoses. Tal oli veel hetkel ka päris korralik viiruslik silmapõletik. Kõik hoidsin veidi distantsi temaga.

Noor pere plaanib naise vanemate maja taha ehitada oma kodu. Sellised majad maksavad 600 000 - 1 000 000 PHP ~ 10 000 - 17 000 €. Kohalike jaoks on see meeletu raha ja nad on näinud, et Panglaol on hinnad tasapisi kerkinud. Välismaalased ei saa kinnisvara osta, vajadusel peab trikitama. Istusime maja taga puidust varikatuse all pinkidel laua ümber ja meie kohal oli tegelikult üks magamistuba. Sinna saamiseks tuleb pugeda august sisse.

Elumaja ise oli kenade bambusmattidega, millel olid bambusekoortest ilusad mustrid, väljastpoolt kaetud. Siseseinad olid valged siledad krohvitud seinad. Kokku oli suur tuba ja 2 magamistuba. Lisaks oli väliköök ja väljaspool maja, aga ikkagi varikatuse all, duššid ja käimla. Teretasin John Pauli ämmaga ja John Pauli ema ja isaga.

Tegelikult olid nemad kaasa võtnud piknikuvarustuse, et mere ääres süüa. Aga me tegime juba algust siin varikatuse all. Kõigepealt pakuti minule Binignit, mis on putru meenutav kookospiima baasil lusikaga söödab möks, milles on bataat, banaan ja ilmselt kookose värsked valged helbed. Väga maitsev.

Teine delikatess oli Swaki ehk teatud liiki merisiil (Echinus esculentus), mis taldrikul esmalt jättis mulje kui okse. Kui aga sain aru, et tegemist on oma loomult merekarbiga, kellel juhulikult on ümber okkad, siis hakkasin tundma juba mere ja täpsemalt mereadru ja tegelikult ka tigude lõhna. Maitses ka nagu oleksin söönud tigusid või austreid. Hiljem sõi John Paul merest toodud isendeid lihtsalt merisiili pooleks lõigates ja alla kugistades.

Tegelikult tunduvad need merisiilid armsad elukad. Hoidsin neid pikalt käes ja vaatlesin neid. Erinevalt mustadest ja pikkade teravate piikidega merisiilidest, kelle peale astumist tasub alati vältida, on harilik merisiil pehmete ogadega. Need ogad on lühemad ja ei ole nii teravad ning need liigutavad. Ma hoidsin kahte merisiili peo peal ja nad hakkasid üksteist nende ogadega kompama, otsekui kümnete kätega. Pärast seda, kui John Paul oli merisiili sisu ära söönud, liikusid pooliku merisiili okkad ikka. See meenutas poolikut kastanikoort, millelt on pruun kastanipall ära võetud, ja ainult roheline okastega poolik kest on järgi.

Varsti jalutasime läbi küla mere äärde. Mõned julgemad lapsed ütlesid tere, aga üldiselt lihtsalt jõllitati mind kui äraeksinud metslooma linnas. Astusime treppidest alla mäslevatesse lainetesse. Liivaranda on pikkuses umbes 50 meetrit, siis hakkab juba roheline taimestik. Snorgeldasime veidi edasi-tagasi. Meres suplemisest tundsid rõõmu kõik. Kõik kolm Jay venda, vanemad, Erica, mõlema venna naised ja väike Nikko.

Vesi oli mõnusalt soe ja päike ei olnud enam nii teravalt kuum. Treppidel istudes sõime papaialõike. Tegelikult ma polnudki seni näinud Jay vanemaid. Ma olen küll käinud Jay kodus, aga neid ei olnud siis kodus. Liikusime vaikselt tagasi maja juurde, kuhu jäi valvesse John Pauli ämm, kes liipas jalga.

Uurisin, mis temaga juhtus. Selgus läbi häda ehk läbi mitme tõlgi, et ta olevad väänanud jalga. Tema lahendus osaliselt siniseks läinud jala ravimiseks oli asetada jalale nööridega kinnitades mingid piklikud puulehed ja palvetada. Ehk siis ristiusk ja maausk segamini. Pakkusin, et ta võiks ikka arsti juurest sellega läbi minna. Tiksusime veidi veel varikatuse all. Erica oli laenanud enda isa tohutut suurt ja uut Toyota maasturit. Erica vanemad elavad Boholi saare teises otsas ja just seal on ka tema tütar.

Tänasin kõiki ja sõitsin koju vast ainult 7-8 minutit. Jay vanemate maja on umbes 10 minuti kaugusel risti põhjapoole aga ikka Panglalo saarel ja ikka Dauise linnas, aga põhjapoolses servas. Kodus tegin kodustele kõne ja nautisin päikeseloojangut. Varsti liikusin tennist mängima, aga seekord toimus hoopis üksikmänguturniir ja ma ei saanudki mängida.

Tase oli kohati minu jaoks tehtav, aga võidule konkureerivad mängijad olid samas ikka minust selgelt parema tehnikaga. Vaatasin veidi mängu ja sõitsin tagasi kodu poole. Peatusin restoranis Lantaw, kus tellisin grillitud tuunikala ja köögiviljad. Minu gurmeeõhtusöök oli imehea ja maksis 575 PHP ~ 10€. Sõitsin koju ja kirjutasin. Enne keskööd läksin magama.

Esmaspäev 16.03.2020

Ärkasin vara, mis on tegelikult olnud minu tavapärane äratus teisipäeva hommikuti Tallinnas ehk siis kell 6:20. Seekord ei läinud sulgpalli mängima, vaid tennist. Sõitsin kesklinna Capitoli tenniseklubisse, kus käimas oli parasjagu mäng. Pidin veidi ootama. Klubi president Jonas tähistas meiega enda 53ndat sünnipäeva. Ta pakkus kleepuvat riisi, viinereid, klaasnuudlirooga, omletti ja hiljem torti. Jõin kakaod, mis oli tehtud Filipiinidel valmistatud suurest pruunist tabletist, mis on pressitud kakaovõi, suhkur ja kakaomass. Varsti sain mängima ja olin taas napilt võidukas 8:6. Tänasin kõiki ja sõitsin tagasi koju ning kell oli alles 8:00.

Käisin pesus ja jõin kohvi. Varsti saabus Jay ja tegime kriisikoosoleku. Nimelt üks iOS’i arendaja hüppas alt ära ja me peame vahetama arendajat. Nõme lugu, aga proovime kuidagi selliseid asju vältida ja ennetada. Jay läks kesklinna linnapea ja pangakontoritesse asju ajama. Rey saabus ja asus progema.

Varsti tuli Jay tagasi ja selgus, et pangakonto avamine ei ole üldsegi nii lihtne kui võiks ehk arvata. Hetkel on 2 takistust. Esiteks pole meie firmal ikka veel “linnapea luba” ehk pole registreeringut meie kontori aadressile, sest meie majal on hiljuti tehtud turvaväljapääs, aga see ei ole kinnitatud. Teine takistus on see, et minul pole välismaalase registreerimistunnistust. Selle taotlemine pidavat olema kuu aja küsimus. Helistasime jurist Lalainele ja uurisime alternatiive. Ma uurisin, et äkki saame opereerida ilma kohaliku pangata, aga BIR-le ehk kohalikule EMTA-le ei saa maksta välismaa pankadest. Proovime mõlemat küsimust lahendada.

Tegelikult on ju variant, et kui ma saan välismaalase elamisloa, siis mul ei ole vaja pikemal olemisel enam viisat. Praegu on 30 päeva viisavabalt viibimist. Arutasime veel palkamise temaatikat. Varsti sõitsime kolmekesi lähedale sööma. Distants oli vast 200 meetrit, aga ikka minnakse motikatega. Tagasihoidlikkus varjualuses pakuti soodsa hinnaga kõiksugu maitsvat lõunasööki. Võtsin hautatud köögivilju, hakkliha-juurika vormi, veel mingeid köögivilju ja riisi. Perenaine, kes seda sööklat koos ameeriklasest abikaasaga peab, teab Jay’d ja Rey’d juba pikemat aega. Saime kõhud täis ja sõitsime tagasi.

Tegime veel mitmed tunnid tööd. Rääkisin Reyga tema palkamisest ja uurisin tema tööandja kohta. Tuleb välja, et antud tööandja on paras suslik. Tema ülemus ei ole teinud kirjalikku lepingut ja ei maksa tervisekindlustuse makseid, kusjuures alati on erinevaid põhjendused. Tahan näidata, et Blendit on normaalne ettevõtte, euroopalike tõekspidamistega. Päikeseloojangu paiku sõitsin linna. Tegin pilti jeepney'dest, kus linnast maale sõitval pikaks venitatud jeebil või samamoodi ebaproportsionaalselt pikal mikrobussil hoidsid mõned reisijad suisa tagumistest reelingutest kinni ja olid tegelikult täies ulatuses väljaspool sõidukit. Samuti tegin pilti tricyclest. Esimene on siis ühistransport nagu marsa ja teine on nagu takso.

Sõitsin sulgpalli mängima. Viimase mängu tegin suisa kolme ladyboyga. Nad on tugeva kehaehitusega ja ülekaalulised. Kohati tundub, et nad keeravad naiselikkust liiga põhja, ei tundu ehe. Aga nalja sai vähemalt palju. Üldse tundub, et mitmed LGBT kogukonna liikmed on leidnud tee sulgpalli juurde. Pärast trenni sõitsin otsima mõnda avatud massaažikohta.

Ühe leidsin aga seekord oli massöör kuidagi uimane, aeglane ja tundus nagu oleks massaažitehnikat vaadanud vaid Youtube'st. Pigem pettumus arvestades asjaolu, et tean, milline on hea massaaž. Sõitsin veidi õhtuses linnas ringi ja märkasin haigla hoovis telkidega välihaiglat ning arste sebimas. Tundus, et valmistutakse viirusepuhanguks ja tehakse trenni.

Keskväljaku pargis tegid maanaised massaaži. Peatusin ja lasin endale jalamassaaži teha. 100 PHP ~ 2 € eest võib ju ikka proovida. Tegelikult oli täiesti ok, aga samas ka mitte midagi erilist. Ja kas linnatänaval saakski olla midagi erilist, sest ümbrus ilmselt ei luba tundega teha head massaaži.

Sealsamas kõrval tegin pilti baluti ehk muna söömisest. Eks kohalikud teavad, millist reaktsiooni turistides tekitab pardi embrüö söömine. Sööjatel oli ka nalja nabani. Sõitsin koju ja varsti läksin magama.

Teisipäev 17.03.2020

Ärkasin taaskord vara, see on kell 6:30, ja sõitsin varahommikusele tennisemängule. Seekord pidin veidi ootama enda korda. Tellisin endale otsekohe kohvi ehk siis mingi Nescafe koopia ja omleti. Hinnaks kujunes 24 PHP ~ pool eurot. Minuga tuli pikemalt vestlema üks inglane Jezz, kes alles saabus 5 päeva tagasi Boholile. Paarismängus tuli tunnistada nappi kaotust segapaarile numbritega 6:8.

Sõitsin tagasi koju ja tegin kiire pesu. Tegin kohvi ja praadisin ära eilse lõuna jäägid ning viimased munad. Varsti saabus Jay ja pidasime kiire plaani. Paaris projektis on mured, mida peab kiiresti lahendama ja selleks kutsusime lõunale Ace’i ja John Pauli. Varsti läks Jay linna. Tegin raamatupidamist ja maksin arveid. Siis hakkas sadama vihma ja päris ägedalt. Vähemalt nädal aega pole tilkagi tulnud ja ilmselt see vihmasahmakas oli loodusele kosutuseks.

Sõitsin pärast vihma pesumajja ja andsin pessu suure koguse riideid, paari tosse ja voodipesu. Kontoris sõime lõunat koos meeskonnnaga, kes parasjagu kohal oli. Jay oli valmistanud õlis pallikesi, mis koosnesid hakklihast, porgandist ja sibulast, ja loomulikud kuhja riisi. Pallikesed maitsesid mulle väga hästi. Ace’iga rääkisime tema projektist ja kuidas seda saaks paremini läbi viia. John Pauliga arutasime koodi struktureerimise teemadel. Filipiinodel on keeruline võtta vastu konstruktiivset kriitikat, võtavad seda väga hinge ja kui otsese solvanguna. Blenditi töötajad hakkavad tasapisi kokkupuutel põhjamaalastega juba rohkem mõitsma tagasiside olemust ja eesmärki.

Jätsin hüvasti ja sõitsin enda mitmepäevasele matkale. Võtsin suuna mööda rannikut kirde suunas. Sõitsin mööda imelist ookeani kaldal kulgevat ilusat asfaltussi. Kohati tibutas vihma, aga suurt vihmasadu õnnestus minul vältida. Sisuliselt kimasin kahe tunniga läbi lõputute väikelinnade kuurortlinna Andasse.

Linna sissepääsul peeti mind kinni ja mõõdeti otsaesist - 36.3’C, minu otsaesise temperatuur sobis suurepäraselt linna sisenemiseks. Eks kui oleks olnud kerge palavik, siis oleksin ilmselt istunud sunniviisiliselt kiirabiautosse. Kiirabiauto ja automaadiga sõdur olid kontrollpunktis olemas selleks. Anda on oluliselt teise vibega linnake kui seda on Alona Beach. Anda on rahulik ja möllu nõudlevale hingele kindlasti pigem igav ja vaikne paik. Samas on see linnake sobilik just rahu armastavale puhkajale. Ilmselt sobilik võrdlus oleks Pärnu vs Haapsalu. Sõitsin otseteed Coco Loco kohvikusse, kus ma käisin 2018 aasta novembris koos Blenditi kambaga. Kohviku perenaine Rizza isegi mäletas mind ja minu kaaslasi. Isegi mäletas seda, et meil oli kaasas veel üks Jaapani kutt. Andsin edasi perekond Hinnosaarte tervitused. Saatsin Rizzast tehtud pildi ka Tõnisele.

Sõin kohalikku Tocino toitu, mis on hunnik riisi, sealiha tükid ja praetud munad. Samuti palusin endale teha mango ja banaani smuuti. Toit ja jook maitsesid imehästi. Kokku maksin 390 PHP ~ 8 €. Tegin Tõnisega kõne ja arutasime mitmeid teemasid. Samal ajal jalutasin Anda rannas ja rannaäärsetel teedel ja tänavatel. Päike loojus mäe taha. Panin jalga ujumispüksid ja jalutasin kohvikust, millest tegin enda staabi, otse merre. Viskasin selili vette liivale ja nautisin suurte lainete sooja paitust, mis kohati oli rohkem kui paitus.

Naaberkohvikus Hangover on pererahval suured dogid ja kümned suuremad ja väiksemad papagoid. Tegin koertele pai. Igavesed suured ja rõõmsad ilase suuga lontrused. Rääkisin Jaanika ja Mirjamiga ning sain ülevaate kodukoolist. Samuti selgus, et Mirjam otsib õues endale ise huvitavaid mänge. Nimelt mõõtis ta sammudega maja ümber kõndides maja ümbermõõdu - 102 sammu.

Tellisin kohvikus kohvi ja tegin veidi tööd. Kohvikus andsin Mirjami ühe hobuse samuti 8-aastasele tüdrukule nimega Hannah. Ütlesin talle, et tal on lahe nimi, sest seda saab lugeda mõlemat pidi ja ikka on sama nimi. Kell 19:45 hakkas ranna poolt kostuma lällarist mingit teksti, mis tähendab, et alates kella 8-st kästakse inimestel koju minna ja sulgeda kõik toidukohad ja baarid. See on siis järjekordne meede, et kuidagi preventatiivselt vältida viiruse teemat. Siis tuli huilates politseibuss ka meie kohviku kõrvale ja kordas teemat. Sain aru, et sellise käsu andis president Duterte ja seda tegudemeest juba kardetakse. Kribinal-krabinal suleti kohviku aknad ja välimööbel tassiti sisse.

Mina korjasin enda staabi kokku ja sõitsin randa, mis oligi ainult 100 meetrid edasi. Parkisin motika ära ja jalutasin täiesti veepiiri juurde ning tõmbasin enda võrkkiige, mis on tegelikult kilekiik koos sääsevõrguga, liival seisva nelja bambusest jala peale toetuva varikatuse alla nende samade postide vahele. Pugesin peitu suure tuule eest ja kirjutasin. Rand on vaid osaliselt valgustatud ja ma olen just paigas, kus on veidi hämaram. Ma ei taha, et sireenidega politseinik tuleks minu kõrvale teatama, et ma ei tohi siin magada.

Meri mühiseb rahustavalt ja taevas säravad tähed. Merel paistavad vilkuvad tulukesed, mis on mööduvate laevade tuled. Värske õhk ja tuules laperdavad rannalipud peaksid mulle une peale ajama. Samas jõin ju alles kohvi arvates, et magama siirdun alles südaööl. Kuurort ongi hetkega välja surnud. Tuul on päris vali ja teeb mu olemise päris jahedaks. Tõin motika kastist jope ja panin selga. Meri on hakanud taanduma ja mõõn on paljastanud ranna. Pugesin tagasi enda kookonisse ja proovin uuesti und leida.

Kolmapäev 18.03.2020

Ärkasin Anda rannas kell 6:00. Päike annab juba veidi sooja. Mõõn hakkab taanduma ja merepiir hakkab jälle minu poole lähenema, aga väga tasapisi. Juba on käinud 2 inimest mulle selgitamas, et ma ei tohi siin olla. Selgitan neile vastu, et see on avalik rand. Sellist juttu, et miski pole lubatud, olen harjunud kuulma muuhulgas Indias. Tihti teevad pisiametnikud lihtsalt enda tööd ilma, et täpselt teavad reegleid. Nad lihtsalt teevad oma tööd. Aga ma ei lasknud ennast väga palju häirida, sest muidu ei saaks üldse elada. Äkki elu, kui selline, pole ka lubatud?

Väljusin enda pesast ja jalutasin pikal Anda rannaribal. Rannal oli näha ainult kohalikke kalamehi, kes olid minemas paatidega merele, rannaliiva sonkivaid mehi, kes otsisid ilmselt mõõnast lõksu jäänud molluskeid ja matakaid, ja mõnda üksikut tervisesportlast. Aga loomulikult oli palju kõikvõimalikes värvikombinatsioonides koeri. Üks koer oli mulle kaaslaseks rannaribal jalutamisel ja teine valvas minu pesa. Pesin motika juures hambad ja pakkisin enda elamise motika kasti.

Poetasin talle pihku 20 peesot ~ pool eurot - ja katkestasin ta jutu sissepääsutasust. Tegelikult on nii, et need on isehakanud müügimehed, kes on siia rajanud sellise süsteemi. Aga kuna ta hoiab siin puhtust ja isegi võrguga puhastab veepinda lehtedest, siis oli väike annetus igati põhjendatud. Jalutasin veidi edasi ja nägin siinkandi peamist koobast nimega Cabagnow. See oli palju suurem, sügavam ja kõrgete servadega. Huvitav oli see, et koobastik ulatub sügavale ja samas on puud kasvamas umbes poole meetri paksuse kooriku peal, mille all laiutab läbipaistva veega koobas. Ilmselgelt on need koopad tekkinud vulkaanide tagajärjel. Cabagnow koopas oli kunagi redel, mida pidi ronides sai ka käia selles veesilmas ujumas. Enam mitte. Hüpata sisse muidugi saab, aga välja enam mitte. Tegelikult on ime, et vees ei ulbi lehma või koera korjused, sest miski ei takista neil lõksu kukkumist. Väga võimas loodusime.

Jalutasin rattani ja sõitsin Anda turule, kus ostsin banaane ja mandariine. Sõitsin Coco Loco kohvikusse, kus kirjutasin ja laadisin akusid. Tellisin hommikusöögi ja kohvi. Kell 9:30 olin söönud ja enda asjad ära majandanud. Sõitsin Candijay linnast läbi ja tahtsin minna ujuma Can-umantad joa juurde, aga juba suure tee ääres oli silt, et turistiatraktsioon on suletud. Uurisin inimestelt üle, et kas ainult piletiputka on kinni ja tegelikult pääseb ikka ligi. Aga nemad kinnitasid, et valitsus on sulgenud kõik turistidele mõeldud atraktsioonid. Tegelikult usun, et oleksin saanud täiesti üksi mõnuleda kuumavee koses, aga kuna sinna viib umbes 40 minutiline keeruline mägitee, siis see ei olnud seda riski väärt. Äkki ei pääsegi ligi. Sõitsin otseteed läbi ilusa põllumajandusmaa, mida merepoolses servas ääristavad võrdlemisi suured mäed.

Lapinigi sadamas läks mul aga see-eest pool tundi. Nimelt oli seal järjekordne viiruse tõkestamise kontrollpunkt. Täitsin veel pabereid, mõõdeti otsaesise temperatuuri ja tehti palju telefonikõnesid ilmselt peaarstile. Lõpuks tegeles minuga 7 inimest, kes olid mobiliseeritud teistelt meditsiinitöödelt. Kriitilise tähtsusega oli see, et ma jäin kindlaks enda narratiivile, et ma ei ole turist, vaid elan Boholil ja ma taotlen elamisluba. Samuti toimus pidev peiteaja arvutamine, minu puhul oli see ju napikas. Kokkuvõttes sain ikkagi saarele, ilmselt tänu osavõtlikkusele, arusaavale ja lugupidava suhtumisele nende töösse. Tegelikult oli see napikas.

Sõitsin risti läbi saare Aguiningi linnakesse, millest omakorda sõitsin kalmistu tagant mööda kitserada, mangroovisalu ja järve kallast tuttava maja juurde. Väikesed koerad kukkusid mind nähes klähvima, sest ilmselt sõitsin nende territooriumile ootamatult ja tabasin nad põõnutamishetkelt. Peremees tundis mu ära. Vahetasime mõned jutud ja ma selgitasin talle, et seekord ei maga ma bungalos, vaid võrkkiiges. Ta ainult hoiatas sääskede eest. Näitasin talle sääsevõrku. Jalutasin mere äärde.

Vesi on praegu võrdlemisi madal ja lained on suured. Ujusin ja proovisin maskiga ujuda, aga vaade on sisuliselt olematu ja pigem oli tegemist, et jalgu ei lööks vastu kive ja koralle. Täna oli vahelduv pilvisus ja seetõttu ei ole kogu aeg meeletult kuum. Jalutasin mööda randa nii kaugele kui kannatas. Lõpuks turnisin lamedamate vulkaaniliste kivide peale ja pikutasin. Kohati piserdas suurem laine mind. Randa on uhutud meeletu kogus valget korallimassi. Mõned on täiesti keraamiku meistritööd. Samas nagu liiva ei olegi ja liiva asemel on koralli valged kepikesed. Kaugemal paistavad Leyte mäed, mis jäävad käesoleva reisi raames avastamata. Ehk järgmisel korral saab taas vabamalt reisida.

Kell on 17:30 ja päike hakkab vaikselt loojuma ning vaid puude vahelt on veel päikesekiiri näha. Merelained rulluvad mühinal randa, mis ei ole liivarand,vaid korallipudirand. Lesin võrkkiiges ja naudin hetke. Peremees sõitis lähimasse asulasse. Vaatasin üle tema valdused. Hetkel tundub, et tema peamine tegevus, nagu paljudel Filipiini meestel, on võitluskukkede kasvatamine. Tal on neid lausa 30 ja kõik karjuvad. Lisaks nägin mitu tosinat tibu ja umbes 10 kana.

Peremehe abikaasa elab nende majas Mindanao saarel. Vahepeal jõlkusid siin kaks poissi ja kaks naist vedasid pea peal haokoormat. Koerad on minu kohalolekuga juba leppinud, aga kassid veel põlgavad mind igaks juhuks. Täitsa tore on olla offline ja täielikul internetidieedil. Teel saarele kuulasin ära kõik episoodid, mis olid telefoni talletunud. Nende hulgas Eesti elu sõlmküsimusi lahkav Rahva Oma Kaitse.

Pimeduse saabudes tuul leebus ja meri muutus taltsamaks, ainult kalda ääres prantsatasid lained sahinal kaldale. Kuulda on nüüd uusi hääli. Gekod, ritsikad, mõned linnud ja ilmselt ka konnad on nüüd laulu üles võtnud. Vahetevahel kukub minu läheduses mütsatusega maha mõni suurem pähkel või käbi. Ega ma ei oskagi hinnata siinsete suurte puude otsast alla sadavaid pallikesi. Kookospalmi ma muidugi tunnen, aga siin on veel kummalise kujuga käbisid ja nelinurkseid suuri raskeid pähkleid, millega küll ei tahaks vastu pead saada.

Peremees Emmie jõudis tagasi. Ta pani ette sõita saare keskusesse burgerit sööma. Mõte oli hea. Ta juhatas minule teed. Sõit oli vast 15 minuti pikkune. Linn oli pisike, aga nagu iga teine küla Filipiinidel hakkab ka see elama vahetult enne päikeseloojangut, siis, kui päike enam ei kõrveta. Tee ääres olid kanagrillijad ja burgerikohad. Grillijate juures selgus, et neil on järgi ainult kohalike lemmikud - jalad, pead ja soolikad. Emmie lemmik burksikoht oli suletud ja sõitsime teise koha ette. Siin turiste ei käi kunagi. Hinnad on kohalikele taskukohased.

Kuna ei Emmie ega ka burgeritegija tegelikult päris hästi inglise keelest aru ei saa, siis tuleb rääkida ainult olevikus, hästi lihtsate sõnadega ja vältida risusõnu nagu "May I, should we" jne. Saime väikese segaduse tõttu 4 burgerit, aga kuna ainult mina tundusin olema hämmelduses, siis teesklesin, et mõtlesingi nii. Jõime limpsi. Emmie naine elab endiselt Mindanao saarel. Poeg on tal politseinik Ubay linnas, mis on siin lähedal. Tütar elab USAs ja üks poeg on vist ema juures. Burgeritegija jutust sain aru, et tal on 2 last, elu on pigem raske, mees on töötu.

Võtsin arve endale maksmiseks 158 PHP ~ 3 €. Jätsin jotsi ka, aga lisades, et see on lastele, kes tulevaksid burksi ostma, aga kellel ei jagu raha. Varsti saabus burgereid ostma mees, kellel oli rinna peal kiri Pulis. Uurisin, mis politsei ta täpsemalt on. Ta on meie mõistes saare konstaabel. Ta ütles, et saarel sisuliselt kurikaelu ei ole, sest kogukond tahab rahus elada ja preventatiivselt lahendab osasid tülisid ise. On vaid mõned lollid, kellega peab vahel tegelema. Mulle meeldivad alati sellised vestlused. Kuigi sadamas just toonitati, et ma kohalikele pisikuid ei viiks ja just selliseid kontakte ei omaks.

Sõitsime tagasi mööda pimedaid kitsaid teid Aguiningi, kust omakorda kalmistu tagant suundusime juba tuttavale kitsale teele. Jõudsime tagasi mahajäetud resorti . Ütlesin head ööd ja suundusin randa.

Merelt puhub õrna mõnusat sooja briisi. Heitsin oma kõikuvasse asemesse juba kell 20:00, sest kõht oli täis ja jutud räägitud. Hoopis teised hääled kui eile Anda rannas. Lisaks ritsikatele kuulen lainete laksumist ja palju erinevaid metsahääli. Otse minu kohal läbi puuokste paistab tähistaevas. Järsku nägin sabaga tähte, aga see oli hoopis eredalt helendav lendav mardikas. Väga põnev öö seisab ees.

Neljapäev 19.03.2020

Ärkasin kell 5:40 mobiili äratuse ärgitusel ja kergitasin silma ning vaatasin horisonti. Hakkab päikesetõus, aga taevas on osaliselt pilvine. Tukastasin veidi edasi ja jälgisin päikesetõusu aeglast arengut. Kell 7 oli juba ka nii soe, et enam ei kannatud võrkkiiges lesida, ja päikesekiired tungisid otse silma. Öö oli tegelikult võrdlemisi raske. Ikkagi oli veidi külm ja peremehe kuked alustasid uut kiremisvõistlust umbes kell 4.

Mõõn on viinud merepiiri omakorda paar meetrit tagasi. Läksin otseteed snorgeldama ja sisuliselt kohe pidin hakkama ujuma poole meetri sügavuses vees, sest elu kihas juba selles sügavuses. Ujusin hoolikalt manööverdades suuremate korallitornide ja kivide ning jälle meduuside vahel. Ma pole seni näinud sedavõrd palju eri liiki kalu ühel pisikesel alal koos.

Kaameraga salvestamine oli mul korra mõttes, aga kuna põhjasetted teevad vaate ikkagi osaliselt sogaseks, siis loobusin mõttest ja talletasin selle merepõhja ilu iseendale. Taaskord olid parvedena koos sajad imepisikesed meduusilapsed, kes vastu ihu puudutades tõid esile väikese plaksulaadse hääle. Ujusin ligi 30 minutit ja siis lihtsalt päevitasin. Loomulikult tegin mõlemat tegevust alasti, sest siin rannas ei ole teisi hingelisi. Süüa mul midagi enam ei ole, aga eks kui ma lõpuks liikuma hakkan, siis tee pealt ostan. Andast ostetud banaanid ja mandariinid sõin juba eile ära.

Nautisin hommikut ja kirjutasin. Tavaliselt sellel ajal inimesed kraabiksid Instagrammi, aga siin pole netti. Aga eks see ka kunagi siia jõuab.

Siin puude varjus on hommikul jällegi vahetusse tulnud uued lauljad. Mõnede lindude laul meenutab kodust peoleod, kes on väga eksootilise välimusega ja tema kõlav, otsekui kajamasinat kasutav, hääl ei kuulugi Eesti metsade soundscape'i, ja rohevinti. Aga ma väga harva näen neid linde, ainult kuulen. Ühte lindu siiski nägin ka, sest see on nii suur ja veidi kohmaka lennuga - faasan.

Liikusin Emmie maja juurde ja ta kutsus mu kohvi jooma. Ta rääkis enda erakliku elu uskumatuid lugusid. Õigupoolest on ta erak ainult siis, kui pidada silmas inimesi. Tema ümber on loomad ja linnud. Ma uurisin, kas mõni metsloom käib teinekord tema kanu kimbutamas. Munavargil käib teinekord suur sisalik Halo. Aga kuke on alla neelanud võrkpüüton (Malayopython reticulatus). Ta olevat selle kuke püütonit kaikaga pekstes ja kurgust kukke välja sikutades isegi tagasi saanud, aga kukk oli juba surnud. Tal on olnud püütoniga vähemalt neli vastasseisu, kus püüton on leidnud otsa ühel või teisel viisil. Ta olla hiljem viinud suure ussi külla, kus osatakse sellest maitsvat süüa valmistada. Need maod on olnud jämedad, aga mitte üle kahe meetri pikad.

Siis võttis ta välja toika otsas sinise pehme padjakese, mida nähes kõik kuked hakkasid kirema. Kui selle nässaka nende juurde paned, tormavad kuked nokaga ja küüntega kohe sellele kallale. See on siis treeningvahend. Kuked olid kõik kohe väga äksi täis. Proovisin ka mõned korrad seda sinist patja kuke juures udida ja kohe tormas kukk sellele kallale. Nad on ikka päris hirmuäratavate küüniste ja nokaga linnud.

Üks paljudest koertest tõi mulle hambus ühe kuivanud puulehe. Sikutasin õrnalt seda temalt ja lasin tal võita. On alles maailm. Peremees sõitis korraks linna ja mina pikutasin niisama. Kell on alles 10:00.

Ja ei saanudki pikalt pikutada, kui hoovi sõitis mitu motikat. 2 laigulist meest kandsid roosasid maske. Ilmselt ei ole nad terroristid, vaid pigem saadavad arste. Mind tuldi üle kraadima ja küsitlema. Mu otsaesine oli nüüd 36,8'C. Arst tänas mind, et ma suhtun kontrolli sedavõrd rahulikult ja ei hädaldada. Ta ütles, et lennujaamas on hordide kaupa turiste, kes ei ole üldse nii rahulikud kui mina. Omakorda tänasin neid.

Läksin tagasi randa. Kõik teised sõitsid mööda kitsast rada tagasi tsivilisatsiooni. Mina käisin veel korra snorgeldamas ja seekord võtsin kaamera ka kaasa. Vaatasin vette minekuks sellise koha, kus ujusid kaks poid, mille külge teinekord seotakse paat. Seega selles lõigus peaks oleme lihtsam mõõna ajal vette minna ilma, et kraabiks põlvede ja kõhuga koralle. Sest hetkel on korallid koguni poole meetri sügavuses vees. Imetlesin pool tundi seda akvaariumi sisu ja ujusin tagasi randa. Pakkisin vaikselt asju motikale, sest varsti hakkan sõitma edasi. Keskpäeval hakkasin sõitma. Head aega Emmiele ei saanudki öelda, sest ta oli ikka veel linnas.

Sõitsin Aguiningi linna sadamasse, kus jagasin veel Mirjami plastist loomakesi kohalikele lastele. Kohalike kalameestega proovisin rääkida, aga see oli täiesti lootusetu. Aga vaatamata keelebarjäärile oli lõbus kontakt. Sõitsin mööda kruusateid saare põhjatippu Tugase külla, kus paistis teisel pool vett juba Leyte saar.

Sõitsin risti läbi Lapinigi ehk ka kohalike jaoks Pitago saare otse sadamasse. Ostsin 105 PHP ~ 2 € eest pileti ja vett ning teravat kohalikku snäkki. Ajasin veidi arstidega juttu. Sõitsin praamile ja kell 14:00 asusime teele. 10 minuti praamisõitu ja olimegi juba vastaskaldal, Boholi saarel tagasi. Sõitsin otseteed Ubayst läbi ja peatusin korra Valencias, kus ostsin vett ja banaanisnäkki. Sisuliselt torgati banaan karamellistatud kuuma õli nõusse ja pulga otsas magus küpse banaan oligi valmis. See on laste lemmik. Ühe pulga otsas banaani hind on 6 PHP ~ mitte midagi eurodes.

Sõitsin nüüd risti läbi kogu Boholi saare. Carmeni kandis nägin kuppelmaastiku, mis on rohumaad, mis ainult juuni alguseks kõrbevad päikese käes pruuniks ja seetõttu muutuvad šokolaadimägedeks. Sõitsingi teisele poole mere äärde ja otsejoones massaaži, sest 2 tundi järjest motikasõitu tapab tagumikku. Mu kiirus oli samas maksimaalselt 80 km/h, sest väga kiiremini ei saagi minu 150 cm3 mootoriga pilliga kimada. Ja loomulikult plätude ja lühikeste pükstega ei taha väga kiiremini sõita.

Teed olid iseäranis heas seisukorras ja ägedad mägedes looklevad ussid. Kõrgeim lõik oli veidi üle 200 meetri üle merepinna, seega mitte väga suured mäed. Massaažilauale jõudsin kell 17:00. Jällegi otsisin uue koha, sest minu eelmised kohad on sulgenud uksed. Tegelikult ma arvan, et paljuski ettevõtjad kasutavad ära eriolukorda ja sulgevad teenused ning saadavad personali palgata puhkusele, sest lihtsalt turiste on jäänud väheseks. Pärast mudimist oli veidi inimlikum tunne ja sõitsin koju.

Jay oli rõdul ja tegi tööd. Ta tegi mulle kiire briifi asjade seisust. Ma käisin kiiresti pesus ja tegin kodustele kõne. Mirjam igatseb mind juba väga ja näeb mind unes. Jay tegi ettepaneku minna tema vanemate juurde õhtusöögile. Ootasime ära Erica ja haarasime turult kaasa ühekilose roogitud pikkupidi pooliku tuunikala, mis maksis 240 PHP ~ 4 €.

Jay elab keskklassi ilusate majade rajoonis, kus siiski ei ole asfaltteed, vaid on kruusatee. Jay keskmine vend Jason elab ka vanemate juures. Ajasime juttu kuniks meid kutsuti lauda. Söök oli lihtne. Meile pakuti grillitud tuunikala, juurikamöginat, kus tundsin ära muuhulgas kõrvitsa, ja riisi. Seekord oli riis segatud maisiga, pidavat olema veidi tervislikum ja odavam kui lihtsalt riis.

Jay vanemad ei oska väga inglise keelt, aga me kuidagi proovisime hakkama saada. Jasoni pruut, kes elab ka sama katuse all, oli lauas vait ja käitus nagu teismeline, et teie jutt on igav ja ilmselt ootas, et saaks tagasi Tik-Toki vaatama. Tänasin kõiki ja jõudsin tagasi koju kell 21:30. Nüüd on ju liikumiskeeld alates kella 21:00-st, aga mind õnneks ei peatanud keegi. Läksin otsejoones magama.

Reede 20.03.2020

Ärkasin kell 8 ja panin endal igasugu elektroonikat laadima, sest viimasel reisil olid kõik juba punases. Käisin pesus ja jõin kohvi. Taas üks kena kuum hommik paradiisis. Ei tea, kui pikaks ma õigupoolest siia jään? Selge on see, et märtsis ma siit ei lahku nagu alguses oli plaanis. Sümpaatne on see, et Singapore Airlines saadab mulle jätkuvalt kirju, et minu lennud on tühistatud ja suunab mind pöörduma enda turismibüroo poole. Aga mul on ju MyTrip, kellega ei saa kuidagi ühendust. Telefonid liinid on suletud ja e-mailide ei vastata.

Isegi Välisministeerium saatis mulle SMS’i, et võin kaaluda, kui jääb sakslastest vaba ruumi, lennata Manilast Saksamaale. Lahe küll, kuidas see peaks siis käima. Esiteks ei saa ma siit Manilasse, sest siit ei saa endiselt välja. Teiseks, Manilas ilmselt passiksin elavas järjekorras kurjaks aetud inimestega. Ja siis mis ma seal Saksamaal veel teen? Ei, seda ma küll ei soovi. Ootan ära kuniks saan lennupiletid Tallinnani. Ilmselt pean enda siinviibimist kuidagi pikendama. Proovin turismibüroo kaudu viisat taodelda.

Tegin Jay’le ka kohvi. Sõitsime jurist Lalaine kontorisse kesklinna, et arutada mitmeid teemasid. Tuleb välja, et meie firma müügileping on keskregistri (SEC) poolt tagasi lükatud ja peamiselt on üks tõrge. Nad tahavad, et oleks ikkagi 5 osanikku nagu tavalise firma asutamisel. Aga sellepärast me kogu selle teekonna ette võtsime, et me saaks vähemate osanikega hakkama ja vähendaks bürokraatiat. Palusin Lalaine teemat selgitada ja vajadusel apelleerida.

Teine teema oli minule elamisloa taotlemine. Paneme selle protsessi ka käima.See lihtsustab tulemisi ja minemisi. Sõitsime eri teid tagasi kontorisse. Mina korjasin enda puhta pesu ja tossud pesumajast. Sõitsin tuttavale silla alguses olevale turule, kust ostsin puuvilju, Ramenit ehk nuudleid köögiviljadega ja poest veel piima, mune ja limpsi. Kokku läks mu shopping 500 PHP ~ 10 €. Nüüd on mul hommikud varustatud. Sõitsin veidi maad, kilekotid lenksu küljes rippumas, kontori ette. Praadisin nuudlirooga, kuhu lisasin muna. Hiljem tegin tööd ja kirjutasin ning korrastasin fotomajandust.

Lõunal sõime kolmekesi koos Jay ja Reyga Tocino rooga ehk sealiharibasid, mis olid eelnevalt marineeritud punaseks, riisi ja praetud munaga. Varsti oli mul kõne kodustega ja kaks järjestikust kõne kliendiga. Olin mõnusas külmas konverentsiruumis kott-toolil vaiba peal. Nüüd on popp kasutada videokoosolekuteks Zoomi. Tegin veel veidi tööd ja siis läksin viieks tennist mängima.

Meie kontorimaja vastas, teisel pool teed, on üks maja, kus kostub tihti laste hääli ja on näha lapsi mängimas. Mul oli veel viimased Mirjami loomakesed laiali jagada. Nende laste vanaema ärgitas neid tulema minu juurde. Loodetavasti on neist hobustest, lõvist, lambast ja pingviinist ühiseid mänge. Jõudsin tenniseväljakule ja kedagi ei olnud veel. Äkki liiga vara? Sõitsin 100 meetrit edasi Bo's kohvikusse, kus tellisin ubadest kohvi jahvatamist, ühe kohvi ja crossainti. Hind kokku 400 PHP ~ 8 €. Kohvikus oli piisavalt elu. Varsti selgus, et mõlemad minu sportmängude kohad on suletud. Mida perset, nüüd läheb asi juba isiklikuks.

Sõitsin seepeale Põhja-Tagbilarani Caingget'isse, kus me varem oleme käinud ühel varahommikul. Kalatoidu putkad olid juba suletud ja nodi ära koristanud. Aga ujumiskohas hullasid lapsed, kes päevase kuumaga siia ei tule. Samuti osad mehed püüdsid kala lihtsalt rullis tamiili vette visates. Noored hängisid niisama ja libistasid rummi ja kolat ning näpuga samal ajal telefoni. Siin on samuti piisavalt elu. Kohalikud leiavad ikka viisi, kuidas keskvalitsuse kiuste omada kontakte. Taustal oli päike kukkumas Cebu saare sinavate mägede taha. Taevas oli täies Cebu saare laiuses oranž. Imetlesin vaadet ja jälgisin lihtsalt scenet.

Sõitsin uuesti läbi kesklinna grillkanatädi juurde, kelle nimi on Rothsan. Ta kurtis, et ostjaid on vähe ja müügiaega on piiratud 20:00-ni. Tankisin 200 PHP ~ 4 € eest 4 liitrit. Nüüd peaks jälle küllalt saama sõita. Sõitsin tagasi koju. Kontoris olid Jay ja Rey ning varsti saabus Erica. Sõime õhtusööki. Mina nokkisin veidi sealiha ja veel kana. Kell 20:30 sõitsid kõik kodudesse laiali, sest linnas on kella 20:00-st liikumispiirang. Mina kirjutasin ja tegin veel veidi tööd. Jõin Cali ananassilimpsi ja nautisin jahedamat õhtut ning merebriisi. Tegelikult täiesti pöörane. Midagi teha ei ole. Läheks õhtul välja sööma, sulgpalli või tennist mängima, piljardit mängima või hullusehoos karaoket laulma. Midagi ei saa teha. On alles lugu. Kell 22:00 läksin magama.

Laupäev 21.03.2020

Ärkasin kell 9:00. Oleks hea meelega mänginud hommikul tennist, aga ei tea, kas platsil kedagi on seekord. Tegin kohvi ja sõin ananassi, paar banaani ja ühe mango. Nii kaua kui turg on veel avatud, on elu tegelikult päris hea. Eile sain teada, et Filipiinidel pikendati Lock Down’i ehk saartevahelist liikumispiirangut kuni 12nda aprillini. Viie päeva pärast peaksin hakkama sõitma Euroopa poole, aga kõik mu kolm lendu on tühistatud. Veidi tuleb minu sisse ärevus, kas ma üldse enne maikuud Eestisse tagasi saan.

Aga esmalt proovin endale sebida viisa, et legaliseerida enda viibimist siin riigis. Proovime Jay juba tuttavat reisibürood, mille kaudu ehk saab mõistlikumalt seda protseduuri läbi viia, sest suuremad ametkonnad on Cebu Citys, kuhu mina ei pääse hetkel. Aga vaatamata kõigele proovin säilitada rahu, sest rapsimisega, närveldamisega ja eriti vingumisega ei muutu absoluutselt midagi paremaks. Pigem vastupidi, ma mürgitan enda ümber olevaid inimesi enda sapiga. Seega pikendan No Complaints 21 ehk Ei Vingu 21 päeva lubadust.

Hiljuti sain teada, et üks Saksa motomatkajate paar, kellega me läbisime juunis 2018 koos Spiti oru Himaalajas, on teel Euroopasse jäänud kinni Iraani. Nad ise nimetasid naljatades, et nad on Coronalandis. Minu India sõber Danish on aga paari nädalaga kaotanud kõik turistid ja tema hostel on tühi ajal, mil tavaliselt on veel hooaeg. Eks näis, kaua see jant kestab, sest maailma majandusele jätab see jälje kindlasti.

Terve Euroopa lennukid sundis maa peale jääma viimati hääldamatu nimega (Eyjafjallajökull) vulkaan Islandil 10 aastat tagasi. Siis oli ka suurem mäsu ja inimesed rentisid auto, et sõita Portugalist Eestisse. Minul sellist võimalust ei ole nii kauget distantsi isegi mõelda. Olgu, mõelda võib ja see oleks üks äge reis, aga ilmselt iga riigipiiri peal oleksin silmitsi ohuga, et edasi enam ei saa. Seega mitte väga valiidne mõte.

Mul on tekkinud uus mäng. Nimelt kohe, kui üle tee naabrilapsed, kellele ma jagasin Mirjami loomakesi, mind näevad rõdul, siis hüüavad Hello ja lehvitavad. Mina lehvitan tagasi ja nemad lehvitavad veel rohkem. Siis hakkas kallama vihma ja seda nii korralikult, et kõik ujus. Õhk oli vihmast lausa hall. Kell 14:00 saabus kontorisse Credivuse meeskond, kellega lahendasime projekti kitsaskohti ja panime paika plaani 10-ks päevaks, mis on projekti tähtaeg. Terve koosoleku aja sadas vihma ja varsti hakkas igaüks oma ülesannetega tegelema, sest kuhugi ei saanud minna. Kõik olid kaherattaliste sõiduvahenditega. Kell 16:30 läksid kõik ära ja ainult Jay jäi veel Ericat kontorisse ootama.

Mina sõitsin suurde kaubanduskeskusesse. Samal ajal silmanurgast jälgisin suuri ja tumedaid vihmapilvi. Sain ainult mõned tilgad. Kaubanduskeskuses, mille nimi on Island City Mall, oli laupäeva kohta väga hõredalt inimesi ja siin torkasid rohkem silma välismaalased. Mõned olid selgelt kohalike naistega siin elamas ja teised olid turistid. Ka see keskus suletakse kell 19:00. Ostsin Mirjamile ja Jaanikale nänni, mida saata postiga Eestisse. Eeldus on muidugi see, et pakk jõuab enne mind Eestisse. Suundusin tuttavasse jaapani toidukohta, kus tellisin Rameni kombo, kus olid makid, supp ja salat. Hind oli 385 PHP ~ 7 €.

Sõitsin tagasi kesklinna ja tõdesin, et Capitoli tenniseväljaku võrk on ära korjatud ja ühtegi mängijat ei ole. Tundub, et seegi lõbu on peatatud. Sõitsin selle peale ühte viimastest tegevustest, mida mul siin veel lubatakse teha, ehk massaaži. Uurisin, et mitu klienti on neil olnud terve päeva peale ja selgus, et ainult 6 inimest alates lõunast. Tavaliselt on 50 klienti sama aja peale. Sõitsin nurgapoest läbi ja ostsin mune ning varsti olingi kodus. Kirjutasin ja töötasin ning kell 22:00 läksin magama.

Pühapäev 22.03.2020

Põõnutasin kella 8-ni. Täna tuleb ilmselt tühi päev, puhkamise päev. Kirjutasin ja vormistasin raamatut ja blogi. Sõin praemune ja puuvilju ning jõin kohvi. Vahelduvalt paistis päike ja sadas vihma, aga soe oli kogu aeg. Kontor on tühi ja paljud teevad juba mitmendat päeva tööd kodust. Joseph on juba nädal aega olnud enda vanemate kodus Carmenis. Rääkisin kodustega, kus on ka vaikelu. Tegelikult ju alles hommik.

Vaatasin taustaks Oleviste kiriku jumalateenistus Facebook livest. Ka seal on ülekanded suletud uste tagant. Enne päikeseloojangut ajasin lõpuks ennast välja. Turul ostsin puuvilju, kartulit ja küpsetatud tuunikala. Uskumatult ilusad ja värvikirevad kalad elavad ikka Vaikses ookeanis ja jõuavad siinsete inimeste toidulauale. Kilone kala maksis 70 PHP ~ 1 €. Puuviljad olid vast kokku 300 PHP ~ 6 €.

Saatsin Marekile, kui suurele kalamehele ja üldse kalahuvilisele, mõned fotod värvilisest ja mitmekesisest kalaletist, mille peale tema helistas kohe. Näitasin talle video vahendusel veel kalu lähemalt. Minu tellitud tuunikala sai sütel valmis ja sõitsin koju tagasi. Päike loojus parasjagu. Tänav oli küpsetamise tossu täis. Küpsetati nii kana kui kala. Selgus, et ma võin isegi paluda sealiha steake’i küpsetada. Äkki teengi homme.

Samuti müüakse tricycle külgkorvi ehitatud köögis fritüüritud kõikvõimalikke taignaga snäkke, ilmselt kana. Juba olid ristmikule kogunenud politseinikud ja teinud teesulu. Aga liikumiskeeld algab ju alles kell 20:00, alles kahe tunni pärast? Minu vabadust järjest ahendatakse.

Sõin rõdul tuunikala ära ja korjuse heitsin alla murule koertele ja kassidele. Küll oli hea kõhutäis. Magustoiduks sõin veel ühe mango, mida olen hakanud kohalike kombel, veidi nagu kiivit, lusikaga poolikust mangost urgitsema. Kivi osa tuleb ikka harjumuspäraselt lutsida. Õues hakkas jälle ladinal sadama. Kes nüüd jääb vihma kätte, see on hetkega trussikuteni läbimärg. See on palju tõhusam inimeste laialiajamine kui politsei abil. Kell 19:00 oli kummaline seis - mitte midagi pole teha. Eurosporti ei ole, head raamatut ka ei ole hetkel. Kirjutasin. Jagasin suure vihma kogemust kodustega läbi videokõne. Nemad tegid just loodusõpetust, seega sobis igati teemasse. Lappasin Facebooki ja tegin veel veidi tööasju ning kell 21:00 sättisin magama.

Esmaspäev 23.03.2020

Ärkasin kell 8:30 ja oli võrdlemisi rahutu öö. Unes nägin muuhulgas sõber Meelise kodus tehtavat leiba, mis on tihe kui OSB-plaat, aga väga maitsev. Tegin endale praetud kartulit küüslaugu ja munaga. Kas see on märk koduigatsusest? Jõin kohvi ja tegin tööd.

Varsti saabusid Jay ja Rey. Võtsin nõuks majandada enda asjadega. Sõitsime Jayga linna. Postkontor on suletud. Viisabüroo maja leidsime üles ja seal oli paras mäsu. Umbes paarkümmend välismaalast ootasid väikeses toas järjekorras, et täita avaldust viisa pikendamiseks. Minu viisavaba olemine lõppeb 4ndal aprillil ja 3250 PHP ~ 59 € eest sain viisa pikenduse täiendavaks 29ks päevaks.

Andsin avalduse, raha ja passi ära, et pärastlõunal saada viisaga pass tagasi. Sõitsime veel ühte reisibüroosse, et saada veel lisainfot, kuidas toimub Filipiinidelt exodus. Täiendava info saamiseks sõitsime uude provintsi ametihoonesse ehk New Capitoli.

Jay sõitis ära kontorisse töötama ja mina jäin järjekorda. Järjekord ise oli sümpaatne. Kui järg liikus, siis lihtsalt istusid edasi järgmise tooli peale. Ja paarikaupa toolid liikusid ussina üle suure vestibüüli valge plaaditud põranda.

Tundub, et enamus inimesi oli minemas homsele lennule. Täpselt ei saagi aru, mis lend see veel on. Cebu City ja Manila vahel ei toimu ühtegi lendu. Cebust saab veel ainult Singapuri ja veel mõnda sihtpunkti. Lisaks väljuvad saatkondade poolt organiseeritud charterlennud. Tundub, et Kanada on sellise lennureisi organiseerinud homseks, sest minu ümber olevad kanadalased räägivad kõik mingist homsest lennust.

Selleks, et Cebule saada, pean tulema kõigepealt tagasi siia. Tegema läbi tervisekontrolli ja saama vastava sertifikaadi. Ja gringosid viiakse Boholilt ainult kord päevas eraldi kiirlaevaga kell 7 hommikul Tubigoni sadamast ja mitte tavapäraselt Tagbilarani sadamast. Ja siis on mul Cebu Citys aega 24 tundi, et lahkuda Cebu saarelt. Aga kui kokkuvõttes lend tühistatakse? Siis on ilmselt puhta pupu, sest Boholile tagasi enam ei saa ja Cebus olla ei tohi. Tänasin info eest.

Sõitsin tagasi passi kätte saama. Ootasin selleks veidi ja sõitsin siis kontorisse. Järjekorras sain teisi hädalisi kuulates selgemaks, et lennupiletite ostmine ei tähenda hetkel suurt midagi, lende jäetakse lihtsalt ära. Ja siis pead ootama päevade kaupa uudiseid lennujaama lähedal hotellis. Nüüd on mul viisa kuni 3nda maini. Muuseas, viisa löödi eraldi paberile ja mitte passi. Küsisin igaks juhuks üle, et kas tõesti ei lööda templit passi, vaid hoopis mingi paberilipakale. Öeldi vaid, et lipakat ära ei kaotaks.

Ehk selleks ajaks elu ikka normaliseerub ja lennud väljuvad siis, kui ette nähtud. Kontoris sõin ananassi ja rääkisin kodustega. Siis osalesin kahel koosolekul. Vahetult enne päikeseloojangut sõitsin kesklinna massaaži, mis on minu sisuliselt ainuke alles jäänud, mitte keelatud, hobi. Sulgpalli- ja tennisetreeningud on kõik suletud teadmata ajaks.

Minu mudijaks oli Ivy ja tema ütles, et ainult paar klienti on neil olnud lõunast saadik. Sõitsin enda sillapealsele turule, kus imetlesin suuri kalamölakaid nagu Lapu Lapu ehk hiidahven ja Mola Mola ehk sunfish ehk kuukala. Mina aga ostsin seekord hoopis marineeritud sealiha steiki, mille eest maksin 70 PHP ~ 1 €, mille omakorda viisin tuttava tädi juurde grillile ja ostsin veel omakorda 100 PHP ~ 2 € eest grillitud kana.

Tõin poest Cali ananassilimpsi ja piima ning ootasin grillimeistri töö lõppemist. Sea- ja kanaliha oli muidugi ülimalt maitsvad. Kohalikud söövad kanaliha juurde loomulikult riisi, mida ma põlgan. Nüüd selgus ka, et riis teeb paksuks. Seega keskendun lihadele nagu Dukani valgudieedis.

Sõitsin kontorisse ja osalesin veel ühel Skype koosolekul. Jay oli juba koju läinud, aga Rey oli veel omakorda kliendiga stand upil. Kell 20:30 olin kontoris üksinda. Tavaliselt on siin keskööseni mitmeid arendajaid, aga nüüd tänu liikumiskeelule alates kella 20:00st, on kõik läinud varem kodudesse edasi töötama. Toimetasin kuni kella 22ni ja läksin siis magama.

Teisipäev 24.03.2020

Ärkasin kell 8 ja tegin hommikusööki ning jõin kohvi. Jälle üks imeline hommik. Täna on veidi pilvisem, mis ongi perfektne ja sobitub minu väikese matka plaanidega. Varsti saabus Jay ja arutasime paari projektiga seonduvaid küsimusi. Kell 9:30 alustasin sõitu Anda suunas ehk siis kohe mööda seda teed, mille ääres on meie kontor, Tagbilaranist välja. Ookeaniäärne tee oli väga kena.

Meri ulatus teeäärse müüritiseni. Nautisin head teed ja sõitsin 60-80 km/h ja jõudsin Jagnani, kus pöörasin mäkke sisemaale. Otsisin üles Kinahugani kosed. Sõitsin suuremalt teelt alla sügavikku mööda kruusateed koguni 130 vertikaalset meetrit. Jalutasin puidust majade vahelt omakorda allapoole mööda kitsast matkarada, mis viis lõpuks auguni, mille põhjas oli sogane vesi. Mõned veenired siiski pudenesid alla auku, aga ilmselgelt hetkel ei saa antud loiku koseks küll nimetada. Ju on vett liiga vähe.

Pealegi olid kohalikud ehitanud bambusest torustiku, millega juhiti see vähenegi vesi allikast üle oru riisipõllule. Jalutasin tagasi rattani ja imetlesin metsahääli. Erinevad linnud tegid väga huvitava muusikalise kokkumängu. Sõitsin mootorrattaga tagasi suurele teele.

Mitmes asulas on sildid, et “Võta hoog maha, kooli ala”, aga hetkel lapsed sarnaselt Eestile ei ole koolis. Aga neil ei ole ka e-kooli või sarnased distantsõppesüsteeme. Filipiinide valitsus tegi nutikalt otsuse, et kaks nädalat tagasi lapselt lihtsalt läksid koju ja algas suvevaheaeg, mis muidu oleks alanud alles 1. aprillil ja kestab juuni lõpuni. Seega lapsed said koju tiksule ja telekat vahtima lihtsalt 2 nädalat varem kui muidu õige suvevaheaeg oleks olnud. Eestis aga peavad lapsevanemad tegema kodust enda tööd ja samal ajal õppima lapsega kogu seda materjali, mis muidu õpitakse koolis.

Teine tähelepanek oli see, et praegu käib riisi saagikoristus. Tee ääres kuivatatakse suurte kilede peal riisi ja päevas mitu korda puidust roobiga keegi käib riisi segamas, et kuivamine oleks ühtlane. Lisaks oli näha, kuidas veeti suuri riisikotte veskisse, kus omakorda riis vabastatakse kestadest. Lõpuks nägin, et põhk põletatakse. Suur ettevõtmine.

See käänuline mägitee, mis algab mere äärest Jagnast kuni Sierra Bullonesini, on minu arvates Boholi ägedaim tee. Loomulikult ei ole 700 meetrit mingi kõrgus, aga alustada tõusu merepinnast, on see siiski nauditav betoonist spagett mägede vahel. Jõudsin mäe tippu ja otsisin teed läbi maasikaistanduse väravatest ülespoole päris kõrgeima punktini.

Ühel hetkel lõppes kruusatee ja ma parkisin mootorratta ning vahetasin plätud tossude vastu. Matkasin kokkuvõttes vaid pool kilomeetrit omakorda läbi tiheda metsa mööda kitsast rada radarijaamani, mis ongi kõige kõrgem punkt Boholil. Minu kell näitas 818 meetrit merepinnast.

Loomulikult oli mitu silti, mis keelasid siia üldse tulemise, aga võimalusel ma pigem ignoreerin selliseid silte, sest muidu pole midagi võimalik avastada ja kogeda. Pigem hoopis tegin radari valvuripoistega juttu. Otseselt radarist pilti ei teinud, vähemalt nende nähes. Ja kes see gringot ikka minema ajab. Poisid elavad Carmenis ja jätavad motikad samasse kohta, kuhu mina, ja rühivad jala sama rada mööda igal hommikul. Ka neil olid ümber tara võitluskuked nööriga puu külge aheldatud. Metsavahel nägin suuri sõnajalgu ja kallasid, mis sobivad hästi Eestis lõikelillena.

Samuti nägin metsateel vahetult enne minu saabumist metsa putkevaid musti võrdlemisi suuri sisalikke. Minu motika juures olid kaks hobust hoidmas umbes 3 kuni 4 meetrist vahet minuga, lähemale ei lasknud. Nad olid end köidikust lahti saanud ja nautisid nüüd vabadust. Sõitsin tagasi suurele teele. Maasikafarmis oli vaikus, võimalik, et ei ole punaste magusate marjade hooaeg.

Olin mäeharjal ja otsustasin, et tuldud teed tagasi ei sõida ja võtsin suuna edasi sisemaale ning alustasin laskumist. Jõudsin linna nimega Sierra Bullones, kust omakorda võtsin veidi kütust ning suuna Carmeni suunas. Kirjutasin Josephile, et saatku mulle enda asukoht kaardil, ma tulen külla. Ostsin arbuusi ja sõitsin läbi Carmeni linna suunaga Clarini poole. Ta ei elagi päris linnas, vaid pisut linnast väljas. Tema vanemate kodul on tagaaias vaade Šokolaadimägedele.

Praegu neid just pruunistatakse. Nimelt selgus, et neid kuppelmurumaid hooldavad enamasti kariloomad ja kord aastas põletatakse kontrollitult heina, et selle tuhk omakorda väetaks ja annaks võimaluse värskele heinale. Ühte tossutamist nägin ka. Josephi vanemad elavad ühekordses kenas kivimajas, mille ümber tema ema majandas parasjagu lilledega. Nägin tema venda ja õde.

Isa Saturnino serveeris meile suurepärast arbuusi. Usun, et viimati maitses arbuus nii hästi augustikuus Ukrainas. Sattusin sellisele ajale, kui veidi oli vaikelu, suur kuumus lihtsalt ei lasknud väga suuri töid ette võtta. Tore oli Josephi kodu ka ära näha ja lihtsalt niisama külla tulla. Kella kolme paiku alustasin sõitu tagasi rannikule ja taaskord sõitsin vahvaid teid pidi läbi Loboci, mis on tuntud kui jõelaevadega sõitmise koht. Hetkel oli kogu see äri seiskunud ja laevad seisid nukralt ning ootavad paremaid aegu.

Uurisin Jay’lt, kuidas tal läks uue PHP arendajaga vestlus. Tegin tiiru linnas, et leida massaaži, aga tulutult. Sõitsin tagasi kontorisse ja teel rääkisin nii kodustega kui ka Tõnisega. Jay, Erica ja mina suundusime turule. Ostsime seekord grillile suure kalmaari, õigemini keskmise suurusega kalmaari. Seni olin näinud peamiselt väikeseid. Nüüd aga nägin hiidkalmaare, mis olid vast ligi pool meetrit pikad. Samuti ostsime roosa suure kala steiki. Kala kohalik nimi on Bakay ehk mingi suur latikas. Jalutasime tuttava tädi juurde, kus andsime sisse ka kõik muud tellimused.

Ma jalutasin veel omakorda kõrvalpoodi ja ostsin Cali ananassilimpsi. Jay ja Erica võtsid tädilt õlut. Kokkuvõttes läks mul 200 PHP ~ 4 € maksma kala, kalmaari ja kana söömine. Jay ja Erica sõid veel omakorda palju riisi. Tegime tädile veidi käivet, et ta jääks oma äriga ellu. Juba kell 20:00 hakati tänavakaubandust kokku pakkima, sest üldise liikumise keeluaeg hakkabki 20:00-st. Jay ja Erica sõitsid Erica isa suure maasturiga Jay vanemate majja ning mina sõitsin väikese tiiruga koju.

Tagbilarani linn on järsku nii tühi. Tavaliselt sellel ajal alles õige elu algab. See viiruseteema tabab kokkuvõttes kõige vaesemate inimeste rahakotti, sest nende tänavakaubandus ja teenused ei tooda hetkel piisavalt käivet. Kodus tegin teed ja kirjutasin. Rey läks pärast Skype koosolekut kliendiga ka koju. Kell 23:00 läksin magama.

Kui aktsioonilembeline Filipiinide president Duterte neljapäevast kuulutab välja üldise liikumiskeelu, siis oleks juba puhta perse majas. Hästi ei kujuta ette elu lihtsalt kodus istumisega, kui õues on 30 kraadi sooja. Igal juhul väga huvitaval ajal kirjutan päevikut. Loomulikult on tagantjärgi tarkus see va täppisteadus.

Jay saabus kell 9 ja hakkas majandama. Varsti tegin motikaga tiiru ja sõitsin esmalt pesumajja. Selgus, et ka nende äri suletakse jõuga alates homsest. Selline sundsulgemine mõjutab mind otseselt, sest mul ei ole alternatiivi pesta pesu kodus, sest mul pole pesumasinat. Aga ilmselt midagi mõtleb välja.

Sõitsin turule, kus ostsin 500 PHP ~ 8 € eest puuvilju. Seekord ostsin sõbraliku müüjanna käest, paludes teda kindlasti pakkuda mulle vaid kõige paremas konditsioonis kaupa - pomelot, arbuusi, banaanid ja mangod. Nurgapoest ostsin veel omakorda mune ja hambapasta. Minu elu hakkab nähtavasti kokku tõmbuma ühe kilomeetri raadiusesse. Kontoris tegin endale ja Jayle kohvi ning arutasime paari muudatust mõnes projektis.

Lõunal sõime kolmekesi koos, sest Rey oli ka vahepeal liitunud. Mina ei soovinud kalakonservi ja riisi toitu ning sõin pomelot. Tõesti oli mahlane ja pani huuled lausa kipitama. Tegime veel tööd. Osalesin mitmel koosolekul üle Skype, sest Eestis oli just saabunud hommik. Rääkisin kodustega.

Päike loojus ja pimedas otsustasin jalutada ligi kilomeetri kaugusele grillkana sööma. Tavaliselt sõidan sinna motikaga ja tuhisen mööda kõikidest majadest, mis on tihedalt mõlemal pool teed. Merepoolsel küljel on rohkem lihtsamaid postidel puitmaju või sootuks bambusest maju. Huvitav oli sisse kiigata inimeste ellu. Mõni mängis telefonimängu ja mõni vaatas telekat nii, et pimedusest paistis üksnes ekraan. Enda suureks üllatuseks nägin umbes 10 pisikest poodi, mis on väikese toa suurused trellitatud kuudid, milles müüakse suhteliselt sarnast kaupa.

Jõudsin kohale ja mind kutsuti nimepidi. Palusin nii kana tiiva kui rinnatüki, hind ikka 130 PHP ~ 2 €. Need müüjanaised on mures, kuidas äri nii edasi läheb. Jõin jälle enda Cali limpsi ja veidi tiksusin seal. Kana oli maitsev nagu ikka. Jay ja Erica sõitsid mööda ning me leppisime kokku minna varahommikul ujuma ja kala sööma. Hea plaan. Jalutasin tagasi koju. Kell oli 8 ja tegin veel rõdul mõnusas jahedas tööd. Kell 8 läks ka Rey koju. Olin õndsas üksinduses ja vaikuses. Tänav on ka suhteliselt vaikne võrreldes enne liikumispiiranguid. Tiksusin 9ni ja läksin varem magama.

Neljapäev 26.03.2020

Ärakasin kell 6:30. Täna on siis päev, kui ma peaksin hakkama sõitma tagasi Euroopasse, aga minu lennupiletid on ammu tühistatud ja midagi asemele pole veel antud. Seega selles vallas on ikka veel muutusteta.

Sõitsin läbi suhteliselt tühja linna Cainggeti randa, kus ma olen ka varem käinud. Kohtusin seal Jay ja Ericaga, kellega läksime ujuma klaassiledasse varahommikusesse merre. Pilvetagune päike alles vaikselt tõusis, aga valgust oli juba piisavalt. Taamal seisid ankrus mõned kaubalaevad.

Rand on ääristatud treppide ja betoonist lainemurdjatega, aga mere põhi ise on sile ja liivane. Pidin olema ainult ettevaatlik, et mereelukatele peale ei astu. Merisiile ei olnud näha, aga päris mitmed meritähed olid pidevalt jalgade juures. Ujusime ja nautisime hommikut. Seekord ei olnud mingil põhjusel kalamehi laudade taga värsket kala müümas ja pakkumas erinevaid hõrke rooge.

Oli vaid üks meremollusk, mida vaatasin ämbritest pisut lähemalt. Kohalikud nimetavad seda Bat’iks ehk teaduslikumalt Holothuria fuscogilva ehk bat susu ehk white teatfish. Seda korjatakse madalas vees jalutades ja siis sikutakse 15-30 cm pikkused suhteliselt kõva korpusega eriti jälgi väljanägemisega torud mere liivast välja. Nad asetatakse ämbrisse, kus ma sain neid katsuda ja nende suu, mis on selle toruja eluka otsas, liikumist jälgida ja filmida. Mina seda ei soovinud süüa, aga Erica oli kunagi seda proovinud ja leidis, et see maitses nagu kalmaar, aga veel kummisema maitsega.

Kuivatasime endid ja sõitsime lähedale turule, kus sõime hommikusööki. Ma sõin muna saia vahel ja väikest õlis praetud omletti ning jõin kakaod. Päris kalatoite ei õnnestunud aga turult leida. Sõitsime eri teid pidi kontorisse.

Kontoris uurisin Jay’lt arenguid seoses muudatustega ühes projektis ja asusime tööle. Rey oli ka vahepeal meiega liitunud. Tegin vahepeal tiiru kesklinna ja ICM kaubanduskeskusesse, aga tulutult. Mobiili ekraanivahetuse teenused on ka kinni pandud. Nimelt täna hommikul suutis väike telefon kenasti jope taskust välja lipsata ja kukkuda ideaalselt, klaas ees, vastu betooni. Lisaks sõitisin võidu halli vihmapilvega ja sain teise koha, sest vahetult enne kontorit hakkas sadama paduvihma. Aga ikka ei virise, lihtsalt nendin.

Istusin rõdul diivanil ja kirjutasin. Jay tellis meile Jollybee, kohalik McDonalds, lõuna kontorisse. Jollybee valikus on loomulikult burgerid ja friikartulid ka, aga meie sõime einet, kus oli joogiks jäätee ja söögiks riis, pihv ja seenekaste. Tegin veel kohvi ja jätkasime tööd. Täna ongi sadanud hoovihma ja siis jälle olnud päikeselõõska vaheldumisi.

Vaatasin huvi pärast reisi koju Singapore Airlines’i kodukalt ja sain 1300 € eest üheotsa pileti Cebu - Singapur - Istanbul - Tallinn 2.maiks. Aga tegelikult ma ei saa uskuda seda piletiinfot, sest minu teada tänasest lõpetatakse Istanbul - Tallinn liinilend sootuks. Seega endiselt valitseb lendude teemal paras segadus. Vaatan huvi pärast sama lendu aprillis uuesti.

Päikeseloojangu eel tegin viie paiku tiiru turule, kus lootsin osta pulga otsa aetud küpset tuunikala, kuid veel ei olnud ühtegi grilli üles pandud. Ostsin tavapäraselt 4 mangot ja seekord ka 6 mangostani. Lisaks proovisin taigna sees mingit kuuma õlisse torgatud snäkki, mis, hiljem süües selgus, oli kana soolikas pulga otsas, millele oli taigen ümber pandud. Aga oli täitsa ok vooliku maitse või nagu nakiks elektriteipi. Hea on see, et tihti sellised asjad ei maksa midagi. See snäkk oli 6 peesot ehk mitte midagi eurodes.

Lisaks ostsin mune ja sõitsin tagasi kontorimaja ette, kus nägin üle tee kaubitsevat perenaist. See naine on nende laste vanaema, kes mulle mitmetel päevadel ja ka täna, on lehvitanud kui nad mind rõdul märkavad. Tema müüs sisuliselt kolme toodet, mida ta oli raudselt ise köögis vaaritanud - kookospiima ja kummikommidega kissell, kleepuv karamellistatud suhkruga pruun riisipäts ja Binignit. Seda viimast ma palusingi topsiga rõdule nautimiseks. Selle hind oli 10 peesot. Binignit on paksu kisselli või putru meenutav magustoit, milles on kookospiim, bataat, taro, banaan ja muud koostisaineid. Väga toitev ja maitsev suutäis. Istusin rõdul diivanil ja vaatasin, kuidas merelt saabus tohutu vihmapilv ja samas oli ikkagi näha loojuvat päikest.

Sürreaalne kogemus, mida ei ole võimalik jäädvustada pildile ega videole. Need meediumid ei suuda kuidagi seda emotsiooni edasi anda, jäävad kuidagi saamatuteks üritusteks. Ja sadu muudkui tihenes. Tegin raamatupidamist ja utsitasin arendajaid pingutama, sest käes on 5 viimast märtsikuu päeva. Rääkisin kliendiga veel uutest projektidest, mis käivituvad aprillist. Vihmasadu oli lakanud ja õues oli pime ning mõnusalt jahe.

Varsti olid kõik jälle läinud ja mina maiustasin veel rõdul puuvilju ning kell 21 läksin magama.

Reede 27.03.2020

Ärkasin veidi enne kella 8-t ja sõin hommikusööki. Hea kohv on otsa saanud ja pidin tegema kolm-ühes kohvi. Täna on pilvisem kui varasemad hommikud. Mõnulesin veidi diivanil ja vaatasin üle nii Slack jutud, e-mailid kui ka merel üksikud lained. Otsustasin, et tänase hommiku veedan mere ääres ja sõidan enda lemmikranda. Dauise tennise väljakul nägin mängijaid. Uurisin võimalust homme hommikul mängida. Selgus, et üksikmängu on lubatud teha.

Sõitsin edasi läbi Dauise linna Panglao saare teisele poole kuniks mind peeti kinni checkpointis, kus küsiti jälle sertifikaati. Tuleb välja, et vabaks liikumiseks on tarvis mitte seda väikest lipakat, mis mulle anti Lapinigi sadamas, vaid pitsatitega A4 tõendit, mille saab jumal-teab-kus-kohast. Usun, et selliste paberite nõudmise eesmärk on pooled inimesed takerdada bürokraatiasse ja seetõttu vähendada liikumist. Aga mul õnnestus rääkida välja erand, et hangin selle paberi, aga täna saan siit veel läbi. Tänasin ja sõitsin Momo Beachile, kus parkisin motika peaaegu liiva piirile ja jalutasin mööda mereranda veidi edasi.

Kohalikud kalamehed puhastasid rannas võrke ja kohalikud külainimesed keetsid ja küpsetasid lõkkel merisiile. Nad olid korjanud kamba peale neid söödavaid mersiile vast koguni ligi 100 isendit. Nad puhastasid neid kivi peal lõigates merisiili pooleks ja sisu läks otse suhu või potti. Kõike seda tegid need kohalikud pikniku vormis. Piknikukorvist ei puudunud ka kange alkohol. Tegime juttu ja nad uurisid, kust ma pärit olen.

Ujusin pool tundi ja nautisin mere ilu täiel rinnal. Isegi meduuside kõrvetused ei seganud. Arvatavasti on hommikuti jahedamas vees neid läbipaistvaid molluskeid vähem. Nägin vast 1000 kala, täiesti meeletu möll oli minu ümber ja hästi värviline. Samuti nägin ülimürgist valge- ja mustavöödilist meremadu Walo Walo, mis liikus umbes meetri sügavusel otse minu all merepõhja mööda õrnalt loogeldes ühe puhma alt teise alla. See uss oli ise ka meetri pikkune. Salvamise korral on inimesel aega lugeda Issa Meie ehk 15 sekundit ja siis ongi kõik. Ujusin veidi eemale ja jälgisin ta tegemisi. Walo Walo tähendab 88.

Sügaviku serval nägin jälle meeletuid kalaparvesid, mis ujusid üksteisest läbi. See sügavik tundub olema põhjatu, tumesinine ja ikkagi veidi ohtlik. Äkki sööstab sealt mind krabama mõni suur hai? Ujusin mõõda madalas vees olevaid koralle ja nautisin asjaolu, et selle vaatamine on siin rannas nii lihtne. Tuled siia, jalutad vette, ujud veidi ja loodusfilm rullub sinu ümber lahti. Ujusin tagasi randa ja nägin veel teravate ogadega merisiilide kolooniaid ja madalas vees ühte ürgse välimusega torujat molluskit, mida kohalikud nimetavad Bat'iks ja mida süüakse.

Seadsin rannas puuokste külge võrkkiige ja nautisin lainete randa rullumist. Huvitav paradoks on see, et mina turistina naudin merepõhja ilu ja mitmekesisust. Külamees aga näeb merd kui põldu või metsa, kust korjata mitmesugust saaki. Kohalikud ka snorgeldasid või õigemini ujusid puidust raamiga prillidega ja ilma toruta ning korjasid merepõhjast ujuvasse kaussi saaki. Kauss püsis kenasti vee peal ja see püsis nööriga ujuja jala otsas. Olin rannas kuni kella 11:30ni, siis pakkisin laagri kokku ja sõitsin väikese ringiga tagasi kontorisse.

Selgus, et just minnakse sööma. Liitusin Josephi autole ja sõitsime neljakesi 200 meetrit edasi. Tädi, keda Blenditi poisid ikka külastavad, serveeris toidu kööki, sest vist ametlikult ei tohi kohapeal süüa ja toitu müüakse ainult kaasa. Sõin kõike head ja paremat ning maksin 100 PHP ~ 2€. Kontoris jätkasid Jay, Rey ja Joseph külmas toas töötamist. Mina käisin pesus ja diivanil lesides vaatasin sõnumimajandust ja e-maile.

Kell 14:00 läksin ringile, et hankida endale need sertifikaadid, mida hommikul nõuti. Esimesega, mis oli sisuliselt linnaosa ehk barangay sissekirjutuse või püsielukoha tõend, läks kiiresti ja vastav maja asus tegelikult meie majast suisa 100 meetri kaugusel. Teise paberi tarbeks sõitsin linna raekotta, kus alguses läks veidi aega seletamisega, mida ma soovin. Eks ole veidi keeruline näomaskides inimestel üksteisest aru saada.

Sain vajaliku paberi, aga uskumatu konksuga - see kehtib ainult täna. Kurat küll! Kas nad on kuulnud minu No Complaints 21 lubadust ja proovivad nüüd kambakesi minu piire ja proovivad leida üles minu murdumispunkti? Nende seletus oli see, et ma võin ju vahepeal haigestuda. Tegelikult ei mõõdetud ega kontrollitud mind siin majas kordagi.

Tänasin ja sõitsin veidi edasi ICM suurde kaubanduskeskusesse, kus Bo's kohvikust sain paki häid kohviube ja palusin need jahvatada. Võtsin ka tassi kohvi lihtsalt nautlemiseks. Minu maailm muutub väiksemaks ja väiksemaks ning järjest väiksemad asjad muutuvad elamusteks. Meie taat, kes on sõjaaja laps, on rääkinud sellest, kuidas sõja ja puuduse ajal oli suhkrukuubik tohutu meelehea. Sõitsin eskalaatoriga kolmandale korrusele ja avastasin, et mobiiliparandus oli ootamatult lahti. Jätsin väikese iPhone’i sinna parandusse. Sõitsin tagasi kontori juurde.

Pildistasin kahte mälestusmärki, mis on meie kontori vahetus läheduses. Tegelikult on mõlemad mälestusmärgid tähistamaks sama sündmust, mis leidis aset 1565. aastal, kui hispaanlased esimest korda astusin maha siinsamas Boholi rannikul. Otseselt verd ei joodud. See oli pigem sümboolne tilk kummagi juhi verd osalejate veinipeekritesse.

Loomulikult ei olnud mingit kasu hispaanlastest conquistador'idega aumeeste lepingut verega tähistada, sest kohalike hõimujuhtide ehmatuseks koloniseerisid hispaanlased ruttu kogu saarestiku, välja arvatud Mindanao ja veel alumised saared. Aga millegipärast on see vereleping kohalikele ikkagi oluline, kuigi tegelikult märgib see alistumist tolleaegsele superriigile, kes ähvardas isegi vallutada Inglismaad. Lisaks väidetavalt ongi pärit selle linnaosa nimi Bool sellest seigast, et hispaanlased kuulsid valesti Boholi nime ja ütlesid selle kohaks Bool.

Ostsin naabrilastelt jälle pudrulaadset magusat paksu jooki. Jay ema kutsus mu enda sünnipäevale täna õhtul. Ega mul tegelikult midagi muud õhtuti teha ei ole ju ka. Tegelesin projektide ettevalmistuse ja müügiga. Viisin Rey’le ja Josephile kooritud mangostane. Oli jälle imeline päikeseloojang ja varsti oli pime.

Kell 18:30 hakkasime sõitma Jay poole, aga juba Panglaole viiva silla lõpus oli teesulg. Olime autode järjekorras ja ootasime, kuniks meie otsaesiseid mõõdeti. Muud ei kontrollitud. Sõitsime mälu järgi Dauise äärelinna Jay vanematekoju. Õigupoolest mina juhtisin, sest tegelikult Joseph küll ostis auto, aga tal ei ole veel autojuhilube, tal on ainult motikaload. Jõudsime kohale täpselt kell 19:00 ja tiksusime alguses niisama maja rõdul.

Selgus, et maja on ehitatud juba 15 aastat tagasi ja tema väärtus on täna 3 miljoni peeso kandis ehk 53 500 eurot. Kohal olid tavaasukad ehk ema-isa, vend Jason koos elukaaslasega, Jay ja Erica ning pooleldi adopteeritud poeg Joseph. John Paul, kes elab sama Dauise linna teises servas, ei tulnud. Alustuseks sõime papaiat ja friikartuleid juustuga.

Varsti saabus ka perenaine, kes ilmselt tuli veel turult. Varsti kaeti rõdule laud ja me istusime laua ümber ning laulsime Jay ema Carmelita auks sünnipäevalaulu. Palju õnne emale, kes on kasvatanud üles kolm poissi. Laual olid hõrgud toidud. Kala oli küpsetatud nii elaval tulel kui ka valmistatud äädikamarinaadis. Kana oli traditsioonilises Adobo võtmes. Samuti oli laual grillitud kalmaar. Ja loomulikult aurutatud riis. Ilma riisita ei oleks mingit pidu.

Magustoiduks oli šokolaaditort, mango ja papaia ning jäätis. Kõht oli täis kõike paremat. Arutasime, mis on erilised Filipiini toidud ja mis erinevad laenatud road ümbruskonna rahvusköökidest. Lõpuks ongi kanatoit Adobo, köögiviljatoit Chopseuy ja võib-olla veel midagi kohaliku päritoluga, aga kokkuvõttes on paljud toidud laenatud hiinlastelt, hispaanlastelt ja vietnamlastelt.

Peremees oli ostnud muude jookide hulgas ka magusat alkoholivaba veini, et minule rõõmu valmistada. Loomulikult ütles ta, et see on daamide jook. Tiksusime kella 21:00-ni ja siis kuuldus kaugusest sireeniheli, mis tähendab liikumiskeelu algust. Tänasin ja sõitsime tagasi Boholi saarele. Aga sillal peeti meid uuesti kinni. Kusjuures me mõtlesime kavaldada ja sõita tagasi teist silda kasutades. Nüüd oli samuti tarvis lasta otsaesist mõõta.

Samuti oli vaja autost välja tulla, sest valges kostüümis kosmonaut desinfitseeris auto üle - terve auto salongi ja pakiruumi ning kõige lõpuks meid endid ka. Uurisin, mis keemia see on, ja selgus, et mingi kloriidide segu. Oli see vast kogemus. Sõitsin kontori ette, kus Joseph sõitis edasi enda Tagbilarani koju, mis asub võrdlemisi lähedal. Ta sõidab mööda väikseid tänavaid, et vältida politseid.

Istusin diivanil ja kirjutasin. Läksin magama 23:00.

Laupäev 28.03.2020

Ärkasin kell 7 ja sõitsin lähedale Dauisi linna lootuses mängida tennist, aga platsil ei olnud kedagi. Teadja söögiputkatädi vaid sõnas, et pärast seda, kui eile checkpoint avati 50 meetri kaugusel tenniseväljakutest, lõpetati igasugune tennisemäng. Keerasin tsikli nina tagasi Boholi saare poole ja checkpointis pidin politsei tungival suunisel panema enda Hello Kitty näomaski pähe ning sõitsin tagasi koju.

Tegin kohvi ja sõin küüslauguga praegutud muna. Kuulasin suurte klappidega Púr Múdd’i Ooh Aah ja Karl-Erik Taukari Kuule laule ja lihtsalt lasin endast frustratsiooni välja. Moššisin rõdul ja nautisin hetke. Huvitav, kui kaua mina, kui konkreetselt rebel ja tihti ülevalt allapoole suunatud võimu põhimõtteline vastane, vastu pean sellisele kottimisele? Kirjutasin kindlustuse kaasuse lahti ühele Niinale, kes ka ilmselt tegeleb minusuguste hädalistega kodus köögilaua tagant ja samal ajal e-koolitab lapsi ning võitleb nendega. Saab näha, millised lahendused tulevad kindlustuselt.

Täna on taaskord selline vahelduva pilvisusega ilm, kus lõõskab päike ja siis jällegi sajab vahelduseks sooja vihma ja palju. Tegin motikaga tiiru ja sain pesumaja uksest sisse. Ootasin ja kõlistasin leti peal kellukest ilma, et keegi oleks tulnud leti juurde. Kiikasin sügavamale ruumidesse ja sealgi oli vaid üks koer. Lõpuks siiski saabus üks noor mees, kes ilmselt käis ise pesus. Andsin talle enda riided üle ja sõitsin tagasi koju.

Olin pikalt rõdul ja lugesin igavusest läbi terve Albert Einsteini eluloo. Meil on tekkinud kontorisse väike raamatukogu füüslistest raamatutest, mida ma proovin ka igal külastusel täiendada. Loomulikult on meil muuhulgas Google Drives hulk erialast kui eluloo kirjandust e-raamatute formaadis. Tegin kodustega videokõne ja sain teada, et nad käisid mõned päevad tagasi Jägala joal ja vanaema juures Jõelähtmes. Mirjam näitas tantsu, mida ta on Tik-Tokist õppinud. Rääkisin enda vaikelust siin ka.

Tegin tiiru turul, kus ostsin puuvilju ja pisut köögivilju ning sealiha steigi. Steigi andsin tuttavatele tädidele, kes alles sättisid grilli püsti. Lubasin poole tunni pärast uuesti tulla. Kui tulin, olid juba minu asjad grillitud. Alles kodus avastasin, et nad olid mulle kotti pannud 2 grillitud kana rinda ja sealiha steigi. Ehk siis sõin kõhu kõvasti liha täis ja tundsin end tõelise karnivoorina. Võib-olla vedelen nüüd mitu päeva diivanil enne kui lähen uuesti jahile. Nautisin rõdul päikeseloojangut.

Vaatasin arendajate progressi ja olin päris rahul, et poisid on tõsiselt tegemas neid projekte, kus tähtaeg tulitab. Õigupoolest on siinne töötajaskond harjunud kuuepäevase töönädala ja viiepäevase tasustatud puhkusega. Tööandja võib seda küll ise muuta, aga tihti see nii ongi. Heaoluriikide mõtted tööajast ja pikkadest puhkustest jõuavad kunagi ka siia, aga kindlasti tugeva hilinemisega. Kuna hetkel on minu enamus meeskonnast veel freelancerid, siis paljud rügavad tööd teha igal võimalikult õhtul ja nädalavahetusel, sest tasu on hea ja projektid on huvitavad.

Istusin pimedal rõdul ja kirjutasin. Täna panin tähele tänaval sebimist ja hiljem küsisin asjaosaliselt, mis toimub. Selgus, et majas majja käivad sotsiaaltöötajad ja jagavad rohelisi kotikesi, kus on riis, kohv, küpsised ja ilmselt midagi veel. Samuti tunti minu nägu ära ja öeldi, et ma peaksin esmaspäeval uuesti tulema Bool barangay ehk linnaosa kantseleisse, kus nad vormistavad mulle uue tõendi. Esimene oli olnud vigadega. Nad peavad gringodel ikka hästi silma peal, kõik gringod on arvel. Tiksusin niisama ja kuulasin Keskpäevatundi. Läksin magama suisa kell 21:00.

Pühapäev 29.03.2020

Ärkasin kell 7:30 asja-eest-teist-taga, aga ilmselt ikkagi nii vara, kuna läksin ka vara magama. Tegin kohvi ikka nendest headest kohviubadest, mida ma käin tihtilugu Bo’s kohvikust toomas, sõin praekartulit sibula, küüslaugu ja munaga ning magustoiduks sõin mangot. See on minu komplekthommikusöök. Päike oli juba terav. Vaatasin sinavat suurt vett. Kuulasin Ööülikooli saadet, kus teiste hulgas lahkas vaimu ja muusikat Peeter Volkonski. Täna keerati Euroopas kella nii, et nüüd on Eestil 5 tundi ajavahe siinse eluga.

Otsustasin teha maja tagumiselt rõdult paistva künka otsa ekspiditsiooni. Sõitsin mööda sõiduteed kuniks kannatas ja siis, pärast veidi otsimist, kaardi uurimist ja kohalike käest küsimist, keerasin kiviklibuteele, mis sööstis otsejoones mäkke. See oli tegelikult pöörane ettevõtmine plätude ja lühikeste pükstega, sest kasvõi korra kukkumine või jalakedra kivi vastu ära löömine oleks tähendanud ränki vigastusi. Tee, mis oli lahtine kiviklibu abrasiivsel vulkaanilisel kaljul, kulges läbi põõsastiku, mis kuidagi suudab kaljusel pinnal kasvada. Jõudsin Banati mäe tippu ja nautisin vaadet 100 meetrit kõrgemalt kui meie kontor. Terve Tagbilaran ja pool Panglao saart oli näha.

Ukerdasin mäest alla mööda kitserada ja kohati läbi väga järsku ja kitsast põõsastega ääristatud rada kruusateele, mida mööda jõudsin mäe teisele küljele ning varsti koju tagasi. Maja ees rääkisin vene keeles alumise naabri Ivaniga, kes on Moskva lähedalt Jaroslavist ja elab siin kena filipinaga. Ta oli imestunud, et ma vene keelt oskan. Mina aga ütlesin, et ega see tegelikult vene keel ei olegi, pigem pribaltiski keel, mis on palju pehmema hääldusega ja minu puhul täis vigu. Aga nagu ikka suurrahvastega, siis nad räägivad sinuga seni, kuni nad sinust aru saavad ja ei koti väga vigade pärast.

Päevitasin rõdul ja tegin tiiru linna peal. Nimelt pesumaja on taas toimiv ja sain sealt puhta pesu tagasi. Sõitsin veidi edasi ja ostsin klaasnuudleid praetud köögiviljadega. See soe toit serveeriti minule kilekotti, mille riputasin lenksu külge ja sõitsin koju. Lisasin pannile veel küüslauku, sibulat ja ühe muna. Minu šmoorung läks mulle maksma umber 30 PHP ~ pool eurot. Jõin veel kohvi ja nautisin suurepärast päikesepaistelist pühapäeva.

Umbes kell 4 sõitsin ujuma ja võtsin suuna Panglao saarele. Õnneks keegi mind silla peal ei kontrollinud. Sõitsin Dauise linna äärelinna nimega Catarmani, kus käisin üks kord Jay vennal külas. Ja seetõttu teadsin, et neil on rannas hea ujumiskoht. Sõitsin nii kaugele kui sai ning jätsin motika jalgtee äärde. Jalutasin treppidest mere äärde. Kohalikud inimesed olid moodustanud hingamispäeva puhul piknikud otse merelainete ääres kivide peal. Lapsed mängisid ja hullasid võrdlemisi suurtes lainetes.

Täiskasvanud jõid rummi ja pakkusid ka minule öeldes, et see aitab Covidi vastu. Tegelikult olen täiesti veendunud, et Tõdva või Mehikoorma poe ees ütlevad kohalikud külamehed täpselt sama lause. Inimesed ei olegi teab-mis erinevad ka eri ajavööndites ja rassides. Läksin ujuma ja ruttu avastasin, et suured lained teevad merevee läbipaistmatuks. Veidi oli kõhe paljajalu astuda mööda liivapõhja teades, et kuskil siin samas võivad olla mustad teravate ogadega merisiilid.

Merepõhi oli pikalt madal ja seetõttu hakkasin kohe ujuma ja ujusin läbi suurte murduvate lainete. Vesi oli soe ja väga soolane. Päike enam ei paistnud rannikule ja paistis ainult vee peale, sest kõrge kaljune kallas ja selle peal kasvavad puud varjasid päikesekiiri. Istusin osaliselt vees ja lained uhasid minu vastu.

Järsku tulid trepist alla Jay vend John Paul koos enda naise ja pojaga. Nemad tulid ka just õhtul ujuma nagu mitmed lastega pered selles külas. Andsin enda snorgeldamismaski John Paulile, et ta saaks minna koos naise vennaga merele saaki korjama. Nad korjasid rannikust veidi kaugemal suure kausitäie merikapsast ja merisiile ehk swakisid. Väike Nikko alguses pelgas suuri laineid ja üldse vett, aga hiljem paterdas ise juba rannikuvees. Siis oli ema see, kes jooksis tal järel ja proovis preventatiivselt teda hoida, et ta ei kukuks ega läheks liiga kaugele. Aga tegelikult ei olnud madalas liivarannaga merevees võimalik suurt midagi juhtuda.

Siis kaeti piknikulaud suure lameda kivi peale. Sisuliselt meri ise kattis laua. Merisiilide ja merikapsale lisaks oligi valge aurutatud riis ja äädika ja tšilli kaste. Kastet kasutati merikapsa tarbeks. Pooleks lõigatud merisiili kollakas-oranž sisu tuli näpuga kesta küljest lahti udida ja siis hoolikalt molluskid kurku valada. Peamine oli vältida teravate ogade sattumist kurku.

Tuleb välja, et vees merisiil enesekaitseks suskab ogaga valusalt ja eritab mingit ainet, mis tekitab kehale herilase nõelamise laadse turse. Ma sõin vast 4-5 merisiili. Nende maitse ja tegelikult ka lõhn meenutas eelkõige tigusid ja austreid. Aga enne ma hoidsin taaskord kahte merisiili enda peos ja jälgisin, kuidas nad üksteist pisikeste ogadega katsusid ning omavahel sellisel viisil suhtlesid.

Peos nad ei olnud kuidagi valusad, kuigi ilmselgelt teravate ogadega. Lihtsalt hellalt tuli neid hoida. Merikapsas oli täiesti mere lõhnaga ja maitses värske hiina kapsa, aga samas ka Eestis müüdava meresalati moodi. Tiksusime kuni kella 6-ni ja siis sõitsime rannast ära. Perekond istus kõik ühele mootorrattale ja väike poiss istus isa ja ema vahel. Tore, et sattusime samal ajal ujuma.

Sõitsin Panglao ja Boholi saari ühendavale sillale ning ostsin turult ühe terve väiksema tuunikala ja ühe suurema kalmaari. Maksin kõigest 80 PHP ~ nõks üle euro. Sõitsin veidi maad edasi ja avastasin, et minu tuttav tädi ei avagi täna grillimisäri. Pagan, mida ma nüüd teen nende toorete mereelukatega.

Sõitsin kesklinna poole ja otsisin tee ääres tossutavaid kanagrillijaid. Pilt on võrreldes nädalataguse ajaga tohutult muutunud. Enne oli pimenedes kõikjal tänavanurkadel ja tihti iga maja ees grill, millel küpsetati, kas ainult enda pere tarbeks või ka müügiks, grillitud kana. Aga nüüd on pimedus ja rahvast ei ole. Tossu on küll, kuid see tuleneb juba asjaolust, et mitmetes hoovides ja aedades tehakse lõket, kus tihti põletatakse lehti ja muud prügi, sealhulgas toksilisi jäätmeid nagu plaste ja kilekotte.

Igatahes lõpuks leidsin siiski ühe grilli, mille ümber veel oli elu säilinud. See oli koht, kus peamised kunded olid tricycle juhid. Palusin enda kala ja kalmaari panna grillile ning ühtlasi tellisin kana tiiva- ja rindkere tüki. Kõik olid väga uudishimulikud nagu ikka. Aga tundub, et keskmiselt on kõigil ikkagi olematud geograafiateadmised. Ilmselt ei huvita ka, sest kõigil on enamasti nutitelefonid, kust saaks iga kell ise vaadata, kus Eesti asub. Maksin 50 PHP ~ 1 € teenuse eest ja sõitsin koju.

Tee on ikka mattunud lõkete vinesse. Istusin köögis laua taga ja nautisin tohutut toiduelamust. Kõik road olid parasjagu küpsed ja endiselt soojad. Maitses imehästi ja kokkuvõttes olematu raha eest sain värsket mereandi ja kana. Vedelesin diivanil ja kirjutasin. Panin tähele, et tänavalaternate all teeb pikeerivat lendu üks suur, umbes 3-4 korda suurem kui Eestis, nahkhiir, kes valguse peale lendavaid putukaid ja liblikaid maiustab nagu oleks buffees. Tegelikult olen neid varem ka näinud ja alguses arvasin, et tegu on kandiliselt ja veidi loperdavalt lendava linnuga. Tegin veel kõne Jaanikaga, kes oli juba jõudnud vanematekoju Jõelähtmesse. Kell 22 läksin magama.

Esmaspäev 30.03.2020

Ärkasin kell 8 ja sõin hommikusööki ning jõin kohvi. Piim ja pasapaber on otsas, peab poodi minema. Lamasin diivanil rõdul ja kirjutasin ning valmistasin ette kuu lõpu toimetusi. Jay tuli varsti ja asus toimetama ning testima koodijate tööd. Õues lõõskab tõeliselt kuum päike. Pikemalt soojal maal olles ei ole sellist huvitavat, põhjamaa inimesele ainuomast tungi keset päeva päikese kätte praadima minna, sest sa tead, et see sama päike on ka homme ja ülehomme seal taevas, otse zeniidis pea kohal.

Eks sellepärast sõidavadki ainult turistid rolleritega palja ülakehaga ja kohalikud sõidavad jope seljas, kusjuures jope on tagurpidi seljas nii, et lukk on selja taga. Kohalikud kasutavad sellist meetodit ilmselt mitmel põhjusel: tuule takistamiseks, vihmasaju korral ehk aitab see paremini ja kindlasti päikese kõrvetamise eest.

Kell 13 tegime Jayga ringi silla juurde, kus istusime maha ühte tüüpilisse lõunasöögipaika, kus mina palusin aurutatud köögivilju, riisi, praetud muna ja kookosepiima. Jay võttis kalapea, riisi ja keedetud muna. Tegelikult perenaine Amy teab mind varasematest aastatest juba. Täna sain targemaks, et nad on selles illegaalses ehitises elanud juba 3 aastat ja ta on väga õnnelik, et neil on kauplemisluba ja seetõttu sissetulek.

Maja ise on sisuliselt slummiliku disainiga kokkuklopsitud hurtsik, millel katuseks on laineline plekk ja seinteks bambusmatid või samuti plekk. Põranda vahelt paistab osaliselt loksuv meri, sest suurem osa ehitisest on tegelikult vaiadega vee peal ja teeäärne osa on mõeldud toitlustuseks. Amyl on 6 last ja nad varem elasid 14 aastat lõuna pool Mindanao saarel, kuna mehel oli seal ametniku tööpost. Siis aga kolisid tagasi Boholile, kus nad on ka pärit.

Naine seletas, et kuna neil ei ole maad, siis see on hetkel maksimum, mida nad saavad endale lubada. Sõime ja jalutasime veel nurgapoodi, kust ostsin piima, tualettpaberit ja limpsi. Sõitsime tagasi kontorisse, kus diivanil ootas meid Rey. Tema on ööloom, ilmselt alles osaliselt ärkab. Toimetasime edasi igaüks enda projektidega. Minul oli ridamisi mitu koosolekut üle Skype ja Zoomi.

Õues oli imeilus päikeseloojang asendunud pimedusega ning päikeselõõsk mõnusa jahedama briisiga. Siis rääkisin veel kodustega. Ja siis veel üks Skype koosolek. Täiesti esmaspäeva moodi. Kell 20:30 läks Jay ka koju ja jäin üksi. Kuulasin Digitundi ja vaaritasin endale päevasest köögiviljast, mis jäi järgi lõunasöögist, sibulast, küüslaugust ja munast šmoorungi.

Muidu oleks ilmselt läinud õue sööma, aga järjest suletakse söögikohti, kus ma tavaliselt söömas käin. Tiksusin ja kirjutasin. Avastasin, et nett oli ära kukkunud ja olin offlines. Siis avastasin, et olen kunagi ostnud endale muusikat telefoni sisse. Olid kunagi sellised ajad, kus sai ostetud plaate või iTunes’ist muusikat. Kuulasin suurte klappidega U2 plaadilt laulu nimega Sleep Like a Baby Tonight. Ja selle peale läksin magama kell 23:00.

Teisipäev 31.03.2020

Ärkasin kell 8 ja tegin hommikusi toimetusi. Kes oleks osanud arvata reisi alguses, et ma olen Filipiinidel ka terve aprilli ja äkki törtsu ka maist. Päike juba kõrvetas ja kuulasin klappidega muusikat. Tegin kontoris ruuteritele restardi ja sain neti uuesti tööle. Tegin tööd ja varsti saabus ka Jay. Jay’l on ka nüüd oma veebiprojekt lisaks Credivuse tööde testimisele.

Tööd tuleb järjest juurde ja meeskonnale saab anda järjest koormust juurde. Saab näha, kas ja millise mõju jätab majanduse paigalseis Blenditi tegemistele, mis on ju eelkõige mõjutatud meie klientide klientide käekäigust. Eks mõned panevad suuremad projektid pausile ja jäävad ootama asjade normaliseerumist.

Lõuna ajal jalutasime Jayga kahekesi, Rey oli just tulnud ja ta ei liitunud meiega, lõunasöögile Jay tädi juurde, aga selgus, et ka tema on sulgenud uksed. Õnneks oli teisel pool teed üks teine putka lahti, kust ostsin ühe grillitud kala steigi, nuudliroa ja 2 kevadrulli köögiviljaga. Kulu 60 PHP ~ 1 €. Kuumus oli meeletu ja seepärast võttis Jay endale päikesekaitseks selga jope ja pea kohale vihmavarju. Sõime kontoris ja ma näitasin enda telefonist paari klippi briti gängsterite filmist Valem 51.

Siis tuli mul ridamisi koosolekuid ja kõne kodustega. Rey tõi snäkke, millest üks oli siopao, mis oli sisuliselt aurutatud pontsik, mille sees oli sealiha, muna ja ketšup, ja teine oli meeletult magus kukkel, mille sees oli veniv marmelaad. See pao värk on tuttav tegelikult hiina köögist ja Balti Jaama Turult.

Päikeseloojangu paiku tegin tiiru turule. Ostsin sisuliselt 500 PHP ~ 10 € eest kilo mangosid, suure ananassi, pool kilo bataati ja mõned sibulad. Sõitsin tagasi ja nägin rõdul jälle ilusat päikeseloojangut. Jõin kakaod ja nägin, kuidas Cebu mägede taha vajuv punane kuma asendus juba kell 18:30 pimedusega, mis seguneb ikka lõkete suitsuvinega. Nii sai jälle otsa üks päev troopikas.

Vaatasin kaardilt, kui kaugele lõunasse ma olen üldse varem reisinud. Lõunapoolkerale polegi veel jõudnud. Kesk-Ameerikas olen jõudnud 15 laiuskraadini Hondurases ja Belizes. Aafrikas 28 kraadi Egiptuses ja Marokos. Aasias olen käinud kõige lähemal ekvaatorile, aga ikkagi seda mitte päris ületanud. Omaanis 25, mandri-India lõunatipus Kanyakumaris koguni 8 ja Singapuris jõudnud koguni 1,4 laiuskraadini. Bohol on 9ndal laiuskraadil. Aga soe on kõikjal neis paigus, isegi troopiliselt soe.

Kell 20:30 sõitsin Jay ja Rey kodudesse ära. Mina käisin kella 21 paiku tänaval pildistamas ülipika säriajaga pilte. Tänav on tühi ja autot pidi väga pikalt ootama. Tegelikult kuulub kogu tänav nüüd ainult valgetele ja kollastele koertele. Ei ole inimesi ega sõidukeid. Põnev. Veidi rääkisin enda koduvenelase Ivaniga. Istusin rõdul ja jõin kakaod. Tegin kuu kokkuvõtteid ja arveid. Magama läksin alles pärast südaööd.

Kolmapäev 01.04.2020

Silmad sain lahti kell 8 ja tegin hommikusööki, kus kartuli oli asendanud bataadiga. Muu kõik oli sama nagu igal hommikul. Kohalik bataat on väiksem ja sisult kollakas-valge võrreldes Eestis müüdavate suurte oranžide liigikaaslastega. Pusisin edasi arvetega ja utsitasin arendajaid enda tunde kinnitama. Täpselt samamoodi utsitavad Eesti agentuurid enda arendajaid iga kuu lõpus. Probleemi sarnasus on ilmne, aga põhjust ma tegelikult ei teagi. Kuulasin Juurt ja Kivirähki ning nende pajatusi olukorrast riigis. Jay saabus nõks enne kella 10 ja Rey pisut hiljem. Kõik jätkasid enda tööd kuni lõunani.

Jay ja Rey sõitsid eraldi skuutritega toitu ostma. Nimelt saab korralik trahvi selle eest, kui motikal on kaks või enam inimest. Ilmselt saab trahvist ära vingerdada, kui öelda, et tegu on perekonnaga. Põhimõtteliselt sotsiaalse distantsi reegel sõidukitele. Sõime kolmekesi köögis. Mina tellisin endale nuudliroa, milles olid kana kõrid. Need ma nokkisin taldriku servale, pole päris minu lemmik ja pole ka väga liha, ainult kondid ja kõhred. Ilmselt kohalikud ragistavad neid kõrisid hea meelega. Tõin lauale ananassi, et oleks vitamiine. Jätkasime tööd. Tegin ridamisi koosolekuid ja rääkisin ka kodustega. Pimedas tegin tiiru kesklinnas, mis oli võrdlemisi tühi, ja ostsin nurgapoest enda tavalisi asju.

Neljapäev 02.04.2020

Tõusin kell 8 ja sõin rõdul ikka praetud muna ja jõin head kohvi. Täna on klaassile meri ja ei ole näha ühtegi lainet. Mõnikord on näha päris suured randa rulluvad lained. Jay tuli kell 9 ja tegin temalegi kohvi. Lõunal sõitsid Jay ja Rey eraldi skuutritega asja-eest-teist-taga McDonaldsisse burksi ostma. Ilmselt on tarvis tuulutada. Kokkuvõttes sõime hoopis Jollybee kiirtoitu. Töötasime edasi. Pärastlõunal rääkisin kodustega, kus Mirjam alles ärkas ja oli alguses väga unine.

Kell 16:30 läksime Jay’ga turule, et osta banaani ja arbuusi. Ta avastas, et oli jätnud enda näomaski kontorisse. Ta sõitis tagasi kontorisse ja oli varsti tagasi. Mina samal ajal ostsin tuttavate tädide käest arbuusi ja kobara banaane. Sõitsime mööda silda Panglao poolele ja peatusime teesulus. Mõõdeti otsaesist ja taheti näha minu barangai läbipääsuluba. Mul oli see omakorda koju ununenud.

Ütlesin maskis lapilisele relvastatud valvurile, et ma keeran motika ringi ja sõidan tagasi ning toon selle paberi. Aga väga kiiresti eskaleerus olukord peaaegu kähmluseks. Nimelt arvas ta, et ma ei austa teda ja tahan lihtsalt tuimalt edasi sõita. Ta üritas võtta süütelukust välja minu võtmeid, aga ma seepeale keerasin järsult lenksu, et teda takistada. Lõpuks sain ratta ringi keerata ja siis ta lõi vihaselt käega vastu minu motika tagakasti. Ilmselt selle peale ütlesin ma, et mida f*cki see veel oli. Ime, et ta ei tõmmanud valangut taevasse hoiatuseks selle peale, sest f*ckist sai ta kindlasti aru.

Jay oli juba checkpointis läbi ja vaatas ehmunult pealt seda draamat ja sõitis siis minu järel tagasi kontori juurde. Tõin kodust paberid ja sõitsime teise silla kaudu ikkagi soovitud saarele. Sealses teesulus ei olnud mingeid vahejuhtumeid ja sealsele lapilisele oleks sobinud mistahes prinditud paber, millel on päises värviline logo. Sõitsime Panglao kõrgemat tippu otsima.

Sõitsime päris külast läbi, kus lapsed jooksid ja vanamehed istusid pinkidel ning jorutasid niisama. Lehvitasin ja ütlesin inimestele ikka viisakalt tere. Ju siin ei käi gringod üldse. Kruusatee muutus ka järsumaks ja äkki lakkas sootuks ning asendus lihtsalt kiviklibu ja lahtiste kividega. Jay oli väga vapper enda 125 cm3 Yamaha fööniga. Jõudsime mäe tippu, kus olid mitmed mastid. Kõrgust oli sellel mäel 183 meetrit. Jalutasime mäeharjal ja proovisime leida puude vahelt hea vaatega paika. Päike hakkas just loojuma ja vaade oli tõesti imeilus. Jay ilmselt nägi siit enda kodu, sest vaade avanes just Tagbilarani sadama ja Jay kodu poole.

Sõitsime tagasi alla mööda seda kiviklibu ja lahtiseid kive. Alla on ikka veidi raskem sõita, sest pidurdades kipub tagumine ratas lohisema ja seetõttu veidi kaotasin juhitavust. Aga tegime selle ekspeditsiooni läbi ilma kukkumisteta. Jay ei olnud käinud kunagi selle mäe otsas. Sõitsime mööda väikseid teid Catarmani asulasse, möödusime John Pauli, Jay venna, majast ja sõitsime ujuma.

Täna oli kõrgvesi ja lained peksid vastu betoonist treppe. Ujusime ja ulpisime niisama. Hakkas vaikselt pimenema. Sõime ära banaanid, mis olid mägiekspeditsioonist saanud sedavõrd tümitada, et osad banaanid olid lödiks läinud. Sõitsime John Pauli koju, kus kribinal-krabinal kaeti meile laud. Arbuusi andsime perenaisele üle. Lauale pandi äädikamarinaadis hoitud ja hautatud tuunikala, loomulikult riisi ja kevadrulle.

John Paul rääkis, et ta on igal vabal hetkel õppinud iOS tehnoloogiat nimega Swift, mida ta hakkab juba varsti rakendama ühes projektis. Blenditis peab kiiresti õppima. Väike Nikko on täiesti Jay, ja mitte tema isa John Pauli, moodi. Nikkol on samasugused mustad lohvakad lokkis juuksed nagu Jayl ja tegelikult nägu on ka sarnane. Ilmselt seda nalja, et peaasi, et jääb perekonda, on tehtud juba piisavalt ja ma ei pidanud seda kordama.

Meie taga metsa veerel pimeduses helkisid üksikud mobiili ekraanid ja oli kuulda kohati jutuvada. Uurisin, mis teema see neil aia taga on? Selgus, et John Paul oli hiljuti avanud kohaliku interneti äri, kus ta kohalikele jagab vouchereid, millel on kirjas interneti pääsuks unikaalne kood. 10 peeso eest saab internetis surfata 3 tundi. Meie tagas pimeduses oli parasjagu 10 inimest, kes seda teenust kasutasid. Samuti kasutavad mõned naabrid oma kodudes seda sama teenust.

John Pauli ema käis ümber maja põleva küünla ja pühapildiga. Uurisin, mis pühaku pilt temal käes on. Selgus, et tema eestkostja on püha Mary Rivera, kes elas kunagi Manilas. Ta palvetas kaitset kodule ja hiljem liitus tänaval teiste naistega, kellel kõigil olid käes küünlad, et paluda viiruse taandumist ja elu normaliseerumist. Samuti olid nad veendunud, et varsti möödub kõikidest tänavate ääres seisvatest inimestest, kes hoiavad küünlaid, püha Neitsi Maarja ise.

Aga, et asi ei oleks liiga esoteeriline, tõi peremees välja viimase suure sõja aegse püssi, millele ta monteeris külge snaipri teleskoobi. See oli Ranger 22 vintpüss, millel said alumisse torusse üksteise otsa toppida kuni 30 padrunit, mida siis ükshaaval vinnastada ja lasta. Proovisin seda enda käes ja tegin sellega laadimise liigutust ja päästikule vajutamist. Täitsa vahva relv. Tal on veel üks püstol ja mitu granaati. Mida ta nendega teeb, jäigi vähese inglise keele pärast selgusetuks, aga kuna ta on enda ainsa tütre mehele pannud John Paulile, siis seetõttu enam ei ole tal ilmselt tarvis kriimusilmseid pärdikuid soolaga minema peletada.

Kell 19:30 tänasime ja sõitsime kontorisse. Teel märkasin mitmeid küünlaid, mis olid aedade peale süüdatud. Kontoris tegime tööd kuniks Jay ja Rey läksid napilt enne kella 21:00st häiresignaali oma kodudesse laiali. Kirjutasin ja varsti läksin magama.

Reede 03.04.2020

Ärkasin veidi enne kella 8-t ja käisin pesus. Proovin magada ilma konditsioneerita, sest muidu on hommikuks joodiku hääl. Aga hommikuks on ikkagi neetult palav. Sõin ja nautisin kohvi. Täna on vahelduva pilvisusega ja kohati pilvealune soe ilm. Vihmapilved purjetavad üle meie maja, mõnest kindlasti lahvatab paduvihma päeva peale. Järjepanu saabusid Rey ja Jay.

Maadlesin kohaliku raamatupidajaga e-maili teel, et saaks tema teenuse lihtsaks üherealiseks arveks. Ta tahab sinna lisada igasugu imekulusid juurde. Aga hoian närvi kontrolli all. Samuti proovime leida lahendust, kuidas maksta makse onlines kohalikule EMTA-le ehk BIR-le. Mõned BIR-iga integreeritud makselahendused nagu PayMaya nõuavad minult +63 ehk kohaliku telefoninumbri olemasolu, aga seda lahendust ma ei saa kasutada ju Eestis, sest kogu süsteem on SMS-idele üles ehitatud. Ja lisaks tundub see ikkagi väga disainitud üksikisikule ja mitte firmadele, sest ma ei leidnud firma nime lisamise kohta.

Lõunal osalesin üle Skype’i ühel koosolekul. Samuti tellisime hiina toitu. Sõime koos lõunat. Varsti kiikasin taevasse ja avastasin väikese augu suurte hallide pilvede vahel ning sõitsin ICM kaubanduskeskusesse. Bo kohvikust ma kohvi ei saanud osta, sest neil oli müüdav kohv otsa saanud. Aga sain selle esimese korruse suurest Selveri-laadsest poest, kus oli päris korralik valik. Lisaks ostsin teed ja kakaotablette, millest keeta head kakaod. Ostsin ka plastist karbi, et ei peaks enam ostma kaasa toitu mingites kilekottides. Kolmas korrus oli suletud ja seetõttu minu väike telefon on teadmata ajaks kadunud. Ekraaniparandusse sain selle jätta eelmisel nädalal, aga nüüd pole neist olnud enam midagi kuulda. Pidid mulle Whatsappima.

Sõitsin tagasi kontorisse ja kogu aeg oli tunda, kuidas rõske suur ja pime pilvemassiiv mind seirab. Kas saan seekord kuiva nahaga koju? Seekord sain. Võtsime Jayga tavapäraselt nädala kokku ja seadsime eesmärgid eelseisvale nädalala. Tegime tööd kuni pimedani. Tegin hiljuti poest ostetud tabletiks pressitud kakaomassist piimaga kakaod. See maitses imehästi ja oli palju parem mistahes pulbrist, millest muidu kakaod tehakse. Ilmselt ostan kaasa Eestisse ka neid kohalikke tablette. Jay ja Rey läksid kell 20:30 kodudesse ja ma jäin kööki endale jääkidest õhtusööki valmistama.

Kuulasin eestlastele üldiselt tundmatut, kuid minule vana tuttavat Mutemath’i. Mõelda vaid, seda bändi pakuti mulle tasuta, kui ma ostan Jars of Clay 15 000 dollari eest. Need olid ajad, kui olid veel plaadifirmad ja need subsideerisid Euroopa tuure ning teenisid kasumit plaatide müügist. See oli enne iTunes’i ja Spotify’d. Kirjutasin. Vaatamata sellele, et on juba öö, on ikkagi vägagi soe või isegi palav. Õues oli kuulda ainult koerte omavahelist kommunikatsiooni ja gekode hääli. Kell 22 läksin magama. Homme plaan veidi ringi matkata.

Maribojokis sõitsin mitmel korral kaarti vaadates ainult kõrgemale ja eemale linnast. Ühel hetkel keerasin kenalt betoonteelt kruusateele, mis hakkas sootuks järsult kohe mäkke tõusma. Sõitsin läbi imepisikeste, võimalik, et 10 majaga küladest, ja suundusin ikka ainult ülespoole. Kohati muutus tee murukattega ja siis jälle teravate treppjate kividega teeks. Siin majandatakse peamiselt kookosepalmide ja banaanipuudega. Loomulikult oli siin ka võitluskukkede istandus. Kõikjal oli näha puure või viilkatusega pisikesi hurtsikuid, kus istus üks kukk. Sõitsin kuniks parkisin tsikli ja jätkasin jala. Esmalt oli kena kõrkjatest puhastatud tee, mis suundus kaarega Tan-awan mäe tippu.

Aga edasine tee oli puhastamata, seega suundusin otse metsa ning hakkasin ragistama läbi okste ülespoole. Siis aga tuli kõrkjate vöönd, millest pidi läbi pressima matsheeteta lihtsalt kätega teed tehes. Kõrkjate pudi kattis mu higist keha ja jäi koheselt kinni. Hiljem nägin, et kriipisin okste ja kõrkjatega korralikult kõhtu, käsivarsi ja jalgu. Lõpuks jõudsin mäe otsa, aga sellest oli vähe kasu, sest puudus orientiir, kus võiks olla hea vaatega punkt, sest kõikjal kasvasid tihedalt needsamad kahemeetrised kõrkjad. Tundub, et loodus on lihtsalt üle või tagasi võtnud enne hooldatud matkaraja ja kena vaateplatvormi.

Ronisin puu otsa, et üldse saada mingit arusaama, kus võiks olla Google piltidel nähtud punkt. Ragistasin end lõpuks betoonist kuubikuni, kust ei avanenud tänu mitmeaastasele võsa vabalt vohamisele just suurepärased vaated merele ja ümbritsevatele orgudele ning mägedele. Kella altimeeter näitas 436 meetrit pealpool suurt vett. Ma olin ainult pool kilomeetrit matkanud paigast, kuhu parkisin enda ratta. Aga olin tõusnud kokkuvõttes ligi 80 vertikaalset meetrit ligi poole tunniga.

Hakkasin tagasi ragistama. Läksin sisuliselt orust kostuva tümmi suunas. Ilmselt orus keegi kräunutas karaokemasinat, sest oli kuulda monotoonset ja igavat bassikäiku, mis reedab, et keegi kas kuulab taustaks mõnd üldiseks laulmiseks mõeldud backtracki või äkki isegi laulab keset laupäeva mõnd tuntud hitti. Metsas jäin korduvalt seisma, et piiluda mõnd lindu. Nägin vaid selle papagoi ilusat rohelist lendu. Nimelt oli sellel linnul imeilus roheline punase triibuga sulestik. Samas tihedas metsas on pea võimatu midagi üldse näha. Jõudsin tagasi rattani.

Avastasin, et minu veepudel on motika kastis kenasti avanenud ja tühjaks jooksud. Õnneks enamus vett oli jooksnud saunalina sisse, mida sain kasutada nüüd enda puhastamiseks sellest kõrkjapudist ja higist. Oli vast matk. Ei tahtnud ka pooleli jätta, sest ega ma ei ole mingi möku. Teoreetiliselt peaks siit jõudma mööda selliseid pisikesi teid edasi sõites ja läbides veel orge ja mägesid Looni linna rannikule, aga ma otsustasin sõita tagasi tuldud teed sellele ilusale betoonteele. Suuremale teele jõudes ostsin putkast veepudeli ja tegin pilti mind piidlevatest lastest.

Sõitsin mööda suurepärast uut looklevat ja kohati väga ränga tõusuga teed mäeharjale, kus olid mitmed valge pudi kaevandused. Ma polegi täpselt aru saanud, mis on see materjal, mida kõikjal kaevandatakse. Ilmselt on see midagi lubja või ikkagi vulkaanilise tufti sarnast peenemat materjali, mida kasutatakse kruusana ja mineraalse täitematerjalina. Ja järsku lõppes kena betoontee ja jätkus auklik kruusatee, mis läks läbi külade ja suundus suuremale teele, mis ühendab Boholi keskosa Looni linnaga rannikul. Sõitsin mööda kruusateed ja järsku potsatas kõrgelt palmiladvast alla suure mütsatusega üks hiigelsuur roheline kookosepall. See oli napikas, mõtle, kui oleks sellega vastu pead saanud.

Jõudsin suuremale teele ja sõitsin nüüd ainult allapoole laskudes ligi 200 meetrit Looni linna. Sõitsin läbi mitmest kontrollpunktist, kus ainult mõnes mõõdeti minu otsaesise temperatuuri ja ühes checkpointis kontrolliti minu Quarantine Pass’i. See viimane on päris ülbe luba, mis lubab mul sõita vist Boholil kõikjale. Seni selle näitamine on avanud kõik tõkkepuud. Läbisin ka Calape linna ja keerasin siis mere poole.

Sain kenasti Pangagani saarele, kus siin kuskli elab meie kunagine arendaja Cifergenno ehk lihtsalt Cif. Seda saart ühendab pikk muul, mis läbib madalat merd, mis on enamjaolt kaetud mangroovivõsaga. Sõitsin saare teise otsa läbides kenade väikeste majadega tänavaid. Inimesi näha ei olnud, sest kell sai 13:30.

Tutvusin resorti peremehe Abetiga, kellelt palusin kohvi ja pudeli vett. Istusime ja lobisesime rannaäärses baaris, mis oli mõeldud ligi sajale inimesele ja oli praegu ainult meie päralt. Abeti naine, keda ma kohtasin esimesena, teatas, et ametlikult on nad suletud. Sain teada, et Abet jäi hilju leseks. Naine suri ilmselt ajutrombi tagajärjel. Sellest abielust on tal täiskasvanud tütar. Ja nüüd on lisaks uue naisega rõõmsameelne aastane poiss.

Uurisin, kas tal siin saarel keegi teeb head massaaži. Selgus, et ta teab kedagi ja ta kohe tellis ta ka kohale, sest ta ise soovib ka massaaži. Saabus massöör Helen, kes tunnikese minule ja hiljem Abetile pühendas. Maksin Helenile 400 PHP ~ 8 €, mille nad ilmselt peremehega kuidagi jagavad, sest mulle eraldati tunniks tuba koos rätikutega. Helen ei osanud peaaegu üldse inglise keelt, aga kuidagi saime seletatud. Ta kasvatab üksi kodus nelja last.

Jalutasin tagasi baari, kus maksin kohvi ja vee eest. Jalutasin veidi madalas rannavees. Kaugemal merel paistis vaiadel kuur, mis ehitati majakaks, aga kus saab ka ööbida. Võimalik, et järgmisel korral magan hoopis selles kuur-majakas ning valvan tuld. Sinna saab isegi sumada kuni rinnust saadik vees ja ei pea paati paluma.

Tänasin perenaist ja sõitsin mööda teed edasi nii, et tegin saarele tiiru peale. Tegelikult ei ole siin peale 4-5 resorti ja väikeste elumajade ning pood-putkade midagi. Lihtsalt elatakse elu. Lahkusin saarelt uuesti mööda pikka silda, mis lõikas läbi mangroovivõsa.

Kahel korral juhtus nii, et kütus sai otsa ja sõitsin vaba hooga bensiinijaama. Olen muidu sellistel juhtudel kasutanud reservi, mis sisuliselt võimaldab sõita täiendavad 10-15 kilomeetrit, aga millegipärast sellel motikal see reservifunktsioon ei tööta hästi. Äkki on mingi kütusefilter mingit jama täis ja seetõttu paagi põhja jäägid ei jõua mootorisse.

Calapest sõitsin lihtsalt läbi ja Loonis korraks peatusin kiriku juures. Käisin siin ka eelmisel aastal. Nimelt seda kirikut ehitatakse uuesti üles alates 2013 aastast, kui Boholi tabas ränk maavärin. Kirikust oli järgi ainult kuhi kivikuubikuid nagu Lego klotse. Ühtegi hispaanlasteaegse katedraali seina ei jäänud püsti. Otsustati ehitada betoonist karkass, millele voodriks laotakse need samad kivid.

Üks maavärinat pealt näinud kirikumees isegi ütles, et nad ei saanud ju eelmiste põlvkondade palvetest läbiimmutatud kive prügimäele viia ning tuleb luua sild surnute ja elavate koguduse liikmete vahel. Samuti vaatasin ära samast ajastust ja sama kiriku juurde käiva pika trepi, mis ühendab kiriku platsi ja mereäärse tänava, mille lõpus veepiiril on suur valge rist.

Sõitsin turule, kus ostsin suurest roosast hääldamatu nimega kalast ühe paksu viilu ehk steigi. Samuti ostsin sibulat ja muna. Järgijäänud peesod kulutasin mangodele. Sõitsin koju ja küpsetasin pannil kala. Palju polnudki vaja õrnal tulel mõlemalt poolt praadida seda kala, sest varsti oli hõrk valge kala liha kenasti läbi küpsenud. Keetsin riisivaaritamismasinas, mida meil on köögis suisa 2 tükki ajapikku ostetud, klaasnuudleid ja need said kenasti valmis.

Tegin veel endale kakaod ja nautisin vägevat õhtusööki. Päeval ei söönudki kokkuvõttes midagi, sest ei leidnud sellist kõnetavat toidukohta. Kokkuvõttes oli minu matk väsitav ja suur väsimus hakkas peale tikkuma juba enne kella 20-t. Rääkisin kodustega ja kirjutasin. Õues hauguvad kümned koerad lihtsalt lakkamatult. Tänav on tühi. Kuulasin klappidega Mutemathi. Kell 22 läksin magama.

Rääkisin kodustega ja majandasime üle interneti asjade installimisega. Jaanika on veendunud, et ta saab ilma minuta igati hästi hakkama. Nõustusin. Päikeseloojangul ajasin end välja ja sõitsin turule, kus parkisin ratta nurgapoe ette. Jalutasin pagaritöökotta, kus ostsin siopaosid ja veel mõnda kohalikku maiust. Jalutasin ja märkasin koduvenelast Ivani koos enda tüdruksõbraga pizzakioski ees. Pakkusin enda paosid Ivanile, tüdruksõber keeldus. Ajasime juttu ligi pool tundi. Selgus, et Ivan ei ole pro-putinlane ja on mures eskaleeruvate probleemide pärast Venemaal.

Rääkisime Boholil huvitavatest kohtadest. Nad said enda pizza kätte ja sõitsid tagasi koju. Täna olid nad minu soovitusel Momo rannas snorgeldamas ja olid väga õnnelikud soovituse eest. Jalutasin edasi grillkanakohani, kus palusin ühe kana rinnatüki. Ning jalutasin üle tee, kus tuttavalt Amylt olen varem asju ostnud, muna, sibulaid ja topsiga kookosepiima hankisin. Samuti ostsin nurgapoest piima, nuudleid ja ikka Cali limpsi.

Varsti oli minu grillkana valmis ja nautisin sedagi. Kõht sai kenasti täis. Sõitsin koju tagasi. Teede ääres olid taas inimesed põlevate küünalde ja pühapiltide ning -kujudega. Seekord nägin ära ka lubatud Neitsi Maarja, kes pidi mööda tuhisema. Sõitis mööda üks kastikas, mille kasti oli seotud valgustatud ilmselt Neitsi Maarja kuju ja selle auto kabiinil valjuhääldist kostus tõenäoliselt palve. Põlevaid küünlaid oli nii pisikestel laudadel, mis olid selleks puhuks toodud kodu ette tee äärde, kui ka rõdudel ja aiapostidel. Ilus tuledesära. Ühtlasi oli see rongkäik palmipuude pühadega kuidagi seotud.

Istusin kell 19:00 juba rõdul. Tegevused ongi otsas. Jõin kakaod ja kirjutasin. Täna oli selline tühi tiksung, polegi midagi erilist teinud. Ju see ongi puhkamine. Eestis aedades vehivad inimesed juba rehadega ja põletavad talvega kogunenud risu ning lehti. Kevad on vist lõpuks käes. Tiksusin kella 21-ni ja läksin siis magama.

Esmaspäev 06.04.2020

Ärkasin taaskord kell 8 ja enne voodist tõusmist kuulatasin enda ümber olevaid hääli. Peamiselt kuulsin hoovi hääli, sest magamistoa aknad on hoovi poole. Kukkede ja koerte hääled loomulikult. Aga seekord oli keegi alustanud karaoke kuulamist suurematest kõlaritest juba kell 7. Vaevalt, et keegi laulis. Lihtsalt kuulati soundtracki taustaks ja teleka ekraanil jooksid taustapildid ja laulusõnad. Ja nii see muss ketrab päevad läbi. Kuulda oli ka sädistavaid musti linde, kes käivad muuhulgas koputamas papaiasid kõrgel puuladvas. Meri oli erinevalt eilsest klaassile.

Sõin praemuna ja jõin kohvi. Tegin esimese sutsaka tööd. Kella 10 paiku saabus Rey ja hakkas kohe oma projekte tegema. Varsti saabus ka Jay. Jõime kohvi ja arutasime läbi päevaplaani. Tegin tiiru pesumajja ja põikasin läbi naabrimehe Peri juurest. Tegime diili, et ma maksan märtsi eest motika rendiks non-corona hinda ehk 12000 PHP ~ 200 € ja järgmised kuud 8000 PHP ~ 146 €. See on tegelikult motika renti silmaspidades ikka väga hea hind, sest mitmel maal on päevase rendi hind just 140 €.

Kontoris tellisime hiina toitu ja sõime kolmekesi lõunat. Kuulasin ühte stand-up koosolekut poole kõrvaga ja enne seda rääkisin kodustega. Kell 19 sõitsin turule ja ostsin kookosepiima ja nuudlirooga. Nuudliroog läks ikkagi kilekotti, sest plastkarp jäi jälle maha. Ühtlasi tellisin grillkana ja sõin selle sealsamas tänaval ära. Nii hea lihtne toit. Kell 20 pakkisid nad kraami kokku ja sulgesid toidukohad. Enamus kaubitsejaid elabki nende samade putkade taga või putka tagumises osas. Hea lihtne tööle minna, eks ole.

Sõitsin koju. Tegin kakaod ja kirjutasin. Eestis on veel tööaeg ja seetõttu proovisin enda poolt tõugata projekte sellesse faasi, kus meie arendajad hakkavad töötama. Tegin veel ühe korralikuma õhtusöögi soojendades sedasama nuudlirooga ja lõunast jäänud krõbedat kanakoiba. Kell 22 läksin magama.

Teisipäev 07.04.2020

Ärkasin jälle kell 8 ja sõin eilseid nuudliroa jääke ning praemuna. Loomulikult nautisin diivanil lösutades ja siledat ookeani vett observeerides head kohvi. Tegin esimese portsu tööd ära teades, et Eestis alles magatakse magusat und. Eile rääkisin õega, kes on ka lockdownis kodus Yorki linnas, Inglismaal. Tema lendurist abikaasa on ka kodus, kes muidu lendab Briti saarte vahel ja veidi kaugemal lühemaid otsi. Nüüd siis kõik rõõmsalt kodus. Samuti chattisin ühe sakslanna Amkega, kes tiksub Maltal ja on ka hulluks minemas, sest kõik on kinni. Mul on ikka sitaks vedanud, et saan võrdlemisi hästi veel Boholil liikuda ja uudistada isegi kaugemaid paiku. Sellise kuumaga sunnismaisena korteris olla oleks ikka päris hirmus.

Jay ja Rey jõudsid kontorisse kella 11 paiku. Mina aga läksin ennelõunal väikesele tiirule kõrvalasuvasse linnakesse nimega Baclayon. Sõitsin kiriku juurde ja parkisin ratta hiigelsuure puu varju. Baclayoni kirik on väidetavalt üks vanim, jesuiitide ordu poolt ehitatud 1595 aastal, koralliplokkidest ehitatud ja samas suurim kirik regioonis. Mind huvitas selle kiriku puhul muuhulgas 2013 aasta maavärina armid.

Tegelikult on päris selgelt näha valgemaid seina osi, mis on uuesti laotud. Baclayoni kirik pääses tookord totaalsest kokkuvarisemisest ja hävinesid ainult torni ülemine osa, katus ja kõik ülemised müürid. Täna on kiriku ees maanteel siiani ümbersõit, sest pärast maavärinat kattis kivihunnik suurema osa teest ja seetõttu ehitati kiiruga pisike ümbersõit. Jalutasin ja imetlesin suurt kiriku peasaali hoonet ja kogu campust. Siin on hoovis veel kool ja palju lisahooneid. Kiriku ja muuseumi uksed olid viiruse tõttu kinni.

Imetlesin neid kiviplokke lähemalt ja nägin nendes tuhmides kivides isegi fossiile. Katsusin neid krobedaid ja rohmakaid kivipindu. Isegi varjus olid nad suhteliselt soojad. Koer, kelle nimi on Sugar ja kellel on seljas särk, jalutas enda perenaist, kelle nimi on Pai. Pai, kes elab siinsamas lähedal, pani koerale särgi selga ja keeras mõned sõlmed peale, et koera kõht ei saaks väga mustaks. Ei jõua toakoera kogu aeg pesta.

Pai müüb pagaritooteid siin lähedal poes. Rääkisime pikalt siinsest elust, reisimisest ja koertest. Sugari ümber tuli kamp valgeid ja kollaseid koeri, kellest mõned olid valmis sugu tegema. Aga perenaine hoidis suurema kurja ära, sest Sugarile on välja valitud juba peigmees. See lontu on tõukoer. Tuleb välja, et ma ei tea ikka midagi koertest. Samuti sai minu kaameras pilte lapates kuidagi selgeks, et ta teab Jay’d, kellega koos on ta Boholi dragon boati trennis aerutanud.

Kell 12:00 hakkas kostuma kellatornist kolinat. Liikusime torni juurde, kus torni väravas sikutas üks jalgpallisärgis ja plätudes altaripoiss üht nööri iga kolme sekundi tagant. Leppisime kokku, et ma tulen mõnel päikeseloojangul tema juurde uuesti ja teen tornist ülevalt mõned head pildid. Sest siis ta kolistab jälle ja laseb minusuguse gringo trepist üles.

Tänasin Paid vestluse eest ja sõitsin tagasi koju. Tegin kohvi ja varsti sõime Jay toodud lõunat. Ma sõin jälle KFC tüüpi krõbedat kana ja lasanjet. Tegin kodustega kõne ja veel mitu Skype ja Zoomi koosolekut. Tegin tiiru turule. Sõin kana ja ostsin 4 beebikalmaari, mis grillimisel imepisikeseks kokku tõmbusid. Järgmine kord pean valima keskmise suurusega kalmaarid. Varusin endale veel mangosid ja ostsin ühest putkast motikale ketiõli, millega määrisin juba läikivat ketti. Sõit oli hiljem tunduvalt parem.

Sõitsin tagasi kontorisse, kus pakkusin pisikesi kalmaare ja mangosid ka Reyle ja Jayle. Siis osalesin veel ühel koosolekul. Jay ja Rey läksid kell 20:30 koju ning mul jätkus veel üks jutuajamine, sest Eestis on alles päev. Siis kell 21:00 saabus vaikus ja jälgisin eredat tähte, mis tegelikult oli Venus. Skyview äpiga sain sellele kiiresti selguse. Kui see täht vajus allapoole ja lähemale metsapiirile, muutus ta oranžikamaks. Jõin mangostani teed. Kell 22:00 läksin magama.

Kolmapäev 08.04.2020

Ärkasin kell 8:30 ja käisin pesus. Sõin ja jõin kohvi. Minu kindlustus saatis mu ikkagi pikalt viidates pandeemiale. Aga ma sain kinnituse just vahetult enne lende, et minu kindlustus on piisav ka viirusega seotud lendude ärajäämise katteks. Jaman nendega edasi. Endiselt ei virise ja püüan säilitada rahu. Äkki ikkagi sõidangi tagasi Eestisse 10 000 kilomeetrit mootorrattaga, kui piirid uuesti lahti lähevad?

Vaatasin üle enda sõnumid ja e-mailid ning tegin esimese tüki tööd. Varsti saabus Jay. Tegin temalegi kohvi ja panime paika päevaplaani. Selgus muuhulgas, et lockdown’i Boholil juba pikendati kuni 4.maini. Seega kuu lõpus pean pikendama enda viisat siis igal juhul. Lõunaks sõime Jay toodud nuudleid ja kevadrulle. Tegin kuni päikeseloojanguni kõnesid kodustega ja kahe kliendiga. Päikeseloojangud rõdul on ühed minu lemmikud.

Merel on ilmselt täiskuu magnetilisele mõjule päris korralik mõõn. Päris kaugel rannikust on näha inimesi jalutamas vees ja korjamas meresaadusi nagu merisiilid, need pikad bat’i-nimelised õudse väljanägemisega liivast väljasikutatavad koorikussid ja merikapsas. Meri on jätnud need elukad madalasse vette ja inimestele kergeks saagiks.

Jälgisin taaskord Veenuse kulgu. Muidu on tõesti nagu üks ere täht, aga liigub pidevalt vähehaaval allapoole. Samuti tegin pildi oma lemmikust gekost, kes toitub tüütutest pisikestest kärbestest ja sipelgatest.

Järsku helistas mulle Mirjam, kes teatas, et tema sõitis jalgrattaga enda kunagise lasteaia juurde kesklinnas ja tagasi. Talle ikka meeldib üksinda Tallinna linnas ringi kolistada. Äkki varsti sõidab Tondilt Viimsisse sõbrannale ka külla? Sõitsin turule ja tellisin kana ning palusin grillida ka sealiha. Värske sealiha oli just turule toodud ja seda laoti sügavkülma. Sain just jaole ja palusin 2 suurt steiki. Olin täna seega korralik karnivoor.

Poisid läksid ära kodudesse ja mina jäin veel kuulama Facebooki ülekannet Peeter Marveti Woocommerce’i liidestusest Pakipointiga. Olen varasematel meetup’idel mõlemaga Wordpressi ja shippingu teemadel pikemalt vestelnud, aga nüüd näidati praktiliselt, kuidas paari tunniga teenus e-poele külge panna. Meie meeskond on varem e-poode teinud, aga see pole olnud meie peamine leib. Proovin uuesti seda suunda käima tõmmata ja harisin esialgu ennast. Jõin kakaod pimedal rõdul ja vaatasin tähistaevast ning merel vilkuvaid laevade tulukesi. Kella 22-e paiku käisin veel pesus ja läksin magama.

Neljapäev 09.04.2020

Silmad tegin lahti jälle kell 8:30, kuigi korraks olin ka ärkvel päikesetõusu ajal. Õues oli jälle tüüpiline kukkede-koerte kisa. Sõin ära viimased munad ja jõin kohvi. Silmapiiril ida pool olen pannud tähele ühte merest kõrguvat halli mäge. Tuleb välja, et 100 kilomeetri kaugusel asub Camiguini saar, millel on 2 kõrget vulkaani, mis viimati purskasid tuld koguni 70 aastat tagasi. Meri on sile ja rahulik. Taaskord imeline hommik paradiisis.

Kella 10-ks jõudis Jay. Vahetasime kiired mõtted ja ta asus toimetama. Mina läksin aga kesklinna panka, et maksta kohalikule Maksuametile maksu. Kuna enamus ametiasutusi on suletud, siis seisab ka meie kohaliku firma paberite menetlemine. Aga linnas olid kõik pangad kinni ja sõitsin sama targalt tagasi. Põikasin turule ja ostsin uue portsu mangosid, mune ja paki piima.

Kell 13:30 sõitsin aga Panglao saare teise otsa peaaegu Alona Beachini välja. Läbi Facebook Messangeri sain kuidagi kontakti ühe massööriga, kes võttis minu täna kohe ette. Nad olid just avanud novembris selle uue massaažisalongi ja nüüd on sunnitud olnud sulgema uksed ja saatma töötajad koju märtsi keskpaigast. Aga salamisi ta võtab ikka teinekord hädalisi vastu. Leona on paiga omanik, kes oli tulnud Pangalosse Cebust ja teinud vastavad investeeringud.

Sain tund aega massaaži ja pärast lobisesime teetassi ääres veel veidi. Tänasin ja sõitsin veidi mere poole ning jõudsin betoonist tee lõppu, kust jõudsin mööda teravate servadega kaljust rada Batya randa. Minu ees liikusid kohalikud poisid, kes vedasid kaasa suurt pesukaussi, kuhu nad ilmselgelt hakkavad korjama merisiile. Täna oli erakordselt mõõnane meri ja sajad inimesed kõndisid enamasti põlvist saadik vees ja korjasid merisiile.

Lapsed hullasid niisama liivastes soojades loigukestes, mis olid tekkinud taganeva vee jäämisega lõksu. Samuti ehitasid lapsed liivast losse. Seda teeksid vist kõik lapsed kogu maailmas. Mõni poiss aga karjatas meritähti ja õpetas neid ilmselt ujuma. Jalutasin ettevaatlikult plätudes mööda madalat merepõhja sügavamale kogu aeg pingsalt jälgides, et ei astuks peale mustadele pikkade piikidega merissilidele.

Mitmel korral lihtsalt imetlesin neid huvitavaid loomi. Nad on süsimustad ja nende piigid liiguvad nagu aeglased käed. Samuti on merisiilil imelik torujas oranž või kollane ilmselt suu keset seda musta kera. Veel jäi mulle silma, et merisiili ilusat musta kere katavad ka umbes paarkümmend helkivat täppi, mis on nagu sädelevad kalliskivid mustal pinnal. Ja see põnev loom suudab neid piike kasutades päris kiiresti liikuda.

Ega ma väga ei ujunudki, sest meri oli nii madal. Pigem mõnes sügavamas kohas istusin vette ja kahlasin endale peale sooja soolast vett. Jalutasin täiesti ranna äärde ja istusin veel lumivalge liiva peal, kus oli omakorda 10 sentimeetrit sooja vett. Mõnulesin ja vaatasin, kuidas lapsed mängisid ja kisklesid omavahel. Keegi oli teisele liivamuda pähe valanud. Mõned julgemad tulid minu käest küsima, mis on minu nimi, pannes mängu kamba peale koolis omandatud inglise keel.

Täiskasvanud puhastasid merisiile lõigates neid pooleks. Merisiile oli kuhjatud kokku sadades isendites. Samuti söödi äädikaga merest korjatud merisalatit. Meri toidab. See tundus olema perekondlik ja sõpruskondlik tegevus, kus kõik panustasid ja nautisid koos olemist. Siin küll keegi ei hoidnud omadega kahemeetrist distantsi. Ju siin kehtib see ainult võõrastega suhtlemisel. Ronisin tagasi ratta juurde ja kell 16:30 päike ikka kõrvetas päris teravalt. Tagasi sõites kohtasin Catarmani suurel teel jalutuskäiku tegevaid John Pauli ja tema naist.

Kirjutasin ja lugesin e-maile istudes rõdul ning silmanurgast jälgides päikeseloojangut. Rääkisin kodustega. Eestis on viimane päev enne suuri pühi ja seetõttu tuli veel üksjagu tööd teha. Jay läks koju. Jõin veel kakaod ja tõmbasin päeva kokku. Mõelda vaid, kui suudaks käima tõmmata veel illegaalsed tenniseturniirid kellegi villas mitme tõkkepuu taga. Siis saaks vaatamata lockdownile elu jälle tagasi oma sängi. Kell 22:00 läksin magama.

Reede 10.04.2020

Ärkasin kell 9:00, veidi hiljem kui tavaliselt, sest täna on ju lõppude lõpuks Suur Reede. Käisin pesus, sõin ja jõin kohvi. Ehk siis jälle tavaline rutiin. Tuleb tunnistada, et ma vist ei ole kunagi nii palju käinud duši all, pesnud jalgu ja käsi, kui siin. Jalgade pesu ilmselt tuleb sellest, et meil on no shoes policy ehk käime paljajalu ja rõdule ikka veidi koguneb tolmu. Aga kätepesu on üldine, kõikjal. Seega puhas inimene.

Jay saabus kell 11 ja asus kohe seadistama baasi, et saaks panna Ryani ja Rey uue projektiga tööle. Praegu tuleb lapatsit vajutada, kui on roheline tuli projektidele, sest päris mitmed projektid on minemas vaikselt pausile. Teadmatus lockdown’i perioodi pikkuse osas ja massimeedia pidev paanika külvamine teeb paratamatult osad kliendid ettevaatlikuks.

Mina aga tegin veidi kuiva trenni rõdul vaadates eeskäe erinevaid reketihoideid ja proovisin kohe reketit vehkides neid erinevaid tehnikaid kopeerida. Täna on suhteliselt tuuline ja vahelduva pilvisusega ilm. Kohati sabistas isegi vihma. Jay tõi meile turult lõunasöögi, milleks oli üks värviline kala, veidi hautatud köögivilju ja riisi.

Kell 14 saabusid meile külla 2 naist, kes tulid tegema meile massaaži. Jay kunagine koolikaaslane Tanya tegi Jayle ja Leizl tegi minule. Maksin 500 PHP ~ 10 € pooleteise tunni eest. Täitsa hea ja mugav, sest ei pidanud kuskile sõitma. Naised lahkusid ja me toimetasime edasi.

Tegin tiiru ümber Tagbilarani, kus iga kiriku ümber inimesed seisid tänava ääres, küünlad käes või koos pühapiltidega laual, ning ootasid risti ja surnud Kristuse saabumist. Varsti kostus muusikat ja saabus paari autoga kolonn, kus ühes kastikas oli rist ja kaks maskides preestrit ja teises Kristuse kuju pikutamas valgete linade all.

Sellist rongkäiku korraldatakse olenemata eriolukorrast, aga lihtsalt nendel pühadel kirikus ei toimu jumalateenistust ja rongkäik ongi kogu lugu. Keegi kolonnist mööda ei sõitnud ja püsisid kenasti autode järel. Paljud inimesed palvetasid ja lõid risti ette. Lapsed olid spektaaklit oodanud, aga võib-olla rohkem isegi küünaldega mängimist ja karamelliseeritud riisi ehk sticky rice’i söömist otse tänaval. Tegelikult oli väga kena sõita mööda tänavaid, mille ääres särasid küünlad.

Jõudsin tiiruga kodu lähedale turule, kus ostsin ikka grillkana, aga perenaine oli sortimenti laiendanud sealiha steigiga. Tellisin ka sealiha. Sõin mõlemad hõrgud road sealsamas tänaval plasttoolil ja plastist laua ääres, mille üks jalg küll korraks alt ära kukkus. Joogiks tõin teiselt poolt teed kookospiima. See on see minu väikene maailm, just nagu klaaskuuli sees. Tänasin ja sõitsin koju.

Tegelikult pole hullu, et minu matk ebaõnnestus. Homme on bensukad jälle lahti ja alustan uuesti enda matka, aga siis ilmselt juba teises suunas. Jõin rõdul kakaod ja kirjutasin. Kutsusin Jay ka jooma kakaod ja võtma kokku päeva. Varsti ta pakkis asjad kokku ja sõitis koju. Mina jäin rõdule tiksule. Rääkisin veelkord kodustega, kus käis täna suur koristamine ja kodu kaunistamine pajutibude ja jänesekujudega. Kell 22 läksin magama.

Laupäev 11.04.2020

Ärkasin kell 8:30. Toimetasin ja lahkusin kodust kell 9:30. Tankisin 300 PHP ~ 6 € eest ja bensiin 95 liitri hind oli sümpaatne 45 PHP ~ 0.82 €. Täna on jälle elu tavalises rütmis ja tanklad on lahti. Võtsin veel ATMist 10 000 PHP ~ 180 € ja alustasin seekordset matka põhja poole. Sõitsin läbi mitmest kontrollpunktist, kus ühes paluti veel plätudega astuda desovanni. See on midagi uut. Sõitsin ümber Maribojoci mägede ja nautisin asjaolu, et kohati oli pilvealune ning päike ei lõõsanud vahetpidamata. Pärast Looni linna keerasin muulile, mis viis mind Sandingani saarele. Seekord ei olnud silla lõpus isegi kontrollpunti. Tegelikult oli isegi raske aru saada, et ma üldse sõidan saarele, sest taaskord meri saare ja Boholo vahel on madal ja mangroovidega enamjaolt kaetud.

Saar oli täiesti tavaline elurajoon, kus on väikesed majad ja veel väiksemad pood-putkad. Sõitsin saare teise otsa sadamasse, kus oleksin saanud 500 PHP ~ 10 € eest omakorda väikese paadiga Cabilao saarele. Kaks musklites meest olid isegi valmis minu ratta tõstma puupaati.

Aga seekord oli tõrge. Kohalik konstaabel ehk Pulis hakkas uurima täpsemalt minu quarantine pass'i ja avastas, et sellel ei ole minu nime kirjutatud. Seni pole keegi seda passi täpsemalt uurinud ja minulegi tuli üllatusena, et sellel papist kaardil ei ole minu nime kirjutatud. Siis tuli tema ülemus, kes hakkas mulle selgitama selle passi tegelikku eesmärki. Tema leidis, et ma peaksingi olema päevade kaupa toas ja õue minema seda passi näidates ainult süüa ostma.

Noh, tegelikult kilomeetri raadiuses liikumiseks, mis on minu tavaline igapäevane toidu hankimise piirkond, ei ole vaja mingit luba. Ainult, kui tahan kaugemale sõita, on mul seda luba vaja ja seni on see luba olnud väga abiks. Võimupositsioonil relvastatud lapilisega pole mõtet pikalt diskuteerida. Seega seekord sattus mulle selline pipar valvur. Mis teha. Mees tungivalt soovitas minul sõita otsejoones koju tagasi ja püsida seal. Ta isegi selgitas, et allumatuse tarbeks on krõbe trahv 50 000 PHP ~ 900 €.

Tänasin ja sõitsin saare teise serva, kus leidsin toreda ranna, kus käisin ujumas. Parasjagu oli tõus ja sain kenasti ujuda üle kõrreliste korallide tsooni. Väga rikkalik vaatepilt, palju erinevaid kalu ja vesi oli selge. Ujusin pikalt, ligi tund aega, ja piilusin ka tumesinise veega sügaviku servale. Siin sillerdasid suuremad parvekalad. Aga ikkagi kuidagi kõhe vaadata tumedasse sügavikku. Ujusin kaldale.

Tuiasin veidi ühe Diving Resorti aia taga, aga kõik oli suletud. Istusin täiesti mere ääres ja nautisin lainete loksumist ning kirjutasin. Paari kalameest nägin ka ranna ääres toimetamas. Kell 12:30 sättisin end taas minekule.

Sõitsin Calapesse, mis võiks olla hea näide kõige tavalisemast linnast, kus inimesed lihtsalt elavad ja töötavad. Keset linna oli suur turuhoone, mille ümber on koondunud kogu elu. Selliseid linnu olen näinud kõikjal Aasias.

Peatusin ja sõin pirukaid. Tellisin paar siapaod ja veel mingeid magusaid saiu, mille sees oli kõige muuhulgas sibulat. Sõitsin Calapest läbi ja siirdusin muulile, mis viis mu Pangagani saarele, kus sõitsin otsejoones Jaws'i resorti.

Peremees just sõi koos perega. Liitusin ja tellisin kohvi. Ajasime juttu ja varsti viis tema täiskasvanud tütar pisikese poisipõnni magama. Mõne aja pärast sõitis jalgrattaga meie juurde üks sakslane, keda kohtasin ka nädala eest. Tema rääkis viiruseteemast väga süngetes toonides. Ta arvas, et Schengeniga on nüüd vähemalt aastaks kaputt. Siis siirdus ta vaatama, kuidas tema maja ehitus kulgeb. Istusin varjus ja kirjutasin. Jalutasin mööda liivaranda edasi ja tagasi. See on hea, et keegi ei koti mind siin. Minu olemasolust ei teata suurt midagi.

Jalutasin mööda kruusateed kuni poolsaare tipuni. Möödusin uhkest majast, mis on ilmselt ühe taanlase oma, keda olen ka vilksamisi siin näinud eelmisel korral. Samuti nägin tavalisi bambusest lihtsaid külamaju, milles pikutas maas mõni suurem laps, kes hoidis silma peal beebil. Silma jäi ka pood-baar, millest kostus videoke ehk videoga karaoke muusikat ja kellegi laulja häält. Loomulikult olid sellistes hoovides ka kuked. Jalutasin edasi ja märkasin tõusuvee taganemisel maha jäävat prügimäge. See aga on troopiliste paradiiside lahutamatu osa - imeilusad palmidega valged liivarannad ja siis nurga taga haisev prügimägi. Jalutasin tee lõpuni ja siis tagasi Jaws'i.

Kell 15:30 saabus tellitud Helen, kes tegelikult on Len, ja asus mulle massaaži tegema. Oh seda luksust, ma olen saanud massaaži järjest igal päeval. Olin nagu virgunud pärast seanssi. Tänasin ja tegin motikaga saarele väikese tiiru. Otsisin tegelikult tossavaid grillikohti, mida ma olen näinud muidu kõikjal külades, aga paraku mitte siin. Peatusin poekese ees, kust ostsin toredalt pererahvalt kobara pisikesi banaane, ühe pomelo, seakrõpse, koti koorimata maapähkleid ja pudeli vett. Hiljem nägin pomelopuud, mis on nagu õunapuu, millel on lihtsalt suured rohelised pallid okste otsas. Peremees uuris minu päritolu ja teadis täpselt kõiki Balti mere riike, sest ta on töötanud mehaanikuna konteinerlaeval.

Korraga sõitis mööda politsei mootorratas ja kõik inimesed, sealhulgas mina, kangestusid ja peitsid kergelt nägu. Keegi ei taha politseinikuga sekeldusi. Mina loomulikult ka. Tõmbasin näomaski hoogsalt silmadeni, äkki ei märgata mind, sest muidu hakatakse jälle uurima, mis ma teen ja kuhu lähen. Sõitsin temast varsti mööda ja kadusin Jaws'i hoovi. Päike hakkas kaotama kõrgust ja ühtlasi ei kõrvetanud enam. Vaatasin, kuidas peremees Abet andis süüa enda tibudele, kanadele ja loomulikult aretatud kukkedele. Tema nendega võistlustel ei käi ja müüb teistele 1500 PHP ~ 27 € isend.

Tänasin kõiki ja hakkasin astuma nagu Kristus mööda vett enda tänaõhtusesse majutusse. Ma ööbin umbes 500 meetri kaugusel rannikust asuvas puidust putkas, mis ühtlasi on majakas. Tundus täiesti uskumatu, et vesi oli enamasti kõigest 10 sentimeetrit sügav ja alles vahetult enne putkat läks poole meetri sügavuseks. Jällegi oli kogu küla korjamas meresaadusi, seekord pisikesi tigusid. Suur mõõn on paljastanud palju mereelukaid.

Plätudes vaikselt astudes proovisin mitte astuda peale meritähtedele ja merisiilidele, aga ühes lõigus oli ilus valge merepõhi kaetud justnagu meremiinidega ja tihedalt. Pidin eriti ettevaatlikult ja hästi tasakaalu hoides navigeerima end läbi sellest merisiilide kolooniast. Jõudsin putkasse ja päike just loojus Cebu saare siniste mägede taha. Panin enda asjad maha ja uurisin enda majutusasutust lähemalt.

Hoonel ei ole ühtegi seina ja pigem on see suur varjualune, mille ühes küljes on mast, mille otsas on punane vilkur. Majakas paikneb joonel, mis lahutab lamedat madalikku ja laevatavat sügavat merd. Järsak on kohe siin ääres. Riputasin hamoki kahe põiktala vahele ja sikutasin võrkkiige juurde söögilaua. Tundub, et siin käiakse söömas merest korjatud merisiile ja mida tahes veest saadakse. Muuhulgas olid mõned tühjad vägijoogipudelid. Mulle sobis see paik imehästi.

Mõõn on toonud veest välja kive ja koralle, mis veel pool tundi tagasi olid vee all. Usun, et ööga meri taandub veelgi. Nautisin punast kuma taevas ja hakkasin enda provianti laualt sööma, ise mõnusasti võrkkiiges lösutades. Varsti oli pime. Suurem osa Cebu saarest on siit näha, õigemini pimedas on näha valguse helkivaid täpikesi ja Cebu City ning lennujaama valguskuma. Aga usun, et nägin isegi vilkuvaid autotulesid.

Jälgisin pikalt Venuse kulgu. See planeet on nii ereda valgusega, et joonistas merele sarnase valgustriibu kui hiljem kuu, mis ei olnud veel tõusnud. Sisuliselt andiski just Venus pimeduses piisavalt valgust. Veenus loojus oranži või isegi punasena kell 21 ja vajus samuti Cebu mägede taha nagu 3 tundi varem päike. Aga ma ei olnud üksi. Minu ümber tuiasid pealampidega ja pangedega merikorilased.

Seekordseks magamiseks olin võtnud kaasa lina, mille keerasin ümber jalgade ja rindkere, et öösel ei hakkaks külm. Proovisin jääda magama, aga kuidagi ei tahtnud und tulla. Lõpuks ikkagi uinusin, kõrvatropid kõrvas. Sest lained ja korilaste hääled ei laseks muidu magama jääda. Veidi oli hamoki riputamine ebaõnnestunud, sest ma kuidagi libisesin ühte serva. Jäin lõpuks siiski magama.

Pühapäev 12.04.2020

Ärkasin kell 5:15 päikesetõusul. Täna on siis ülestõusmispüha. Meri on klaassile ja kalapaadid podisevad minu öömajast mööda. Kaugemal külas kuulen kukkede ekstaatilist kakofoonilist kisa.

Aga minu kõrval toimetab üks pangega sukelduja. Kas ta on öö läbi korjanud merepõhjast kalu ja tigusid või on ta hommikune vahetus? Ütlesin talle tere hommikust. Selgus, et ta on eile õhtust juba jahil. Ta on siis üks nendest sukeldujatest, kes öösel tulede välkudes otsisid merest söödavat. Ta elab siinsamas külas ja tal on 3 last. Ta seletas, et ta saab 150 PHP ~ 3 € lapiku pudeli eest, mille sisse ta puhastab merisiilide sisu. Lõpuks ongi teenistus kuskil 300 PHP ~ 6 €. Ja see on ilmselt hea teenistus, sest temasuguseid korilasi on palju.

Õigupoolest meenutabki kogu selline merest saagi võtmine just Eesti metsades marjade ja seente korjamist. Korjamist tehaks tihti enda perele, aga ka müügiks. Siin on samamoodi. Sellest tulust saavad pered riisi osta ja elu läheb jälle edasi. Ööga ja eriti suure täiskuuga oli hoopis saabunud tõus ja veetase oli veel võrdlemisi kõrge ja seetõttu vedelesin veel mõnusas hamokis ning kirjutasin. Sõin ära mahlase pomelo.

Päike hakkas järjest rohkem tõusma taevalaotusesse ja sooja andma. Endiselt on tuulevaikus. Käisin siinsamas snorgeldamas ja avastasin enda ümber võrdlemisi madalas vees suure hulga värvikirevaid kalu. Pikalt ei kannatanud siiski ujuda, sest roosa plõksuv supp tegi selle väljakannatamatuks. Huvitav kuidas kohalikud tulevad toime selliste meduusiparvedega? Või on nad lihtsalt nendega nii harjunud, et ei pane tähelegi. Ujusin tagasi.

Minust möödusid pisikesed kalapaadid, mis suunduvad randa saaki sorteerima. Tervitasin kõiki saabujaid. Lõpuks olin ju ma täna majakavaht. Jälgisin enda ees vees suurt möllu. Nimelt keegi suurem kala ründas parvekalu, mille peale need hakkasid suure furooriga vee pinnal edasi ja tagasi parves liikuma. Võimalik, et selline rühmpõgenemine aitas mõne ahvena või tuunikala vastu, aga vee kohal varitsesid neid juba kajakad, kes noppisid endale paremaid palu. Aga tasesel veel korraldada selline mürgel on täiesti vaatamisväärt spektaakel.

Sõin ära ka maapähklid ja koored pudistasin mööda betoonist kallakut vette. Krabid aga mitut puhku jooksid ja krabasid need koored kinni ning lasid saagil edasi minna kui selgus, et see ei ole talle siiski söödav. Lisaks sitsis uudishimulikult minu ümber üks paksuke varblane, kes ilmselt polnud sellist asukat ammu siin näinud, kes koorub hommikul kookonist.

Pakkisin enda laagri kokku. Tundub, et vesi enne õhtut ei alane ja asusin teele tagasi randa. Vesi oli maksimaalselt vööni. Üks plätu lagunes ära ja seetõttu oli minu astumine eriti aeganõudev, sest plätut pidin aeglaselt asetama enda ette ja ootama, et tald läheks vees normaalsesse asendisse. Siis ilmselt komistasin terava kivi otsa, sest hiljem väike varvas veritses. Seegi kord pidin navigeerima merisiilide miiniväljal.

Jõudsin kella 9-ks randa ja soovisin head ülestõusmispüha. Oli hommikusöögiaeg, kus osales ka sakslane koos enda naisega. Tänaval oli mingi valjuhääldist tulev lärm. Alguses mõtlesin, et äkki öeldakse, et Kristus on üles tõusnud nagu ehk Venemaa külades. Aga see oli hoopis korraldus mitte pidupäeva puhul koos piknikku pidada. Järsku sõitis hoovi politsei, kes oli seekord sõbralik Abeti tuttav konstaabel ja lihtsalt teatas Abetile, et täna ei tohi keegi ujuda ega koguneda. Jõin kohvi. Tänasin ja pakkisin asjad ning asusin kell 10:00 teele.

Mõtlesin sõita tagasi mitte tuldud teed ja proovida mägiteed ning väikese ringiga. Minu esimene takistus oli kohe linnapiiril, kus kontrolliti minu läbipääsutunnistust ja küsiti, kuhu olen teel. Ütlesin, et sõidan Tubigoni. Valvur ainult vangutas pead, et küll ma tulen ikka kaugelt Tagbilaranist. Jälle see distantside erinev mõistmine.

Tubigonist, millel on suurem sadam, on rohkem turiste kui eelmistes sarnastes linnades ja on isegi kinniseid massaažisalonge, sõitsin läbi ja pöörasin mägedesse. Tee oli suurepärane ja peaaegu tühi. Nautisin sõitu ja vaateid ning sõitsin läbi linnadest ja küladest, kus ma pole kunagi varem olnud. Ega tegelikult ei peakski, sest need on tavalised linnad ja külad, kus inimesed lihtsalt elavad.

Jõudsin lõpuks tuttavasse Corellasse, kus sõitsin tuttavat teed lõunaks otse koju. Käisin pesus, praadisin muna ja jõin kohvi. Hommikusöök oligi vahele jäänud. Vaatasin üle sõnumid ja e-mailid, sest olin matkal interneti tsölibaadis ehk isegi siis, kui mul oleks olnud töötav kohalik Smart sim-kaart, siis poleks olnud sellega kõikjal ikkagi signaali.

Mõnnatasin veidi rõdul ja sõitsin siis Pangalo saarele jälle massaaži, et saada tagasi tagumiku tunnetus või et mul üldse on kannikas. Selle motika iste on ikka täiesti hull, tapab tagumiku ära juba ühe tunniga. Kas seal istmes on lihtsalt põhk? Aga pärast tagumiku reguleerimist oleks kindlasti patt nuriseda.

Sealt omakorda sõitsin turule, kus ostsin tuunikala võrdlemisi suure moluga tüki, mille eest alguses taheti gringo hinda 480 PHP ~ 9 €, aga pärast seda, kui ütlesin, et see ei saa küll olla õige hind, tavaliselt on ikka palju odavam, sain 220 PHP ~ 4 €. Korra mõtlesin osta ainukese järgi jäänud hiidkalmaari, aga see tundus kuidagi liiga suur. Lisaks ostsin mangosid. Kala andsin grillitädile. Ostsin lisaks veel ühepajatoidu moodi möksi, lihapalle ja mune. Varusin end mitmeks päevaks toidukraamiga.

Jõin kookospiima ja varsti sain enda kala ning kana sööma hakata. Nurgapoest ostsin vetsupaberit ja Cali limpsi. Libistasin limpsi ja sõin kanakoiva grillitädi juures ära. Ta oli silmnähtavalt mures, et äri ei lähe kuigi hästi. Tegelikult on kogu linnas enamus toidukohad suletud nii viiruse kui ka lihtsalt turistide vähesuse tõttu.

Siin turul on üks pizzakoht ja seda pidav noormees, kes ikka nukralt ootab, et kunded tuleksid pizzat sööma. Ilmselt siis ühel õhtul söön, kuigi ma ise vabatahtlikult pizzat ei sööks, sest ma saan muidu ikka süüa Mirjami jääke nii Tallinnas kui perereisidel. Viimati sõin pizzat vist Maltal oktoobris ja just seetõttu, et Mirjamile oli ports liiga suur.

Päike loojus ja sõitsin koju tagasi. Tegin kodustega kõne ja sõin kokkuvõttes ära ka selle tuunikala. Ega kala pea juures ei olegi palju söödavat. Järgmine kord ostan ilmselt ikkagi steigi. Lisaks jõin kakaod ja istusin pikalt rõdul. Kell 22:00 läksin magama voodisse, mis ei ripu ega kõigu.

Esmaspäev 13.04.2020

Ärkasin kell 8 ja tegin enda tavalisi toimetusi. Rohekate laikudega sinine ookean ja päikesepaiste tervitasid mind taaskord. Tegin esimese portsu tööd. Kell 10:30 saabusid nii Rey kui Jay, kellega jagasime pühadeaja muljeid. Nad asusid tööle mõlemad ühe uue projektiga. Rüüpasin rõdul kakaod ja maksin arveid ning tegelesin raamatupidamisega. Sõime kulleri toodud Jollybee burgerit ja friikartuleid. Jätkasime töid.

Vahepeal lugesin Rein Marani raamatut. Avastasin enda telefonis head e-raamatud. Õhtul olid veel mitmed koosolekud nagu esmaspäeviti ikka. Päike loojus jälle suure oranži kumaga ja varsti puhus merelt mõnusat jahedamat briisi.

Ma olen siin muutumas tüüpiliseks filipinoks. Nimelt enamus päeva veedan särgita, aga veel ei ole hakanud õues pooles vinnas särki kandma, selleni läheb veel aega. Röhitsema ka ei ole hakanud veel. Muuseas, naised ka teevad kõikvõimalike röhatusi. Kohalikud mehed kannavad särki, tihti maikat ehk naisepeksjat, nii, et alumine osa on rullitud rindadeni üles ja paljastatud kõht saaks tuult. Naised on lahendanud liigse higistamise jällegi nii, et on turjale särgi alla paigutanud froteerätiku. Ilmselt higi koguneb siis rätikusse ja mitte särgi seljaosale.

Päeval kuulsin, kuidas tänaval all karjus keegi venelane: “Vanja”. Ehk ta hüüdis minu koduvenelast nagu Mustamäe või Lasnamäe kortermaja ees. Nad läksid mootorratastega kuhugile sõitma, ilmselt randa. Aga kokkuvõttes olen olnud täiesti paikne ja pole isegi kordagi kodust/kontorist väljas käinud. See peaks olema selle valvurile rõõm, kes mind laupäeval saarele ei lubanud. Aga reaalsuses ma ei suuda rohkem kui ühe päeva nii kodus kopitada.

Homme juba lähen tuuseldan turul ja võib-olla lähen ujuma. Kell 20:15 lahkusid Jay ja Rey ning jäin rõdule üksi. Rääkisin kodustega, kus Mirjam plõksib ja ei taha õppida. Ta on juba 3 tundi iPadis mänginud ja Jaanika ei takista teda. Las siis veri valgub silmadesse pealegi. Eks Jaanika proovib rakendada Mirjamil tema enda lapsepõlve ja peamiselt vanaema Malle kasutatud ja hoolsusele sundinud meetodit ehk “Eks sa ise tead, kui ei õpi”. Võimalik, et see pehomdega toimib ja kangematega nagu Mirjam ikkagi ei avalda suurt mõju. Aga samas peab mingil hetkel ise õppimine tekkima. Olin pikalt rõdul ja kirjutasin ning tegin veel ühe ühiku tööd.

Ka nemad on Yorkis täielikus lockdownis ja neil lubatakse ainult 30 minutit päevas jalutada. Kell 22 läksin magama. Öösel kell 2 helistas Mirjam minule koguni 2 korda ja tahtis, et ma hakkaks temaga matemaatikat tegema. Mul olid silmad alles kinni, aga mõistus lõikas ruttu läbi, et Mirjamil on hirm tegemata kodutöö ees. Sest ta mängis päev otsa iPadis ja ei tahtnud õppimisest midagi kuulda. Nüüd siis õhtul lõi klaariks, et homme õpetaja kontrollib koduseid töid. Usun, et Jaanika oli temaga vähe mõistev ja kaasatundev, sest päeval Mirjam pani lihtsalt tuima ja ei tahtnud midagi kuulda õppimisest. Eks ikka kuritöö ja karistus. Aga kuidagi läks nii, et ma sain edasi magada.

Teisipäev 14.04.2020

Ärkasin kell 8 ja toimetasin. Tegin esimese ploki tööd. Jay ja Rey saabusid kell 10. Tegelikult on hästi tore Jayga hommikuti teha kiireid päeva sihti seadvaid istumisi. Lugesin jälle põnevat Rein Marani raamatut. Varsti saabus tellitud lõunasöök, milleks oli mingi kalakonservi meenutav kalapudi, riis ja 2 kevadrulli. Ja kohe saabus järgmine kuller, kes tõi kauaoodatud iPadi Mindanao saarelt, mis lõpuks jõudis meieni.

Varsti saadan selle Eestisse ja lisan sellele juurde ilmselt kodustele mõeldud meeneid. Pärast sööki toimetasime edasi. Rääkisin kodustega. Kell 17 tuli kontorisse Earl ja me tegime ühe Skype kõne kliendiga ning arutasime asju. Pärast seda koosolekut sõitsin vahetult pärast päikeseloojangut turule, kus ostsin hulga toiduvarusid. Ostsin sibulat, kurki, muna, kilekotiga kokkamise õli, köögivilja mixi ja üksiku porgandi ja bataadi. Kaks viimast palusin koorida ja viilutada pikkade paksude viiludena. Kilekotiga õli on muidugi siin tavaline, eks ma valan selle tassi, millest siis lusikaga ammutan pannile parajate annustega.

Kolmapäev 15.04.2020

Ärkasin kell 8:30. Pesin, sõin ja jõin kohvi. Mu kõrvad on vist harjunud nüüdseks kukkede kisaga, vaevu häirivad mind. Varsti saabus Jay ja hiljem Rey. Kell 11:00 saabus Ace, kellega pidin läbi tegema alati ebameeldiva sisuga tegevuse ehk minna laskmise. Rääkisin talle lahti, mida ta peaks arendama, kui ta tahab olla hea projektijuht. Varsti tegin veel mitmed koosolekud üle Skype.

Lõunaks telliti Jollybee kana ja riis. Kuni päikeseloojanguni oli kõigil oma projektiga tegemist, kuniks kuulsin rõdul vaikset arglikku ininat: wayoo. Selgus, et barangay ehk väikseima omavalitsuse tüki inimene tuli meid üle lugema ja panime vormile kirja kõik nimed. Vorm oli aga ainult peremudelit silmaspidav. Seega mina olin perepea, Jay oli naine ja Rey oli väike laps. Barangay tädi jäi täidetud vormiga siiski väga rahule ja lahkus varsti.

Jõin kakaod, Jay jõi ingveriteed ja veidi arutasime erinevaid projekte. Jätkasin töötamist rõdul päikeseloojangus. Varsti sõitsin turule, kus ostsin suure kotitäie juurikaid, mida palusin müüjal veel koorida ja pikkupidi viilutada. Need kartulid, bataadid ja porgandid viisin grillile, kus muuhulgas sõin sealiha steigi. Küll maitses hästi. Kartulid meenutasid isegi lapsepõlve tuhakartuleid. Kohalikud aga vangutasid pead, et grillib juurikaid, ikka kanapäid peaks ainult grillima ja sööma. See on lehma ja mitte inimese toit, arvaks mõni isegi.

Poest ostsin limpsi ja paar lambipirni. Sõitsin tagasi koju, kus vahetasin mõned kustunud pirnid uute vastu välja. Istusin rõdul ja rääkisin kodustega, kes läksid Tallinnas Pelgulinna kuskile rehve vahetama. Neil hakkas just vihma sadama. Jay ja Rey läksid kodudesse ja kell 21:00 kostus sireeniheli, mis märgib liikumiskeelu algust.

Jälgisin köögi laes toimuvat. Väikesed gekod jahivad suurt herilase moodi putukat. Gekod jooksevad ligi ja siis taganevad. Aga ma olen suhteliselt kindel, et see herilane on öösel gekode söök. Jõin ka ühe ingveripudi tee, mis küll koosnes enamasti suhkrust. Õnneks on meil köögis ka päris ingverit, millest lõigun homme mõned viilud teeks. Ja sõin ära lusikaga viimase sektori suurest Jay aiast korjatud papaiast.

Jay lubas veel tuua papaiasid, mida me laseme kontoris jalgratta lenksu küljes kilekotis paar päeva rippudes järelküpseda, sest siis papaia lausa sulab suus. Miks lenksu küljes vaja rippuda? Noh, sellepärast, et kui midagi magusat jätad lauale, siis minisipelgate armee tassib selle füüsiliselt minema, just nagu Minuscule multikas või nagu kuramuse minionid.

Miks meil üldse on jalgratas kontoris? Noh, see on meil üks toppama jäänud projekt, mida me suure hooga alustasime. Nimelt on meil koguni 2 imelist korviga roosat ja helerohelist värvi naisteratast. Me ostsime juurde neile pukid ja andurid, et saaks kohapeal võidusõite teha. Ekraanil näeb siis kahe võistleja kulgemist, kiirust ja distantse.

Aga valides baasiks Flutteri mobiili tarkvara, saime ruttu aru, et Flutter tekitab paraku liiga palju viiteid ja võistlejate kujutiste liikumised ei ole sujuvad. Oleks pidanud valima platvormiks hoopis mängudele mõeldud Unity. Aga rahastus lõppes sellele projektile ja nüüd need rattad siin seisavadki. Kell 22 läksin magama.

Neljapäev 16.04.2020

Ärkasin kell 8. Praadisin üleeile ostetud köögiviljade mixi ja muna. Imehea vaheldus veidi juba üksluiseks muutuvale hommikusöögile. Jõin kohvi ja vaatasin merd. Jay tüdruksõber Erica mainis kunagi, et Jagna lähedal on meres shark whale’ ehk suure suuga vaalasid korduvalt nähtud. Palusin uurida Ericalt, kas äkki saaks neid suuri imetajaid minna lähemalt vaatama ja äkki nendega koos ujuma. Aga kahjuks on ka see paik kinni ja kõik kontaktid külmutatud.

Käisin 2 aastat tagasi Oslobis Cebu saarel neid suuri vaalu vaatamas ja nendega koos ujumas. See on senini üks ägedamaid elamusi minu elus. Kell 10 saabus Rey ja läks kohe toimetama enda projektiga. Ta on väikest kasvu vähese jutuga asjalik arendaja. Töö vahele lugesin edasi Rein Marani raamatut. Tegin motikaga tiiru pesumajja, kust väljastati minule küsimata puhta pesu pakikene, ja pagarikohast ostsin 2 siopaod ehk aurutatud kuklit, mille sees oli rebitud sealiha ja muna. Tankisin motika paagi mulguni bensiini täis.

Rey tellis meile kulleriga lõunasöögid. Lõuna ajal oli minul üks Skype koosolek. Täna on kuidagi ekstra palav ja võrdlemisi raske on teha rõdul tööd. Laadisin alla koormatäie Vikerraadio Jutusaateid ja kuulasin esimesene Kukumäe saate. Oli väga huvitav intervjuu. Tegin kuni päikeseloojanguni rõdul tööd. Päikeseloojangu eel saabusid veel Jay ja Joseph. Josephil olid kaasas baarmeni joogitegemise varustus homseks, kui me plaanime teha ühe naljavideo.

Kõik asusid toimetama enda projektidega. Mina tegin enda tavalist tööd sellisel kellaajal, mis on vaadata üle projekte ja utsitada neid, kes pole viimasel ajal tundidega panustanud ja uurida, kas on mõni takistus. Päikeseloojangu eel, kui õues ei ole enam nii kuum, hakatakse kõikjal aedades ja teeservades põletama lõkkeid, kuhu heidetakse kokku riisutud oksi ja lehti, aga ka lihtsalt olmeprügi, sealhulgas kilekotte ja plaste.

Täiesti pöörane, et inimesed ei mõtle või ei ole teadlikud plastide põlemisel eralduvatest toksilistest ainetest. Minu ema oleks täiesti endast väljas, sest tema ei salli sellist tossutamist. Aga see on igaõhtune rituaal. Nii ollakse asjalikud ja arukad, sest prügivedu maksab. Tegelikult sama nähtust olen näinud ka Indias, kus prügi põletatakse tänaval ja toss laotub üle kogu tänava. Väikesed lapsed mängivad selle mürgise tossu sees.

Nautisin päikeseloojangu imelisi värve istudes diivanil ja vahetevahel piiludes üle läpaka ekraaniserva taevalaotust. Kell 20 lahkusid Joseph ja Jay ning varsti pisut hiljem ka Rey. Rääkisin Jaanikaga. Mirjam oli parasjagu naabritüdrukuga tõuksidega Mustamäel parditiigi juures. Hea oli vaadata telefoni positsioneerimisest lapse asukohta. Mirjam ei taha viimasel nädalal ei hea ega kurjaga õppida. Äkki on kevadväsimus, mis võiks kosutust saada juba homme, sest homme on viimane koolipäev enne koolivaheaega. Eks oskab hinnata olukorda uuesti kahe nädala pärast.

Varsti kostus pimedast linnaservast tuttav sireen, mis peaks ajama kõik kodudesse. Mina veel kirjutasin ja lõpetasin Rein Marani raamatu. E-raamatul ei ole kaasi, aga piltlikult oli põnev lugemine kaanest kaaneni. Praadisin köögiviljamixi ja nautisin selle head maitset. Seal oli tuttavate juurikate seas veel mingi valge juurikas, mis võis olla taro, aga kindlasti ei olnud valge bataat. Jõin veel kakaod ja tegin veel surtsu tööd, sest Eestis on ikka veel tööaeg. Käisin pesus. Kell 22:00 läksin magama.

Reede 17.04.2020

Ärkasin kell 8. Pesin, sõin ikka praemuna ja jõin kohvi. Rõdul tervitas mind peegelsile sinine ookean ja juba pekki kärsatav päike. Õnneks meie klaaskatus katab piisavalt otsese päikese eest kui pikutad diivanil. Õigupoolest otsene päike paistab rõdu põrandale ainult õhtupoolikul. Muul ajal kumab päike läbi klaaskatuse.

Tegin esimese sutsaka tööd ja kirjutasin. Lõikasin lahti mahlase ananassi ja sõin selle üksinda ära. Appi, kui hea puuvili. Kuigi ananass tegelikult ei kasva puu otsas, vaid maa peal, ja pigem puhmana. Mis tahes vili, aga väga maitsev. Varsti saabusid ridamisi Joseph, Rey ja Jay.

Mina aga tegin ühe tiiru motikaga ICM kaubanduskeskuse toidupoodi, kus varusin end proviandiga. Muuhulgas ostsin šampooni, sest minu pisikesed hotellide šampoonipudelid on otsakorral. Telliti lõunaks jälle kulleriga hiina toitu. Varsti saabus veel ka Reden, kes pressis ka end tegelikult suhteliselt pisikesse kontoriruumi. Aga selles toas huugab konditsioneer ja muudab töötamise võimalikuks.

Joseph sõitis turule ostma eelseisvaks filmimiseks rummi, koolat ja tsitrusvilju. Kell 15:30 saabus John Paul. Meil pole tükil ajal olnud nii palju inimesi kontoris.

John Paul, Reden ja Joseph jäid kööki filmimist ette valmistama. Mina sõitsin turule pizzakiosk juurde ja tellisin Niel’ilt 3 pizzat hinnaga 1200 PHP ~ 22 €. Tal vaatamata heale sisseseadele hetkel palju kundesid ei ole. Õhukese põhjaga pizzad küpsetatakse korralikus kiviahjus.

Jõudsin pizzadega kontorisse ja filmisime seda, kuidas ühe äpiga tellisime alkohoolse joogi, mida siis robot kohe valmistas. Reaalselt äpp veel päris korralikult ei töötanud, API kaudu ei jõudnud order kohale, ja pidime filmi tarbeks valetama. Teisel pool ekraani oli aga mitte robot, vaid Joseph, kes tegi endise baarmeni kogemuse pealt selle joogi kiiresti valmis. Ta lõikus sidrunit, heitis jääd klaasi ja valas rummi ja koolat. Jook oligi valmis ja robotliku häälega ulatas Joseph klaasi joogi tellinud Redenile. Nalja sai palju, tore viis projekti lõppu selliselt tähistada.

Sõime kogu kambaga pizzat ja ajasime juttu. Kell 18:30 sõitsid John Paul ja Reden enda kodudesse, kus neil on mõlemal pisikesed lapsed. Rääkisime veidi ka lastest enne seda, kui nad teele asusid. Ülejäänud, kes olid kontorisse jäänud, jätkasime tööd. Varsti läksid kõik ükshaaval kodu poole. Jõin teed ja tegin tööd istudes rõdul. Kõht on pizzat täis ja veidi loid on olla. Kell 21 oli kõik taas vaikne ja kella 22 läksin magama.

Laupäev 18.04.2020

Ärkasin kell 8 ja läksin otsejoones pessu. Täna oli rahutu öö ja väga palav. Ma tavaliselt ei maga konditsioneeriga, sest pärast mul pea valutab, aga samas lahtise aknaga ei kannata magada jällegi kukkede ja koerte kisa pärast. Sõin praetud muna ja jõin kohvi. Kell 10 saabus mulle külla java arendaja Albert, kellega rääkisime koguni 2 tundi. Pakkusin talle ka kohvi, mis oli talle juba kolmas tass täna hommikul. Teemade ring oli väga lai.

Muuhulgas sain teada, et ta on hiljuti võtnud kaalus alla 30 kilogrammi. Rääkisime ka loomulikult sellest, et kas mul õnnestuks teda palgata. Väga lahe ja avatud inimene, kuigi pealtnäha nohikliku ja kinnise olekuga. Ilmselt hea kohv aitas teda avada. Loodan, et saan teda kaasata mõnda huvitavasse java projekti. Tegelesin veel juristiga, et kuidagi leida lahendus meie tupikseisule kohaliku ettevõtete registriga.

Maksin veel mõned arved. Pärastlõunal rääkisin naisega, kes valmistus Mirjamit viima vanaema Loore juurde. Eile oli Mirjam Jõelähtmes, kus nad korraldasid vanaisa ja vanaemaga üllatuse valmistades koos salati ja võileivad Jaanikale.

Sõitsin turule. Ostsin mangosid, köögiviljamixi ja mune. Jõin kookospiima. Andsin grillitädile portsu prepareeritud juurikaid ja tellisin kanatüki. Sõin ja nautisin. Sõitsin tagasi koju. Istusin rõdul, jõin kakaod ja nautisin päikeseloojangut. Rääkisin ema ja Olaviga Skype vahendusel. Mirjam oli nende juures ja varsti asusid nad pärast Maarjamäel jalutamist piimasuppi sööma. Kirjutasin ja maiustasin mangoga.

Tellisin Amazonist suure koti siniseid graanuleid ja võtsin ühe kotikesega need fotokotis kaasa. Päris selle reisi alguses muutusid need pallikesed juba roosaks ehk olid imenud õhuniiskuse enda sisse. Aga mul ei ole praeahju, kus neid pallikesi uuesti siniseks küpsetada. Igal juhul ideaalmaailmas tore abivahend. Läksin täna varem magama, sest plaanin hommikul vara startida väikesele matkale, pooleldi salaja.

Pühapäev 19.04.2020

Ärkasin erakordselt vara - kell 3:45, pakkisin asjad ja asusin varsti pimedas, otsekui salaja, matkale Carmeni poole. Ma panin selga kampsuni, sest metsa vahel sõites on öösiti üpris jahe. Sõitsin otse põhja poole ja otse mägedesse. Teed olid käänulised ja mägised. Minu suureks üllatuseks on teedel pühapäeva varahommikul ootamatult palju sõitjaid. Sõitsin veidi üle tunni aja ja jõudsin paika, kus saab näha väga ülevaatlikult Šokolaadimägesid.

Kell 5:30 hakkas päike vaikselt tõusma ja ma olin varem kenasti kohal. Ametliku vaateplatvormi teel oli värav lukus. Võib-olla, et väravad avatakse kell 8 ametlikul avamise ajal, aga samuti on tõenäoline, et nii nagu mitmed teised turistiatraktsioonid, on ka ses paik sunnitud sulgema uksed kuniks viirus on seljatatud. Aga mina parkisin ratta ja matkasin edasi jalgsi. Kitsas tee viis lehmade ja lehmakookide vahelt mäkke.

Varsti astusin üle okastraadiga aia hooldatud murule, mis selgus, et oligi see Hilltop vaateplatvormi paik. Kuulasin soundscape'i enda ümber. Kaugemal majades olid lustikummutid käima pandud ja kuuldus Kukerpillide-laadset kohalikku tantsuks mõeldud iltajumppat. Samuti kostus lehmade vastuhaku möögimist ja karjatajate kärkivat suunamist. Kaugemalt kuulsin isegi mootorsae häält.

Kindlasti ei puudunud kukkede kiremine ja seekord kalkuni eriline kludisev hääl. Ning loomulikult oli minu ümber kümned eksootilised linnud, kes hommikuti enda territooriumi lauluga märgistavad. Siit punktist tõesti avaneb uskumatult äge vaade ümbruskonna ümmargustele šokolaaditrühvleid meenutavatele küngastele.

Enamus mäekesed on endiselt siiski rohelised, aga on sekka ka mõni pruunikam küngas. Mitmel pool tossutatakse ja põletatakse lõkkeid, mille vine halli sallina lookleb kaugele. Päike tegi enda avangu ja puges siis kohe pilve taha peitu. Nautisin varahommikut tund aega. Jalutasin alla mööda kitsast rada, mida olid kujundanud suurte vihmaveete uuristused ja lehmade karjatamised. Nägin pääsukesi, kes sõid kõiksugu lendavaid putukaid, kes komplektina suurte valgete veistega kaasas liiguvad.

Praadisin köögivilju, kus pannile läksid lisaks tuttavatele juurikatele veel mingid tundmatud rohelised kaunviljad ja suuremad rohelised viilud. Lisaks praadisin muna. Maitses imehästi. Jõin kohvi ja nautisin rõdul enda piiratud, kuid siiski veel inimväärset, elu. Kauaks seda minu vabakäigu vangi elu jagub? Täna kuulsin Leonalt, et väikese paadiga smuugeldati Boholile Cebult 7 inimest, kellest vist ühel on viirus.

See sündmus tõmbab järgnevatel päevadel ilmselt igasugusele ideele samalaadsel viisil varahommikul kalameestega lasta end smuugeldada Pamilacani saarele ja samal päeval tagasi Catarmani randa Pangalol kriipsu peale Kalurid on olemas, aga nii John Paul, kes teab enda küla kalamehi, kui Jay on minu avantüüri suhtes palju ettevaatlikumad.

Ilmselt tänaste uudiste valguses kinninabimisel ei aitaks minu gringo staatus ega tamiilirullile viitamise alibi. Oleksime tõenäoliselt öö plate peal. Kurjam küll, siin on nii palju veel huvitavat avastada, aga ei saa normaalselt ringi kolistada. Tiksusin rõdul ja maiustasin veel ühtemoodi mahlaseid mangosid ja hiigelsuurt papaiat. Jay aia papaia oli nii valmis, et nuga justkui ise libistas vilja pooleks ja lusikaga sai kenasti süüa pehmet viljaliha.

Rääkisin kodustega ja alustuseks panime video vahendusel käima harva kasutatava DVD-mängija. Veidi oli nokkimist, aga kõik õnnestus ja Mirjam sai alustada filmi vaatamast. Käisin pesus ja lugesin rõdul uut e-raamatut, mida olen ka kunagi varem lugenud. Nele Siplase “Mina olen moslem”. Päikeseloojangul sõitsin harjumuspäraselt turule. Ostsin valge redise ja sibulat ning ikka mangosid.

Grillosakonnas sõin sealiha steiki ja enda antud juurikaid. Sõitsin tagasi koju ja jõin rõdul teed. Jaanika tegi veel ühe videoreportaaži Jõelähtmes, kus Mirjam oli saanud endale rula. Rõõm oli piiritu ja ta sõitis Silla tänava asfaldiga kaetud tupikteel lõputuid otse. Ma tõmbasin tuurid maha ja läksin magama kell 20:30, sest mul oli korralik unevõlg.

Esmaspäev 20.04.2020

Ärkasin sootuks hilja - kell 9:30. Käisin pesus ja sõin. Täna oli vihmane hommik ja sadas ühtelugu vihma, aga mitte korraga ja palju, vaid keskmine vihmasadu. Kell 10 saabus Rey, kes oli saanud teel kontorisse fööniga sõites päris märjaks, ja kell 11 saabus Jay. Tegin kiiresti Jayga päevaplaani ja tegelesime tööga kuni lõunani. Meile toodi tellitud hiina toit kulleriga, kes maja ees hõikas ayoo. Jay läks trepist alla maja ette ja sai toidu kätte. Sõime ja varsti jätkasime oma töid.

Tegin kodustega kõne. Rääkisin ühe töötajaga kaugel Saudi-Araabias, et me mõtleks läbi kõik detailid, et teda palgata täisajaliseks töötajaks ja kuidas ta saaks tagasi tulla koju Boholi. Päikeseloojangu järel sõitsin turule, kus ostsin muna ja tuunikala steigi. Steigi andsin grillitädile, kes lisaks kalale valmistas minule ka kana. Sõin ja nautisin asjaolu, et minu värske toit kokku oli 180 PHP ~ 3 €, sellised praed oleksid Vahemere ääres 30 € ja enam.

Sõitsin tagasi koju ja kirjutasin rõdul ning jõin kakaod. Kell 20:00 tõmbasime Jayga päeva kokku ja arutasime läbi, mida peaks veel täna ja homme hommikul tegema. Olin rõdul ja tegin veel tööd. Kirjutasin ja kuulasin suurte klappidega muusikat. Õhk on mõnus, lihtsalt soe, ja ei ole enam nii kuum. Merelt paistab kaugel pimeduses välkude sähvimist, võimalik, et Mindanao saarel on äikesevihma. Siia igal juhul mürinat kuulda ei ole.

Teisipäev 21.04.2020

Ärkasin kell 8 ja tegin hommikusi toimetusi. Nautisin kohvi ja peegelsiledat ookeanivaadet. Tegin esimese tüki tööd. Kella 10-st saabusid Rey ja Jay. Jätkasime tööd ja lõunat sõime koos. Tegin mitmed Skype ja Zoomi kõned. Tore on see, et praegu nagu tööd on parasjagu ja mitmeteks kuudeks on töö olemas. Eks tuleb targalt toimetada, sest ärevuse nooti on kuulda Eestist piisavalt. Jätkasin tööd kuni päikeseloojanguni. Sõitsin läbi linna ujuma minu jaoks juba tuttavasse Cainggeti randa, kus ei olnud ühtegi inimest, ainult üks kollane kass magas soojal betoonpinnal. Vesi oli soe ja lained olid võrdlemisi väikesed, milles oli mõnus ujuda ja õõtsuda. Päike vajus dramaatilise punase-oranži värviga jälle Cebu mägede taha.

Tulin veest välja ja istusin ning imetlesin taevalaotuse värvide mängu. Kuivatasin ja sõitsin tagasi läbi kesklinna koju. Olin rõdul ja jõin teed. Rääkisin kodustega ja sain täpsemalt teada Mirjami eilsetest seiklustest rulaga ja piknikust naabritüdrukuga, mis kolis külma tõttu õuest ruttu koridori. Samuti rääkisin enda sulgpalli mängukaaslase Margusega, kellel oli väike äpi tegemise mõte. Kirjutasin rõdul. Jay ja Rey läksid koju tavalisel ajal kell 20:30, et jõuda koju enne läbilõikavat signaali kell 21:00. See signaal kõlab nagu vangid oleksid vangist putke pannud, aga siinkohal see tähistab peaaegu komandanditunni, liikumiskeelu, algust. Kirjutasin rõdul ja jõin veel teed. Kell 22:00 läksin magama.

Kolmapäev 22.04.2020

Ärkasin kell 9 ja käisin duši all. Praadisin eile ostetud nuudlirooga, kus on sees ka hiina kapsas ja veel mingid rohelised rohututid. Igal juhul väga maitsev. Jõin kohvi. Täna on huvitav kirju taevas. Ilus sinine taevas vaheldub hallide ja tumehallide pilvedega. Tegin esimese sutsaka tööd. Kella 10-st saabus Jay, kellega arutasime ja panime paika arendajate checklistid töö kontrollimiseks, et tõsta töö üldist kvaliteeti.

Tegime siis tööd sektsioonides kuni keskpäevase ühe projekti standupini. Sõime lõunat ja jätkasime tööd. Varsti läks Jay koju ja jätkas kodust tööd. Mina sõitsin turu juurde poodi ja ostsin piima ning limpsi. Sõitsin tagasi. Olin rõdul ja jätkasin tööd.

Üks huvitav avastus tabas mind rõdul töötades. Olgugi, et päike just loojus, siis tegelikult jahedamaks ei olegi läinud, vaid pigem higi voolab täiega. Tundub, et päikesega koos kadus ka veidi kosutust pakkunud tuul. iPhone isegi pakkus 30’C õhutemperatuuri juures feels like 36’C. Troopika omapära ilmselt.

Olen hakanud tegema trenni, mida ma üldiselt väga tülkan. Ma pole kunagi olnud jõusaali või harjutuste fänn, aga nüüd teen hommikuti kõhulihaste harjutusi koosolekuruumis karvasel vaibal ja tõmban köögi ukse kohal torul lõuga. Tennist ega sulgpalli ei saa endiselt mängida. Vahest vehin tennisereketiga niisama ja harjutan Youtube videode järgi konkreetseid lööke või hoideid. Inimene läheb ikka kinnises keskkonnas puhta soodaks. Eestis olevat tennise välisväljakud juba avatud, kadestan. Aga maja taga mäkke ei ole hakanud veel hommikuti jooksma, äkki lisan ka selle enda treeningkavasse.

Tänavate ääres olid süüdatud sajad küünlad ja inimesed ootasid ilmselt pickupi kastis saabuvat preestrit. Täna tähistatakse püha Jüri laupäeva, sest homme on kalendrisse märgitud jüripäev. Läksin alla tänavale ja tegin juttu naabritega. Terve tänav oli küünaldesäras ja inimesed olid tulnud majade ette ootama kuju ja preestrit. Mööda sõitnud kuju aga ei olnud kuidagi tuntud püha Jüri motiiviga, kus üheks komponendiks on lohe alistamine.

Naabrid aga ei osanud piisavalt inglise keelt, et mulle selgitada, mis on ikkagi tänase päeva tähtsus. Läksin tagasi majja ja nägin teisel korrusel oluliselt suuremat gekot kui minu korruse tavaelanikud. Vaatasin seda looma lähedalt. Siis nägin, et koduvenelane Ivan ja tema tüdruksõber Joan olid just parasjagu enda tagumisel rõdul tegemas sütel liha. Tegin nendega juttu ja sain teada, et täna on hoopis Pandayan festivali 9-päevase eelmängu algus.

See festival on pühendatud püha Joosepile, see on Jeesuse võõrasisale ja neitsi Maarja abikaasale. Joosep oli kõva töömees ja puusepp. Festivali tipp saabub 1.mail ja kuidagi on kommunistid kaaperdanud selle kuupäeva tööliste ülemaailmseks ühinemispäevaks. Igal juhul Tagbilarani uhkeim kirik, mis asub linna keskel ja kus ma olen varasematel reisidel ka teenistustel käinud, St. Joseph the Worker Parish, on selle festivali keskmes. Nüüd siis selgus majas.

Ivaniga koos on nad sõitnud läbi mitmed saared nagu Cebu, Negro ja Panay, mis kõik jäävad Boholist lääne poole. Joan rääkis huvitavaid rahvapärimusi ja laste hirmulugusid, mida siiamaani räägitakse ja usutakse eriti maakohtades. Näiteks pidavat pooliku kehaga nõiad lendama nagu nahkhiired ja proovivad torkida maja põranda alt rasedaid naisi, et nende sündimata lapsi surmata.

Loomulikult ei tähenda ka siin musta kassi nägemine midagi head. Nahkhiirega kohtumist välditakse iga hinna eest. Ei suuda katoliiklus välja juurida iidseid rahvapärimusi ja muuta enne ristiusu saabumist maad vallanud mitmekesiseid loodususkumisi. Mind alati huvitavad sellised lood, sest need näitavad, et maailma eri paigus on tegelikult sarnased mõttemustrid, mis inimesi valdavad ja tihti ka kontrollivad.

Kuna jutt jooksis hästi, siis tuli plaan katta laud minu korrusele rõdule. Leidsin külmkapist veel 2 viimast Liviko vodkaga šokolaadikommi, mille külalised ilma pikema jututa alla neelasid. Sõime ja ajasime juttu koguni südaööni. Ivan ongi õhtune tipsutaja, tihti õlle jooja, ja läheb magama alles pärast südaööd ning magab pikalt. Naise vanemad, kelle juures nad teinekord käivad, elavad päikese rütmis ja imestavad nende pikka und ja hilist ülevalolemist. Ivan on palju reisinud ja suhteliselt laia silmaringiga. Tal on Panglaol mõned venelastest sõbrad, kes on pro-Putinlased ja Ivan ikka imestab nende küündimatust ning naiivset infotarbimist. Oli tore õhtu.

Tegin enne magama jäämist veel ühe kõne koju, sest Mirjam oli kellal vajutanud SOS nuppu kuskil Magdaleena haigla juures. Selgus, et Mirjam oli seal rulaga käbla käinud ja sai kukkudes haiget. Ilmselt oli ta sõitnud üle lamava politseiniku ja seetõttu pikali lennanud. Jaanika sõitis talle järgi ja viis lapse koju. Pean Mirjamile kuidagi üle interneti õpetama rulaga pidurdamist. Läksin magama.

Neljapäev 23.04.2020

Ärkasin kell 9 ja tegin läbi hommikuse rituaali. Kell 10 oli maja ees DHLi kuller, kes tuli vastu võtma minu saadetist. Ootasin ikka mingit kollast kaubikut või autot, aga minu ees seisis rolleriga sõitev suvaline päss. Kutsusin ta üles, et näidata talle saadetise sisu. Asjade hulgast praakis ta välja kahjuks Jaanikale mõeldud kohaliku brändi kehakreemi. Väidetavalt kosmeetika kuulub sellesse pikka nimekirja, mida ei tohi saata DHLiga. Eestisse saatmine maksab veidi üle 100 euro.

Aga tegelikult pidi saadetise üleandmine toimuma juba teisipäeval. Mingit selgitust loomulikult paaripäevase hilinemise kohta ei olnud. On ikka naljamehed. Kas tõesti arvatakse, et ma ootan DHLi saabumist mitu päeva järjest kell 10-18:00? Andsin asjad üle ja mees pani minu paki kahe reie vahele ja sõitis sellega minema.

Varsti saabusid Rey ja Jay, kes asusid oma projektide kallale. Mina tegin ka esimese portsu tööd. Tegin veel ühe kohvi ja viisin ka Jayle kohvitassi. Rey ei hooli kohvist. Veidi tibutas vihma, mis on filipiini suvel siiski suhteliselt haruldane sündmus. Veidi hiljem tuli aga veidi korralikum sahmakas vihma.

Lõunal oli mul üks standup koosolek. Kuller tõi meile lõunasöögi, milleks oli seekord pisike pasta, pitsalõik ja kanakoib ning loomulikult pätsike valget riisi. Jätkasime tööd. Pärastlõunal lisandus veel Joseph. Vahepeal arutasime Josephiga meie nikerdamise projekti ehk Solar Office projekti, kus me proovime ehitada nullist päikesepaneelid, lisada inverteri ja ehitada ka aku. Idee on saada osa kontori elektrist puhtalt päikeseenergiast ja akust.

Lisaks rääkisin Vootelega Eestis, kes on muuhulgas endale Prangli saarele ehitanud ühe päikesepaneeli ja saab 12V voolu suviti just sealt. Kell 20:15 läksid kõik laiali kodudesse. Mina tiksusin veel edasi rõdul ja jõin kakaod. Tegin endale jääkidest õhtusöögi.

Facebooki kaudu promosime tänasest, et me palkame Drupali, Swift ja React.js oskusega arendajaid nii Cebul kui ka Boholil. Vaikselt hakkab tulema CV-sid ka väljastpoolt Jay tutvusringkonda, põnev. Esmaspäeval vaatame Jayga saagi üle ja hindame, kas mõndadega ehk saab isegi testimise faasi minna. Seekord oli rõdul mõnus õhtune jahedam briis.

Veidi pärast üheksat tuusas meie kontorihoone ees tänaval vast seitse vilkuritega mootorratast ja skuutrit, kes patrullisid tänavat pidi ning otsisid liikumiskeelu rikkujaid. Nad leidsid pimedas puu alt ühe rollerijuhi, kes ilmselt proovis käivitada enda pilli ja sõita koju. Paar politsei või laiendatud rahvamaleva koosseisulist ratturit piirasid mehe kohe kinni ja said ilmselt kiiresti selguse. Nad sõitisid edasi Baclayoni poole Tagbilarani linnast välja.

Mina veel veidi kirjutasin. Täna läks päev kuidagi nii, et polegi kordagi majast väljaspool käinud. Olen olnud korralik lockdownikuulekas kodanik, aga nädalavahetuseks plaanin jälle mingit ööbimisega matka. Kell 22 läksin magama.

Reede 24.04.2020

Tegin silmad lahti kell 8. Tegin hommikuse gümnastika ehk kõhu- ja lõuakõverdused. Kohvi juues vaatasin üle vahepeal toimunu. Külmkapp sai nüüd täiesti tühjaks ja pean täna end välja ajama ning provianti täiendama. Tuuline ilm on pannud lainetama mere ja silmapiirini on näha vahutavaid valgeid jäneseid. Tavapäraselt saabusid Jay ja Rey kella 10 paiku. Arutasime Jayga päevaplaani ja jõime koos kohvi. Asusime toimetama enda töödega. Varsti liitus veel Joseph.

Täna olid mõned lühemad koosolekud. Lõunasöögi tõi taas kuller. Pärast sööki käisin turul ja ostsin toidukraami. Rääkisin Jaanikaga ja hiljem paar korda Mirjamiga, kes mängis õues klassiõe Meriga. Pidin lahendama ja nõu andma, kuidas keegi kedagi kurdiks või kurgiks nimetas ning keegi kedagi koguni lõi. Rääkisime teema mõlema tüdrukuga läbi Facetime’i teel ja tüdrukud lõid lepituse märgiks kokku nukid. Mängisid edasi ja ma soovitasin neil koos mõne sigaduse teha, see parandab kõik haavad.

Istusin päikeseloojangul rõdul, kus mõnusalt sohval lugesin ja kirjutasin. Täna vaatasin kontori võimalusi Cebu Citysse laienemiseks ja tegin endale selle linna väiksemad osad ehk barangay’d kaardi peal selgeks. Cebu City on juba miljonilinn ja seetõttu on asukoht palju olulisem kui Tartu suuruses Tagbilaranis. Kell 20:30 läksid poisid kodudesse ära. Ema helistas Whatsappiga ja sain temale rääkida muuhulgas siinsest elust ja olust. Valmistasin endale õhtusöögi. Sõin ja kirjutasin ning tegin veel viimase sutsaka tööd. Kell 23 läksin magama.

Laupäev 25.04.2020

Ärkasin kell 8, sest pidin lihtsalt avama akna ja ukse, et tõmbetuul viiks toast välja seisma jäänud kuuma õhu. Endiselt ei taha magada konditsioneeri jäises õhus. Jay köhis just samal põhjusel nagu vana suitsumees ja proovib nüüd end ravida. Tegin hommikuse gümnastika ja söögi. Joogivesi, mis meie kontorisse tuleb suurte täidetavate siniste plasttünnidega, oli otsa saanud ja kohvikannu valasin enda külmkapist pudelisse varutud vett. Kraanivesi ei ole üldiselt Aasias joodav ja eriti välismaalasele tihti suisa bakteriaalselt nii teistsugused, et võtab peagi igasuguse põhja alt.

Nautisin kohvi ja vaagisin plaani, mida enda nädalavahetusega peale hakata. Ilmselt sõidan Panglao saarel ja ehk isegi magan rannas. Taevas on aga hulganisti halle pilvi, kuigi telefoni ilmaennustus vihma otseselt ei prognoosi. Alustasin enda matka kell 10 ja läbisin kõigest otsaesise temperatuuri mõõtmisega esimese kontrollpunkti ning olingi Panglao saarel. Sõitsin risti saarega ja sõitsin kõige parempoolset teed edasi saare tipu suunas. Möödusin Jay kodust ja ilmselt suletud turistiatraktsiooni Hinagdanani koopast ning keerasin mere äärde. Seda Hinagdanani koobast käisin vaatamas kaks aastat tagasi.

Trepid viisid sügavale pimedasse koopasse, kus said vees ujuda ja uurida koopa veealuseid soppe. Seekord aga läksin uurima mere kallast, milles ongi koopad ja teravad kaljuseinad. Panin uikarid jalga ja maski pähe ning läksin treppidest vette. Praegu oli tõusuvesi ja sain kohe ujuma hakata. Vesi oli läbipaistev ja see ei olnudki väga hea, sest lained panid hõljuma muude orgaanilise materjali hulgas ka kilekotiribad ja pudelid.

Päris ilge algus aga muutus kohe varsti mõnusaks salamaailmaks, kus ujusin vahetult kalju serva ääres ja kohati panga all. Siin oli põnev vaadata, kuidas mere põhjas roheline meretaimedest vaip liikus valgel liival ühtlases rütmis edasi ja tagasi. Kui liikusin mõne sügavama koopa suu eest läbi, siis otsekui hoiatuseks liikus see sama vaip oluliselt suurema amplituudiga. Siis hoidsin sellest paigast targu eemale, sest vee vool võib mind lükata või imeda liiga lähedale väga teravatele vulkaanilistele kaljudele.

Mõnes kohas julgesin aga ujuda läbi avauste. Kogu aeg pidin muidugi jälgima, et ei kriibiks end veriseks. Ega vees seda ei märka, hiljem näed, kuidas veri lahmab. Samuti nägin kalju tumedal taustal hästi liiva karva väiksemaid ja suuremaid parvekalu. Need kalad muidugi arvasid, et mina neid nende ideaalse kamoflaaži tõttu ei näe. Nautisin rahulikku solberdamist ja ujusin tagasi.

Ma olin jätnud enda rätiku ja mõned riidehilbud treppide juurde varjualusesse, mille nüüd olid vallutanud külanoored. Tegin nendega juttu ja selgus, et nad kõik ongi ümbruskonna majadest ning hakkavad banaanilehele laotama laiali piknikku. Pärast mõnda aega lobisemist ja kuivamist, sõitsin suurele teele tagasi, kus mind ei lubatud edasi sõita ja pidin pöörama vasakule pikale kruusateele. Mina just lootsin, et mul õnnestub kavaldada üle checkpoint, mis takistab keskmisel teel Panglao linna sõitmist.

Aga tegelikult läksid kontrollpunktid lihtsalt, sest jäin enda narratiivi juurde, et külastan Poblacionis ehk Panglao linnas enda töötajat ja kontor on meil Tagbilaranis. Sobis. Lisaks sõitsin üle desomattide. Sõitsingi siis esmalt Panglao linna, kus otsin pagarikojast ahjust tulnud erinevaid saiakesi. Sõitsin La Familia kohvikusse, kus tellisin kaasa omletti. Jalutasin toiduga üle tee Püha Augustini kiriku parki, kus istusin paviljonis ja sõin.

Omlett oli serveeritud kahe vormisaia vahel söömiseks. Sõin omleti ja saiad ning lihtsalt nautisin jõude olemist. Uitasin veidi ümber kiriku ja nägin taas, et ka sellel kirikul on näha 2013 aasta maavärina armid. Päris mitmes kohas oli silmnähtavalt uuemate plokkidega laotud müüri osi ja suure saali kuppel ja küljel paiknev torn olid sootuks betoonist. Kiriku mere poolses ääres on eraldiseisev kindlustatud torn, mille ülemine korrus oli samuti laotud heledamatest plokkidest.

Jalutasin tagasi kohviku ette ja sõitsin Momo randa, kus alguses polnud näha ühtegi hingelist. Nägin siis ühe maja taga tuttavat vanemat meest, kes harjutas ikka enda kukke maad kaapima. Sõin banaani ja pikutasin varjualuse all. Suured lained prantsatasid rahustava rütmiga, ilmselt 20BPM sagedusega, randa. Väga mõnus muusika. Siis varsti selgus, et minu kõrval varikatuse all pikutab ka üks mees, kes varsti siiski läks kuskile toimetama.

Kaugemal oli kuulda kalapaadi podinat. Päikesepaistet katkestasid suured hallid pilved, millest ometi vihma ei tulnud ja mis suure hooga ka jälle minema purjetasid. Käisin ujumas. Alguses ei näinud ma vees midagi, kõik oli üks segamini keeratud sogane supp. Siis veidi maad ujudes hakkasin juba kenasti nägema ja olin üpris õnnelik, et ma ei jalutanud meetrisügavuses vees, sest mere põrandal olid mustad merisiilide kolooniad. Ujusin korallideni ja jälle avanes minule uus maailm.

Sillerdavas vees sametise kollase ja sinise korallide kuhja ümber kihas elu ja see oli nagu pisikeste värviliste kalade ühiselamu. Nautisin ka seda, et kui jäin liikumatuks ühele kohale, siis mitmekordistus vaatevälja ilmunud kalade arv. Suured lained kõigutasin mind ja kalasid samas rütmis. Ujusin mõned otsad ja olin muuhulgas rahul, et suured lained on peletanud meduusid minema. Ujusin tagasi randa.

Kuivasin veidi, kirjutasin ja munesin niisama. Rannas on kõrged majesteetlikud sihvakad kookospalmid. Olen ka juba varem märganud, et palmide tüvedele on ilmselt machetega löödud sisse sälgud. Need sälgud asetsevad mõlemal pool tüve, mis võimaldavad hõlpsamini ronida palmi otsa saaki koristama. Nutikas.

Korra mõtlesin, et äkki jääks täna siia mereranda ööseks. Mul on kaasas hammock, mille ma saaks riputada kuskile puude vahele. Pakkisin enda asjad tagasi motikale ja asusin teele. Sõitsin risti saare teise serva, kusjuures ristusin lennujaama teega. Otsustasin, et lähen uudistan seda uut lennujaama lähemalt, aga loomulikult ei lastud mind päris terminali juurde. Tegelikult on kõik välja surnud - ei ole lende ja ei ole elu. Sõitsin massaaži, kus perenaine tegi alles päevauinakut. Mul tuli see massaažiidee tegelikult ilma, et ma oleks midagi kokku leppinud.

Aga Leona ajas end üles ja kloppis üles mingi 10 minutiga. Rääkisin seni juttu samas hoones ehituspoodi pidava Juliusega, kellega olen ka varem lobisenud. Uurisin muuhulgas, kas ta on gay, sest tal on kõik välised atribuudid selleks, et seda mitte päris huupi pakkuda. Aga ta ise ütles, et ei ole, kuigi peab ennast siiski väga softiks ja kindlasti mitte machoks. Ta on varem elanud 14 aastat Bahreinis ja veidi ka Saudi Araabias, kus kindlasti oleks gay’na väga keeruline elada.

Leona kutsus mind sisse järjekordsele illegaalsele sessioonile. Käisin enne lauale heitmist veel pesus, et saaksin pesta soolase vee ja liiva maha. Lasin seekord peamiselt mudida selga ja õlgu. Jõin veel pärast eriti teravat ingveri- ja meekärgede jooki, mida Leona käib ostmas üle tee Bee Farmis. Tänasin, maksin 400 PHP ~ 8 € ja sõitsin tagasi Tagbilarani. Kõikjal kontrollpunktides piisas minu Quarantine Pass’it ja ei tulnud kordagi sekeldusi. Sillal sõin ikka grillkana ja poest ostsin piima. Oma grillitud kana ootas üks mees, kellel oli rolleri jalutsis istumas rahulikult tore valge koeranähvits. Ma usun, et hiljem temagi saab mõne maitsva pala.

Pühapäev 26.04.2020

Ärkasin kell 9 ja tegin hästi rahuliku tempoga kõik, mida tavaliselt. Joogivesi oli otsas ja seetõttu jalutasin, tühi plastikust veetünn näpus, üle tee trellitatud poe ette. Veidi tegin “ayoo” ja sain varsti vastuseks, et neil ei ole praegu pakkuda täis veetünne. Jalutasin tagasi tuppa ja võtsin viimase abinõuna kasutusele viimase pudeli vett ning tegin sellest kohvi.

Kuulasin Vikerraadio 2015 aasta Jutusaateid ja väga põnev oli kuulata selle aja, mis on ju ainult 5 aastat tagasi, päevakajalisi teemasid, mis siis rohkemal või vähemal määral peaaegu kõigist intervjuudest läbi kajasid. Arvutasin veidi päikesepaneelide võimsusi - volte, watte ja ampreid. Alguses on ikka päris keeruline mõista, kuidas jõudu lekib, kui inverterist erinevaid volte läbi lasta. Tuleb veel palju uurida ja õppida. Sõin lõunat.

Tegin väikese tiiru pesumajja ja jätsin väikese kotikese pesu neile pesemisse. Olingi täna kodus ja pikutasin rõdul ning võtsin päikest. Enne päikeseloojangut sõitsin poodi ja ostsin suure pudelkanistri vett ja limpsi. Istusin rõdul ja jõin kakaod. Mirjam on teinud järgmise rekordi jalgrattaga orienteerumises jõudes seekord sootuks Kadriorgu. Sättisin end magama kell 22.

Esmaspäev 27.04.2020

Ärkasin kell 8. Tegin hommikusi toimetusi ja juba kell 9 saabus Jay. Pidasime päevaplaani ja jõime kohvi. Varsti saabus Rey ja Jay sõitis Redeni juurde Pangalo saare teise otsa võtma ühte allkirja. Me ikka sebime veel firma dokumentidega, sest see võtab lihtsalt nii palju aega ja me tahame ikka saada enda tahtmist ja ei taha alluda esialgselt keskregistri diktaadile.

Mina tegin kokkuvõtet meie pisikesest talendiotsingust ja arvutasin, milliseid palku ma saan arendajatele üldse lubada, et äriliselt oleks tegevusel mõte sees. Osalesin koosolekul ja sõime varsti pärast seda lõunat. Ilm oli täpselt selline, et ei mallanud kell 13:00 motikaga ICM’i kaubanduskeskusesse sõita, sest minu kohal oli tume suur pilv, millest varsti pudenes ka veidi vihma. Tegin tööd edasi. Varsti sadas aga päris korralikult. Ei tahaks olla küll sellise vihmaga sõidus.

Tegin veel mõned ümberkorraldused meeskondades, et saaks kindlasti ühe projekti tähtajaks valmis. Siis helistas Mirjam ja rääkis enda matkast ning näitas uut ruudulist vaipa. Kell 20:30 lahkusid Jay ja Rey kontorist. Mööda tänavat sõites andsid nad mitmel korral üksteisele signaaliga sõbraliku törtsu, väga nohiklik ja tore. Mina jäin veel rõdule tiksule. Täna oli siis selline tormiline tööpäev, kus lisaks tavapärastele koosolekutele pidin tegelema sellega, et protsessid ja juhendid paraneksid. Kell 21:00 oli meie majaesine tee vaikne ja ainult koerad jooksid risti-rästi mööda teed. Läksin magama kell 22.

Teisipäev 28.04.2020

Silmad tegin lahti kell 8. Olen omandanud oskuse kukkede kisas eristada ühte heli muutust - kui peremees tuleb neid söötma, siis on kohe hoopis teine kiremine, selline sõbralikum kludin. Täna on pilvisem ja ilmselt päeval sajab ka kosutavat vihma. Tegin enda hommikuse trenni ja pesu. Sõin praetud köögivilju ja muna. Kohvikannu puudumisel leidsin sõela, või tegelikult filterkohvimasina vastava koonusekujulise sõela, kuhu panin kohvipuru ning tegin endale ergutava kohvi.

Kuulasin Genialiste ja hiljem suurte klappidega reggae jungle’it. Mõlemat pole aastaid kuulanud. Tegin esimese sutsaka tööd ja planeerin kohtumisi praeguste ja potensiaalsete töötajatega. Varsti saabusid Jay ja Rey. Keskpäevast hakkas pihta koosolekute ralli, kus olid standupid ja uute React.js arendajate intervjueerimine ja veel kliendiga regulaarne koosolek. Sõime lõunat.

Samuti oli mano-a-mano kohtumine Crisniliga, kes oli vahepeal saabunud. Hea meeskonna ehitamine on ikka raske töö, pidevalt räägin ühte ja sama juttu ning loodan, et üldine koodi ja kommunikatsiooni tase paraneb. Samal ajal ladistas troopilist vihma. Knarfy pidi tulema kella 16-ks samale koosolekule, aga sellise paduvihmaga ei saa mootorrattaga sõita. Ja Crisnil sai varsti projektiga edasi pusida, tal ei olnud vihma tõttu kuskile kiire.

Tegime tööd päikeseloojanguni. Paduvihm oli troopilise äikesetormiga puhastanud ka õhu, mis nüüd oli isegi veidi jahe. Täiesti harjumatu lugu. Meil oli suure vihma ajal rõdul koguni 2cm vett põrandal, sest kuidagi vesi sadas nurga all rõdule ja trapid ei suutnud kogu vett vastu võtta. Rääkisin Mirjamiga ja vaatasime koos filmi Jää, kus Malmsten sõitis autoga enda pojaga üle jää ja kus nad lõpuks läbi jää vajusid. See on karm lühifilm, mis on kõike muud kui ilusa lõpuga. Arutasime seda filmi õhtul Mirjamiga veel täiendavalt.

Sõitsin turule. Ostsin mangosid ja sibulat. Sõin grillkana ja jõin kookospiima. Tegin kontoris õhtuse tüki tööd. Võtsime Jay ja Rayga päeva kokku ja nad läksid koju. Mina istusin rõdul ja jõin teed. Õues oli mõnusalt jah, tegelikult parasjagu soe. Küpsetasin enda Amazonist ostetud graanuleid väikeses ahjus. Vähem kui kümne minutiga muutusid roosad kuulikesed lillaks ja varsti tumesiniseks. Saan neid jälle asetada fotokotti võitlemaks niiskusega. Aga eks ilmselt on need kuulikesed varsti jälle roosad ehk niiskust täis.

Praadisin päris õhtusöögiks veel köögivilju. Seekord ajasin kahvliga taldriku ühte serva rohelised mõrudamaitselised tundmatu köögivilja viilud, lihtsalt ei suutnud neid süüa. Istusin suurtest klappidest mussi kuulates ja kirjutasin. Tegelikult on ka vaikne tänav huvitava soundscape’iga, kus on kuulda vahetevahel koerte haukumist ja gekode spetsiifilist kutsehüüdu. Aga fooniks on troopikas tüüpiline tsikaatide saagimine. Kuskil pimedas merel podiseb kahetaktilise mootor ja kergelt on näha ka vilksatamas kalapaadi tulukest.

Täna hommikul panin tähele, et osad mehed tulid pesukauss käes ja pealamp otsa ees. Nemad olid öö läbi madalas merevees, siinsamas ranniku ääres püüdnud harpuuniga pisikesi kalu või korjanud merisiile. Tiksusin kella 22-ni ja läksin magama.

Kolmapäev 29.04.2020

Ärkasin kell 8 ja leidsin, et pärast äikesetormi oli öö kuidagi võrreldes tavalise kuuma ööga palju jahedam ning mõnusam. Akent ei saa endiselt lahti hoida, sest kuked-koerad teevad vahetpidamata hääli. Seekord oli lisandunud häälte sekka mingi tehniline inin, mida ilmselt teeb hoovis kellegi konditsioneer. Tegin hommikuse trenni, söögi ja kohvi. Avastasin filterkohvi masina, aga see kahjuks oli rikkis. Aga kannu kasutan ikkagi.

Käisin pesus. Kell 9 algas minu koosolekute maraton. Rääkisin igal täistunnil meeskonnaliikmetega Mano a mano juttu ja sain veel huvitavat taustainfot, mida seni ei teadnud. Proovisin selgitada, miks me viime ellu käesolevaid muudatusi ja kõik olid sellega nõus. Lõunal oli kliendi standup koosolek ja kohe pärast seda teine Skype kõne USAsse. Pärastlõunal sadas vihma ja meie toidukuller ilmselt istus meie tellitud toiduga kuskil vihmavarjus, väga tõenäoliselt tankla varikatuse all.

Sõime lõunaks krõbedat kana. Riisi panin külmkappi, sest ma ei oska süüa lihtsalt kanakoiva kõrvale valget riisi. Teen mingi õhtuse šmoorungi sellest riisist. Jay tuli trepist üles ja tal oli käes toidukulleri punane neljakandiline toidu termokott. Mis juhtus, kas andis lihtsalt kullerile peksa ja võttis tellitud toidu tasuta endale? Kulleril ei olnud tuhandesest peesost tagasi anda täpset raha. Seetõttu Jay võttis kindluse mõttes kulleri koti ja veel tema juhiload endale.

Varsti oli kuller tagasi vahetusrahaga ja ta sai tagasi enda load ja koti. Selline lahendus, kui usaldust napib või ei viitsi jännata pärast enda raha taga ajades ning mitu korda rääkides enda lugu toidukohale ja kullerfirmale. Päike tuli välja ja ilm oli kena kuniks merelt saabus uus hall sein. Vihmasadu ja lõõskav päike vaheldusid kordamööda. Kell 16:00 tegin viimase Skype koosoleku, kus arutasime päris mitut võimalikku ägedat projekti, mida ma olen mehitamas arendajatega. Loodan, et need projektid realiseeruvad ja ma saan oluliselt tõsta sellele agentuurile tehtavate tööde mahtu.

Tegin veel portsu tööd kuni päikeseloojanguni. Praadisin veidi juurikate jääke, riisi ja ühe muna. Jõin kakaod. Tõmbasin lõuga ja järsku oli küünarliigeses tugev valu, mis ei taha kuidagi enam ära minna. Ilmselt pean hommikul minema lähedale haiglasse, et osteopaat või sarnane arst sikutaks küünarnuki uuesti paika. Lisaks pean homme uurima viisa pikendamist või välismaalase ehk ARC loa taotlemist.

Jay ja Rey lahkusid kodudesse. Jõin kakaod ja tegin veel tööd. Rey ei soovinud Blenditis saada esimeseks täisajaliseks töötajaks. See tuli mulle täna ikkagi mõruda pillina. Ma olen teda moosinud pikalt ja kui kliendilt sain täna põhimõttelise nõusoleku, siis Rey ütles, et tal on praegu mõnus töö, mille kõrvalt ta teeb hea meelega Blenditile freelancerina tööd. Veidi meenutab 90ndate alguse Eesti meeste mõtlemist, et hea töö on see, mille kõrvalt annab teha haltuurasid. Ma olen nördinud. Rey on hea arendaja ja ma pean ilmselt veidi veel tõestama, et me oleme nii hea ettevõte, et ta ei pea tegema kõrvalt freelanceri tööd. Praadisin nuudleid, mida ma eile ostsin turult. Rääkisin veelkord kodustega, tiksusin ja läksin kell 22 magama.

Neljapäev 30.04.2020

Ärkasin täna mitmel korral öösel ja ühel korral ka päikesetõusu ajal kell 5:30. Siis oli õues tõeline kukkede-koerte möll. Nad kõik olid ilmselgelt tõusvast päikesest nii erutatud, et kisasid täiega. Magasin kokkuvõttes kella 9-ni. Tegin kõhukõverdusi, aga lõua tõmbamise jätsin vahele. Küünarvars enam ei valuta, aga veidi närvipunktid ikka tuikavad. Sõin ära viimased toiduratsioonid nuudleid köögiviljadega. Nüüd on külmkapp jälle tühi.

Jõin kohvi ja maiustasin viimast mangot. Üks päev proovisin Jüri Ehandi ehk Väleki soovitust. Nimelt töötas ta kunagi laeval koos filipiinodega, kes näitasid talle ette mango frozen smoothie tegemise. Tuli võtta hästi valmis mango, mis põhjalikult näppudega läbi mudida ja seejärel asetada sügavkülma. Kuumal päeval võtta see külm härmas mango ja lasta sellel veidi sulada. Teha ühte otsa väike auk ja luristada kogu magus jäine sisu endale suhu.

Teoreetiliselt oli mul kõik õigesti, aga pigistamisel avanes ka mango alumine osa ja muist mangot purskas pükste peale. Selle peale avasin mango kääridega ja lusikaga aitasin kogu sisu klaasi. Maitses nagu jäine mangosmoothie.

See nädal on olnud võrdlemisi raske nädal ja on olnud mitmeid tagasilööke nii kehvas disaini implementatsioon kui ka talentide palkamisel. Lootus on muidugi, et pärast tehtud muudatusi, õppimisi ja võrgustiku laiendamist, läheb kõik paremaks, kasvõi vähehaaval, juba järgmisel nädalal.

Jay, Rey ja Joseph saabusid kell 10:30. Rääkisime Jayga mõnest projektist. Osalesin standupil. Kell 13 sõitsin kesklinna immigratsioonibüroosse, kus oli pikk järjekord ja büroo uks oli kinni. Üks vihane taanlane käis mitmendat korda. Ta ütles, et igatseb taga Taani toite. Ma ootasin ligi tund aega ja lugesin e-raamatut ning lahkusin ka. Tarbetu sõit. Kontoris oli minule tellitud kanakoib ja pätsike riisi. Koiva sõin ära ja kondid korjasime Jay koertele ühte karpi. Riisi söön õhtul koos mingi lisanditega, mida ma lähen alles turule ostma.

Tegin mitmed meeskonna komplekteerimisega seotud kõned. Toimetasime päikeseloojanguni. Sõitsin turule enda tühja külmkappi toiduga uuesti täitma. Ostsin juurvilju, mida palusin koorida ja viilutada. Lisaks ostsin mune, sibulat, valget redist ja kurki. Puuviljadest, kuigi mis puuvili ananass nii väga on, kui kasvab nagu kõrvits maa peal põllul, saingi ananassi, sest mangod olid liiga tümad ja müüja ütles kohe, et ta mulle neid küll ei müü. Poest ostsin piima ja lipsi. Grillile ostsin veel ühe kalasteigi roosa univormiga, aga seestpoolt helehalli, ja tellisin kana rinna tüki. Sõitsin koju ja sõin rõdul kana ja kala. Kõht sai päris täis. Kogu kamp pakkis kontoris asjad kokku kell 20:30 ja sõitis signaali törtsutades ära.

Rääkisin Jaanikaga, kes kurtis, et minu äraolekul läheb Mirjam õppimisel täiesti pööraseks. Need kaks naist on ilmselt valmis üksteisel silmi välja kraapima ja karvutuks teineteist kitkuma, kui läheb korralikult lappama. Jube keeruline on distantsil midagi asjalikku öelda. Ainuke lahendus on olla kohal kodus. Aga see on endiselt veel võimatu. Tunnen, et minu vanemliku osavõtu võlg kasvab ja see kasseeritakse suvel korralikult sisse. Ilmselt olen üksikisa siis, kui lõpuks koju jõuan.

Kuu lõpp on veidi pingelisem, sest mitmed projektid lõppevad tihti just kuu lõpus. Aga praegu tundub, et saame kenasti töödega hakkama. Palusin Jayl veel kliendipoolse arendajaga täiendava koosoleku pidada, et mõned viimased detailid paika rääkida, sest testimine toimub homme ja suurem kliendi demo juba esmaspäeval. Lisaks on kuu lõpp arvete tegemise aeg ja tarvis arendajate tunnid kõik kokku korjata ning veenduda ähvardamist abiks võttes, et kõik töö oleks logitud. Saatsin ühe lubatud rapordi kliendile ära, ülejäänutega tegelen hommikul värske peaga.

Jõin ananassilimpsi, küll oli suhkrust pakatav kihisev jook. Pesin pärast seda kohe hambaid ja sättisin magama kell 23. Päris enne keskööd sain helistada Astridile ja soovida talle 40nda juubeli puhul õnne. Tema on rõõmsalt lukus Hiiumaal, kus ta muidu väljaspool Hiiu Folgi kuud on ikkagi pigem paari päeva kaupa. Ma olen selline vanakooli mees, et sünnipäevade puhul helistan sõpradele ja ei sirtsuta kellegi seinale, kus müriaad sõnumeid ka inimestelt, keda teinekord pead kukalt sügades pikalt meenutama, kes see selline üldse on. Lõpuks läksin magama.

Reede 01.05.2020

Ärkasin kell 9 ja tegin enda pisikese hommikuse kõverdamistrenni. Nüüd sain probleemideta ka lõuga tõmmata. Senini ei oska öelda, mis imevärki valu see siis paar päeva tagasi oli. Ilmselt tõmbasin lõuga nii, et käed ei jaganud ühtlaselt koormust ja äkki ühel küünarliigesel, ühtlasi ka minu parema käe nö tennise küünarliigesel, läks närv mustaks. Sõin praetud riisi ja muna segu ning jõin ikka head kohvi.

Eile vaatasin odomeetrilt, et olen sõitnud siinse motikaga 2000 kilomeetrit kahe Saaremaa suurusel alal nüüdseks kahe kuu jooksul. Aga reaalsus ongi see, et tööpäevadel olen väga paikne ja kõik väiksemad otsad teen motikaga sõites. Jalutan keskmiselt pool kilomeetrit päevas. Aga nädalavahetustel kogun rohkem läbisõitu sellega, et käin avastamas kaugemaid paiku ja leian lockdown’i praod, millest läbi lipsata.

Üldse on seis selline, et pühapäevast olen illegaal, sest immigratsioonibüroo tegi eile tünga, täna on nad töörahvapüha ja eelkõige St. Joseph the Worker ehk Püha Joosepi päeva tõttu hoopis suletud ja nädalavahetusel loomulikult ei opereeri. Aga millegipärast usun, et siin saarel on sadu turistidest illegaale, kelle viisad on lõppenud. Üldse see kuu kaupa viisa pikendamine on kokkuvõttes ilgelt tüütu ja kulukas.

Samuti hakkab kätte jõudma aeg, kus ma pean tunnistama, et ma veidi ikka tunnen koduigatsust. Mitte hullupööra tungi süüa kiluvõileiba ja pikka poissi, aga ikka kahju, et seekord jäi kogemata Eesti kevad ja ikkagi pere igatsus. Ma pole olnud Eestist ära seni pikemalt kui 2 kuud ja see juhtus 2015 aastal Indias. Nüüd purustan selle rekordi kindlasti. Mõnes mõttes olen ma ju mitte lõksu jäänud turist, vaid nagu Kalevipoeg, kes töötab välismaal.

Nädal tagasi rääkisin tädi Katriniga, kes tiksub Abu Dhabis, kus ta oli kunstilaagris, tegelikult teeb tellimustöid ja ammutab inspiratsiooni araabia kultuurist ja liivadüünidest, ja maalib suuri maale. Temal samuti piletid tühistati, aga tema on optimistlik, et ta saab koju mai keskel, sest ta on Euroopale palju lähemal. Pealegi araabiamaad välja lasevad turiste hea meelega, siseneda ei saa. Minu roheline tuli reisimiseks tagasi koju on see, kui Cebu, Manila või Singapuri lennuväljad uuesti opereerivad - siis on lootust, et kogu lendude ahel võib õnnestuda.

Kuulasin suurtest klappidest oma vana lemmiku Nitin Sawhney muusikat. See on ikka uskumatult andekas muusik ja laulukirjutaja. Tuleb välja, et töölisrahvapüha puhul ei lasta inimesi üldse liikuma ja checkpointid ei lasknud Jay’d ja teisi kontorisse tulla.

Kell 17:00 sõitsin läbi linna Cainggeti randa ujuma, kus tegin mõnusas soojas ja soolases merevees mitmed selili otsad. Kuivasin madala päikese soojuses. Sõitsin tagasi koju. Sõin riisist lintmakarone munaga.

Laupäev 02.05.2020

Ärkasin kell 8 ja tegin hommikuse tubase trenni. Praadisin ära viimased riisimakaronid munaga. Nautisin kohvi ja vaatasin klaassiledat Vaikset ookeani. Tuult ei ole ja taevast katavad pilved. Tegin esimese portsu tööd ja raamatupidamist. Nautisin Nitin Sawhney muusikat ja see viis mu mõtted paratamatult Indiasse. Panglao ja Boholi saare vaheline meri muutus laiaks ja laisaks Gangese jõeks ja vastaskalda majad Varanasi linnaks.

Mul oli täna kiusatus sõita Andasse, et seal veeta taas öö rannas ja siis sõita edasi Alica mägedesse matkama. Aga ei saa ikkagi vist kahel põhjusel. Vaja kätt hoida pulsil kahel projektil ja õhtul lubab vihma. Praegu tunnen küll puudust enda 4G SIM-kaardist ja väikesest telefonist, mille asukoht on mul teadmata. Võimalik, et see jäigi kuskile ICM kaubanduskeskuse telefonide remondikoja sahtlisse. Nüüd on see putka olnud suletud juba kuu aega.

Sõin lõunaks praetud juurikaid ja jõin kohvi. Tegin ühe intervjuu veel ühe potentsiaalse iOS arendajaga Luzoni saare põhjaosast, seega peaaegu Taiwani juures. Olingi kodus ja peamiselt rõdul. Rääkisin pikalt sõber Meelisega, kes on ka minemas turismi kokku kukkumise tõttu läbi raskemast perioodist ja on naasnud päästja ameti juurde pärast paari dekaadi eemalolekut sellest maailmast.

Samuti rääkisin Jaanikaga ja pikamalt Mirjamiga, kellega planeerime emadepäeva piknikku. Sellised organiseerimise jutud ja võib-olla asjaolu, et ema ei tohiks sellest teada saada, et säiliks üllatusmoment, annavad meie omavahelisele vestlustele mingi uue mõõte. Ma sain rääkida enda lapsega koguni 30 minutit, mille jooksul, temale omaselt, oli ta enda kirjutuslaua all, pea alaspidi diivanil, sõi hommikusöögiks laua taga grillvõileiba ja jalutas kahe toa vahet.

Aga selle kõige juures oli see mõtestatud vestlus. See on midagi uut, sest tavaliselt ta lihtsalt lollitab või teeskleb, et tal ei ole minuga midagi rääkida. Me rääkisime lähemalt, siis ta oligi kirjutuslaua all, sellest tundest, mis teda valdab siis, kui tal tuleb kurb meel ja issi igatsus. Ta ütles, et siis ta tahaks lihtsalt issi süles olla ja kallistada. Lubasin, et esmaspäeval uurin võimalust tagasi Eestisse lennata. Enne päikeseloojangut jõin veel kakaod ja kirjutasin.

Testisin veidi ühte veebiprojekti ja kirjutasin üles mõned bugid. See töö on alati tore, sest siis saab mingit täieliku jura kirjutada. Näiteks Expole on registreerunud Tšiili, keda esindab Diego Santiago, kellel on omakorda Pablo Escobari pilt. Selle kõige käigus nautisin imeilusat loojangut. Sõitsin turule veidi toiduaineid varuma ja sööma. Endiselt ei ole restoranid avatud ja seetõttu tänavatoit on minu alternatiiv kodus kokkamisele.

Ostsin juurvilju ja selgus, et just kartul on eksklusiivne toode, mis muidu võrdlemisi soodsa toidukorvi hinna kõrgeks ajab. Kartuli saan lihtsalt asendada bataadiga või taroga. Lisaks ostsin mune ja nuudlirooga. Sõin grillkana ja grillitud porgandit ja kartulit. Sõitsin tagasi koju ja istusin rõdul. Jõin teed ja rääkisin enda õe Öölega ja tegin Messengeri filtritega nalja kaheaastasele õepojale Sebastianile.

Rääkisime pikalt eneseteostusest ja õemehe Joe lennundusest. Joe on paar kuud pilooditööst kodune olnud ja oli võtnud ette suurema värvimistöö ning tegi kõne ajal teisel korrusel trenni. Samal ajal foonil Sebastianil oli ilmselgelt igav ja oli tarvis kuidagi asja teha ning näidata enda mänguasju. Samas ta alguses ikka veidi pelgas mind, mis on tavaline. Jätsin Öölele Mirjami e-maili, et nad saaksid teha Facetime’i ja lapsed saaksid üksteisega lolle nägusid teha. Täna ei tulnud suurest matkaplaanist midagi välja ja pigem oli see hea, et olin kodus ja netis, sest see andis südamerahu, et asjad kulgesid edasi. Kirjutasin veel ja kell 23:00 läksin magama.

Pühapäev 03.05.2020

Ärkasin kell 9:30. Tegin hommikusi toimetusi ja vaatasin, kuidas pilved kogunevad ja valmistuvad suureks vihmaks. Meri on sile nagu paber ja merelt õhkub rõsket õhku kerge jahedama briisiga. Jõin kohvi ja imetlesin troopilise vihma saabumist. Mul on rõdul kena klaaskatus, mille me 2 aastat tagasi lasime ehitada, ja siis on vihma nautimine rõdul sohval lösutades üldse võimalik.

Maja ees on kolm meest kossusärkides, sellised värvilised mitu numbrit suuremad maikad, ja müüvad ämbrist möödasõitvatele autojuhtidele ja jalutajatele värsket kala. Paistavad olema ligi poolekilosed hõbedase kerevärviga kalad. Ega ma täpsemalt rõdult vaadeldes ei saagi määrata. Nad on ilmselt tulnudki otse siit samast rannast, kus nende paat on madalikul mangroovivõsa vahel. Väga lahe. Aga vihma ei tulnudki nendest pilvedest ja varsti päike lõõskas jälle. Telefoni ilmaennustus pakkus muidugi 80% vihma, aga troopikas saabub ka äikesetorm teinekord järsku ja nagu luuavarrest.

Tegin veidi tööd. See on huvitav fenomen. Ma teen tööd siis, kui midagi on konkreetsemat teha ja teen selle ära olenemata nädalapäevast ning saan siis jälle jõude edasi olla. Eks aju laseb täistuuridel ikka edasi ka siis, kui otseselt läpakat ei ole ees. Ja siis kell 11 hakkas kallama ja vihm oli tihe nagu hall müür. Vihmasaju heli on nii vali, et ükski teine heli ei kostnud sellest üle, isegi kukkede kiremine ja koerte haukumine lakkas. Usun, et nii kuked kui koerad olid peidus kuskil plekitükikese all, olid pooleldi hüberneerunud ja mõtlesid muid mõtteid.

Sadu oli seekord koguni 3 tundi. Pärast sadu jalutasin majast üle tee mere äärde. Meie maja juurest läheb mere poole kummaline betoonist kaldtee ja lai treppidega ala, mis ilmselt kunagi oli uhke promeneerimispaik, mis omakorda kuulus komplekti kõrvalasuva lagunenud puhkekeskusega. Ühe eramaja aia ääres nägin pomelopuud, kus suured rohelised pallid olid justkui õhupallid seotud okste külge.

Mere ääres oli suur ja kõrge kaldakindlustus, mis on ilmselt ehitatud tsunamide ja suurte tormide kaitseks. Jalutasin päris vee äärde randa, mille liiv oli sarnaselt paljudele teistele troopikarandadele koostiselt mitte liiv, vaid merekarpide, surnud korallide ja muu mineraalse materjali merelainete poolt jahvatatud segu. Jalutasin mööda bambusest ehitatud paadikuurist, millest läbi bambuspulkade paistsid kõikvõimalikud võrgud ja muu kalameeste nodi.

Jalutasin mööda veepiiri edasi ja jõudsin avalikku randa, kus kohalikud mõnusalt rannaliivas, mis nüüd oli juba täiesti liiva moodi liiv, istusid ja piknikku pidasid ja lapsed madalas vees solberdasid. Tõsi, siinpool on rannik väga madal ja ujuda kannatab ainult tõusu ajal, muidu taandub meri sootuks 100 meetri kaugusele. Ütlesin tere ja sain vastu mitu tere. Ma pole kunagi siin rannas veel käinud, ilmselt paaril korral jalutan ka siia ujuma, sest vesi tundub enamjaolt puhas ja ujutav. Jalutasin tagasi tuppa.

Siis sadas jälle pool tundi. Jõin teed ja uurisin Cebu ja Singapuri lennujaamade väljuvate lendude infot. Cebust väljub täna ainult üks lend Souli, kusjuures sissetulevaid lende ei ole. Seega suure tõenäolisusega on see lend korealaste koju viimise tšarterlend. Singapuri lennujaamast väljub mitmeid lende, aga enamus on tühistatud. Uurin uuel nädalal teemat veel. Oluline on saada aru, kas Cebust lendavad välja mõned liinilennud suurematesse lennujaamadesse.

Tunnen end kui mingi Karl Ernst von Baer või mõni muu mõisamees, kes oli talutöödest prii, kui observeerin enda ümbrust ja proovin kirjeldada. Pärast vihma on õhus eriline värskus. Ja korraks on justkui vaikus ja hingetõmbepaus enne seda, kui elu jätkub tavalise rütmiga. Kuked hakkavad kirema ja paar tundi enne päikeseloojangut alustatakse aedades taas tossutamist, kus lehtede ja muu prügi hulgas visatakse lõkkesse ka kile ja plast. Samuti tulevad varjualuste kaitsva tiiva alt välja õnnetud motoristid, kes nüüd saavad jätkata enda teekonda sihtpunkti, küll pooletunnise viitega. Taas näen merel kaugemaid saari, mida vihmasajus ei näinud. Õigupoolest vihmasadu piiras nähtavust koguni 100 meetrile.

Kell 15 hakkas jälle sadama. Vahetult enne vihma algust lendasid rõdule sajad kimalase mõõtu tiivulised, võimalik, et mingi sipelga lennuvõimeline vorm. Vihm tõrjus need putukad klaasist varikatuse alla, kus neid juba varitsesid kümned gekod, kes seda buffeed täiega nautisid. Varikatusel aga hüppasid paarishüpetega varblased, kes samuti maiustasid neid samu tiivulisi. Ma usun, et õhtuks on kõik pintslisse pandud.

Rääkisin kodustega ja jõin ettekujutatavast puust tassist kummeliteed, mille kõrvale sain krõbistada puidust küpsist. Kõike tegin siis video vahendusel. Õhtul olin rõdul ja sõin õhtusööki. Jaanika helistas veel ja teatas, et ta sai lõpuks Inglismaal telefoni teel MyTripsu kätte. Mul võib õnnestuda ümber vormistada tagasilend. Uurin homme veel Cebu lennuvälja detaile. Aga kokkuvõttes on see hea uudis. Saab näha, kuidas see teema hakkab lahti rulluma. Teadmatust on ikka veel väga palju. Tiksusin veel veidi rõdul ja kirjutasin. Läksin kell 21 magama.

Esmaspäev 04.05.2020

Tegin silmad lahti kell 8:30. Sõin ja jõin kohvi. Täna hommikul, erinevalt eilsest, on sinine taevas ja särav päike. Vaatasin kiiresti üle e-mailid ja sõnumid. Sõitsin kesklinna immigratsioonibüroosse, kus täitsin viisa kahekuulise pikenduse avalduse. Seekord küsiti minult 4900 PHP ~ 89 €. Uskumatu summa ja käsitlematu äri. Keegi ei uurinud minult, miks ma olen illegaalne immigrant, sest mul viisa lõppes ametlikult eile. Minu taga järjekorras seisis kogukas ameeriklane Alabamast, kes oli veebruaris abiellunud. Tema oli juba 40 päeva loata riigis, sest viisa pikendamist ta ei olnud teinud minule teadmata põhjustel. Maksin raha ja andsin passi ära.

Sõitsin edasi Uude Capitoli, kus teisel korrusel sain infot, et Philippines Airlines ja teised kohalikud lennufirmad alustavad regulaarlende 15 mail. Seega panen endale paika 20 mai, mis kuupäevast alates hakkan teoreetiliselt Euroopa poole lendama. Info jagaja oli tore mees turismiosakonnast. Tema teada on Panglao lennujaamast mai jooksul välja lendamas 2 tšarterlendu, millest üks viib ameeriklasi ja teine hollandlasi koju. Palusin saata minu e-mailile selle Hollandi reisi detaile. Aga seal on sama reegel nagu seni selliste päästeopreratsioonidega, et kodanikud kõigepealt ja hind on suhteliselt krõbe. Samuti selgus, et Hollandi lend ei olegi Amsterdami, vaid ainult Manilasse, kus igaüks peab edasi kuidagi saama iseseisvalt. See ei kõla kuigi hea prospektina. Tänasin ja sõitsin tagasi koju.

Kontoris oli juba Jay, kellega arutasime läbi selle nädala plaanid. Keskpäeval oli ühe projekti standup koosolek. Siis sõime tellitud lõunat, mis sellel korral olid nuudlid ja chopseuy ehk mõnus köögivilja- ja kanahautis. Sellised lõunad on tavaliselt koos toomiskuluga hinnaga 150-200 PHP ~ 3-4 €. Sõitsin pesumajja, kuhu jätsin peamiselt voodipesu ja muu sellise kraami. Sõitsin taas immigratsioonibüroosse, kus ootasin enda nime hõikamist.

Passidega jahmerdas ainult üks naisterahvas, kes oli klaasist seina taga. Tema hääl tuli läbi näomaski ja klaasi sees olevate aukude. Ma ei suutnud mitmel korral aru saada, mida ta räägib või kas ta hüüdis minu nime. Konditsioneeri müra muidugi raskendas täiendavalt olukorda. Seega olin ma samal tasemel, kui mitmed vanemad ameerika ja saksa papid, kes ka paremates tingimustes ei kuule suurt midagi.

Passide kättesaamine oli ainult vahemikus 13-14:00. Üks mees tuli paari tunni kauguselt Andast ja oli väga pahane, et ta ei saa täita viisa pikendamise taotlust. Ta viitas uksesildile, kus on kirjas, et taotlusi saab esitada kuni 16:00. Ma saan tema frustratsioonist täiesti aru. Minagi käisin neljapäeval siin koridoris ootamas uste avamist ja see aeg oli kõik tühja seistud, sest uksi ei avatud kell 13:00 ega ka hiljem, kuigi silt just seda toonitas. Pärast tund aega ootamist saingi enda passi ja eraldi paberile trükitud viisa pitsati kätte. Sõitsin tagasi kontorisse.

Käisin läbi enda e-mailid ja sõnumid. Laadisin Skype’i kontole 10€ ja asusin MyTripi telefoni ootejärjekorda. Roboti tekstid olid väga tüütud ja kogu see ootamine oleks väga kallis, kui helistada tavalise telefoniga. Midagi mõistlikku samal ajal teha oli peaaegu võimatu, sest kogu aeg võib keegi minuga päriselt rääkima hakata. “We will help you as soon as possible, thank you for waiting.” 1,2€ on tund aega kõne. Kokkuvõtteks oli minu kõne 3-tunnine ja ei saanudki kätte inimest, kellega rääkida minu lennu ümberregistreerimisest. Proovin homme hommikul uuesti. Võimalik, et tõik, et olen seda firmat endamisi nimetanud MyTripperiks, hakkab karma ringiga tagasi tulema? Karma is a bitch.

Sõin kookoselurri kausist ja rääkisin naisega. Mirjam oli õppimisel jälle takerdunud matemaatikas mingisse ülesandesse ja siis oli segi kamminud. Ta veidi laamendas, loopis asju ja lõpuks jalutas hoopis naabritüdrukuga mängima. Enne õppimist aga Mirijam helistas mulle maja eest, kus ta sama naabrilapsega joonistasid kriitidega parkla asfaldile tõukeka raja ja siis sõitsid joonte vahel raja läbi. Aga selline ventikasse lendamine pigem eskaleerub. Kas see on asjaolu, et mind ei ole või hakkab läbi kumama varateismeline? Vastus tuleb ajaga.

Plaanime Jayga nädalavahetusel teha koos ühe matka Aliciasse. Tal on seal tädi, kelle juures me saaks ööbida ja varahommikul matkata mäe tippu päikesetõusu imetlema. Candijay linnas ilmselt teeks tagasi tulles lõuna Erica vanemate juures. Jay pole Ericat näinud ka kuu aega. Jay läks koju ja jäin rõdule veel tööd tegema. Jõin veel kakaod ja kirjutasin. Läksin magama kell 22:00.

Teisipäev 05.05.2020

Ärkasin kell 8 ja korra kaalusin, et teen väikse hommikuse jalutuskäigu, aga loobusin, sest paar kiiret asja oli vaja hommikul kohe teha. Sõin ja jõin kohvi. Taas kord on imepärane päikseline hommik. Helistasin uuesti MyTripsi, mille ooteliinil kuulasin kõrvaklapist muusikat ja tegin hommikust trenni ja pesin nõusid. Aga ootamatusena pärast 20 minutit ootamist sain õige inimesega rääkida. Selgus, et minu pilet on lukustatud ja ma pean seda omakorda Singapore Airlinest ise paluma lahti teha. Mul on endiselt mitte virisemise piirang peal. Neelatasin, hingasin sügavalt sisse ja välja ning tänasin.

Helistasin Singapore Airlines Manila kontorisse ja sain võrdlemisi kiiresti suhelda meeldiva naisterahvaga. Ta oli nõus hoopis ise ümber registreerimise ära tegema, aga mais ei ole kahjuks avatud lende veel. Seega leppisime kokku, et helistan talle uuesti mai keskel, kui ehk on selgunud Cebu ja Manila lennujaamade staatused. Üldiselt on mul sellise asjaajamise allergia, aga praegu sisendan endale, et see on sooritussport ja psühholoogiline takistusjooks. Eile prantsatasin pärast kolme tundi jooksmist veetakistusse ja jooksin täna edasi. Vähemalt on mul nüüd selgus, kuidas enda olukorda lahendada.

Kell 10 saabus Rey, kellel algas täna uus projekt, mis sisustab tema terve suve. Reedel on tal vaja muidugi koos Ryaniga kliendile üle anda lihvimisel olev projekt. Sõitsin pesumajja, kust sain suure paki puhast pesu. Pesumaja kõrval oli uksed uuesti lahti teinud päikesepaneele ja vastavaid seadmeid müüv pood. Uurisin nende valikut kui võimalikku alternatiivi meie projektile vähendada kontori elektritarbimist 2/3 võrra ja tegin märkmeid. Aga tuleb teha veel arvutusi ja hinnata, kas ise parimate palade liitmisel äkki tuleb ikkagi parem tulemus. Boonuseks on muidugi oskusteave.

Sõitsin edasi keskväljakule ATM-st raha võtma. Minu kogus on alati 10 000 PHP ~ 180 €, sest see on maksimum summa, mille teenustasu on olenemata väljavõetavast summast 250 PHP ~ 5 €. Kõik minu sinised kupüürid ehk 1000-peesosed said kiiresti otsa tänu viisa pikendusele ja firma maksude maksmisele. Sõitsin tagasi kontorisse, kus Jay oli vahepeal liitunud. Osalesime ühel standup koosolekul. Sõime koos tellitud lõunasööki, mis seekord oli Jollybee burger ja seenekastmes kotlet. Osa riisiportsjonist panin jälle õhtuseks praadimiseks. Jätkasime töötamist. Rääkisin kodustega, kus parasjagu söödi hommikusööki. Tegin Slacki kõne kliendiga ja planeerisime suviseid projekte.

Sõitsin kella 17-ks Panglao saare teise otsa massaaži ja seekord mudis mind Tata nimeline massöör. Sõitsin tagasi turule. Varusin mangosid, bataate ja pomelopalle. 4-5 kilogrammi maksis kokku 500 PHP ~ 9 €. Lisaks ostsin kookospähkli tugevat valget sisu ja lasin kaasa kilekotiga pakkida ka pähkli sees oleva magusa neste. Tellisin ühe grillitud kana rinnatüki. Tavaliselt pintseldavad nad kana üle tumepunase kastmega, aga ma palun seda enam mitte lisada, sest siis saab kana süüa nii, et näpud ja nägu ei ole selle kastmega koos. Kodus pakkisin toiduained külmkappi ja tegin rõdul tööd.

Jay köhib kui tiisikusehaige, ta väldib nüüd konditsioneeriga külma kontori ruumi ja teeb tööd rõdupoolses ilma konditsioneerita avatud uste ja akendega toas. Sõin kookose valget tahket sisu ja toimetasin raamatupidamisega. Tegime eelmisel kuul taaskord rekordilise kuu nii käibes kui ka müüdavates tundides. Aga suve lõpp ja sügis on projektide koha peal suhteliselt hõre, seega pidutsemiseks otseselt suurt põhjust veel ei ole. Jay ja Rey läksid kodudesse tavapärasel ajal. Mõlemad jätkavad tööd mingi paari tunni pärast, sest kodus emalt saavad nad sooja õhtusöögi ja mingil hetkel pärast seda alustavad nad hilisõhtust töö tegemise ühikut. Olen näinud, et nendelegi meeldib õhtul just rõdul teha tööd, kus päeva kuumus on asendunud mõnusa jahedama olemisega.

Nautisin mahlast pomelot ja jõin kakaod. Seekord oli suures rohelises pomelopallis isegi võrdlemisi suur viljakera. Mõnikord on suurel pomelo ümber nii paks koor, et söödav osa on mandariini suurune. Rääkisin Jaanikaga Jõelähtmes. Mirjam aitas vanaisal laduda järelkärult puid maha puuriita. Jaanika päevitas päikeselaigus. Vanaema Malle on teadmata haigusega haiglas, aga selge on ainult see, et see haigus ei ole bronhiit ega koroona. Eks arstid proovivad selgust luua ja leida sellele õige ravi. Mirjam näitas enda istutatud käbisid neljas savipotis. Eks näis, kas Mirjamil õnnestub kasvatada täiendavaid mände tihedasse männimetsa. Vaatasin austraallase Simon Lewis Facebook live, mis oli sellele muusikule päris esimene selline trubaduuri live üldse, kus ta mängib looperiga kõiki pille. Toimetasin kella 23-ni.

Kolmapäev 06.05.2020

Ärkasin kell 8, pesin hambad ja läksin matkama. Jalutasin majast välja ja esimesest tänavast keerasin väiksemale teele, mis oli juba tuntava kaldega. Jalutasin mööda seda teed kõrgemale, kuniks astusin tänavalt sootuks kõrvale ja alustasin mööda kiviklibust rada mäkke rühkimist. Võtsin särgi seljast, sest higi jooksis ojadena. Päike ei olnud veel teab-mis kõrvetav, aga lihtsalt see füüsiline enda kere mäkke vedamine paneb südame kohe suurematel tuuridel tööle ja mahlad jooksma nagu kevadel kaskedel. Olen seda rada varem korra mootorrattaga läbinud, aga ka jalgsi on see paras katsumus, sest kohati moodustavad kivid suisa trepid ja lahtine kiviklibu libedal kiviseljandikul võib igal hetkel sind üllatada.

Jõudsin tippu ja nautisin ühe puu varjus vaadet. Ma olin 100 meetrit kõrgemal meie kontorist. Liikusin teist mäe külge tagasi ja laskusin alla mööda pisikest rada, kus mina enam ei julge motikaga sõita. Võib-olla täisvarustuses ja õige kergemat sorti krossikaga isegi julgeks, aga mitte minu käulaga ja plätudes nagu ma tavaliselt sõidan. Kui siin rajal kukud, siis ratas vajub meetreid allamäge, plastist juppe lendab ja ise saad raudselt mõne kriimustuse või sinika. Aga noh, sudoku mulle ei paku rahuldust, mulle meeldiks just selline väljakutse, aga jah, korraliku ratta ja varustusega ainult.

Jõudsin mäe jalamile väikeste majadega tänavale, kus inimesed imestasid, kust ma välja ilmusid. Selgitasin neile, et matkan ja soovisin ilusat hommikut. Tee viis otse minu maja juurde välja. Mõnus 1-tunnine ja 4-kilomeetrine ring. Ma isegi olen mõelnud, ilmselt segastel hetkedel, seda ringi joosta igal hommikul. Nii desperaatseks pole mu elu ka veel läinud, et sedasi peaksin ennast piinama. Käisin pesus ja sõin riisi-muna toitu ning jõin kohvi. Varsti saabusid ridamisi Rey, Joseph ja Jay. Tegelesin uute töötajate testitööde karjatamisega. Nüüdseks on 3 inimest teinud proovitööd ja nüüd neid vaadatakse üle ning tehakse otsus, kas need inimesed alustavad tööd erinevates projektides.

Osalesin tavapäraselt standup koosolekul, mis seekord oli 10 minuti asemel üle tunni aja. Sõime neljakesi lõunat, kus oli kanakoib, pätsike riisi, searasvast chipsikesed, nuudliroog ja jäätee. Riis läks kohe külmkappi. Selline suur toit läks pärast lahku arvutamist maksma minule 175 PHP ~ 3 €. Jätkasime toimetamisi. Rääkisin Mirjamiga, kes näitas, mida kõike saab teha tualettpaberi rullidest. Meie kõne oli vahetult enne e-kooli tunde ja õppimist. Mirjam loeb nädalaid, et kool ükskord lõppeks. Täna on tal veel proovitund eraõpetajaga. Me kaalume võimalust, et Jaanika asemel keegi teine tegeleb Mirjamiga kooli asjades. Lihtsalt selleks, et ellu jääda. Päris kindel on ka see, et võõra inimesega Mirjam ei luba sellist käitumist, mida meiega. Minul olid mitmed kliendikoosolekud, kus arutasime testide sooritusi ja uusi projekte.

Sõin nuudlirooga. Istusin rõdul, nautisin päikeseloojangut ja ingveriteed. Tegime tööd kuni kella 20:15-ni. Kõik läksid kodudesse laiali. Praadisin ära viimase portsjoni nuudlirooga. Veidi pärast kella 21 patrullis jälle tänaval 5-6 mootorratast ja rollerit, kes olid olid politseinikud või rahvamalevlased. Eks nad jägivad, et kõik peaksid kinni üldisest liikumiskeelust pärast kella 21. Jõin veel teed ja kirjutasin. Läksin magama kell 22.

Neljapäev 07.05.2020

Ärkasin kell 7:30 ja ilgelt palav oli. Tegin akna ja ukse lahti, et tuuletõmme pakuks veidi kosutust. Pikutasin kuni kella 8-ni. Tegin enda hommikust trenni ja sõin ning jõin kohvi. Minu väikese maailma rutiinsed mustrid. Vaatasin üle sõnumid ja e-mailid. Varsti tulid ridamisi Rey, Joseph ja Jay. Osalesin Skype koosolekul ja pärast seda sõime koos lõunat. Kõht sai kanakoivast, lasanjetükist ja pizzalõigust päris täis.

Rääkisin kodustega. Eilne õpetaja Virvega õppimine sujus hästi ja tundub, et Mirjam hakkabki nüüd igal päeval sõitma Kuldnoka tänavale paariks tunniks, et õppida koos õpetajaga eesti keele ja matemaatika koduseid töid. Vanaema Malle saab haiglast varsti koju ja tundub, et tal on diagnoositud lõpuks astma. Tegelesin raamatupidamise ja projektide haldamisega. Praadisin endale kartulit ja bataati. Maitses imehästi.

Järsku täitus rõdu paksu valge tossuga. Meie naaber oli alustanud õhtust lehtede ja okste põletamisprotsessiooni. Tuul oli olematu ja samas veidi soodne selleks, et valge toss tuleks otse mööda maja seina üles neljandale korrusele ja siirduks siis just meie rõdule. Kui see tõbras oleks siis visanud tulle mõne plastikust kanistri, siis ma oleksin ilmselt visanud teda rõdult tooliga. See oleks olnud reaalne gaasikamber. Inimesed ei mõtle üldse, lihtsalt teevad ja ilmselt oleks väga üllatunud, kui ma temale kogu ahela selgeks teeksin. Süütud üllatunult silmad vaataksid mulle otsa ja ütleksid lihtsalt sorry. Aga kõik ju tossutavad ja kogu aeg on ju kõike põletatud.

Veidi enne päikeseloojangut sõitsin turule. Tellisin grillitud kana ja ulatasin grillrestile ka viilutatud kartuli ja bataadi. Teisel pool tänavat nägin koduvenelast Ivani ja Joani, kes sõid parasjagu kohalikku snäkki. See on kana soolikas, mis on torgatud pulga otsa. Soolikal on omakorda fritüüritud tainas ümber. Olen seda ka korra proovinud. Maitses nagu kõrvetatud kummist kaabli isolatsioon, mis on millegipärast fritüüritud saiaga koos. Nad olid mõned päevad olnud Joani vanemate juures. Nad olid ostnud mitu kilo paradiisivilju ja läksid täiendavalt turule veel midagi ostma. Mõtlesime veidi, et äkki ülejärgmisel nädalavahetusel sõidaks Boholi põhjarannikule ja prooviks sõita renditud paadiga iseseisvalt väikestele saartele. Peame seda plaani veidi täiendavalt mõtlema ja äkki mõned telefonikõned tegema.

Mina siirdusin ka turule, kus ostsin sibulat, küüslauku ja mune. Panglao ja Boholi vahelise kitsa vee taga paistis imeline päikeseloojang. Mõõn oli kalapaadid kõik kuivale jätnud nagu randa uhutud vaalad. Tegelikult on kahe saare vaheline väin väga madala, sest olen näinud tihti inimesi jalutamas keset väina vööst saadik vees. Eks see pidi ka olema mõõna ajal. Sõin grillkana ja tumedaks tahmanud juurvilju. Sõitsin tagasi kontorisse. Istusin rõdul, jõin kakaod ja kirjutasin. Jay oli täna poistest ainukesena jäänud kontorisse, teised olid lahkunud varem. Ja Jaygi läks koju. Ta oli suhteliselt kapsas, sest oli päev otsa ehitanud rasket backendi rakendust.

Rääkisin Jaanikaga, kes oli parasjagu jõudnud Jõelähtmesse. Ta valmistus päevitama maja ees, kuigi tuul oli võrdlemisi arktiliselt külm ja ilmselt ei kannata üldse õues olla. Mirjamiga aga rääkisin poolsalaja teisel korrusel kabinetis emadepäeva üksikasjad paika. Siis helistasin enda emale. Minu vennapoeg Remi oli parasjagu ärkamas ja seetõttu pikalt ei rääkinud, aga vähemalt sai paika see, et Jaanika ja Mirjam tulevad talle külla emadepäeva pärastlõunal. Kirjutasin ja kell 22 läksin magama.

Reede 08.05.2020

Hommik algas minu jaoks kell 8. Otsustasin minna alustuseks ujuma. Jalutasin üle tee ja jalutasin läbi apokalüptilise hoonete kompleksi treppidest alla liivaranda. Rõdult hindasin õigesti ja meri oli tõesti tõusus, sest muidu poleks ujumisest midagi välja tulnud, lihtsalt oleks olnud liiga madal ja minusugune alus oleks liivaseljakule kinni jäänud. Rannas oli madalas vees sulistamas ja valge rannaliivaga mängimas ligi 10 last, kes mulle ikka mingi aja möödudes ütlesid hello.

Täiskasvanud tegelesid minu jaoks harjumuspärase ajaviitega. Mehed ja suuremad poisid olid korjanud merest mitu kuhilat merisiile. Nüüd nad kambakesi avasid neid. Naised olid poetanud kivisele kaljunukile kotikese grillsütt ja selle hõõguval sütel põletasid restil seapekki. Lisaks oli naistel kaasas kõik muu vajalik talguliste toitlustamiseks. Ilmselt oli neil kottides valget riisi, tšilliga kastet ja kõikvõimalikke jooke. Mingi osa roogitud merisiilidest jõuab turule, kus seda ollust müüakse 150 PHP ~ 3 € pudel. Ostjaid leidub alati, sest kõigil ei ole aega tundide kaupa jalutada merevees ja otsida neid okkalisi palle. Ujusin ikkagi võrdlemisi madalas vees edasi ja tagasi mõned otsad. Kuivatasin ja jätsin hüvasti. Mulle vastasid kooris kõik lapsed bye-bye.

Jalutasin tagasi koju, kus tegin hommikused harjutused ja käisin pesus. Sõin hommikusööki ja jõin kohvi. Vaatasin üle e-mailid ja sõnumid. Tuleb töörohke päev, mille jooksul saab paika loodevasti mitme arendaja ja projekti saatus. Samuti peavad arendajad pingutama, et täna lõpetada 2 projekti. Täna tuleb minul koosolekute ralli ja esimesel osalesin juba keskpäeval. Täna on kontoris Jay ja Joseph. Sõime tellitud nuudlirooga. Josephil oli enda kaasa toodud toit.

Rääkisin kodustega. Mirjam oli väga õnnelik saadud uue mobiilikatte ja nibla üle, mis telefoni taha kinnitatakse. Mõlemad olid piisavalt blingid. Mirjam alles ärkas ja oli kõne alguses teki all peidus ning unine. Kell 15:00 oli mul järgmine koosolek, kus selgitasime välja, et minu Swifti arendaja kandidaat ikkagi ei ole piisavalt heal tasemel, et teha kahte keerukat projekti. Seega pean seda talenti edasi otsima. Helistasin Panfilole ja seletasin talle olukorda. Ta oli väga tänulik, et ma talle andsin Põhjamaade tagasisidet, veidi külma ja lakoonilist, sest tihti ei viitsi tööandjad testtöö tulemust üldse lahata inimesega, kes seda tööd sooritas. Ütlesin, et jätan tema CV meie andmebaasi ja tema omakorda lubas, et proovib leida endast tugevamaid kandidaate.

Kell 16:00 oli ühe projekti üleandmise koosolek, kus järgmine arendaja võtab meie tehtud html/css koodi ja seob selle andmebaasidega. Ta oli rahul sellega, mida ta nägi ja alustab esmaspäevast enda tööga. Tegin endale kakaod ja kell 18:00 oli mul viimane Zoomi koosolek. Jairuse palkamise otsus sõltub siis sellest koosolekust, aga tundub, et intervjuu läks pigem hästi. Naabrimees Ivan tuli korra üles ja pakkus värskeid passion fruit’e ehk passionivilju. Tänasin ja lubasin neid kindlasti tema koos suuremas koguses tellida. Poolitasin kolm vilja ja pakkusin Jayle ja Josephile. Lisasime võrdlemisi hapudele viljadele suure teraga soola ja need maitsesid lusikaga süües imehästi. Tegelikult pole ma üldse kindel, kas ma seda vilja olen üldse kordagi varem söönud. Äkki 20 aastat tagasi Tais siiski.

Jay ja Joseph läksid kell 22 kodudesse. Rääkisin veel Tõnisega Blenditist ja nädala arengutest, sest palju on juhtunud. Samuti on mul endal vajadus rääkida teatud teemad lahti ja aru pidada inimesega, kes on firmas ka omaniku rollis. Jõin kakaod ja istusin diivanil ning kirjutasin. Õues on ikka veel väga palav, lausa nii palav, et käsivartelt siriseb higi. Uskumatu, et kell 21:00 on nii palav. See on Filipiinide suvi.

Mõtlesin veel hommikusele ujumisele ja tegelikult rohkem sellele rannas aset leidnud perekondlikule talgule. Lockdown on osaliselt raskendanud kindlasti ka nende elu ja enamus on saadetud koju palgata puhkusele. Aga nemad saavad hakkama. Korjavad rannas 3 tundi merisiile ja müüvad mitu pudeli jagu seda ollust ning selle raha eest saavad osta jälle riisi. Elu jätkub vaatamata raskustele. Ma usun, et neil ei ole suuri finantsilisi varusid. Aga nende hoiakust õhkus mingit Jamaika-laadset vibe, et “Bad shit go by, man” ja nad ei muretsenud väga, vähemalt mitte silmnähtavalt.

Lapsed tunnevad muidugi alati rõõmu, kui saab valge liivaga rannas möllata. Ma usun, et paradiisisaarel elamise eripära annab nendele inimestele erilise kindlustunde, et me saame hakkama. Aga samas suurlinnade inimesed, kes elavad samamoodi peost suhu ja ei oma varusid, on tõenäolisemalt palju raskemas olukorras. Väga paljudel on üürid vaja maksta ja sissetulekud on külmutatud. See kriis võib olla väga laastav Cebus ja Metro Manilas. Need inimesed, kellel on liisitud suured uhked maasturid ja kastikad ning majalaenud, on arvatavasti väga masendunud ja mures.

Tegin veel ühe videokõne enda naistega, kes sõitsid Jõelähtmest tagasi linna. Mirjamiga käisime läbi veelkord plaani, et ta läheb pühapäeva hommikul kell 10:00 Tondi Pannkoogimajja ja nõudleb sealt singi-juustu omleti ja pannkoogi. Need sain eelnevalt tasutud. Bolt Foodi ei saanud kasutada, sest see äpp on rohkem disainitud instant kõhutühjuse lahendamiseks ja mitte emadepäeva hommiku planeerimiseks. Seega Bolti teeb Mirjam ise jalgrattaga ja see plaan meeldis talle eriti. Samuti ostab ta enda raha eest lillepoest emale lilled. Mirjamil on nüüd tarsieeridega pehme rahakott, mis tuli DHL-iga 10 000 kilomeetri kauguselt Filipiinidelt, kus tal on siis lillede ostu raha sees. Plaan sai paika. Naised sõitsid Pelgulinna, et Mirjam saaks klassiõe Meriga minna tõuksidega Pelgulinna tänavatele kruisama. Emad ilmselt pläkutavad kohvitasside taga niisama. Pakkisin enda laagri kokku ja sättisin magama kell 23:00.

Laupäev 09.05.2020

Ärkasin kell 9 ja tegin hommikused kõhu- ja lõuakõverdused. Käisin pesus ja sõin. Taas kord on suurepärane troopiline suvehommik, päike lõõskab ja ookean on sügavsinine. Täna pärastlõunal on plaanis minna matkale Boholi kirdeossa. Kell 11 saabusid Jay ja Joseph, kes tegid kuni lõunani tööd. Tellisime lõunaks burgerid ja friikartulid. Täpselt kell 14:00 pakkisime asjad ja alustasime matka. Joseph sõitis autoga ees Carmenisse enda koju. Jay ja mina tegime kõigepealt pausi bensiinijaamas, kus mina tankisin 200 PHP ~ 4 € eest bensiini, mille liiter maksis 43 PHP ~ 0,8 €. Jay rolleril oli piisavalt kütust ja ta ei tankinud. Pöörasime Baclayoni juurest sisemaale mäkke.

Tee oli mõnusalt käänuline ja tegelikult osaliselt puude varjus, mis varjas otsese päikeselõõsa eest. Sisuliselt peatusteta sõitsime Carmenisse. Väikese pausi tegime Batuanis, kus algselt mõtlesime koos süüa jäätist. Hiljem selgus, et selles linnas oli öösel olnud tulevahetus politsei ja NPA ehk New Peoples Army ehk rahvaarmee rühmituse vahel. Bilari kandis mägedes on külad, mis on ametliku režiimi vastu ja omavad käsitulirelvi. Nad ei ole küll sama hullud kui Mindanao islamirühmitused, aga kohalik meedia nimetab neid siiski terroristideks ja bandiitideks.

Aga selliseid rakukesi on mitmetel saartel, keda ilmselt rahastavad opositsiooni poliitikud või ka miks mitte võimuparteid, kellel on hädasti vaja sisevastast, et õigustada karme meetmeid. Tegelikult oleks huvitav proovida saada nendega kontakti ja proovida mõista nendepoolset narratiivi ning teha mõned portreed. Ma usun, et nad raudselt tahaksid relvadega poseerida, aga võib-olla tahaksid mind muuhulgas võtta ka pantvangi, et minu eest küsida mõned miljonid dollarid lunaraha Eesti Välisministeeriumilt. Seega ei ole mitte päriselt selge, kas ma ikka tahan seda teha.

Meie kohal olid ähvardavad hallid vihmapilved, kuid vihmasadu me siiski ei kogenud. Joseph tuli meiega koos turule, kus ostsime õhtusöögilauale toiduaineid. Ostsime ühe hiidkalmaari, kaks bangus’t ehk piimakala (Chanos chanos), mis on sisuliselt suured tavalised magevee heeringa moodi kalad, suure tüki sealiha, teravaks kastmeks tšillit, laimi ja toorest tomatit. Siis sõitsid Joseph ja Jay lähedale Josephi koju, kus Jay jättis enda rolleri Josephi vanemate maja hoovi. Lihtsalt tänavale ei maksa motikat jätta, sest varastamist või varuosade lõikust tuleb ette.

Josephi autole hüppas veel peale Josephi sõber Joel, kes muidu peaks olema tagasi Uus-Meremaal karjatamas kariloomi, aga nüüd on tiksul Boholil. Teed muudkui laskus allapoole ja lõpuks jõudsin Alicia barangaisse, kus kaardi järgi olin Jay tädi maja lähedal. Parkisin motika tee äärde ja jalutasin veidi tee äärt pidi edasi-tagasi, et vaadata ja pildistada selle kandi inimesi ja elu-olu.

Päike oli loojumise eel parajalt sume ja seetõttu valgus oli suurepärane headeks piltideks. Varsti tuhises minust mööda Josephi punane Hyundai, mis jäi seisma veidi maad minu motikast edasi. Jalutasin õige majani, kus Jay tädi Benita võttis meid vastu. Jay vanaisa on olnud üks kõva ehitaja ja on aegade jooksul ehitanud mitmeid maju ja see on üks nendest, kus praegu elavad Jay ema õde ja Jay onu koos peredega.

Kõrguvad kookospalmid, suurte roheliste kobaratega banaanipalmid, papaiapuud ja durianipuu. Durian on see vili, mis on suure rohelise ogadega palli sees. Avamisel eraldub mõnede inimeste jaoks imal ja isegi vastu hakkav aroom. Vili ise on huvitav magus plöga.

Mind piidlesid kuuene Nicole ja, näpp suus, vahtis mind just vertikaalselt kõndima õppinud Jasmin. Jay ei satu siia väga tihti, aga mai lõpu fiestaks või sünnipäevadeks ikka. Varsti oli toit valmis ja meid kutsuti lauda. Ja jälle mind tabas kultuurilise eripära šokk. Laud oli kaetud ainult meile neljale külalisele. Pärast suuremat veenmist oli meie lauas istumas pisut aega ka Jay onu, aga tädi ja teised naispere liikmed ja lapsed hoidsid teise tuppa.

Põhjenduseks toodi, et keelebarjääri tõttu ei oleks lihtne niikuinii vestlust arendada, pealegi nad sõid just vahetult enne meie saabumist ja laste sagimine segaks meid. Kui me olime lõpetanud söömise, siis kaeti teise tuppa laud ja kõik teised asusid sööma. Väga huvitav. Ma olen samalaadseid mustreid märganud varemgi erinevates ühiskondades. Aga kuna kõik võtsid seda väga normaalselt, siis polnud minulgi põhjust silmi pikalt pööritada ja me ajasime juttu kuni kella 23-ni.

Onu tõi 2 hiigelsuurt klaaspudelit õlut, mis tegid poisid veelgi jutukamaks. Joseph lahkas teda painavat teemat, kas eelistada oma suhetes naudingut või mõtestatust. Ta on nimelt pannud hullu pärast viimast suhte purunemist ja otsekui kätemaksuks tarbinud ohjeldamatult tüdrukuid viimase 8 kuu jooksul. Siinkohal tulevad meelde Fred Jüssi sõnad, et iga vahekord teeb kas rikkamaks või vaesemaks. Ajasime ka niisama kelbast ja naersime palju.

Magamine oli korraldatud ühes väikeses kambris, kus õhtul lällas omeette telekas, mille ma lõpuks kinni panin, sest keegi ei vaadanud seda. Magamiseks oli voodi ja põrandal madrats. Mina valisin voodi seinapoolse koha ja teised reastusid vastavalt voodisse või madratsile. Ventilaator puhus õhku ja muuhulgas kardinat, mis nagu kummitus siples tuules. Varsti selgus, et mul on ikkagi kitsas, sest ma olen harjunud laiutama, ja et voodilinad on liivased. Ma usun, et lapsed hüppasid telekat vaadates voodil ja nii see liiv voodisse saigi. Lisaks oli seinal ilmselt sipelgate maantee. Korduvalt leidsin mõne sipelga mind vihaselt närimas. Samuti norskasid peaaegu kõik. Kokkuvõttes ma ei jäänudki magama, proovisin, aga unest ei saanudki asja.

Pühapäev 10.05.2020

Äratuskellad alustasid lärmamist kell 3. Minu keha oli mõnda aega segaduses, miks ma pean nii vara üles tõusma. Ajasin end pehmelt asemelt kööki ja pesin õues hambad. Jõime kakaod ja seadsime endid matkaks valmis. Panin tossud jalga ja laadisime asjad Josephi auto pagasiruumi. Kell 4 alustasime sõitu Alicia mägede poole. Varsti keerasime kitsale kruusateele, millel olid vahelduseks mõned lõigud betoonist ja siis jälle auklikud ja tulvaveest sooniliseks muutunud kruusatee lõigud. Joseph oli mures, et tee lõhub ta auto päris ära.

Vahetasime kohad ja mina hakkasin sõitma ülespoole mägedesse. Kohati olid tõesti päris suured augud ja kõrge terava servaga üleminekud kruusateelt betoonteele. Aga sõitsin need lõigud ettevaatlikult ja muudes paremates lõikudes andsin lapatsit. Jõudsime parklasse, kus oli muuhulgas silt, et Alicia vaateplatvorm on ajutiselt suletud nagu kõik teised turismiatraktsioonid. Aga me lihtsalt ingoreerisime seda silti. Tegelikult ongi veidi rumal, et matkarajad on suletud. Eestis on need rajad vastupidi avatud ja inimesed saavad nautida olemist looduses.

Jalutasime mööda kruusateed kuniks pöörasime kitsale rajale. Meid hakkasid saatma mitmed koerad, aga giidiks oli ikka pigem üks kollane emane koer, kes teinekord ootas meid eespool pooleldi pilkava ilmega, et kas tõesti juba toss väljas. Aga kitsas rada muudkui kulges mööda mäeharja kõrgemale ja kohati oli kops tõesti kortsus. Mis koeral viga, sest tal on 4x4 vedu.

Nägime, kuidas pimedas põles võrdlemisi kaugel terve küngas. Leek oli samas ühtlase rindena ja enamasti kuivanud rohust toituv tuli ei paisunud väga kõrgeks. Tossu oli samas omajagu. Tule praksumise heli kostus meieni väga hästi, sest mäed moodustasid omamoodi kajamasina ja ei olnud segavaid, muidu domineerivaid, helisid. Rühkisime kõrgemale ja kõrgemale.

Päikesepall oli erkkollane-oranž ja oli tõusnud kõrgemale idapoolsetest mägedest. Ida pool paistsid ka meri, Ubay linn ja mitmed saared. Vaateplatvormile minek oli küll tõkestatud puidust võrega, mis ei takistanud omakorda 4 meetrit kõrgemalt kogu vaate ilu - suuri erkrohlised mäeseljakuid kõrgemal ja kuppelmaastikku madalamal - nautida.

Liikusime varikatusega puhkeonni, mille ümber jalutasid köidikus 2 kitse. Istusime kokku vast pool tundi, tõmbasime hinge ja nautisime vaadet. Järsku matkasid meieni trobikond, vast 15, teismelist, kes edvistasid ja tegid tüüpilisi selfisid. Nad muuhulgas tegid grupipildi, kus kõik hüppasid või pildile visati lisaks kuhi lendavaid lehti. Üks julge tüdruk tuli isegi meie juurde meiega koos pilti tegema. Varsti nad liikusid boomboxi muusika saatel meie tuldud rada allamäge ja meie hakkasime omakorda laskuma mööda seda rada, kust teismelised ennist just üles rühkisid.

Tegelikult mõlemad rajad liiguvadki mööda mäeharjasid ja keskele jääb sügav org. Laskumine oli palju raskem, sest liivane ja kohati väga libe rada pani suure surve varvastele. Minu tennisetossud olid niigi auklikud ja logud ning ma veidi kartsin, et äkki suured varbad läbivad tossu ninad või lihtsalt tald eraldub muust tossust, aga kokkuvõttes pidasid tossud lõpuni vastu. Meie koer näitas meile endiselt truult teed. Tal oli kohtumine veel viie koeraga mäe tipus, aga kõik teised koerad liikusid teismeliste grupiga koos teist rada. Jõudsime alla orgu, kus kaks rada kohtusid ja astusime üle oja ning rühkisime läbi metsatuka külani.

Ühe maja ees üritas Joel osta meie giidile midagi head, aga perel ei olnud midagi pakkuda, mida koer võiks tahta. Koer oli ka paitamise ja kõrvataguse kratsimise eest tänulik. Ühe maja ees hakkas üks naine Jaylt uurima, kes me oleme ja miks me vaatamata keelule mäe tipus käisime. Samas olid just tema nina eest läbi marssinud 15 teismelist. Jalutasime mööda kruusateed autoni. Meie matk oli kokku 10 kilomeetrit ja kestis kokku peaaegu 4 tundi ning kokku oli reaalset tõusu vaja võtta 550 meetrit, mis kulutas ligi 2000 kalorit. Ma pole üldiselt suur matkaja, aga ma olen valmis ilusate vaadete pärast higistama ja vandumiseni pingutama.

Ma sõitsin ettevaatlikult kruusateed pidi tagasi asfaltteele. Aga nüüd, päevavalges, olid suured teed läbivad vaod ja sügavad augud palju paremini näha. Mõned korrad auto põhi õrnalt puudutas ka mõnda rohututti või lahtist kivi. Ma küll ütlesin, et vaat kui hea, et meil on rendiauto, et seda saab ruunata, aga tegelikult proovisin ikka Josephi autot säästa. Sõitsime tagasi tuldud teed ja jõudsime Jay tädi maja juurde kell 8. Meile pakuti värsket kookospähklit, mille Jay lõikus manchetega osavalt auguga anumaks, millest sain juua kosutavat nestet.

Käisin pesus ja jahmerdasin kopsikutega ühes kitsas ruumis, mis oli vist ühtlasi tualett, sest nurgas oli ka tualettpott. Lamasin veidi võrkkiiges ja proovisin hommikusi elamusi kirja panna, aga tohutu uni tuli peale. Kell 9 jätsime hüvasti Jay tädi ja teiste sugulastega ning asusime taas teele. Sõitsime nii, et Jay, Joel ja Joseph olid autos ning mina mootorrattaga. Peatusime Alicia linna turul, kus Jay läks torti ostma ja Josephiga proovisime saada järgmise peatuspaiga täpseid koordinaate. Erica ei osanud hästi Google Mapsi punkti määrata ja saata selle linki. Teisieks oli mingi jama internetiga, jube nigel signaal. Üldse kehva kattuvuse ja nõrkade kiirustega internet on peamine takistus, miks inimesed ei saa korralikult kodust tööd teha.

Aga kokkuvõttes sõitis Jay mälu järgi ja jõudsime pärast väikest vahemaad Erica vanemate farmi. Parkisime auto ja ratta palmi alla ning jalutasime veidi edasi väikese majani. Erica tuli meile vastu ja juhatas meid tuliuude bambusest ehitatud varikatusega puhkenurka. Erica vanemad olid ise sõitnud teise tütre juurde Panglaosse. Erica on nüüd mitmed nädalad elanud siin lähedal Candijay linnas elumajas koos vanemate ja enda tütrega. Siinkandis on ta üles kasvanud ja selles farmiski palju käinud.

Siin farmi territooriumil on ka mitmed elumajad, kus elavad töötajad koos suurte lasterohkete peredega. Suure kanamaja küljes oli kõlar, millest mängiti kanadele erinevat popmuusikat. Pidavat mõjuma positiivselt munemisele. Metalica ühe hoogsama loo ajal oli tõesti kuulda, kuidas kanad ilmselgelt rokkides kaasa laulsid ja ilmselt viskasid näppu. Aga siis selgus lähemal vaatlusel, et kanade elevuse tegelik põhjus on siiski talitaja saabumine ja sellega seoses söögiaeg.

Käisin käsi pesemas ja kraanikausi kõrval oli väike kauss sigade mõeldud toiduga, kus muuhulgas oli üks kana pea. Eks sead söövad ja röhitsedes kiidavad. Erica tõi lauale grillitud kana ja kala ning riisi. Aga üks toit oli sisuliselt Eesti toit. Nimelt tassi valati kulbiga kartuli, kapsa, veiseliha ja ohtra leemega toitu, mis meenutas värskekapsahautist. Meie juures oli ka Erica laps, kes nüüd on saanud olla emaga sisuliselt kuu aega järjest, sest muidu kantseldas teda vanaema. Tüdruk oli vaikne ja tahtis pigem telefonis vaadata Youtube’i videosid, aga kuna levi oli ka siin konarlik, siis video hakkis omajagu.

Kui kätte jõudis tordi söömise aeg, siis selgus, et Jay oli lasknud tordile kirjutada ka emade- ja ämmadepäeva pühenduse. Tegelikult ei ole Erica laps Jay laps ja Jay’l ei ole ka veel ametlikult ämma, aga ta sai tuld minu ja Mirjami emadepäeva orgunnist ning leidis, et siis peab ka kuidagi neid naisi meeles pidama. Erica askeldas tordiga ja Adriana ehk Addy istus minu kõrval. Pakkusin talle lusikaga torti, kust ta valis ainult šokolaadi ja roosat värvi osa ning põlgas rohelist värvi tordikreemi.

Kuna siin farmis kasvatatakse kanu ja sigu, siis on kõikjal lendamas ja jäsemeid kokku hõõrumas suured rasvased porikärbsed. Oli selline veidi Aafrika tunne, kui ma vaatasin, et lapse näol jalutasid kärbsed, aga tundub, et siinsed inimesed on sellega harjunud. Meie ümber tokkide otsas seisid loomulikult ka kõikvõimaliku disainiga kuked, kes vahetevahel kiresid asja eest teist takka. Täiesti maaelu. Lapsed mängisid ilmselt indiaanlasi ja ja kauboisid, sest ühel poisil oli käes vibu.

Jay oli otsustanud, et ta jääb ööseks hoopis Josephi juurde Carmenisse ja ei tulegi otseteed tagasi koju. Aga hiljem selgus, et Jay tuli hoopis Ericaga Tagbilarani. Aga Jay roller jäi ju Carmenisse Josephi juurde. Ehk siis Jay pidid veel sõitma esmalt Carmenisse ja Erica sõitis otse autoga Tagbilarani. Kõrgem logistiline plaan. Jätsin hüvasti ja asusin teele.

Sõitsin tagasi suurele teele ja läbisin Candijay linna, mis on nagu Calape…nagu kõik tavalised, kohati mõttetud elamise linnad. Sõitsin mööda rannikuäärset maanteed kodu poole. Checkpointides läks kõik libedalt. Ookeani ääres sõita on täitsa tore. Korra peatusin, et igaks juhuks lisada 200 peeso eest veel bensiini. Taamal paistsid Camiguini saare kõrged vulkaanide tipud, mis ka minu rõdult hea ilmaga paistavad, aga siin olid nad päris lähedal. Jagnas käisin isegi korra sadamas nillimas, kas teoreetiliselt oleks võimalik praamiga sellele saarele sõita, aga 2 praami olid sadamas keeled ehk aparellid ripakil ja valitses vaikus. Ilmselt suuremat äritegevust veel ei ole.

Sõitsin kahe tunniga Erica farmist otseteed koju. Saatsin Mirjamile sõnumi, et vajadusel olen olemas, kui tal peaks minu abi vaja minema. Nägin Find My iPhone äpist, et kell 15 oli ta Tondil Pannkoogimaja juures ja hiljem juba tagasi kodus. Järelikult plaan õnnestus ja Mirjam sai kõigega ise hakkama. Oleme ikka atsaka tütre kasvatanud, ei mingit mömmi, kellel on õpitud abitus. Ta tahab teha kõiki asju ise ja iseseisvalt. Välja arvatud õppimist, aga ehk selles vallas tulevad ka muutused. Helistasin Jaanikale ja tema oli sellel hetkel köögist minema kupatatud, et Mirjam saaks katta üllatuseks lauda.

Käisin pesus ja sõin. Sõitsin turule, kus ostsin ananassi ja pomelot. Samuti ostsin kookospiima ja huvitavalt ja veidi tuttavalt maitsnud maiust. Nimelt sõin praetud muna ja jahuga segatud banaani, mis meenutas lapsepõlvest praetud saia, mis oli kastetud enne pannile panemist muna ja jahu sisse. Banaani maitse oli muidugi midagi uut ja teistmoodi, aga muidu täiesti tuttav maitse. Sõitsin edasi Panglao saarele Dao küla kanti, kus sõitsin mere äärde.

Päike oli loojumas ja kohalikud valmistusid õhtuseks koriluseks. Tegin juttu ühe seltskonnaga. Nimelt uurisin, et kas see vastab tõele, et kala püüdmine ja sukeldumine on selgelt meeste töö ja pikniku ettevalmistamine on selgelt naiste töö. Selgus, et jah, aga samas erandi kinnituseks pani talvemütsi pähe, et juuksed ei tolgendaks ujudes silme ees, üks noor naine ja haaras harpuuni ning valmistus minema merre. Noorem mees ja see naine ütlesid, et täna püüavad mistahes värvilisi kalu, aga proovivad tabada ikka pigem suuremaid kalu ja mitte neid kalu, keda mina snorgeldamas imetlemas käin. Samuti korjavad nad merisiile.

Jätsime hüvasti ja liikusime erinevates suundades. Nemad jalutasid otsemaid merre ja mina trepist üles tagasi mootorratta juurde. Sõitsin massaažikohta, mis oli tänasest ametlikult avatud ja Leonal oli olnud päeva jooksul 5 klienti. Massaaž andis kosutust jalalihastele, mis olid matkast piima täis, ja sadulast tapetud kannikale. Sõitsin tagasi Boholi saarele. Tundub, et kontrollpunktide kord hakkab lõdvenema. Kohati ikka küsitakse minu läbipääsuluba, aga kuidagi on tunda, et asja võetakse üldiselt rahulikumalt.

Esmaspäev 11.05.2020

Ärkasin kell 8. Tegin väikese trenni ja sõin praemuna. Mul on nüüd koduloom. Nimelt nõudekapi peal oli üks võrdlemisi väike ja osaliselt läbipaistev geko. Ta lasi endale pai teha mitmel korral ja tundus isegi, et see oli talle meeldiv. Siis ta vaatles minu tegemisi pingsalt ja pikalt. Tema toitub köögi sipelgatest ja muudest putukatest. Mõelda vaid, kui see loomake tuleks diivanil istudes ise minu juurde õla peale nurruma. Jõin kohvi ja mõtlesin läbi, mis mul täna ees seisab. Kell 9 saabus Jay ja lõpetas ühe projekti viimaseid asju.

Kirjutasin ja majandasin piltidega. Keskpäeval osalesin standupil. Sõime tellitud lõunasööki. Rääkisin Jaanika ja Mirjamiga, kes alustasid päeva, sõid parasjagu hommikusööki ning valmistusid esimeseks e-koolitunniks. 3 nädalat veel kooli - mõtleb ilmselt Mirjam. Ta ootab väga seda vabadust. Kell 16 sõitsin kesklinna ja tõdesin, et alates pühapäevast lõdvemaks muudetud elukorraldus on toonud elu tagasi Tagbilarani.

Kohvikud ja suured poed on lahti, inimesed jalutavad. Ja isegi pooled massaažikohad on taas avatud. Tegingi põike Medipointi, kus mind teenindas Maria. Täitsa hea, elu hakkab jälle paremaks ja lõbusamaks minema. Sarnane lause tuli muidugi aastal 1937, keset suurt terrorit, Stalini suust. Aga varsti on siis oodata ka sulgpalli- ja tennisemänge. Sõitsin poest läbi, kust ostsin mune, piima, klaasnuudleid ja limpsi.

Kontori rõdul nautisin uhket päikeseloojangut ja kirjutasin. Tegin ühe ühiku tööd. Jay läks kell 19 koju, sest Erica tuli talle autoga järgi. Minu lemmikloom on surnud. Ta oligi vist hommikul gekode taevasse parasjagu minemas ja seetõttu ta väga ei lasknud end häirida minu paitustest. Panin ta külmkapi taha, kus ta vaikselt saab enda söögi söögiks. Sipelgad viivad kõik surnud herilased ja muud putukad tükeldatult enda urgudesse. Tore loomake on see geko. Jõin kakaod ja sõin nuudleid. Maiustasin veel pool ananassi. Küll oli hea ja mahlane suutäis. Järsku lendas kööki suur nahkhiir, kes laperdades lendas köögi ja vetsu vahel kolm neli korda ning lõpuks pressis end vetsu aknast läbi suhteliselt väikese prao kaudu vabadusse. Toimetasin veel veidi arvutiga ja rääkisin Mirjamiga. Kell 22 läksin magama.

Teisipäev 12.05.2020

Ärkasin kell 8:30 ja tegin hommikusi toimetusi. Veidi sabistas vihma ja siis lõõskas taas päike. Jõin kohvi ja siis saabus juba Jay, kes valmistas endale joogiks ingveri ja laimiga vee. Tegin esimese ühiku tööd. Keskpäeval osalesin koosolekul ja pärast seda sõime. Lõunal liitusid veel Rey ja Joseph. Hiljem olid paar tundi kontoris ka Earl ja Crisnil, kellega Jay tegi ühe projektiga seotud pikemad jutud ja arutelud. Osalesin veel ühel koosolekul. Maksin arveid ja tegin raamatupidamist. Valmistasin ette esimest töövõtulepingut. Blenditist hakkab saama päris ettevõte, kus on päriselt inimesed palgalehel. Loomulikult on Filipiinidel palkamine hoopis midagi muud kui Eestis. Aga igal juhul väga põnev ja nüansirikas.

Sõitsin ICM kaubanduskeskusesse, kus enda suureks rõõmuks tõdesin, et ka mobiiliparanduse putka oli taas avatud. Pika otsimise järel leiti purunenud klaasiga pisike ja eriti lillelise kattega telefon. Parandaja võttis töö kohe ette, aga mul ei olnud piisavalt sularaha ja seetõttu sõidan telefonile järgi homme. Minu ümber kaubanduskeskuses on elu taas kihamas. Poed ja teenused on kõikjal avatud, aga inimesi ei ole veel liikumas piisavalt.

Sõitsin pesumajja ja siis sealt omakorda turule. Ostsin taas mangosid, sibulat, porgandit, mune ja küpsetamisõli. Tellisin grillitud kanarinna. Jõudsin tagasi kodu rõdule, kui parasjagu päike suure värvide mängu saatel loojus. Tegin Tõnisega pikema audiokõne ja selgitasin talle viimaseid avastusi ja tähelepanekuid filipiinlaste eripära kohta võtta raskelt ja tegelikult isikliku rünnakuna kriitikat. Jay on selgitanud, et koosolekul pigem tekib ootamatu vaikus ja isegi need inimesed, kes tegelikult teavad lihtsat lahendust, lihtsalt vaikivad, sest nad ei taha häbistada seda inimest teiste ees.

Aga ma olen siis Jayga pikalt arutanud, millise tunde see samas jätab kliendile, kui lihtsat asja käsitledes on selline vaikus ja lahendust koosoleku raames ei leita. Jay lahendus on olnud seni pärast koosolekut eraldi inimesega arutada seda Jay pakutavat võimalust. Tundub mulle ikka ulmelise energia raiskamisena ja kliendil jääb ebakompetentsuse maik suhu kogu meeskonnast, kuigi tegelikult oli kuulajaskonnas mitu lahendust teadvat inimest. Seda suhtumist pean ikka veel murdma, aga loomulikult järjekindlalt ja kaalutletult. Jay, Rey ja Joseph lahkusid kõik kell 19.

Tegin rõdul pikalt tööd. Minu arvuti aku on paisunud ja paistetanud nii, et isegi läpaka alumine kaas on silmnähtavalt kumeraks paindunud. Täna sain Tallinna läpakaparandusest hinnapakkumise ja kindluse, et nad saavad ka kaane uuesti sirgeks painutada. Enam ei kannata ilma toitejuhtmeta pikalt aku pealt tööd teha, aku kipub hooga tühjenema ja ilmselt aku täituvuse numbrid peksavad ka segast. Praadisin riisi ja munarooga.

Rääkisin kodustega. Selgus, et Mirjam oli teinud Tallinnas uskumatu seikluse. Ta alustas enda matka Vabaduse väljakult, kuhu Jaanika ta maha pani. Mirjam liikus läbi vanalinna Balti jaama, kust ta läks bussile ja sõitis Pelgulinna poole ja lõpuks käis Sõle Selveris, kust ostis šokolaadi ja kiirnuudleid. Siis konsulteeris Jaanikaga, millise bussiga linna tagasi sõita ja siis jõudis tagasi tuttavasse Kristiine keskuse kanti, kust omakorda ootas ära buss number 23 ja jõudis tagasi koju. Käsitlematu ring 8-aastase kohta. Kuigi minulgi oli samas eas sama hobi, et vaadata kuhu mingi buss sõidab ja mis huvitavat seal võib näha.

Jaanikal on nüüd töös tarvis paari nädalaga ette valmistada raamatuesitlus, kus autorid on 20-s erinevas lokatsioonis ja kõik saavad sealt ka video vahendusel sõna ning kogu asja vahendatakse 500-600 inimesele. Seega minikonverents. Seega tuleb ülikiire aeg ja küll oleks hea jõuda enne päris kulminatsiooni mai lõpus ise koju, et võtta osa kodust survet enda õlule. Eks näis, mida lennufirma minule ütleb 16 mail, kas nad saavad minule maikuusse lennud. Vaatasin veel voodis pikutades stuudio live otse Melbourne’ist, kus Simon Lewis mängis kõiksugu klahvpillidel ja gismodel. Aga eraldi märkis mind ja pühendas Santorini laulu didgeridoo intro just minule.

Nimelt olin tema eelmise live ajal kommenteerinud, et küll oleks tore, kui ta mängiks live perkussiooni ja didgeridood. Ja mitte seda tillukest, plastist ja teleskoop-versiooni, millega ta Baltimaade tuuril käis rohkem kui 10 aastat tagasi, vaid päris puust õõnestatud aborigeenide pilli. Puhus seda puust juurikat nii, et põsed punnis. Väga lahe. Tegelikult, kui ei oleks praegu seda viiruse jampsi, siis teeksin kiire sutsaka Cebu - Singapur - Melbourne ja teeksin Melbourne’i city break’i. Tean, et need hinnad on väga mõistlikud nagu lendaks Euroopas. Läksin magama kell 23.

Kolmapäev 13.05.2020

Ärkasin kell 8, tegin enda trenni ja sõin. Jõin kohvi ja varsti saabus juba Jay. Sadas hoovihma ja siis lõõskas jälle päike. Tegin esimese tüki tööd ja uuendasin blogi ning isegi kujundasin raamatut. Ma proovin hoida nii blogi kui raamatut uuendatuna, et lugejad saaksid teada minu seiklustest, kui need on just toimunud. Raamatu kujundamise mõte on see, et siis koju jõudes on see sisuliselt valmis trükki saatmiseks. Olen nüüd enda püsitöökohaks teinud rõdul ühe nurgakese.

Osalesin keskpäevasel koosolekul. Sõime Jayga tellitud lõunasööki. Varsti liitus veel ka Joseph. Arutasime mõne pakkumise üksikasju. Sõitsin ICM keskusesse ja sain tagasi enda telefoni. Ekraanivahetus maksis 1400 PHP ~ 26 €. Sõitsin kesklinna massaaži, kus mind mudis taas Maria. Hind endiselt 300 PHP ~ 6 €. Sõitsin läbi pesumajast, kus sain kätte puhta pesu ja seekord palusin puhastada ka tennisetossud, mis läksid matkast väga halliks. Tegelikult on need tossud ilged auklikud närakad, aga tahan need enne ära lendamist ja ära viskamist korralikult tennisega veel ära ruunata.

Kontoris olin tagasi kell 16 ja rääkisin kliendiga erinevaid projektidega seotud ja uute inimeste leidmise teemasid. Kell 19 läksid Jay ja Joseph koju. Valmistasin endale bataadiprae ja jõin kakaod. Töötasin ja kirjutasin rõdul.

Neljapäev 14.05.2020

Kuidagi on tihti nii, et ärkan korraks üles päikesetõusu ajal ja kuulen siis õues toimuvat kukkede mürglit. Tihti sätin kõrvatropi paremini kõrva, panen korraks konditsioneeri tööle, käin tualetis ja jään uuesti magama. Voodist ajasin end üles kell 8:30. Enda suureks üllatuseks nägin, et Jay oli juba kontoris. Tegin ikka enda trenni ja hommikusöögi. Jõin kohvi ja käisin pesus. Lihtsad asjad ja harjumuspärane rutiin.

Jay oli toonud enda aiast jälle ühe suure papaia, mida hakkame lõunal maiustama. Istusin rõdul enda kontoris, mis on diivan ja väike plastlaud. Käisin läbi sõnumid ja e-mailid. Sõin ära viimase mango, küll oli mahlane ja maitsev. Jõin kakaod. Osalesin keskpäeval koosolekul. Sõime Jay’ga tellitud mitmekesist lõunasööki.

Jay ja Joseph mõtlevad teha 2021 suvel Eesti reisi turistina. Jay uuris erinevaid detaile. Rääkisin talle saarelt saarele reisimise võimalusest kasvõi jalgrattaga ja samuti näitasin talle ühte pilti jääteest, kus minu auto oli keset valget tühjust teel Hiiumaale. Jay pole kunagi lund katsunud ja tal on kindlasti mingi oma arusaamine sellest imelisest ollusest.

Rääkisin enda naistega. Mirjam lõpetas just söömist ja varsti algasid esimesed Zoomi tunnid. Mirjamil on täna jälle Kuldnoka tänaval Virvega täiendõpe, kust ta ise sõidab jalgrattaga tagasi koju. Jaanikal on siis juba tööga seotud kohtumised ja koosolek. Istusin rõdul ja nägin, kuidas Panglao suunast liikus minu suunas suur tumehall pilv, millest kindlasti tuleb sahmakas vihma päikese lõõskamisele vahelduseks. Aga suurt vihma ei tulnudki.

Tegin kuni päikeseloojanguni rõdul tööd ja vahetevahel pidasin Jay’ga nõu. Sõitsin turule. Ostsin 500 PHP ~ 9 € eest 4 mangot, ühe ananassi , 2 pomelot ja ühe kilo bataate. Lisaks ostsin veel mune. Grillimisse andsin mõned enda viilutatud bataadid ja porgandid. Sõin kana ja mõnusalt läbiküpsenud juurvilju. Kõht sai väga täis. Sõitsin tagasi koju.

Maja ees nägin, kuidas saabus naabrinaine Joan ja varsti Ivan. Nemad käisid päeval Panglaol ujumas. Veidi arutasime edasi nädalavahetuse plaani minna saare põhjaossa, kus rentida paat ja sellega sõita mitmetele imepisikestele saartele. Mõte on endiselt veel toores, aga oleks väga äge, kui selline seiklus saaks teoks. Varsti sõitis maja ette Erica, kes ei hakanud kontorisse treppides üles vantsima ja pigem käsutas Jay alla.

Läksin ise üles tuppa ja panin ostud külmkappi. Sõin ühe mango ja küpsetatud banaanimaiuse. Tegin ühe ühiku tööd ja intervjueerisin veel ühte React.js arendajat, kelle nimi on Phillip. Tundus olema tore arendaja, aga hästi laia profiiliga. Eks näis, kas ta on meile sobilik, aga andsin talle testtöö kätte. Oli tavaline tööpäev koos tavaliste tegemistega. Eks mul oleks Eestis olnud sarnane päev, aga lihtsalt sündmuspaik on teine.

Tegin veel Mirjamiga videokõne. Tal oli parasjagu naabritüdruk Agnes külas. Jaanika oli linnas tööasju ajamas. Järsku hakkas vihma kallama ja äike sähvis ja kõu kõmises. Rõdu põrand oli varsti üpris märg ja ma kolisin enda läpaka voodisse. Läksin magama kell 23.

Reede 15.05.2020

Ärkasin kell 8. Trenn, pesemine, söök ja kohvi. Jay saabus kell 9 ja Joseph veidi hiljem. Tegin kell 10:00 veel ühe potentsiaalse React.js arendaja intervjuu. Jällegi väga asjalik arendaja, kes hakkas ka tegema proovitööd. Osalesin seekord kahetunnisel koosolekul. Sõime kolmekesi tellitud lõunat, mis oli üpris laia valikuga mitmekülgne Aasia toidu mix. Osa toitu läks külmkappi varuks teisteks toidukordadeks.

Aga siis uurisin, kas saaks lennata läbi mõne teise lennujaama ja ta oli valmis täitsa leidma teed läbi Souli, aga siis selgus, et see lend, mis väljub Cebust on budget lennufirma ja neil ei ole codesharingut. Pean tagasi helistama mai lõpus, siis äkki on rohkem lende ja alternatiive. Tegelikult lisas ta, et Singapuri lennujaama lendamine on uuesti päevakorras alles juuni keskel. Seega tõenäolisemalt lendangi läbi mõne teise suurema lennukeskuse. Jätkasin töötamist.

Järsku tuli mõte vaadata väljuvaid lende Panglao lennujaamast. See lennujaam on olnud lootusetult kinni juba pikemat aega ja olen isegi sõitnud asja kaema värava juurde, aga siis oli kõik väga elutu. Enda suureks üllatuseks oli Panglao lennujaamast väljumas palju lende. Helistasin uuesti Singapore Airlines’i ja palusin samal naisterahval vaadata Panglao lennujaama kaudu kodutee võimalusi. Lubas asja uurida ja saata mulle vastus e-mailiga.

Väga elevile veel ei lähe, sest liiga palju on olnud lendude teemal takistusi ja teadmatusest tingitud pettumust. Tegelikult oleks ka superlahe seiklus sõita mootorrattaga üle mitme saare ja praami abil Manilasse. Seiklust jaguks kaheks päevaks ja teekonna pikkus 1000 kilomeetrit. Aga usutavasti seisavad kõikjal sadamates ja teesulgudes vastas relvastatud lapilised, kes ei pruugi lasta mind ilma presidendi eriloata kuskile.

Enne päikeseloojangut, mis oli muuseas jälle dramaatiline punase ja oranži värvi möll taevalaotusel, jalutasin üle tee mere äärde. Võtsin kaasa suure kaamera, sest valgus oli suurepärane ja mahe. Tegin mõned pildid kohalikest inimestest. Üks mees, täpsemalt meremees, oli suisa konteinerlaevaga Tallinnas käinud.

Rannas kohtasin ka ühte ameerika vanemat daami Montanast, kes on mõned kuud Boholil vaegkuuljate keskuses vabatahtlikuna töötanud. Ta proovis ära arvata, kust ma pärit olen, aga mina mängisin ta enda aksentidega nurka, mispeale lõpuks pärast Austraaliat ja Ühendkuningriiki pakkus äkki siiski Rootsist. Noh, see oli juba piisavalt lähedal, et tõde välja öelda. Kalamehed olid võrke puhastamas ja sättimas valmis uuesti hommikuseks võrkude heitmiseks.

Üks mees rookis pisikestelt kaladelt soomuseid. Siis kõik lahkusid ja randa jäi ainult üks kollane koer, kes jäi enda esitelge lakkuma. Mina proovisin vaatamata madala veele ujuda edasi ja tagasi mõned otsad. Olgugi, et oli tõusuvesi, puudutasid minu käed ujudes tihtilugu, isegi rannast juba võrdlemisi eemal, ikka liivast või mere vegetatsiooniga kaetud põhja. Jalutasin tagasi koju.

Tänava äärde olid jälle, nagu tegelikult ka eile õhtul kogunenud grupiti perekonnad, kes olid süütanud laudadele pühapiltide ja kujude ette küünlad. Varsti saabus päris kehva jorisemise ja mitte kaugeltki ilusa koorilaulu, mida ma muidu olen korduvalt Boholil käinud kirikus imetlemas, saatel autode kolonn, milles oli mobiilne kirik koos Neitsi Maarja kujuga. Täiskasvanud lõid risti ette ja lapsed lihtsalt lehvitasid kujule. Kuju, vähemalt mina ei hoomanud, tagasi lastele ei lehvitanud. Tänaval oli süüdatud palju küündlaid, väga ilus.

Liikusin treppidest üles ja käisin duši all. Istusin rõdul, jõin kakaod ja kirjutasin. Joseph ja Jay lahkusid ridamisi koju. Joseph sõitis vanematekoju Carmenisse. Ivan tuli trepist üles ja me plaanisime nädalavahetuse seiklust. Päris palju on selgusetuid plaani osasid, aga oluline on see, et ta tahab ka näha elu ja olu imetillukestel saartel, mis asetsevad Boholist omakorda kirde suunas. Homme siis peaks päris varakult sõitma.

Laadisin kõikvõimalikku elektroonikat ja pakkisin asju reisiks. Võimalik, et jääme mõnele saarele ööseks. Ühesõnaga hull plaanitu plaan. Praadisin riisitoitu ja segasin juurde tomatikastet, mille peale toit muutus pilaffiks. Lisaks maiustasin kahte allesjäänud mangot, mis olid juba väga küpsed ja oleks pühapäeva õhtuks isegi vast ära minestanud. Kirjutasin. Tiksusin rõdul ja läksin magama kell 22.

Laupäev 16.05.2020

Ärkasin veidi enne kella 7-t. Soojendasin pannil riisitoitu ja jõin kohvi. Jalutasin trepist alla ja tõdesin, et venelane vist alles magab, sest uks oli kinni ja valitses vaikus. Munesin kuni 7:45n-i, kui järsku oli minu ees Ivan ja küsis, et kas hakkame minema. Pakkisime asjad ratastele ja asusime matkale kell 8. Meiega liitus Panglao saarelt veel üks venelane nimega Aleksandr. Aleksandr on viiekümneaastane, osaliselt kuldhammastega naeratusega ja täiskasvanud poja isa. Filipiinidel elanud alates novembrist.

Mina tankisin ja palusin tanklas paagi mulguni bensiini täis lasta. Sõitsime mööda rannikut ja siis keerasime sisemaale. Loboci viiv tee on tore, sest see on käänuline mägitee tihedas laialehises metsas, kus on kohati isegi jahe ja rõske. Joan, Ivani tüdruksõber, oli siis seltskonna ainuke naine, sõitis rolleriga ja kohati koguni 100 kilomeetrit tunnis. Sõitsime läbi Loboci ja Carmeni. Siis hakkas sadama tihedat vihma ja otsisime vihmavarju ühes teeäärses onnis, mille katus hakkas kohati paduvihmast ka lekkima.

Varsti keerati vihmakraanid jälle kinni ja sõitsime kuni Trinidadini, kus tegime pausi, et otsida söögikohta. Täiesti lootusetu, ainult pagarikojad ja odavad kanasnäckide kohad. Ivanil nimelt on juba tülgastus kohalike toitude, eriti riisi, vastu. Aga sellesse linna turiste ei satu ja seetõttu siit ka turistitoitu ei saanud. Sõitsime edasi Taleboni linna ja sadama juurde.

Kõigepealt sõime Jollybee’s kiirtoitu. Selleks tuli tellimisjärjekorda võtta. Saalis olid minule juba tuttavad toolid, millel istusid inimesed, kes istusid järjekorra edasi liikudes ühe tooli võrra lähemale tellimispaigale. Tellisin lisaks burgerile, jääteele ja friikartulitele ka jäätise. Aga kahjuks pidime sööma maja ees äärekivi peal, sest endiselt toidukohad peavad müüma toitu ainult kaasa.

Täna oli palju rahvast nii Jollybee’s kui kõrval Landbanki ees, sest täna jagati riiklikku ühekordset toetust 5000 PHP ~ 91 €. Osad siis tähistasid riisi söömisele vahelduseks ka kiirtoidu söömisega. Sõitsime sadamasse, kus suure sadama kõrval märkasime kohe kalapaate. Leppisime kokku, et Joan räägib kohalikus keeles paadimehega ja Ivan on tema kõrval, et äris kokku leppida.

Mina ja Aleksandr tegime samal ajal kõrval turul väikese tiiru. Kaluriga oli kaup koos, et 3000 PHP ~ 55 € kokku on kahe päeva pikkune 6-7 väikese saare külastamine. Aga siis ta teatas, et läheb küsib sadamast selleks loa. Minul oli siis kohe selge, et siia meie seiklus tegelikult lõppeb, sest politsei ei anna meile iial mingit luba. Varsti tuligi kalur sadama värvate poolt tagasi ja palus, et me kaasa tuleksime.

Ametnikud palusid näha meie läbipääsupasse. Varsti tuli minu jaoks juba tuttav vastus, et need passid on selleks, et me saaksime osta riisi ja piima ning mitte külastatada võõraid maid kaugel Tagbilaranist. Aleksandr hakkas veel pakkuma altkäemaksu, vist tõsimeeli, tal olid lausa 5-dollarised rahakotis vist selle jaoks. Tegime kiiresti minekut. Kaluriga seega äri ei tulnud.

Seega kokkuvõttes pettumus, sest nendel pisikestel saartel on isoleeritud kogukonnad, kellest oleksin tahtnud teha fotoseeria. Sisuliselt on mõned saared ilma ühegi puuta äärest ääreni slummimajadega täidetud. Enamasti on need kogukonnad kalastajad. Äkki õnnestub mul siiski ka see seiklus ära teha. Kuradi bürokraadid, kogu aeg on minu seiklustel risti-põiki ees ja ei lase normaalselt gringol ringi luusida mööda radu, kus turistid ei käi.

Ma ei soovi ju minna massiturismi paikadesse, kuhu kanaliseeritakse enamus Boholi külalisi. Justkui otsused tehakse ära sinu eest. Aga ma olen kindel, et ma saan enda tahtmise ikkagi ja äkki juba järgmisel Filipiinide külastamisel. Palun end kasvõi kalavõrkude alla ära peita.

Vaatasin, et mis kraami saartele viiakse ja sealt tuuakse. Tundus, et saare putka-poodidele viiakse tavalist odavat krõpsu- ja kommimanti ning suurte tünnidega joogivett. Tegelikult on see uskumatu, et saartel ei koguta vihmavett ja ei filtreerita seda joogiveeks. Äkki on mingi tobe seadus, mis seda keelab või on ikkagi teadmatus, mis laostab neid peresid.

Üks tünn 30 liitri joogiveega maksab 30 pesot, pool eurot. See on suur raha kogukonnas, kus sisuliselt ei olegi muud sissetulekuallikat kui kalastamine. Äkki peaksin minema, filtrid kaasas, ja tegema neile vihmavee kogumise- ja joogivee puhatussüsteemi? Ilmselt oleks see siis off grid komplekt koos tuuliku ja päikesepaneelidega, et tuua saarele muuhulgas elekter. Saarelt aga tuuakse kala, sest nägin suurt penoplastiga kaetud valget kasti.

Varsti hakkas vihma sadama ja lahkusime rannast ning otsisime ühe varjualuse. Sõitsime mööda ühest ehitusjärgus majast ja märkasime varjualuse all istuvat meest. Uurisin, kas me võime tulla vihma eest varju. Mees lihtsalt chillis ja vaatas, kuidas tema maja vaikselt kerkib mere äärde. Ajasime juttu kuniks vihm oli möödas ja sõitsime tagasi Taleboni linna, kus kaotasime ära Ivani.

Siis ühel ristmikul sõitis ka Aleksandr otse, kuigi oleks pidanud keerama paremale. Pärast pool tundi telefonikõnesid ja sõnumites asukoha jagamist, saime teada, et Ivan on õigel teel, aga tükk maad juba meist eespool. Aga Aleksandr telefoni ei võtnud ja tema sõitis ilmselt tuldud teed tagasi koju. Meil oli aga plaanis sõita tagasi mööda mereäärset teed.

Sõitsime Joaniga edasi kuniks kohtusime Ivaniga ning siis sõitsime Jetafe linna sadama kanti, kus mina mäletasin ühte toredat restorani. Restoran oli kahjuks kinni, kuid siis märkasin, et inimesed oleksid nagu ikkagi sees. Uurisin restorani omanikult Lito’lt, kas me ehk võiks paluda 2 tassi kohvi. Sobis ja meid lasti väravast restorani. Tegelikult on kogu restoran üks suur varjualune, mille keskele peremees koos pojaga planeerivad dendroparki või vähemalt kohta, kus istud keset lilli ja söögitaimi. Jetafest saab OceanJet kiirlaevadega tavalisel ajal otse Cebusse.

Samuti valmistavad nad ise erinevatest taimedest taimekaitsevahendit, millega pritsivad enda põlde ja viljapuid. Väga huvitav. Lubasin, et tulen nende juurde pikemaks, et uurida lähemalt nende tegemisi. Selles restoranis oli ka lava, millel hetkel olid muusikainstrumendid kuhja kogutud ja millel ilmselt mängitakse covereid.

Väikeses kalatiigis olid suured volaskid kuldkalad, kes sööstsid Ivani, kes läks ilmselt neile üpris lähedale tutipluti tegema, nähes veest välja ja plärtsatasid venelase märjaks. Kas see on nende kalade mäng või on nad ära unustanud, et peremees alles neid toitis? Vahva vibega paik. Maksime kohvide ja pudelivee eest ning tänasime.

Kell 16:00 alustasime sõitmist mööda rannikuäärset maanteed läbi Clarini Tubigoni, kust keerasime sisemaale. Kruttisime mööda suurepärases seisukorras mägiteed kõrgele mäkke. Sõitsime läbi väikeste linnakeste Corellasse ja kell 17:30 olime kodus. Ivan ja Joan läksid kohe pizzat sööma. Lubasin nendega liituda mõnel teisel korral. Käisin pesus.

Rõdul oli Erica, kes jõi kakaod ja Jay valmistas Photoshopis endale uut ja asjalikumat läbipääsuluba. Väljaprinditult nägi uus luba tõesti hea välja. Jalad ja selg olid kanged ja valusad. Tagumik oli sootuks tuim suurest sõitmisest, mida kogunes kokku 220 kilomeetrit.

Lisaks avastasin, et päikesekreem ei olnud teinud päikese blokeerimise tööd ja seetõttu on mul punased käsivarred, reied ja kael. Aga ega ma selle naha põlemise ja koorumise pärast väga ei muretse. Sõitsin päikeseloojangul kesklinna massaaži, kus palusin 1,5 tundi mudimist. Maria oli juba koju läinud ja seetõttu mudis mind Beth. Sõitsin läbi suhteliselt pimeda ja tühja linna tagasi koju.

Tegin naistele kõne, kes olid parasjagu sõitmas Jõelähtmesse, kuhu Mirjam jääb ööseks. Mirjamil oli eile keskööni naabrite juures pidu, kus lapsed peamiselt mängisid konsoolimänge ja täiskasvanud libistasid jooke. Jaanika seekord ei liitunudki pidulistega, sest ta ta sai rahus teha tööasju. Mirjam läheb õhtul koos vanaemaga sauna. Praadisin endale riisitoitu ja maiustasin arbuusi. Jõin kakaod ja kell 10 läksin magama.

Pühapäev 17.05.2020

Ärkasin segastel asjaoludel koguni kell 7:30. Kirjutasin mälu järgi eilseid seikluseid ja tegin hästi rahuliku tempoga hommikusi tegevusi. Olen päris uhke enda kõhulihaste trenni rutiini üle, sest üldiselt ma tülkan jooksmist ja harjutusi. Tundub, et 20 on parasjagu hea koormus, sest viimastel kordadel hakkab kõht juba otsima mingeid alternatiivseid lahendusi, kuidas kere vaibalt lahti saada ja samal ajal hoida jalad lihtsalt maas. Tunnen, kuidas mingid muud küljelihased haaratakse mängu. Sõin ikka praemuna ja jõin kohvi. Käisin duši all ja lihtsalt tiksusin.

Kell 11 aga saatis Ivan mulle sõnumi, et nemad plaanivad minna Panglao saarele ujuma. Korjasin siis kiiresti enda laagri rõdult kokku ja panin ujukad kohe jalga. Ivan ja Joan olid ka juba valmis ning kell 11:30 sõitsime Dauise linna Panglaol, kus meiega liitus eile matkal kaduma läinud Aleksandr. Sõitsime läbi kontrollpunkti seekord isegi peatumata.

Ivan juhtis meid mere äärde, kus liikusime üle ehitusplatsi kalju servale, kus varjualuse all oli kogunenud kohalikud külanoored ja lapsed. Lapsed ujusin niisama ja suuremad poisid püüdsid kala vastavalt harpuunidega või sukeldudes võrkude juurde, etkalad ükshaaval võrgust ära korjata. Läksime kohati väga teravatest korallidest treppidest vette ja asusime kohe imetlema meeletut kalade värvikirevust ja rohkust.

Sisuliselt on kaljudest kõigest 50 meetri kaugusel kuni 2 meetri sügavust korallidega kaetud rohekamat merepõhja ja siis ongi kohe meeletu kuristik, suisa 100 meetrit või enam. See pressib kitsale alale väga erinevad kalad. Ahmisin seda imelist vaatepilti. Kollased, oranžid, sügavsinised ja hallid kalad.

Aga seekord oli minu kõige suurem erutus siiski sardiiniparvest. Ma pole kunagi näinud tuhandeid kalu moodustamas keerukaid kujundeid ja pidevalt neid ümberformeerumas uuteks. Ujusin täitsa parve keskel ja nägin kalu väga lähedalt. Kui parvele lähenesid kiskjad kalad, siis hakkas parv kuidagi väga kiiresti liikuma ja rulluma, samas väga korrapäraselt, eemale suurte lõugadega kaladest. Uskumatu vaatepilt.

Üks asi on seda näha National Geographic kanalil või ajakirja kaanel, aga teine on seda kogeda ise ja proovida seda GoPro nässiga kuidagi salvestada. Pean endale ostma ikka viimase mudeli, sest GoPro4 jäi praegu ikka üpris lahjaks ja kahjuks väga palju ei anna need kaadrid edasi seda võimsat tunnet vee all. Tumesinine sügavik oli meeletult ilus ja seal allpool paistsid välkumas suuremate kalade soomustelt peegelduvad päikesekiired. Ma pole nii ülevat pilti veel näinud Boholil.

Kokku ujusin tund aega ja siis liikusin tagasi varikatuse poole. Suuremad poisid püüdsid ikka harpuunidega pisikesi värvilisi kalu. Enamasti kala lipsas muidugi eest, aga teinekord sai sukelduv poiss võidurõõmsalt pinnale tulla metallist ora otsas sipleva kalaga. Tean juba, et poisid viivad need kalad emale, kes need roogib ja paneb õhtusöögilauale riisile lisaks just need keedetud kalad.

Tiksusime veidi puude varjus. Aleksandr oli kahe puu vahele püstitanud võrkkiige ja lesis selles. Eile oli ta mulle öelnud, et ta kaalus Venemaal 130 kg, ja tõestuseks näitas ühe paksema maltšiku pilti. Varsti tulid ujuva Ivani ja Joani tuttav paar, kus Poolast pärit Pjotr oli endale kosinud filipina. Aga me tegime just minekut ja sõitsime Panglao linna, kus tellisime La Familia restoranist toidud ja läksime kiriku parki paviljoni varju toite ootama.

Aleksandr ostis veel pagarikojast saia ja Ivan ostis SevenElevenist kõige muuhulgas hotdogi, mille ta sõi antipastiks enne karbonaadi. Mina tellisin omleti, juurviljasupi ja halo halo jäätise. Meie juurde saabus musta-valge laiguline koer, kes oli iga palukese eest ütlemata tänulik. Rääkisime vene keelest ja sellest, et tegelikult on olemas ürgvana vene keel, millest on väidetavalt järgi 37 sõna, piibli vene keel, Puškini poeetiline vene keel, tarbe vene keel, meždunarodnõi vene keel - ekvivalent Globish inglise keeles - ja siis veel muidugi roppuste ja slängi vene keel.

Enamus venekeelse emakeelega inimesi ei saa aru paljudest piiblis ja vanemates luuletustes olevatest sõnadest, sest see ei ole lihtsalt kasutatav tarbekeeles. Vestlust vedas Aleksandr, kes ise peale vene keele muud ikka väga ei räägi. Joan on ka ära õppinud mõned laused ja saab päris palju aru, mida Ivan räägib, ning on omandanud ka mõned tõlget mitte kannatavad ropud sõnad. Ma pole tükk aega nii palju vene keeles rääkinud ja täitsa tore on avastada enda serverist sõnavara.

Kell 15 keset lõõskavat kuumust jalutasime läbi kiriku platsi La Familia ette, kus olid meie mootorrattad. Ütlesin tere Leonile, kes arvas, et vist sulgeb ikkagi juunist restorani, sest kliente on vähe ja töötajad on kõik pisiremondid ja koristamised ära teinud. Lõpuks on ikkagi liiga vähe turiste saarele jäänud ja take-away väga ei kutsu neid väheseid süüa ostma. Jätsime naistele veidi tippi ka.

Tänasin ja sõitsime Alona Beachi poole, kus teised läksid Ivani juhtimisel Euroopa toitude poodi. Mina aga sõitsin veidi maad edasi massaažisalongi, kus Leona pole mingil põhjusel ikka veel saanud ametlikult salongi avada. Pärast massaaži pakkus ta mulle mingit magusat pruunikas-lillat võpatist, mida pidi tupsutama kookosehelvestesse. Täitsa huvitav marmelaadi moodi asi.

Sõitsin tagasi koju. Kirjutasin ja majandasin fotodega päikeseloojangulisel rõdul. Rääkisin Jaanikaga, kes nautis kodus üksi olemist, sest ta oli Mirjam transportinud ühelt vanaemalt teisele ja nüüd oli Mirjam vanaema Loorega vanalinnas tervishoiumuuseumis. Ivan kutsus grillima ja ma võtsin kaasa viilutatud porgandid ja bataadid. Küpsetasime kõiksugu hõrke toite grillil ja tiksusime koos Ivani ja Joaniga kella 23:30-ni. Kesköösel sain voodisse.

Esmaspäev 18.05.2020

Ajasin end üles kell 9 ja tegin hommikusi toimetusi. Kohvi ei joonud, sest piim oli otsa saanud. Kell 9:30 tuli Jay ja asus toimetama enda projektiga. Hommikul tegin tööd ja maksin makse ning tegelesin raamatupidamisega. Keskpäeval osalesin koosolekul. Sõitsin korra pisikesse poodi, kust ostsin hambapasta, piima, lipmsikese ja 8 muna. Jah, mune ostetakse tüki kaupa ja kilekotis. Mõned inimesed ostavad ka terve 20-se restiga, aga tavaliselt ikkagi alla kümne. Suurtes toidupoodides on munad pakendatud loomulikult vastavatesse karpidesse nagu Eestis.

Sõime Jayga lõunaks Jollybee burgerit. Endiselt on nii, et Jay tellib minu eest ja selle läbi säilib minul lõunasöögi teemal üllatus ning kõige olulisem on see tõik, et siis saab jagada toidu kullerdamise kulu minuga. Varsti saabusid veel Rey ja Earl. Küljendasin raamatut ja mudisin veidi blogi. Tegin Ryaniga kõne, et uurida, kas ta sooviks hakata Blenditi täisajaliseks töötajaks. Ta elab praegu Cebus koos abikaasaga, kes töötab arhitektuuribüroos joonestajana. Ma saaksin Ryanit rakendada mitmetes projektides, aga saan tema vastuse reedel, kas ta soovib saada lepinguliseks töötajaks.

Rääkisin veel emaga ja tema mehega. Ema rääkis pikalt laialt Mirjamiga koos veedetud päevadest ja seiklustest. Veidi pärast pimeda saabumist olid kõik koju läinud. Sain vastuse Singapore Airlinest. Praegu ei ole neil lende, millega mind Tallinnasse lennutada, sest väljalennud Panglaost ja Cebust on tühistatud ja pean ootama kuu lõpuni. Ta andis ka variandi refundida läbi minu reisibüroo. Aga ma ei soovi MyTripsuga küll rohkem rääkida ja asju ajada. Ja kindlasti ei soovi ma raha tagasi, sest mingi 400 euroga, mis on pool minu edasi-tagasi lennu hinnast, pole ilmselt võimalik midagi mõistliku leida. Hinnad algavad ikka alates 1000 eurost. Seega pean olema kannatlik.

Rõdul oli mõnus istuda ja ei olnud väga palav. Praadisin bataati ja porgandit. Jõin kakaod ja hiljem ananassilimpsi. Kell 21:30 rääkisin kodustega. Varsti läksin magama.

Teisipäev 19.05.2020

Ärkasin kell 8 ja tundsin, kuidas põletav päike lõõmas akna taga. Magamistoa õhk oli juba lämbeks muutunud, sest ma ei kasuta pidevalt konditsioneeri. Tegelikult ärkasin ka kell 6:30 korraks ja kuulsin tänaval tuttavat positiivsust süstivat süntesaatorimuusikat. Ma teadsin, ilma, et vaataksin tänavale, et mööda teed on sõitmas jäätisekastiga kolmerattalise jalgrattaga kaupmees. Ja sellisel varajasel hommikul on ka jäätiseostjaid.

Ühel hommikul nägin, kuidas üks isa tuli tütrega just seda jäätist ostma ja oli näha, et tütar valis päris tükk aega seda õiget. Inimesed ilmselt ärkavad ikka väga vara, et vältida suurt keskpäevast kuumust. Minagi ju käisin varahommikuti tennist mängimas, sest keskpäeval see ei ole lihtsalt võimalik. Tegin hommikuse trenni, sõin muna ja jõin kohvi.

Täna tabas mind ebameeldiv üllatus. Neljast munast koguni kaks olid pahaks läinud. Loodan, et ma päeva peale ei röögi potti. Käisin duši all. Jay saabus juba enne kella 9-t ja asus kohe tuld kustutama ühes projektis, kus mingi script ei tööta korralikult ja livesse ei lähe kogu ehitatud kood. Seega peab hommikul kohe pusima sellega. Tegin esimese bloki tööd.

Ookean on taaskord tõusus ja klaassile, aga samas on tunda väikest kosutavat briisi. Jay läks ringile. Mina lugesin lõpuni Nele Siplase raamatu Mina olen moslem. Kokkuvõttes oli raamat huvitav, aga pigem jäi mulje, et autor ei kanna välja seda kõiketeadva ja selge sõnaga inimese rolli. Lihtsalt minu jaoks liiga palju sõnu nagu kõik, tegelikult jne. Tihti jäid üldistused minule õõnsaks ja mitteusutavaks, ei olnud veenev. Pealegi, mul on millegipärast tihti vastumeelsed raamatud, kus keset mina-vormi hüpatakse järsku sinu-vormi ja hakatakse laduma elutarkust, kuidas mina peaksid talitama. Mulle meeldib enda tõde ise kujundada ja vastutada siis selle tõe eest. Nüüd jätkan Jaan Tammsalu raamatu lugemist eelseisvatel nädalatel. Osolini raamatu jätan lennureisideks, loodetavasti juba juuni alguses.

Varsti saabus Joseph. Elekter oli läinud ära ja sellest andis piiksudes märku meie UPS, mis vähemalt hoidis püsti wifi. Sõitsin ICM kaubanduskeskusesse, kus ostsin kohvi, kakaod ja piima. Siis sõitsin kesklinna teise kaubanduskeskusesse nimega BQ, kus ostsin presskannu, mille ma olin juba kuu aega tagasi ära lõhkunud, patsikummid ja kammi. Mul on juuksed kasvanud sedavõrd pikaks, et hakkan vaikselt patsile mõtlema. Aga samas ei peta Kaisat kohalike juuksuritega, sest olen Kaisa juures käinud juukseid lõikamas juba üle 20 aasta.

Sõitsin tagasi kontorisse, kusjuures mul oli kõrvas kõrvaklapp. Ma osalesin koosolekul, kus ma vist kommenteerisin paaril korral ja selleks jäin tee äärde seisma või sõitsin aeglasemalt ning muul ajal oli telefoni mikrofon suletud. Sõime kolmekesi tellitud toitu, milleks oli seekord kanakoib ja lasanje.

Rääkisime Jayga pikemalt palkamisest ja ta proovis minu ees läbi võimaliku teksti, mida ta esitab, kui pöördub teatud arendaja poole. Mis on Blenditi väärtused ja milleks peab arendaja olema valmis? Selge on see, et Blenditi meeskonnas on personaalne areng ja professionaalne kretinism aukohal. Seadsime konkreetsemad plaanid, kuidas viiest Boholi ja Cebu City firmast, kus kokku on üle 1000 arendaja, kalastada talente. Väga põnev.

Osalesin veel ühel koosolekul, kus kliendiga rääkisime hetke projektidest üldiselt ja talentide kasvamisest. Proovime rakendada paarisprogemist, et kiiresti kasvatada teatud distsipliini arendaja juunior+ tasemele. Jätkasin tööd rõdul. Kell 16:30 saabus meile külla JD nimeline tegelane, kes oli varasemas elus loonud 3 firmat ja nüüd teinud nendest exitid. Ehk siis Boholilt pärit talent, kes oli teinud läbi kogu startupi elukaare firmadega Manilas.

Ta oli isegi osalenud startupi kiirendi konkursil, kus nad jäid kolmandaks ega saanud Tallinnasse kiirendisse. Ta rääkis, et ta töötab nüüd konsultandina Boholil, et muuta provintsi juhtimist e-government’iks. Andsin talle ühe paksema inglisekeelse Eesti ajakirja, kus just sellest ja e-residentsusest juttu. Samuti lubasin talle hankida kontaktid, et keegi Eestist tuleks siia kõnelema ja juurutama just seda paberivaba ja internestitatud juhtimist. Ta oli väga tänulik.

Siis rääkisin meie ambitsioonist ja talendi vajadustest. Ta teadis kõiki kontakte. Lubasime vahetada e-maile ja teha mõlemale poolele kasulikku tööd. Samuti on tema missiooniks aidata Boholi teatud piirkonna, Põhja-Boholil Alicia mägede lähedal, turismi. Arutasime mõtet minna neid matkaradu, mida tegelikult veel ei olegi, kuu viimasel nädalavahetusel kaema ja siis saare peal lõkkel kala küpsetades arutama edasi tihedamat koostööd. Vahepeal saabusid pizzad. Lahe kohtumine.

Hiljem Jay ütles, et minu poolt oli olnud üpris agressiivne uurida, milliste talentide kontaktid temal on. Aga JD oli juba valmis selleks sammuks, sest mina lubasin teda aidata oluliste kontaktidega tema töös ja lisaks võib-olla saab ka meie matkast alguse tema südamele oluline ettevõtmine oma sünnipaik turistidele rohkem tuttavaks muuta. Ilmselt saan teha ägedaid pilte. JD lahkus ja me tegin veel rõdul kuni pimeda saabumiseni tööd.

Kell 19 lahkus Jay, et hiljem kodust edasi töötada. Täna saime vist lõpuks lahendada ära viimased vaidlusalused punktid firmade registriga ja loodetavasti saame mingi sertifikaadi, mille abil pangakontot avada. Kui kõik läheb hästi, siis ikkagi saan kõik asjad korda enne, kui lahkun Filipiinidelt. Toimetasin veel rõdul pikemalt.

Rääkisin kodustega, kus parasjagu oli õppimisaeg. Inglise keel valmistas probleemi, sest ilmselt Mirjami mõtted oli sootuks mujal ja ükski sõna ei jäänud meelde ning she ja he olid kõik segamini. Eks muidugi see on ka minul teinekord sassid, sest eesti keeles ei diferentseerita asesõnu soo järgi. Lahendasin Josephiga ära viimased pizzatükid.

Vaatasin Amanaska ehk Simon Lewis’e livet tema Melbourne’i stuudiost. Jagasin seda linki teiste hulgas ka Mari Kalkunile, kes on suur Lõuna-Eesti patrioot, folkmuusika ja võru keele fänn, enda õele ja Villu Veskile, kelle juhitud JuuJääbi festivalil Muhus esines ka see sama bänd vist aastal 2007. Rääkisin kodustega ja hiljem õega. Joseph läks kojukell 20:15. Tegin veel ühiku tööd ja kirjutasin. Magama läksin kell 22.

Kolmapäev 20.05.2020

Ärkasin veidi enne kella 8-t, tegin hommikusi toimetusi ja nautisin rõdul kohvi. Käisin pesus. Varsti saabus Jay, kes tõi enda aiast papaia. Vaatasin üle e-mailid ja sõnumid. Jay tõi mulle musta teibi, millega kleepisin ja lappisin ära suured klapid. Lõpuks on minu Parroti klapid otsi andmas, aga veel ei taha neist loobuda ja tahaks neid veel kodustes tingimuses kasutada. Osalesin koosolekul nii, et sõitsin samal ajal mootorrattaga ja kuulasin enamasti. Loomulikult liiklusmüra ei lasknud mikrofoni.

Viisin pesu pesumajja ja sõitsin Lighthouse-nimelisse massaaži, kus ma polnud varem käinud. Teenus oli täitsa ok. Sõitsin tagasi kontorisse, kus Jayga arutasime ühte nüanssi ühe projektiga ja paari aplikanti, kes soovivad saada Blenditi arendajateks. Siis saabus Joseph, kes läks otseteed minu poolt ümberpaigutatud koosolekuruumi.

Nimelt tõin sinna tuppa ühe laua ja tooli, liigutasin voodi teise seina ja paigutasin suure karvase vaiba ka teise asendisse. Nüüd saab selles ruumis osaleda koosolekul vaibal lösutades, kott-toolis või ilusti laua taga istudes ning samuti saab veidi pikutada, kui selleks peaks tekkima vajadus. Läks kuidagi nii, et lõuna jäi vahele, sest Jay ja Joseph tellisid seekord minu äraolekul enda lõunad.

Läksin nüüd ise samasse koosolekuruumi tegema kliendiga regulaarset nädala seisude ülevaadet. On ikka olukord - mul on vaja veel ja veel inimesi palgata, sest tööd tuleb otsast pidevalt juurde. Nüüd on tarvis konverteerida paremad seni osalise tööajaga panustanud arendajad täisajalisteks ja leida juurde talenti, keda peab intervjueerima ja testima. Õnneks hakkab vaikselt paika loksuma süsteem selleks kõigeks. Nautisin rõdul päikeseloojangut ja rääkisin korra Jayga, kellel oli aju kokku jooksnud ja vajas teemavaheldust, meeskonna ehitamisest. Tegin Blenditi Tõnisega pikema kõne ja arutasime erinevaid teemasid.

Varsti lahkusid Jay ja Joseph kodudesse. Sõin praetud bataati, sest väga rohkem midagi polegi söödavat külmkappi jäänud. Täna läks päeva teine pool kuidagi eriti kiiresti ja toidu ostmine jäigi tegemata. Rääkisin Jaanika ja Mirjamiga. Mirjamil oli väike bussidega sõitmise seiklus Mustamäel ja Õismäel.

Nimelt pärast Virve juures õppimise trenni pidi ta Kuldnoka kandist istuma bussi number 16 ja sõitma Kristiine keskuse juurde ning sealt omakorda ootama kodust bussi number 23. Aga Mirjam istus bussi number 16, mis sõitis hoopis Õiemäele. Jaanika instrueeris siis telefoni teel Mirjamit, et lahkuks bussist, läheks teisele poole teed ja istuks bussi number 12 ning jõuaks Tondi Selveri juurde. Aga kurjam, see buss number 12 sõitis hoopis Õismäe lõpp-peatusse ja laps visati bussist sootuks välja. Jaanika sõitis lapsele järgi. Aga ikkagi tore seiklus.

Sõin papaiat ja tiksusin rõdul kuni kella 22-ni ning kirjutasin väheseid päevaseid tegevusi päevikusse. Tegelikult on tööpäevade rutiinsete tegevuste kirjeldamisel sageli kiusatus mitte kõiki päevi talletada päevikusse, aga olen võtnud nõuks kirjutada siiski kõikidest päevadest. Mõnikord on just rutiinsete päevade mustrite lugemisel kunagi teises ajas oma võlu. Läksin magama kell 23:00.

Neljapäev 21.05.2020

Ärkasin kell 8 ja enda suureks üllatuseks ma olin kontoris mitte esimene, Jay oli juba enne mind saabunud. Käisin pesus ja tegin hommikusööki. Jõin kohvi ja viisin tassiga kuuma jooki ka Jayle. Rääkisime talentide leidmisest ja palkamise iseärasustest. Samuti tegelesime mõlemad Blenditi lehe uuendamisega, kuhu muuhulgas lisasime lehe, mille nimi on Palkame. Tegelesin erinevate jooksvate tööasjadega kuni keskpäevase koosolekuni.

Siis sõime kolmekesi, sest vahepeal liitus ka Joseph oma toiduga, koos lõunat. Jätkasime tööd. Rääkisin koduste naistega, kes elavad enda paralleelmaailmas kuni mai lõpuni e-kooli ja õppimise ning Jaanika e-konverentsi ettevalmistamise rütmis. Juuni alguses on need kõik asjad korraga lõppenud ja siis algab suvi. Mirjam loeb nädalaid, kui palju on tarvis veel õppida.

Kell 15:00 osalesin e-seminaril Zoomis, mida korraldas EAS. Lahatava teema nimi oli “Kuidas mõista, tähele panna ja hakkama saada kultuuriliste ärasustega Kagu-Aasias firmade ja inimestega toimetamisel”. Üks mõte, mida üks lektor just Filipiinide kogemusest rääkis, oli see, et ütlemata tore oli see, et kui tal oli vaja kontorisse koristajat, siis kellegi naaber oli valmis kohe tööle tulema. Niisamuti enamus tööpostid mehitati kellegi sugulaste ja naabritega. Ta nimetas seda barangay sündroomiks, sest lõpuks olid enamus töötajad kontori ümbrusest ja kõik olid kõigiga tuttavad ja sugulased.

Aga siis ta lõpetas ühe inimesega töösuhte mingi probleemi tõttu ja seepeale hakkas tema töötajaskond kokku kuivama, sest see oli otsekui solvang kogu kogukonnale, et ta julges ühe neist lahti lasta. Ma poleks iial nii kaugele suutnud ise mõelda. Väga huvitavad ja harivad praktikute jutud. Jõime kolmekesi veel kakaod ja ma andsin Josephile ühe hinnapäringu, millele on tarvis anda esmane hinnang. Täna oli jälle suurepärane ja suursugune päikeseloojang. Värvide möll lõõmas ühe puu võra taga nii, nagu puu ise oleks leekides.

Sõitsin turule. Ostsin mangosid, sibulaid, küüslauku ja mune. Samuti sõin banaanipirukat ja jõin kookosemorssi, mis on kookoslaastud ja kookospiim koos lehmapiimaga. Samuti tellisin grillitud kana rinna ja palusin ära grillida minu poolt ette valmistatud bataadi- ja porgandiviilud. Sõin seekord rõdul. Lisaks sõin veel ühe praetud muna, sest üks muna sai peapõrutuse transpordil ja see oli mõistlik kohe ära praadida. Lõpuks sai kõht väga täis. Jay lahkus koju ja Joseph omakorda läks koju kell 19:30. Tegin veel ühe ühiku tööd. Jõin veel kakaod ja läksin kell 21 magama.

Voodis tegin veel kõne Mirjamile, kes oli parasjagu Jõelähtmes vanaisa ja vanaema juures. Tal olid seljas sealsed riided ja ta nägi välja nagu maalaps. Ta ise naudib seda settungit väga. Ta oli parasjagu valmistamas rohelist salatit, milles oli muuhulgas naat. Mirjam ise salatit ei söö. Tore oli näha õnnelikku last. Vanaema Malle demostreeris enda uut mänguasja - inhalaatorit, millega sai multifilmikangelase Simpsoni sõbra Millhausi kombel kuristada.

Reede 22.05.2020

Ärkasin kell 7:30, sest uni läks ära. Öösel oli sadanud vihma ja parasjagu nii kõvasti, et kukkedel oli nokad maas ja koerad peidus ning õhk püsis pikemalt jahedamana. Käisin pesus ja tegin hommikuse trenni. Sõin hommikusööki ja tegin kohvi ka saabunud Jayle. Arutasime projektide mehitamist ja langetasime vastavad otsused.

Samuti langetasime põhimõttelise otsuse, et siitpeale edasi liidame meeskonnaga ainult täisajalisi arendajajaid, sest tegelikult on mul juba vaikselt kõrini osalise tööajaga arendajate karjatamisest. Lihtsalt liiga palju igal tasemel overheadi ehk liigset tööd projektijuhile ja koodi ülevaatajatele. Ja samuti sain ka Ryanilt eitava vastuse, et ta soovib jätkata Blenditis ainult freelancerina.

Kohati mulle tundub, et Blendit on mõnus koht, kus lisaraha teenida. Aga kui meil on igal arendussuunal palgalised töötajad, siis anname eelisjärjekorras neile tööd ja kui maht on täis, siis ainult järgijääv maht on võimalik delegeerida freelanceritele. Eks aeg näitab, kas selline minu jaoks üllatuslikult väiklane ja enesekeskne suhtumine muutub, kui minul on uperhand ehk minul omakorda juhthoovad. Sõitsin pesumajja ja sain kätte puhta pesu. Maiustasin ühe küpse mangoga. Tegin kuni keskpäevase koosolekuni tööd.

Jay jalutas poodi ja ostis pudeli jääteed. Tundub, et tal on vaja vahetevahel lihtsalt vahetada ruumi enda ümber ja end veidi liigutada. Tegin veel kohvi ja osalesin koosolekul. Josephiga valmistasime ette ühe hinnapakkumise Indiasse haigla hingamisseadmetele. See oleks huvitav projekt, eks näis, kuidas läheb. Paariks tunniks tuli Earl ka kontorisse. Sõime lõunaks kanakoiba ja riisi. Tegin kodustega kõne. Nemad valmistusid just e-koolipäevaks. Tegin mõned koosolekud ja töötasin kuni päikeseloojanguni rõdul.

Kui oli juba pime, siis rõdult paistsid merel välkuvad lambid. Need on jälle mõõnast kasu lõikavad kohalikud inimesed, kes harivad hommikuni ookeani. Nad otsivad otsmikulambi valgusvihkudega põlvist saadik veest meresiile ja veidi sügavamal ujudes kütivad ilmselt ka pisikese harpuuniga väikeseid kalu. Jay lahkus kell 19:00, sest talle tuli Erica autoga järgi. Homme hommikul kohtun temaga juba snorgeldamas.

Jalutasin korruse allapoole ja tegin ettepaneku minna Dauise linna Rico burgerisse, mis on sisuliselt teisel pool silda. Mõte klikkis ja me jalutasime kokkuvõttes 2 kilomeetrit burksikohani. Teel möödusin grillkanaprouast, kellele ütlesin, et seekord petan teda burgeriga. Kontrollpunktis naljatas valvur Joanile bisaia keeles, et kas tal on lausa 2 valget boyfriendi. Burgerikoht oli õnneks lahti ja meid tuli teenindama 18-aastane Kristina.

Tellisin suure burgeri, milles oli kohati püdel hakklihamass, aga mis oli vaatamata sellele väga maitsev. Varsti liipas kohale ka koha peremees Rico, kelle tütar meid teenindas. Rico on sakslane, kes on elanud Lõuna-Koreas, kus tal on 2 tütart korealannaga, ligi 10 aastat, ja nüüd Filipiinidel, kus tal on 2 poega, kellest viimane on alles paarikuune beebi, kohaliku naisega 11 aastat. Keerulised lood. Sõime burgereid. Rico rääkis enda kirest avada Iiri pubi Panglaos, et rakendada enda baarmani teadmisi ja varasemaid pubipidamise kogemusi.

Maksime ja liikusime kontrollpunktist valutult läbi. Osaliselt pimedad ja tühjad tänavad olid täiesti mõnusad paraja tempoga jalutamiseks, aga Ivan tahtis ikka kuhugi tormata. Uurisin Joanilt, kuidas kohalikud suhtuvad sellesse, et tal on võõramaalasest poiss-sõber. Enamasti arvatakse siiski halvustavalt, et tahab saada vanamehe raha, aga Ivan ei sobi sugardaddy kategooriasse, sest on liiga noor ja ei vaja hoolekandeteenuseid.

Mõned naised on isegi kadedad, et sai hea partii. Aga mehed ei oska midagi suurt arvata. Mõned sõbrannad aga uurivad, kuidas Joan saab hakkama siis, kui ta on endast väljas ja peab ennast väljendama mitte emakeeles inimesele, kelle inglise keel on ka suhteliselt põdur. Eks siis mõlemad plärtsuvad enda keeles ja otsivaid inglisekeelseid sõnu. Jõudsime koju täpselt selleks ajaks, kui kostus liikumiskeelu kella üheksane sireen. Vaatasin üle sõnumid ja kirjad. Kirjutasin ja sättisin magama kell 22:00

Laupäev 23.05.2020

Ärkasin kell 7 ja avastasin, et öine äikesetorm oli teinud pahandust minu toas ja rõdul. Nimelt torm oli kiskunud lahti PVC bänneri, lennutanud vaipu ja paduvihm oli peksnud mulda palmipottidest välja. Hiljem oli kuulda, et seda tormi nimetati isegi troopiliseks tsükloniks või väiksemaks taifuuniks. Kuidagi oli vihm ja tuul minu paberist kardinad, mida Jay oli teinud ajutiseks lahenduseks, et takistada kassi pääsu tuppa ja anda korteri külalistele veidi rohkem privaatsust aknast mööduvate Blenditi töötajate silmade eest, kiskunud ribadeks ja paisanud põrandale laiali.

Praadisin muna ja jõin kohvi. Pakkisin asjad motikale ja veidi pärast kella 8-t sõitsin turule, kus ostsin 2 pomelot. Sõitsin otsejoones Panglao kaljusele rannale. Tegelikult pidime minema koos Jay, Josephi ja Ericaga ujuma, aga me kuidagi ei kohtunudki rannas. Hiljem selgus, et nad oli kõigest 300 meetrit eemal ja käisid samas kohas ujumas. Ajasin juttu kohaliku Markiga, kes on tegemas siin vabasukeldumise kursusi.

Ta näitas täiesti uskumatuid kaadreid, mis olid tehtud korraliku sukeldumiskaamerega, millel on tohutult suur objektiiv. Samuti on ta ujunud Greater amberjacki (Seriola dumerili) parves ja vaaladega. Ilmselt võtan vabasukeldumise teemaks ja hiljem hangin endale ka vastava kaamera, et mere ilu jäädvustada ja näidata neile, kes ei taha ise märjaks saada. Ta oli hetkel koos sama küla noortega lihtsalt koos ujumas. Ujusin alguses ilma maskita mõned otsad ja tulin kuivale maale tagasi.

Püstitasin võrkkiige puude alla nii, et terav päike ei paistaks peale. Maiustasin kiikudes ühe pomeloga. Minu juurde tuli valjuhäälselt pai nuruma punase-valge kerevärviga kõuts. Varsti läksin uuesti vette ja ujusin tund aega. Ujusin taas keset sardiinide parve ja kui keerutasin ennast, siis kalad moodustasid minu ümber korrapärase lehtri, mille põhjas paistsid sügavsinine vesi ja tiirutavad röövkalad. Täiesti imekspandav oli see, et ma olin nii lähedal sardiinidele, et nägin nende pungis valvsaid silmi, aga kordagi need kalad rühmvõimlemise raames ei puudutanud mind.

Märkasin, et kohalikud külapoisid olid viskamas lanti sardiiniparve servas, et püüda suuremaid kalu. Poistel olid hästi lihtsad püügivahendid. Pudel, millele sai rullida tamiili, konks ja konksu otsas sardiin. Paremaks vees liigutamiseks olid nad teinud ise vineerist ja nöörist lestad. Imelised vaated. Kui ma ujusin tagasi mööda kuristiku serva, siis päikesekiired valgustasid korallidega kaetud platood ja minuga koos ujusid mitmed värvilised kalad nagu mina oleks mingi suurem vaal.

Merepõhja kattev taimestik on nii värvikirev ja tihti nende kujud on väga eriskummalised. Tulin veest välja ja mõnnatasin kiiges. Ilm on täna väga vaheldusrikas. Kord on pilvkate ja siis jälle päike kõrvetab. Korra läksin veel solberdama ja ujusin ilma maskita ning proovisin sukelduda. Proovisin Marki maskiga ujuda ja see ei lekkinud kordagi. Vahetasime kontakte, et ta hakkaks mind treenima. Varsti lahkusid kõik mere äärest, isegi kaks venelast, kes rääkisid omavahel vene keeles midagi Hitlerist.

Pakkisin enda laagri kokku ja sõitsin risti läbi saare. Poolel teel sõin ühes väikeses välisööklas sealihaga nuudleid ja praetud kala, mis läks maksma 45 PHP ~ alla ühe euro. Sõitsin Panglao läänekaldale randa nimega White Beach. Õigupoolest nägin Aleksandrit, Ivani ja Joani selles tee otsas, mis viis randa. Eile olime mõelnud, et lõunal võiks minna ujuma sellesse randa. Sõitsime mööda rannaäärset pisikest teed ja parkisime rattad parklasse.

Siin on võrdlemisi tore vaikne turistiküla, kus majutamine on täiesti rannas ja mere ääres kulgeb pisikene jalgtee, mida promenaadiks oleks igal juhl palju nimetada, aga vähemalt ei sõida seal autod. See võiks olla vabalt selline koht, kus perega nädal aega veeta. Laps saaks hommikul joosta otse valge liivaga randa madalasse vette hullama. Nägime ühte saksa naist, kes karjatas viite koera, kellest üks oli husky ja enamus saksa lambakoerad. Need koerad hullasid madalas merevees. Jalutasime veidi maad edasi ja leidsime varjualuse, kuhu seadsime üles enda laagri.

Joan ei soovinud tulla ujuma, vaid eelistas istuda varjus. Õigupoolest ta pelgab meduuse. Läksime meestega ujuma ja pisikesi meduuse oli tõesti palju - vesi oli nagu meduusisupp - aga ma olen ilmselt juba harjunud nendega ja keha isegi ei tunneta enam pisikest kõrvetust. Pigem on see veidi naljakas plõksumine, mida kuulen vee all, kui meduus mulle suurest vihast elektriga särakat annab.

Hetkel oli tõus ja ujuda tuli päris pikalt enne, kui saabusid korallid, kus oli elu. Ujusime koos mööda kuristikujoont ja nägin meeletult kalu. Ivan nägi hiljem sügaviku serval isegi kilpkonna. Ujusin tund aega ja siis jätsin teised edasi ujuma ning ujusin tagasi randa. Käsivarred olid päris läbi tänasest ujumisest. Ajasin juttu Joaniga. Sõin ära ka teise pomelo ja jagasin seda ka teistega.

Kell 15 jätsin hüvasti ja sõitsin veidi maad edasi massaaži. Leona sai mu ette võtta. Seekord kiirustasin tagasi koju. Jay ja Erica olid kontoris. Jay oli võtnud ette koristamise ja siis see oli järsult jäänud pooleli. Ta toimetas veidi ühe projektiga ja varsti läksid nad koju. Käisin pesus ja vahetasin riided. Mina ootasin JD-d, kellega sõitsime burgerikohta, mille ma eile alles avastasin või mida õigemini Ivan mulle tutvustas.

JD oli üllatunud, kui lõdvaks oli muutunud kontrollpunktide suhtumine. Nimelt meilt ei küsitud midagi ja lihtsalt viibati käega, et me sõidaks läbi. Sakslane Rico ja tema tütar Kristina valmistasid meile burgerid. JD oli väga tänulik minu saadetud kontaktide eest. Samuti planeerisime Mabini matka, kus ta soovib kasutada mind linnapea kohtumisel. Mulle sobib olla kasutatud, kui sellest on abi JD-le. Kord Jay vedas mind Cristal e-College’isse kohtuma ühe direktoriga. Tundub, et välismaalase kaasamine annab agendale rahvusvahelise mõõtme ja suurema tõsiduse. Arutasime eelseisvat seiklust sealkandis.

Samuti rääkisin Blenditi talentide vajadusest ja kirjutasin talle lahti, millist spetsialist ja millisel tasemel me otsime. Ning seletasin ka palkamise protseduuri ja Blenditi kultuuri. Burgerid oli suured ja väga toitvad. Minul oli Hawaii burger, milles oli lisaks tavapärasele burgerimaterjalile ka praetud muna ja viil ananassi.

Minu kord oli maksta arve ja see oli kokku 515 PHP ~ 9 €. Hind nagu Eestis või siis ikkagi veidi odavam. Sest me ei söönud mingit tundmatust materjalist tehtud Hesburgerit, vaid valitud koostisainetest ja väikeses jointis tehtavat käsitööd. Auto juures rääkisime veel JD-ga pikalt ja laialt ning panime paika järgmised tegevused. Ta tundub olema äge tüüp ja eks näis, kuhu meie koostöö välja viib. Jätsime hüvasti ja ma otsustasin jalutada tagasi koju.

Kodus rääkisin vend Ormesega, kes sai täna 37-aastaseks. Muuhulgas rääkisime tema ehitusest ja elu-olust Tagadil ning samuti päikeseelektrist. Ta lubas kirjutada Solar Office dokumenti enda süsteemi kirjelduse koos linkide ja hindadega toodetest, mida tema valis ja miks. Siis rääkisin Jaanikaga, kes parasjagu päevitas Jõelähtmes. Oli kätte jõudnud see soe suvine ilm ja vedas, et see sattus just vabale päevale. Mirjam oli vanaema Loorega tegemas Lasnamäe pangal pikemat matka. Oli pikk puhkamisest väsitav päev ja kell 22 läksin voodisse.

Pühapäev 24.05.2020

Ärkasin veidi enne kella7-t ja kähku sättisin end teele. Sõitsin teisele poole silda Dauise tenniseväljakule, kus parasjagu oli mäng pooleli. Tellisin putkast instant kohvi, mille tass pärast joomist oli pisikestele sipelgatele tõsiselt atraktiivne velodroom. Sain mängima ja üpris kiiresti oli selge, et olen kahe kuuga üpris rooste läinud. Esimene serv õnnestus harva, aga kui sain sisse, siis enamasti oli meie punkt. Võrgus eksisin õnneks väga harva. Läksime alguses kohe 3:0 ette, aga kokkuvõttes pidime kaotust tunnistama 6:8 ja maksma kumbki 50 PHP ~ 1 €, mis kattis kogu väljaku kulu, kohtuniku, pallipoisi ja pallide kulu. Elu on taas jälle lill.

Tiksusin veidi pärast mängu ja siis esitati mulle veel väljakutse mängida üksikut ühe 60-aastase väga heas füüsilises vormis ässaga. Ta oli sedavõrd stabiilne, et teda oli väga raske murda, sest minul kippusid ikka löögid veidi auti minema. Kokkuvõttes sain mõned servigeimid ikka hoitud ja kaotus 2:8. Sain kaotajana au maksta 80 PHP ~ 1,5 €. Väga äge, proovin edaspidi mitmel hommikul käia siin mängimas. Sõitsin koju ja käisin pesus. Sõin nuudlirooga ja jõin kohvi. Istusin päikesepaiste varjus rõdul ja kirjutasin. Tegin ühe ühiku tööd.

Keskpäeval tuli koduvenelane Ivan lagedale mõttega minna jõkke ujuma. Mulle sobis, sest mul ei olnud üldse päevaplaani. Varsti oli maja ees ka teine venelane, Aleksandr. Joan hüppas seekord Ivani motikale ja nad sõitsid kogu tee kahekesi, sest Joani rolleri rehv oli hommikul tühi ja vajas parandamist. Sõitsime mööda ookeani ääres kulgevat teed. Tankisime ja sõitsime sisemaale üle ägedate mägede ja mööda kurvilisi teid Loboci linna, kus ootasime järgi Aleksandrit, kes oli jäänud kuskile kohmerdama. Sõitsime veidi maad edasi veel kõrgemale mägedesse ja parkisime rattad tee äärde. Jalutasime alla jõe äärde, kus oli vägev Busay vetemöll.

Loboci jõgi on selles kohas kiirevooluline, kärestikuline ja samas meie pool kallast sügav. Me olime tohutu suure puu all, mille oksa külge oli kinnitatud nöör, millega kõõludes sai hüpata kaldast kaugemale jõe vahutavasse hallikasse vette. Tegin seda mitmel korral ja nautisin veidi jahedamat vett. Samas tuli kiiresti risti jõega ujuda, sest kiire vool tahtis kanda mind kaugemale kõrgema kaldaga lõiku, kust ei olnud üldse kerge jõest end välja hiivata. Kohalikud külalapsed pesid end jões madalas terrassi meenutavas osas.

Meiegi tiksusime poolest kerest vees just selles kohas ligi 2 tundi. Meie ümber oli tavaline külaelu. Naised pesid kärestiku juures kalju serval pesu ja tümitasid pesu bambusetüvega vastu lamedat kaljut. Üks mees jalutas vööst saadik ülesvoolu jõe osas ja püüdis võrguga kala. Tal oli meetodiks kaikaga veepinna plärtsimise tehnika kalade võrku ehmatamiseks. Hiljem nägin, et ta saagiks olid 4-5 ahvena moodi kala.

Täitsa mõnus vees solberdamine. Varsti ilmusid noored kutid, kes võtsid positsiooni sisse treppidel. Neil oli kaasas boombox hiphopiga ja coca-cola rummiga. Tegelikult vahetult enne nende saabumist lamasin ja nautisin kärestiku looduslikku müha. Meil oli aeg lahkuda. Need kutid rääkisid, et nad käivad siin igal päeval ujumas ja ilmselt on nad kuulanud kärestiku muusikat piisavalt.

Sõitsime tagasi Loboci linna, kus keerasime Corella poole, kust peaksime saama mööda mägiteed Tagbilarani. Mul oli juhtunud õnnetus. Motika tagumises kastis oli poolik veepudel avanenud ja ujutas üle minu suure telefoni. See enam pilti ette ei võtnudki, pean parandusse viima, ehk saab sellest veel elulooma. Corellas keerasin mina Baclayoni poole ja teised sõitsid otse edasi, et jõuda ICM keskusesse.

Hiljem sain teada, et Tagbilarani sissesõidul kontrollpostil hakati Joani komposteerima bissaijani keeles. Joan proovis tõlkida Ivanile, mida suutis. Kokkuvõttes käsutati nad politseijaoskonda, kus selgus, et nende põhiline kuritegu seisnes selles, et nad olid kahekesi mootorrattal. Kuna Joan on ülimalt seadusekuulekas, siis ta oleks olnud nõus kõikide karistustega ja mitte enda eest võitlema.

Ivan andis mõista, et kuskil ei ole märki, et ei tohi motikal sõita kahte inimest korraga. Kus tema peaks sellist asja teadma? Aleksandril oli olnud ka sarnane olukord mõned ajad tagasi ja siis ta käsutas enda tüdruksõbra kiirkõnnil jalutama mööda teeäärt eemale motikast. Sest siis ei saanud politsei kottida emakeeles kaasas sõitvat naist ja Aleksandr tegi lihtsalt lolli nägu ning rääkis veidi vene keeles. Ei järgnenud midagi. Päris hea taktika.

Mina sõitsin seda draamat mitte teades otsejoones massaaži Medicalis, kus Maria mudis minu jalad ja tagumikku jälle vormi. Ta tegi tööd täna veidi tuimalt ja ta oli mõtetes kuskil kaugel. Ta muretses ilmselgelt enda ja laste toimetuleku pärast. Üksikemade õlul on ju ka siin kogu elu. Sõitsin poest läbi ja jõudsin kella 18-ks koju. Jay toimetas kontoris. Mõtlesime, et võiks teha filmide vaatamise õhtu laupäeval. Samuti rääkisime sellest, kuidas Blendit on paari viimase aasta jooksul muutunud ja arenenud.

Varsti läks ta koju ja mina jäin veel rõdule kirjutama. Praadisin nuudleid, sest sisuliselt polnud ma pärast hommikusööki söönud muud, kui Aleksandri poolt pakutud banaani. Jõin kakaod. Varsti saabusid Ivan ja Joan tagasi ning pajatasid enda seiklustest. Joan oli plärtsumas ilmselt sellepärast, et Ivan ei võta kohaliku politsei korraldusi kuigi tõsiselt ja julgeb küsida nendelt mingi käsu loogilist põhjendust. Alumiselt korruselt kostus veel tükk aega suuremat kisa. Aga sisin lõppes sama kiiresti, kui see algas.