2 Rannut Indias 2022

Sissejuhatus

Vaikselt olen hakanud koguma aknalauale eelseisva reisiga seotud otsikuid ja juhtmeid. Varsti lisanduvad sinna ka muud reisitarbed. Mulle meeldib ikka nii pikemalt reisiks ette valmistada. Veidi rohkem kui kahe nädala pärast suundume reisile Indiasse. Seekord lähen sellele reisile koos tütre Mirjamiga. Tema jaoks on see esimene kogemus Indiaga, aga samas mitte täiesti esimene kokkupuude Aasiaga. Jordaania on ju napilt Aasias. Minule on eelseisev reis juba kuues. Tegelikult on juba päris mitu aastat kipitanud mõte taaskord reisida Indiasse ja mootorrattaga sõita näiteks Kashmiiris. Aga sisuliselt on India olnud 2 aastat lukus ja ei ole lasknud turiste enda riiki. Viimati olin koguni kahel korral Indias aastal 2019. Nüüd ootab aga ees sootuks omalaadne reis, kus mootorratast, mis on pargitud minu sõbra Danishi kodus Kodaikanalis Tamil Nadu osariigis Lõuna-Indias, ei hakka rongiga põhja poole vedama. Teisalt ei lubaks ka mu naine Mirjamiga mootorrattal reise ette võtta. Indias muidugi näeme me raudselt vaatepilti, kus mootorrattal on kogu perekond ja võimalik, et ema süles ka veel beebi. Kusjuures ainut isal on kiiver peas.

Meie reis koosneb kolmest komponendist, kus esimene reisi osa on meil enam-vähem paigas. New Delhist lendame kohaliku lennuga Goasse ja naudime rannapuhkust. Lennupiletid on ostetud ja lähipäevil broneerime ka esimese majutuse. Me plaanime teha kolm päeva ka e-kooli, sest me reis algab veel koolinädalal, kus neljapäeval on vabariigi sünnipäev ja ülejäänud päevad on tavalised koolipäevad. Usun, et saame selle e-kooliga ka kenasti hakkama. Keskmine osa on India pulm Bhopali linnas India keskel. Danish, kes on olnud põline poissmees, on jõudmas abieluranda. Pean tunnistama, et mulle väga pulmapeod ei meeldi, sest need on tavaliselt pikad ja venivad. Tegelikult on käesolev pulmakutse India pulma minule juba neljas ja seni olen saanud kuidagi ära vingerdada. Aga Danishi ja Selena pulma lubasin minna. Mirjam on samas kõikidest pulmadest üdini vaimustatud ja eelseisev pulm on ka väga oodatud. Bhopal on suhteliselt mõttetu miljonilinn, mille lähistel proovime minna matkama ja ehk kohtame tiigreid. Viimast kolmandikku pole me veel paika saanud, sest algselt pidime tegema seda pruutpaariga vahetult pärast pulmi, aga nüüd selgus, et nad peavad jääma Bhopali ehk Danishi isakoju veel pikemale tiksule, et Danishi sugulased saaksid harjuda uue asukaga.

Veidi on koroona-aastatel reisimine seotud suurte teadmatustega ja kohati segadusega. Jällegi on mõistlik vahetult enne reisi nullida enda eelarvamused ja lubada mitte viriseda. Olen pidanud tõmbama enda telefoni kohustusliku India koroonaäpi nimega Aarogya Seta ja vastama selles kõikvõimalikele tervisega seotud küsimustele. Veel on mõned pikad vormid, mida peame täitma, aga see on Indiaga ka ilma koroonata kaasas käinud. Vahetult enne reisi algust peame tegema PCR-testi, et siseneda Indiasse ja positiivse testi saamisel jääb paraku kogu reis katki. Aga sellised on ajad ja seisud.

Kirjutan jälle meie reisist päevikut, et mälestused ei tuhmistuks ja teistel oleks huvitav lugeda uut vaatenurka Indias reisimisele. Loomulikult on inimestele India, kui reisi sihtpunkt, väga vastuoluline. Ilmselt ei olegi inimesi, kes oleksid neutraalsed. Väga paljudele on India üks paik, kus on palju vaesust, kerjamist, hulkuvaid lemmikloomi, prügi ja sõna otseses mõttes sitta igal sammul. Tõsi, seda kõike Indias on, aga rohkem suurlinnades või pigem isegi megalinnades, mis on suuremad kui 10 miljoni elanikuga linnad. Meie aga proovime vältida suurlinnu ja otsime India teist tahku looduses ja eemal linnakärast. Minu mitme reisi jooksul olen saanud selgeks, et looduse ilu vihmametsas või mägedes kaalub üle eelkirjeldatud puudused linnades. Ma justkui ei märkagi kerjavaid lapsi ja papitüki peal pikutavaid kodutuid. Lisaks on see suur maa eriline minu jaoks veel inimeste tõttu, kelle pärast ma olen korduvalt sinna tagasipöördunud. Ilmselt kui ma ei tunneks ühtegi indialast, siis oleks ka minul rohkem pealiskaudsem arusaamine sellest maast ja inimestest. Samuti ootan põnevusega ka toitu, mis on India eri paigus suhteliselt erinev. Mirjamiga saab muidugi toidu teemal nalja, sest ta ei pruugi alguses üldse ühtegi toitu näpu otsaga puudutadagi. Aga eks me leiame mingisugused road, mida ta meeleldi sööb. Tean, et riis ja paratha, mis meenutab veidi pannkooki, võib olla alustuseks piisav menüü.

Mirjam on enda ootustes suhteliselt tagasihoidlik, sest ta proovib vältida olukorda, kust saaks suure pettumuse osaliseks, kui meie reis ikkagi ei peaks juhtuma. Mirjam ootab ka muuhulgas Finnairi lennukis laste- ja multifilmide vaatamist istme peatoe sees olevast telerist.

Loodan, et päeviku lugemine tekitab uudishimu selle suure maa ja selles peituvate saladuste vastu. Meie ees on eepiline reis.

Päevik

Laupäev, 19.02.2022

Ärkasin veidi enne kaheksat, sest uni sai otsa. Ilmselt on sees kerge reisiärevus. Varsti panin teleka mängima ja vaatasin viimaseid Pekingi taliolümpia suusatamisi. Olümpia lõpeb pühapäeval. Teised ärkasid üheksa paiku ja sõime hommikusööki. Mirjam ja Jaanika pakkisid viimased asjad kohvrisse. Eile oli murdeline päev. Kõigepealt sain Digilugu lehelt selguse, et meie koroonatestid olid üdini negatiivsed, mis ühtlasi tähendas, et meie India reis võib nüüd õigupoolest tõesti teoks saada. Oleks me saanud testid positiivsena, siis oleksime hoopis pidanud tegelema kindlustusega ja seekord oleks reis jäänud katki. Valisime riideid ja pakkisime kohvreid. Mirjamil tuli suur nutt ja hala peale, et äkki issi sunnib teda sööma India toitu ja et ei näe emmet ega enda sõpru. Leppisime kokku, et ma ei sunni sööma teda ebameeldivalt rohelist ja karriselt kollast toitu ning et küllap me leiame ikka midagi süüa. Siis selgitasin, et koolivaheajal on tõenäoliselt tema sõbrad kõik jooksnud laiali ja siis oleks olnud suur võimalus, et ta kükiks hoopis sõpradeta kodus.

Kõiki check-in’e ei õnnestunud eile siiski teha, sest Finnairi check-in andis lõpuks errorit ja ilmselt India reis nõuab täiendavaid pabereid, mida tavaline check-in protseduur ei suuda katta. Tallinki check-in aga õnnestus ja pardakaardid sain kenasti kätte. IndiGo jätkulennu check-in’ga tegelen ilmselt Helsinki lennujaamas, sest selle check-in avamiseni on veel aega.

Kass Ülo on korraga põnevil ja ärevuses, sest ühelt poolt reisivarustus on huvitava lõhnaga ja võimaldab kottide otsas ukerdamist, teisalt on kohvird alati olnud märk, et minnakse reisile ja tema jäetakse maha. Aga seekord on ju kõik hästi - emme ja ühtlasi toidusahver on kodus.

Kell 11 tegime viimased sättimised ja ma hakkasin asju viima auto peale. Õues on nulli ringis tuuleta ilm ja just hakkas sadama lörtsi. Sõitsime Tondi Selverisse, kus ma võtsin sularaha ja ostsime šokolaade, päikesekreemi ja joonistustarbeid. Sõitsime läbi linna D-terminali, mille ümbrus on suuresti kuumaastik, sest parasjagu on käimas teede ja parklate suured ümberehitused. Jätsime hüvasti ja suundusime terminali. Inimesi oli suhteliselt hõredalt, sest meie laevani oli veel veidi aega ja ilmselt polnud laev veel sadamasse jõudnudki. Istusime diivanitele ja ei läinud veel läbi väravate. Mirjam alustas uue raamatu - Käru-Kaarel - lugemist.

Kell 12:45 läksime väravatest läbi ja suundusime laeva suunas. Ma pole ammu käinud D-terminalis ja uus layout on sarnane juba lennujaamadele, kus on kohvikud, pubid ja istumispingid. Meie laev väljub teisest väravast. Istusime maha ja ootasime. Mina tegin veidi tööasju ja kirjutasin. Mirjam luges raamatut edasi.

Kell 13 olime Megastari laevas ja vallutasime kohe ühe lauaga positsiooni kohvikus. Mirjam tegi kõne emmele ja rääkis õhinal suurest laevast. Palusin Mirjamil vaadata, mida kohvikust osta kannatab. Ta tuli tagasi ja teatas, et siit kohvikust ei ole küll midagi osta. Laev hakkas liikuma 13:15 ehk 15 minutit enne väljakuulutatud väljumist. Läksin korrus kõrgemale ja tellisin Burger Kingist lasteeine ja kananagitsad. Jalutasin kandikuga, millel olid Mirjamile sobivad palad, korrus allapoole ja asusime sööma. Millegipärast oli lasteeinele lisatud mänguasja asemel 2 jäätist. Ilmselt teenindaja otsustas ise, et ju ma eelistan lelu asemel pigem jäätist. Sõime ja mängisime trips-traps-trulli, kus Mirjam tegi kõikvõimaliku, et mind võita, aga lõpuks lihtsalt vajutas iPadi mängus minu eest ka riste või mulle.

Kulgesime üle hallikas-sinise Soome lahe. Tumehall meri muutus silmapiiril udus graduaalselt helehalliks taevaks. Mirjam nautis Youtube’i sisu iPadist, sest ta sisenes laeva wifisse ja nautis netti kuniks saab. Varsti hakkasid silmapiiril paistma lillakad maaribad, mis on enamasti graniitkaljudega saared. Kell 15:30 jõudsime Helsingi Länsisatamasse. Jalutasime oma kodinatega ja ilma igasuguse kontrollita terminalist välja ja trammipeatusesse. Ostsime ühed tunnipiletid nii, et ühistranspordiga jõuaksime C-alasse ja Vantaa lennujaama. Kulu oli 6,4€. Tramm saabus pärast lühikest ootamist ja sõitis kesklinna poole. Sadama ala on täis ehitatud uusi ja huvitavaid hooneid. Linnapildis on nende uute majade juurde tekkinud kohvikuid ja pubisid ning vast isegi pentsikut kunsti. Kesklinnas raudteejaamas otsisin bussi, millega edasi lennujaama sõita. Google mapsist selgus, et võime hoopis jõuda rongile, mis viib meid samuti ja tegelikult kiiremini lennujaama. Pidime raudteejaamas veidi seiklema ja otsima perrooni number 17. Jõudsime rongile joostes ja tegelikult nii napilt, et rong hakkas kohe sõitma. Rong tuhises läbi mitmete kogukondade ja pisikeste asumite.

Mirjamile tundus kogu see ühistranspordiga sõitmine seiklusena. Kell 17 jõudsime lennujaama ja leidsime üles pagasi hoiuteenuse. Vahetasime jalanõud ja toppisime üleriided ja jalavarjud kotti. Kahe nädala hoiutasu on 40€. Maksime nõutud raha ja tänasime, et meie üleliigsed talveasjad jäävad Helsingisse hoiule.

Jalutasime check-ini lettide juurde. Inimesi oli palju ja tegelikult mitte ainult neid. Nägime kahte vana spanjelit valmistumas reisiks. Üks jalutas vanainimese nööri otsas ja teine istus hiigelsuure puuri katusel. Ilmselt tuleb neilgi pikem seiklus, ehkki lemmikloomadel on see vast pigem nukker ja hirmus katsumus eemal enda inimestest kuskil lennuki kõhus. Check-in aga oli esimene koht, kus pandi tugevalt proovile minu "ei virise 21 päeva". Nimelt teenindaja ei leidnud esmalt mingit tõestust meie India e-viisade kohta. Õnneks oli mul ette näidata need telefoni e-mailides. Teine tõrge oli selles, et PCR testi tõendil ei olnud kuskil trükitud akronüüm PCR. Lõpuks ta leebus ja me saime pardakaardid kätte. Seljakott ja Mirjami punane kohver alustavad nüüd teekonda lennuki kõhtu. Pagasikaal näitas mõlemal juhul 14 kg. See on hea uudis India hilisemateks lendudeks. Tänasime ja liikusime turvakontrolli, kus Mirjamile sai osaks pisteline röntgenläbivaatus. Mirjamile oli see hirmus kogemus ja ta koguni arvas, et see aparaat kisub ta alasti. Aga ta jäi ellu. Liikusime edasi mööda lõputuid teid, mis olid ääristatud pubide, kohvikute ja poodidega. Meie värav 52 oli aga 25 minuti jalutuskäigu kaugusel. Üks seik oli veel passi automaatkontrollis, kus Mirjam oli ilmselt liiga lühike, et kaamera teda mitmel korral ei hoomanud. Saime siiski ka sellest takistusest edasi. Liikusime ühte piknikupaika, kus viskasime pikali ühele lavatsile. Meie ümber veidi kõrgemal seinal oli LED-ekraanidest täisring. Ekraanidel näidati loodust ja surround helid andsid tõesti tunde nagu viibiks Põhja-Soomes Olosel või mõnes teises looduslikus paigas. Sõime juustupulki ja maiustusi.

Kell 18:45 jõudsime väravasse, kus oli väga palju indialasi ja vaid mõni üksik eurooplane. Kell 19:30 siirdusime lennukisse. Lennuk oli Airbus A350, kus on ühes reas 9 istet 3 osas. Lennuk oli täiesti välja müüdud ja kõik kohad olid täis. Meie kõrval istus Aishwarya, kes elab Rootsis Göteborgis ja on teel külla vanemate juurde. Tegelikult oligi väga vähe eurooplasi ja peamiselt indialased. Mirjam hakkas õhinaga vaatama laste filmide ja multikate valikut lennuki meelelahutusprogrammis. Mina tegin juttu meie naabriga. Varsti pakuti õhtusööki, kus Mirjam sõi sisuliselt ainult valget riisi. Karrikaste ja juurikamögla jäi kõik puutumata. Hiljem palus ta tõsta kotist alla kotitäis komme. Usun, et ta hakkab vaikselt ikkagi testima muid roogasid peale valge riisi. Mina vaatasin James Bondi uusimat filmi. Lennu pikkus on 6 tundi, mis on veidi lühem kui teistest Euroopa lennujaamadest, sest Finnair saab ühe väheste lennufirmadena lennata risti üle Venemaa. Varsti olid tuled surnud ja Mirjam proovis erinevates poosides tukastada. Meie taga olid kaks väiksemat last, kes vahetevahel puhkesid nutma või asusid jalgadega seljatuge taguma. Mina ei suutnud kordagi magada. Tuleb lihtsalt üks ülipikk päev.

Pühapäev, 20.02.2022

Sõime hommikusöögiks sämpylät ehk võileiba. Mirjami võiku läks kotti ootama paremat hetke. Pimedas hakkasid varsti paistma New Delhi lõpmatuseni ulatuvad tuled. Alustasime maandumist ja rattad saime Indira Gandhi lennuväljale kell 6.13. Jalutasime passikontrolli, kus läks sündmustevaeselt, sest me esitasime täiendava pisikese vormi ja näitasime telefonist e-viisasid. Järgmisel korral peab e-viisa välja trükkima ja ma tegelikult ei teagi, miks ma seda ei teinud. Tegime tualetipausi, kus Mirjam läks naiste vetsu end ületades. Ilmselt kardab võõraid tädisid. Aga selgitasin, et need tädid on kõik sõbralikud. Saime kätte pagasi ja kell 8 olime terminal 3 ees. Veel terminalis sai selgeks, et Airteli putkast ei saa me vajalikku 4G SIM-kaarti, sest seda peab 10 tunni pärast valideerima SMS-iga samast osariigist. Seega SIM-kaardi sebime Goas. ATM-st õnnestus mul võtta 10 000INR ~ 118€. Hoiatasin Mirjamit, et nüüd hakkavad meid ründama taksomaaklerid ja taksojuhid. Terminal 2-e sõitmise eest küsiti 500 INR ~ 6€. Aga ma hakkasin mõtlema, et äkki pigem uuriks shuttle bussi varianti. Taksojuhte aga kogunes üha rohkem meie ümber ja nad muutusid aktiivsemaks ning Mirjam puhkes lõpuks hirmust nutma. Jalutasime ära taksojuhtide haardest busside infoputkani, kus selgus, et teise terminali on vaid 10 minutit jalutamist. Väga lahe. Vanasti pidi sõitma taksoga ümber kvartali, et teise terminali pääseda. Nüüd on aga tehtud väga hea jalgtee, mida mööda oli lausa lust Delhi varahommikul jalutada. Õhk on muidugi endiselt munane ja väävline nagu selle saastunud suurlinna hingeõhk on ikka olnud. Veidi oli isegi jahe ja Mirjam pani enda jahedad käed mulle särgi alla sooja.

Jõudsime terminali ja tegime check-ini ning astusime turvakontrolli sappa. Turvad leidsid Mirjami pinalist käärid ja need tuli ära anda. Mirjam hakkas töinama, et ema saab nüüd kurjaks jne. Istusime enda kodinatega turvakontrolli lähedale pingile ja ma lohutasin nutvat last. Järsku tuli üks mees meie juurde ja selgitas, et temaltki kord konfiskeeriti pojale ostetud kink. Olevat olnud mingi terav osa sellel lelul. Varsti oli jälle kõik korras ja suundusime toidutänavale, kus otsisime nuudleid, mis Mirjamile sobiksid. Aga kõik nuudlid olid segatud sibula ning piprakaunade ja paprikatega. Lootusetu oli ka seda eraldi tellida.

Isegi Pizzahutis oli teravaid maitseaineid ja rohelist lisatud

Õnneks oli olemas PizzaHut, kus tellisime pisikese kana pizza, mis maksis 429INR ~ 5€. Aga selleski olid Indiapärased lisandid nagu paneeri juust ja veidi rohkem musta pipart. Lõpuks sõi ta sellest pizzast pool nii, et mingid ribalad kana aeti taldriku servale. Vaatlesime inimesi enda ümber. Mitmetel naistel olid põhjalikud hennamaalingud kätel ja jalgadel. Samuti oli naistel palju käevõrusid. Eurooplasi oli vaid mõni üksik. Mirjam jätkas raamatu lugemist. Raamatupoest ostsime Mirjamile raamatu Naisha lennujaamas, mis on lihtne inglise keele õppimine kohalikele. Mirjamile peaksid need tekstid olema jõukohased. Suundusime väravasse 21. Mirjam oli väga väsinud ja keeras minu sülle magama.

Kell 10:20 algas pardale minek ja siis selgus, et meie pagasiga on mingi jama ja me peame minema hoopis värav 25 seda lahendama. Kablutasime väravasse 25 ja sealsest lauast öeldi lihtsalt, et nemad ei ole IndiGo ja kogu lugu. Jooksime tagasi väravasse 21 ja ütlesime, et saadetud väravas on saamatud töötajad ja saatku meie pagas siis järgi. Aga ei. Meile anti kaasa üks raadiosaatjaga mees, kes kappas uuesti treppidest üles ja alla värav 25 juurde. Nüüd aga selgus, et kuskil ukse taga on meie kohver, mida on vaja minu juuresolekul avada. Laiguline mees oli resoluutne, et ainult üks inimene tohib olla korraga selles turvakontrolli ruumis. Aga ma ei tahtnud jätta Mirjamit üksinda ukse taha. Laiguline ägestus ja viskas meid toast välja. Meid saatnud asjapulk sebis nüüd Mirjamile seltsiks enda kolleegi, kes oligi paar minutit Mirjamiga ukse taga kuniks mina leidsin Mirjami kohvrist akupanga, mis visati kohe vastavasse konfiskeeritud akupankade kasti. Mirjam oli taas nukker, et talt niimoodi asju ükshaaval ära võetakse. Jooksime tagasi väravasse 21 ja seekord lasti meid bussile ning varsti lennukile.

IndiGo on sisuliselt India RyanAir, kus tihti kõik maksab täiendavalt ja pingid on kitsamad. Saime viimaste hulgas lennukile. Kell 11 tõusime õhku. AirBus A321 oli viimse kohani inimesi täis topitud. Mirjam mängis iPadis mänge ja mina kirjutasin päevikut. Meil on juba praegu olnud suhteliselt palju seiklusi või pigem sekeldusi, mida olen sunnitud olnud võtma rahulikult. Ega siin vihastamine ei lihtsustaks. On nagu on. Lennuk maandus Goa pisikesel lennuväljal kell 13:30. Mingit passi- või turvakontrolli ei olnud. Saime pagasilindilt oma seljakoti ja punase kohvri ning suundusime terminali saabuvate lendude halli. Siit ei õnnestunud ka SIM-kaarti osta, sest ühtegi vastavat putkat ei jäänud silma. Leppisime ühe taksojuhiga hinna kokku 1250 INR ~ 15€ ja jalutasime lennujaama territooriumi väravate taha. Õnneks olid meie kotid kärul ja me ei pidanud rassima. Õhusooja on juba vägevalt ja soe õhk mõjub ergastavalt. Sõitsime pikki rannajoont lõuna poole ligi 45 minutit.

Meie taksojuht on sisuliselt eluaeg Goas taksojuhina leiba teeninud. Jõudsime hotellikompleksi väravate juurde ja varsti lasti meil sõita õige maja juurde. Perenaine tegi ukse lahti. Siis algas draama, mida olime veidi ette näinud ja oleks tahtnud vältida. Selgus, et telefoni teel sekkunud Sam, ilmselt omanik, ei olevat saanud Booking.com-ist raha. Ta keeldus meile tuba andmast. Tema kõnetoon oli täis usaldamatust ja ta oli üldse nurgeline ja kiiresti konfliktseks muutuva maneeriga. Lülitasin sisse korraks telefoni roamingu ja sisenesid Swedbanki krediitkaardi väljavõttesse, kus oli selgelt näha konkreetse raha maha võtmist. Õigemini oli näha summa broneerimist. Selgitasin, et ju Bookingul läheb aega, et raha edasi kanda. Olukord leebus ja perenaine viis meid hoopis teise korterisse, kus oli töötav wifi ja üks täiendav magamistuba. Lõpuks oli kõik hästi.

Kell 15 olime toas ja pakkisime asjad kappidesse. Panime wifi püsti kõikidesse seadmetesse, et saaks rahulikult toimetada. Tegime emmele kõne, et oleme kohal. Ta oli parasjagu sõbranna kinos. Mirjam näitas talle meie tube ja elamist. Käisime dušši all ja varsti sättisime ranna poole. Randa saab kõige hõlpsamini nii, et jalutame läbi hotellikompleksi teede ja kenade aedade pisikese väravani, mis viib üle liivadüüni randa. Benaulimi rand on pika ranna keskmises osas. Siinne rannaliiv kiuksub kui liival peal kõndida või joosta.

Käisime korra India ookeanis jalgupidi vees. Vesi oli väga soe. Kogu rand on hoolitsetud ja puhas. Olen näinud avalikke randu mitmel pool Indias ja tihti on need olnud kilekotte ja plastpudeleid täis. Kõhud olid tühjad ja alustasime toidukoha otsinguid. Õigupoolest oli kogu ranna äär täis erinevaid toidukohti ja rannabaare, aga mul oli käe otsas laps, kes limiteeris menüüd päris põhjalikult. Istusime maha ühte rannarestorani, kus selgus, et globaalne menüü on tänaseks otsas ja nad valmistuvad õhtuse pulma toitlustuseks. Kohaliku India toidu menüüst ei olnud aga midagi Mirjamile sobivat.

Liikusime järgmisse restorani nimega Little Tiger, kus tellisime pasta carbonara ja kana priyana. See viimane on riisiga ja kanaga küpsetatud pajaroog. Loomulikult oli minu roas ka palju maitserohelist ja vürtse. Väga maitsev. Mirjam ahmis pool enda pastast sisse ja ülejäänu väga juustuse söögi sõin mina. Tegelikult see toidukoht päästis päeva. Mirjam tellis joogiks klaasi piima ja mina tellisin värskelt pressitud punase greibi mahla. Maksime 830INR ~ 10€ ja läksime ujuma. Suured lained rullusid randa ja see oli Mirjami jaoks juba piisav atraktsioon.

Mirjam leidis kiiresti endale kaashüppaja Sophia, kellega hüpata üle vahuste takistuste ja lainetesse. Sophie koer oli kogu aeg truult kaasa ujumas. Koer oli hästi sõbralik ja talle ilmselgelt meeldis ka laintest üle hüppamise mäng. Ma tegin veidi juttu Sophia emaga, kes on juba 16 aastat kahepaiksena Goas elanud. Suvel kolivad Inglismaale tagasi. Ta rääkis, et homsest lähevad lapsed tagasi kooli ja 6 aastane Sophia näeb enda klassikaaslasi sisuliselt esimest korda. Samuti arvas, et isegi India erakoolisüsteemis igasugune e-kooli ja Zoomitamine jätab laste haridusele ja sotsiaalsetele oskustele sügava jälje.

Jätsime hüvasti ja siirdusime koju, st meie majutusse paarisaja meetri kaugusel veepiirist. Pesime soolase vee maha ja juustest välja. Konditsioneer oli meie toa mõnusalt jahedaks teinud. Ainus väike miinus on see, et me ei saa istuda õues pisikesel terrassil toolidel, sest ehitusmehed nokitsevad basseini renoveerimisega ja õu on täis segukotte ja tööriistu. Mirjam luges edasi raamatut. Varsti vahetasime riided ja läksime päikeseloojanguks randa.

Istusime pubisse ja tellisime coca ja maasikatega jäätise. Vaatasime purjus ja lärmakaid turiste ja paralleelselt toimuvat pulmapidu. Pulmas peamiselt söödi ja pildistati lõpmatuseni. Isegi DJ-d olid muusikat mängimas. Mirjam käis pildistamas päikeseloojangut. Tasusime 200INR ~ 2€ ja jalutasime mööda pimenevat randa lõuna poole. Tegelikult ei ole otseselt pime, sest restoranid valgustavad randa omajagu. Mirjam käis jalgupidi vees ja tegi liival hundirattaid. Päris mitmed restoranid olid peaaegu veepiirile toonud täiendavad väikesed lauad ja lisanud romantikutele lauale põlema ka küünla. Koerad jooksid mööda rannajoont. Need kollased koerad on nö kogukonna koerad ehk hulkuvad koerad, kes saavad midagi toidukohtadest või otsivad midagi mõnest prügihunnikust, mis ei ole tihti kaugel liivaluidete taga. Päris mitmetel toidukohtadel on kirillitsas restorani nimi sildile juurde kirjutatud - nt Доминик.

Jalutasime tagasi meie randa ja sealt omakorda koju. Koerad magasid sooja liiva peal kerra tõmbunult. Tegime viimased toimetused ja läksime magama. Aga varsti oli Mirjamil nuuks lahti. Ta igatseb emmet ja koolikaaslasi. Lohutasin teda ja arutasime võimalikke variante tulla varem Eestisse tagasi. Minu empaatiavõimet venitatakse siinkohal pikemaks ja laiemaks. Tegelikult on meile reisi viimane osa lahtine ja Finnairi ja Tallinki piletid on meil muudetavad. Aga võtame esialgu rahulikult ja vaatame, kuidas reis kulgeb. Eks ta pole kunagi olnud nii pikalt emmest eemal ja veel nii kaugel. Ta vaatas paar tundi Smurfi filmi ja lõpuks jäi magama.

Esmaspäev, 21.02.2022

Ärkasime kell 10:30. Tuju on hea, pesime hambad. Jalutasime randa Little Tiger restorani, kus istusime taaskord mugavasse sohvassa. Mirjam tellis herkulaputru ja mina tellisin masala omletti. Kuni toidu saabumiseni hüppas Mirjam üle lainete. Sõime ja Mirjam luges taas veidikese Käru-Kaarli lugu edasi. Mirjam jooksis riietega ujuma ja mina palusin kohviku wifit ning tegin veidi tööd. Tellisin veel masala teed ja hiljem kohvi. Kulu kokku 360INR ~ 4€. Ajasin juttu kohvikupidajaga Joaquim’iga, kes selgitas, et need kohvikud on kõik ajutised. Nad maksavad riigile maa kasutamise renti. Aprilli lõpuga lõpeb hooaeg ja algab suviste vihmade ja tormide aeg - mussoon. Nemad pakivad siis kogu maja, sisustuse ja sisseseade kokku ja tulevad tagasi hooaja alguses. Rand muutub siis taaskord lihtsalt kõnnummaks, kus on vaid kalurite paadid ja hulkuvad koerad.

Mirjam saabus merest. Särk ja püksid tilkusid vett. Jalutasime lõõskava päikese all ja kuuma liiva pidi koju. Mirjam käis pesus ja tegi jahedas toas koolitükke. Mina käisin uurimas hotelli perenaiselt võimalust maksta majutuse eest. Kui raha tahad anda, siis lendab ka omanik kohale. See sama Sam, kes tundus olema skeptik ja küünik, pakkus välja, et tuleb kaardimakseterminaliga kella 17 meie ukse taha. Aga hiljem selgus siiski, et ta ei tulnud. Eks ta on ilmselt lihtsalt nurgelise suhtlusega ja eriti umbusklik Booking.com kaudu saavasse teenistusse. Jalutasin tagasi tuppa ja sättisime end minekule.

Jalutasime hotelli väravast tänavale ja veidi edasi suurema poe ette. Siinkandis ei ole kõnniteid ja kõndides peab kogu aeg arvestama, et sa vaataksid pidevalt selja taha, et aegsasti tee äärde tõmbuda. Lisaks on liiklus nagu Inglismaal ehk pahempidi. Toidupoes selgitasime välja, et saame osta kõikvajaliku kraami hommikusöökideks. Aga plaanime shopata alles tagasi tulles. Püüdsime tänavalt ühe kollase-musta värvi tuk-tuki ja sõitsime lähimasse linna nimega Margao.

Sellest jalgväravast jalutame mööda kuuma liiva otse randa

Sõites nägime kõiksugu Indiale omast, mis pani Mirjamit reageerima ja imestama. Näiteks nägime, kuidas üks kollane koer sittus tee ääres. Samuti nägime, kuidas tee ääres põletati prügi nii, et toss täitis kogu tee korraks valge läbipaistmatu tossuga. Mitmel korral loivas üle tee või sügas end keset teed mõni koer. Ainult tuututamine pani neid koeri liikuma kiiremini. Mirjamile on see kõik üllatav ja uus. Ma mäletan, et aastal 2015, minu esimesel India reisil, esimesel õhtul tee ääres jalutades astusin pimedas plätuga lehmasita sisse ja olin ka hämmeldunud ning pettunud. Linn oli 10 km kaugusel ja võttis aega selle kolmerattalise kuudiga sõites ligi 20min.

Linn on tegelikult võrdlemisi mõttetu elamise ja töötamise linn. Aga siin-seal on näha vana Portugali koloniaalarhitektuuri jäänukeid. Mõned peamiselt puidust sammaste ja ilusate karniisiornamentide ning kivikatustega hooned on renoveeritud. Enamus on aga väga kehvas seisus ehitisi. Taksojuht pani meid maha peaväljakule ja me maksime kokkulepitud 250INR ~ 3€. Jalutasime mööda kaubatänavat, kus müüdi kingi, kangaid, kodumasinaid ja kõike, mida kodus peaks vaja minema. Me ei märganud ühtegi teist eurooplast kogu linnas viibimise jooksul. Suundusime kitsastele turutänavatele, mis meenutas koobastikku või urgude võrgustikku. Ühelt mehelt ostsin musta pipart ja teiselt masala tee pulbrit. Seda pulbrit peab lisama mustale teele, hakitud ingverile ja piimale. Vürtside müüjal oli turulaua nurka ehitatud tohutu kuhil punaseid chilli pipra kaunasid.

Tänasime ja otsisime täiesti asjatult restorani. Olid vaid pagarikojad ja mõned tänavatoidu kärud. Mirjam vaatas õli sees keedetavaid samoosasid ja ütles neile resoluutse ei. Tegelikult ühte restorani märkasime, aga see oli inimtühi ja kelnergi veel alles veidi tukastas. Menüü oli väga India köögi keskne. Teisalt plasttoolid ja laudade vakstu reetis veidi koha taset. Kokkuvõttes ostsime tänavalt ühe draakonivilja ja paar saiakest. Linn oli pimenemas ja keskväljakule ilmus laat, kus müüdi kingi, plätusid, plastist potsikuid jne.

Tegime kaubad ühe tuk-tuki juhiga ja sõitsime tagasi meie kanti. Poe juures tulime maha ja suundusime otseteed poodi. Ostsime kiles piima, šokolaadiga krõbinaid hommikusöögiks, juustu, oliiviõli, kilekotiga mune ja suure kankuga joogivett. Nagu ikka, poeskäigud on sama kallid kui üks kord käia väljas söömas. Kulu oli 750INR ~ 9€. Poe ees oli üks tuk-tuki juht, kes keeldus alla 100INR ~1€ meie hotelli juurde sõitma. Hindasin seda kulu mõtetult suureks võrreldes teiste distantsidega. Seega jalutasime. Teel vaatasime lähemalt Ayurveda keskust, kus meie saabumisel hüppas õliste kätega massöör kardina tagant leti juurde. Teenust saab ette broneerides ja kulu on 1500INR ~ 18€ 1,5 tundi. Mõni teine reis kindlasti. Jalutasime mööda pimedat tänavat hotellini. Väravapoiss küsis Mirjamilt nime, mille peale Mirjam vastas ja küsis ühtlasi tema nime. Harjutame inglise keelt. Aga ega poisi nimi ei jäänud meile küll meelde. Oli pikk päev.

Õhtul käisime pesus ja vaatasime Bolliwoody filme, kus me ise dubleerisime hindikeelsele jutule peale eestikeelseid tekste, mis meie arvates sobisid pildiga kokku suurepäraselt. See oli väga naljakas. Kohati on Bollywoodi filmides emotsioonide ja kaklusstseenide ülemängimine, mis on väga mitteusutav. Magama läksime südaööl. Me ööseks ei jäta konditsioneeri, mis muidu päeval müristades toodab külma, huugama ja lülitame laes pöörlema propelleri, mis lihtsalt keerutab õhku. Ainuke jama on see, et külm asendub öö jooksul soojema välisõhuga, mis pressib mitmest akna prigust tuppa.

Teisipäev, 22.02.2022

Ärkasime kell 10 ja aeglaselt sättisime end sööma. Mirjam sõi esmalt piimaga krõbinaid ja hiljem veel makarone juustuga. Hiljem selgus, et ostetud juust ikka ei sobi ja ma sõin selle parmesani juustu ise päeval ära. Endale praadisin mune panniga, millel oli suhteliselt kumer põhi. Veidi maadlesin gaasipliidiga, aga siis sain süsteemile pihta, kuidas pliit töötab.

Draakonivili, makaron, lahustuv kohv ja Käru-Kaarel

Samuti sõin draakonivilja, mis oli väga mahlane ja mahedalt magus. Mirjam proovis seda puuvilja keeleotsaga ja tunnistas selle söögikõlbmatuks. Kui kõht oli täis, siis jalutasime keskpäeval üle kuuma liiva randa. Mirjam hullas lainetes ja mina istusin mõnusalt kohvikus varjus. Tegin tööd ja kirjutasin. Olime rannas ligi 2 tundi. Ma tellisin masala teed.

Jalutasime tagasi enda majade juurde. Meile tuli vastu sõbralik hästi toidetud kass, kes oskas lugu pidada paist. Päris mitmele uksematile olid kohad sisse võtnud koerad, justkui nemad olid valinud ise endale pered. Toas pesime ja õppisime. Olimegi kõige kuumema aja toas ja proovisime maksimaalselt õppida, et saaks joonele. Õhtuks läksime rannakohvikusse, kus tellisime Mirjamile nuudlid singiga.

Aga kuniks toit saabus, käisime lainetes hullamas. Enam ei ole kõrvetavalt kuum. Siirdusime tagasi lauda. Meie kõrvallauas olid mitmed tätoveeringutega Vene mehed ja kohalikud trendikamad mehed, kellel ühel omakorda oli käevangus venelanna. See indialane rääkis ka vene keelt. Kui indialane ütleb ka juba suka bljääd, siis on küll asi imelik. Päikeseloojang oli suurepärane.

Kalamehed lükkavad paate merelt randa

Mirjam tegi mitmed fotod telefoniga nii loojangust kui ka iseendast. Läksime koju ja pesime ning sisuliselt teistpidi kohe uuesti välja. Jalutasime külatänavatele shoppama. Ühes riidepoes, kus meid aitas Fayaz, ostsime Mirjami bestikatele sõpradele kapuutsiga lühikeste varrukatega särgid. Kulu kokku oli 800INR ~ 9€. Fayaz rääkis sellest, et 2 aastat on olnud ärile väga keeruline, sest reisipiirangud ja lockdown on sisuliselt lõpetanud igasuguse turistide voo. Et alles nüüd on vaikselt olukord paranema hakanud. Tänasime ja jalutasime edasi turule, kus ostsin pisikesi banaane, ühe papaia, sibulat ja tomatit. Kalalettide ja eriti krevettide ees pööritas Mirjam eriti silmi. Ma ilmselt üheks õhtusöögiks ikka tellin mingid ookeanist püütud elukad. Sõitsime 1€ eest tuk-tukiga hotelli väravasse. Pesime ja vaatasime taas filme. Läksime magama kell 22.

Kolmapäev, 23.02.2022

Ärkasime seekord oluliselt varem - kell 8. Tegime ja sõime hommikusööki. Samal ajal Mirjam vaatas hindikeelset multikat. Koolipäeva hommikul oleks see ka Eestis nii. Väljas kostis lisaks vareste kraaksatustele troopilisi linnuhääli ja kotka uikuvat heli. Elu kihab. Jalutasime randa ja otsekohe lainetesse. Päike ei olnud veel kõrvetavalt kuum. Istusin lavatsile rannaliival, mille all redutas kuuma päikese eest pugenud 2 koera. Päikesevari kattis enamuse keha, ainult jalgadele lasin päikesel särada. Mirjam oli pikalt lainete ja veepiiril. Tal oli seal mingi mäng. Tellisin ühe tee. Baaris rääkisin baari omaniku Joaquim'iga, kes on olnud aastaid Disney kruiisilaeval baarmen. Samuti on ta palju reisinud ja isegi pulmad pidas hoopis Pulas Horvaatias.

Varsti liitus meiega artisti välimusega Raul, kes oli kiilakas juuksur ja kellel olid isegi ripsmed värvitud. Tema isa Mario Miranda https://en.wikipedia.org/wiki/Mario_Miranda oli sisuliselt India enda Walt Disney, kes on armastatud kunstnik ja karikaturist. Ta isa suri 2011 aastal. Väga põnevad ja avatud inimesed. Jällegi on nendel meestel olnud võimalus reisida ja näha laiemat maailma. Keskpäeval jalutasime tuppa, pesime ja alustasime päevase õppesessiooniga. Kell 13 tegi Mirjam ühe tunni õpetaja Rutiga, kellega ta teeb tavaliselt 1:1-le eesti keelt või matemaatikat paar korda nädalas.

Koduõppega saime kokkuvõttes hästi hakkama

Vaatasime iPadist viimati ostetud Minionide filmi ja siis lõpetasime veel ühe eesti keele ülesande. Nüüd oleme peaaegu mäel võrreldes seatud õppimise eesmärkidega. Seadsime ennast randa. Tegelikult on nüüd veidi nõrk seis. Võimalikud atraktsioonid on kõik tunni aja taksosõidu kaugusel. Palolem chilli õhkkonnaga rand lõunas on ühe tunni tee kaugusel ja Goa vanalinn jällegi sama palju maad põhja suunal. Otsustasime pigem süüa head ja paremat selle taksoraha eest. Samuti ei tahaks mitmeid tunde veeta taksos. Jätame selle järgmiseks korraks. Ja ehk rendime siis kohe auto ja saame siis palju lihtsamini väisata neid ümbruskonna paiku.

Jalutasime piki rannariba põhja poole ja jõudsime lõpuks Colva randa, kus olid ainult kohalikud ja neid oli väga palju. Samuti olid mitmed lehmad nautimas rannas peatselt loojuvat päikest. Põikasime korraks ka suuremale laste mänguväljakule, kus Mirjam lasi alla mitmest torust.

Colva rand oli hoopis rahvarohkem ja räpasem

Hakkasime vaikselt tagasi jalutama osaliselt madalas ookeanivees. Korraga olid ühed lapsed ja nende ema meie juures ning tahtsid Mirjamiga koos pildistada. Mirjam veidi vastu tahtmist nõustus. Väga tore episood. Jõudsime päikeseloojanguks tagasi enda randa, kus tellisime pasta bolognese ja kuningkala steigi, mis oli loomulikult tehtud masala marinaadis. Hiljem tellisime veel teed ja jäätist ning brownie’t.

Päris päikeseloojangul aga liitus Mirjam lastega meie restorani ees ja mängisid jalgpalli ning mingit Zombie kulli. Nalja sai neil palju. Kohati liitusid mänguga ka koerad, kes omal valikul läksid kedagi päästma. Mina istusin lõpuks nende laste emade lauda. Koni on kogu elu Goas elanud ja tema sõbrannaks on saanud Šveitsist saabunud naine. Koni teeb siin rannas hommikuti fitness treeninguid. Nicole'il on abielus indialasega. Seega osad lapsed räägivad hindi, osad saksa ja prantsuse keelt, aga kõik räägivad inglise keelt. Kokkuvõttes tekkis kuuelapseline punt, kes mängisid kuni kella 21-ni. Mirjam sai ilmselt esimest korda aru inglise keele hädavajalikusest. Ehk innustab see teda rohkem seda keelt tuupima.

Lõpupoole saabus veel Ragini, kes on Goas maalikunstnik. Tal oli krunni sisse torgatud pintsel. Äkki läheme talle homme stuudiosse külla. Kell 21 sättisime end koduteele. Ega kauem ei oleks kannatud olla, sest teised lapsed läksid ka koju ja rand oli juba päris pime. Kodus käisime pesus. Tegime põhjaliku kreemitamise, sest täna saime kõvasti päikest. Vaatasime iPadist Minionide filmi lõpuni ja telekas vaatasime veel täiendavalt hindikeelseid muusikavideosid. Tegime Jaanikale videokõne ja kell 23 läksime magama.

Neljapäev, 24.02.2022

Ärkasime kell 8:30. Täna on Eesti sünnipäev ja vanust on kogunenud vahelduva eduga 104 aastat. Praadisin ära viimased munad ja Mirjam sõi piimaga krõbinaid. Kell 9 läksime ujuma. Lained olid märgatavalt väiksemad, aga rannas lehvis ikka punalipp. Äkki vetelpäästjad lihtsalt ei viitsi lippe vahetada? Olime vees pool tundi ja jalutasime tagasi tuppa. Pesime ja toimetasime. Mirjam luges Käru-Kaarli lugu edasi ja tegi viimaseid koolitükke. Mina tegin ühe ühiku tööd. Kell 12 sättisime end minekule. Jalutasime külatänavat pidi ühe kohvikuni, kust ostsime karbiga brownie kooke. Teises kohvikus hõikas minu nime eile kohatud Nicole, kes oli einestamas ilmselt veel hommikusööki. Jalutasime suuremale ristmikule, kus üritasime rajalt maha võtta mõne tuk-tuki. Aga paarkümmend minutit ei tulnud ühtegi, ilmselt pidasid kõik lõunat. Siis lõpuks õnnestus üks kolmerattaline kast siiski leida ja sõitsime veidi maad põhja poole. Lõpuks jõudsime Rahini (@studiopaddyfields) kunstistuudiosse pool tundi hiljem kui olime algselt kokku leppinud.

Goa kunstnik Ragini

Ta oli rõõmus meid nähes ja tutvustas veel teist kahte kunstnikku, kellega nad seda uhket korterit kõrgema keskklassi uusarenduses jagavad. Siin hoovis oli vaikus ja ei olnud liiklusmüra, hoopis linnulaul, pügatud erkroheline muru ja ujumisbassein. Ragini näitas enda töid ja alustas kõige viimasest sarjast, mis oli esimese korruse seintel. Nimelt oli ta joonistanud akvarellide ja duššiga detaile lisades kohalike kalaturu naisi. Ta ütles, et sellel samal ristmikul, kus meie ootasime tuk-tuki, need samad naised töötavadki ja müüvad kala. Mõned naised isegi kannavad samu riideid, mis on maalidel. Teisel korrusel oli tal veel sari aknajoonistustest, samuti akvarellid.

Ta oli eelmisel aastal koguni teinud nii, et igal päeval joonistas ta pildi kaustikusse ja pildistas selle Instagrammi. Iga päev, terve aasta! Ta oli enne arvutiga kujundaja, aga enam ei taha digitaalseid kujundusi teha ja tahab luua päris värvidega ja päris paberile. Me ostsime ühe kassiga pildi. Uurisin, et kas ta on õnnelik, et saab kahe lapse kõrvalt kunstnikuelu nautida. Ta ütles, et on väga ja on tänulik, et ta mees Boris on Little Tigeris hommikust saadik. Hiljem nägime seda Borist. Ta valvas lapsi nii, et ta pani kaabu silmadele ja viskas selili sohvale ning norises magada. Vaatasin, et Mirjamile väga meeldis kogu nähtu, aga eriti meeldis talle mäng “leia viis erinevust”. Nimelt oli tihti kaustikus oleval pildil ja suurel pildil mõned erinevused. Näiteks kalad olid teistmoodi või naise käes olev mobiil oli asendunud suurel pildil kalaga. Brownie’dega läks nii, et need ta unustas lauale ja siis otsustas ta neid mitte viia koju, kus nendest ei jääks isegi puru järgi, vaid pani stuudio külmkappi, kus mõnel teisel päeval kolleegidega maiustada. Meil oli igati äge kogemus, kus puudus igasugune sund osta midagi. Saime rääkida kunstist ja elust kunstnikuna. Ta on õppinud kunsti muuhulgas Londonis ja New Yorkis. Lõpuks selgus, et ta sõidutab meid tagasi, sest siis taksot tellida ei ole võimalik. Uberi ja Ola äpid siin ei tööta ning tuk-tuke ei ole mõtet otsima minna. Tänasime ja olimegi varsti hotellis.

Mirjam sai vaevu astuda hotelli väravast sisse, kui kummardas ja oksendas. Kuumus ja jukerdamine tõmbas maos käima vastupidise liikluse. Mirjam tahenes veidi teki all jahedas toas ja varsti liikusime randa. Meil olid kõrged ootused, et eilsed lapsed tulevad taas Little Tigerisse ja randa mängima. Aga seekord tulid neil ette vist teised plaanid. Olid hoopis teised lapsed, kellega Mirjam ei leidnud ühist mängimise soont. Aga alguses läksime hoopis merre hullama ja meiega liitus juba esimesel õhtul tuttavaks saanud surfikoer Bumba, kelle perenaist ei olnud kuskil näha. Koer tuli vist omapäi randa möllama. See koer oli tõesti äge üle lainete hüppaja ja hea ujuja. Mirjam ujus temaga veel paar korda. Mina osalesin varsti ühel koosolekul üle interneti. Tellisin Mirjamile pasta carbonara, samuti sõime naani ja endale tellisin teed ja värsket mahla. Ragini jõudis ka randa ja liitus oma mehe Borisi ja lastega. Mirjam korjas pisikesi merekarpe kunstniku kaartidele.

Goalased Gafa ja Greit tegid minuga ise juttu

Minuga tuli rääkima Belgiast pärit paar, kes on Goas elanud juba 20 aastat. Gafa oli 90ndate lõpus teinud Belgia suurima moetoodete e-kaubamaja. Greit oli teinud pikalt modellitööd. Gafa on ka võrdlemisi tuntud moekunstnik, kuigi ta möönis, et tal on küll kuulsam nimi, aga Greit on tegelikult temast palju parem kunstnik. Lobisesime pikalt. Nägin taas Rauli, Jaoqim'i ja veidi hiljem veest tilkuvat Koni. Koni oli just lõpetanud fitness grupi trenni ja palus minul ja Mirjamil liituda nende lauda. Tellisin Mirjamile jäätist. Minu kõrval istus kõhetu ja ilma igasuguse rasvata ultramaratooner ja triatleet. Lauas oli veel üks treenerist naine Brasiiliast ja veel üks Kanadast. Ülejäänud spordist väsinud inimesed olid Indiast.

Mirjam käis rannas tegemas suure objektiiviga pilte ja näitas tehtud pilte inimestele, kelles ta parasjagu oli leidnud midagi huvitavat. Eks see vaatepilt, kus blond tüdruk suure toruga teeb rannas pilte, on juba erakordne ja imestust tekitav. Mitmel korral tekkisid tal modellidega vestlused, mille sisu jääbki teadmata, sest Mirjam alles õpib inglise keelt. Koni ise oli suur plähmerdis ja rääkis vahetpidamata ning liikus lauast lauda. Kõikjal tundusid olema tema tuttavad. Pakkusime Kalevi valget šokolaadi mustikatega. Üks mees Mumbaist ütles, et see on esimene valge šokolaad, mis on talle maitsenud ja ta tahaks hakata seda tellima enda poodi. Tegelikult olen nõus. Tihti on valge šokolaad liiga rasvane ja lääge. Päike oli taas erakordselt loojunud ja varsti oli pime.

Korraga läksid kõik kodudesse või hotellidesse ning meiegi hakkasime liikuma. Aga esmalt tegime Mirjamiga traditsioonilise õhtuse jalutamise. Nimelt oleme reisidel õhtuti, kui Jaanika võtab hotellis nägu maha ja sätib magama, Mirjamiga sarnaselt käinud kahekesi linnades jalutamas. Õhtuti muutub ju linnaelu müstilisemaks ja melu valgub tänavakohvikutesse. Meie tänav oli seekord rannariba. Tegime kõne Jaanikale ja soovisime head iseseisvuspäeva. Ta oli just Jõelähtmes vanaisa-vanaema juures kiluleiba söömas. Jalutasime koju, käisime pesus ja sättisime magama. Õhtul tuli veel korra draama sellest, et ma keelasin Mirjamil teha Snapchati kontot, sest ta ei ole veel 12 aastane ja see hakkab dikteerima veel rohkem tema ärritusi täis elu. Lõpuks ta selle ikkagi sai mingitel ähmastel tingimustel. Läksime magama.

Reede, 25.02.2022

Ärkasime kell 8 ja seadsime varsti suuna kohvikusse meie küla tänava ääres. Jalutades nägime varju all aheliku otsas lösutavaid teravate sarvedega pulle. Nende peal jalutasid mustad varesed, kes nokkisid suurte loomade naha peal kärbseid. Tuleb välja, et need pullid on võitlusloomad. Selline meelelahutus ja võidu peale panustamine on Indias legaalne. Väga vastuoluline tegelikult, eriti arvestades, et lehmad on siin maal pühad. Aga varesed ratsutasid ka sigade seljas, kes sabaga suih-sauh vehkides jooksid majade vahel. Mõnel emisel olid pisikesed põrsad järel jooksmas. Tellisime kohvikus singi-juustu pannkoogi ja omleti. Nautisime viimast hommikut päikselises Goas. Maksime 430INR ~ 5€. Jalutasime tagasi hotelli ja sisuliselt kohe randa ujuma. Lained olid mõnusalt suured ja mul õnnestus teha kandvatel vahustel lainetel body-surfingut. Rannas olime ligi pool tundi. Tegime viimased pesemised ja pakkisime kotid kokku. Peremees Sam saatis sõnumi, et check out peaks toimuma kell 11. Ma olin ise sättinud väljakolimise tähtajaks keskpäeva nagu tavaliselt. Aga selle Samiga ma ei viitsi vaielda ja äkki oli see ka kuskil kirjas. Aga me olime graafikus. Viisime suure seljakoti ja kohvri ning uksevõtme väravamajja. Jalutasime Cinnamoni kohvikusse, kus tellisin korralikku kohvi ja Mirjam sai maasika piimakokteili ning Nutellaga vahvlid.

Lisaks õnnestus meil samasse kohvikusse tellida takso kella 13ks. Mõnnatasime ja vaatasime, kuidas üks suurem kohalik teismeliste kamp kõrvallauas sõi samuti vahvleid. Mirjam luges raamatut ja mina kirjutasin päevikut. Tasusime arve 690INR ~ 7€ ja istusime taksosse. Korjasime veel Costas Montage väravamajast oma suuremad kotid ja jätkasime teed lennujaama. Hind oli 1400INR ~ 17€. Sõitsime läbi pisikeste külade. Toyota Innova, mis on üks levinumaid pikamaataksosid Indias ja on sisuliselt väikebuss Avensis Verso, kiirendas ja siis jälle pidurdas iga lamava politseiku ees. Alguses ennustasime, et Mirjam hakkab ruttu oksele ja Nutellaga vahvel tuleb kõik välja. Aga varsti ta harjus sõidustiiliga ja ilmselt külm konditsioneeritud õhk aitas ka omajagu. Kell 13:45 olime lennujaamas. Tänasime ja ladusime kotid autost kärule. IndiGo check-inis suundusime otseteed prioriteetsete letti, kus palusin Mirjamile viidates teha erandi. Teenindaja ütles, et sellise privileegi hind on 450INR ~ 5€ iga sisse checkitav kott. Aga siis tegi kandva pausi, kõigutas paar korda pead vasakule ja paremale ning ütles okei. Pagas oli meil veidi üllatavalt balansist väljas, aga kokku kaalus täpselt 30kg.

Jätsime kotid sinnapaika ja loodame neid näha juba Bhopalis. Tänasime ja liikusime läbi turvakontrolli. Varsti avastasin, et naised peaksid hoopis teises järjekorras seisma ja varsti üritati mulle ka seda selgitada. Ma lihtsalt ütlesin, et liiga hilja. Taas vangutati pead ja mees piiksutas miiniotsijaga Mirjami keha üle. Polnud suurt probleemi. Eks see pea vangutamine on sama mitmekesise tähendusega nagu soome keeles “noniin”. Tähendab absoluutselt kõike. Seekord ei konfiskeeritud meilt midagi ära. Istusime väravasse G ja ootasime väljalendu Mumbaisse. Telekast näitas pidevalt kaadreid Ukraina sõjast. Putin ikkagi ründas eile Ukrainat ja ajaloospiraal teeb enda kordusi nagu Hitler Austria, Tšehhoslovakkia ja Poolaga. Ühesugused kiusajad paksud istumajäänud poisid mõlemad. Enne pardale minekut käis Mirjam tualetis ja ma ostsin kohvi, pudeli vett ja samosad. Mirjam natukese proovis seda kolmnurkse või püramiidikujulist pirukat. Fritüüritud kest oli ok, aga vürtsine juurviljatäidis ei sobinud talle üldse. Jalutasime väravast läbi ja pärast võrdlemisi pikka kõmpimist jõudsime lennukisse.

IndiGo A321 lennuk oli peaaegu välja müüdud. Lennuk tõusis õhku kell 16:35. Meie kõrvale istus Sahil Mumbaist, kes oli Goas koos kolledžikaaslastega pidutsemas. Ajasime veidi juttu. Mirjam joonistas iPadis mandalaid ja vaatas multikaid. Kell 17:30 maandusime Mumbais. Nägime vahetult enne lennuväljale jõudmist ka legendaarseid slumme või siis teisisõnu tihedalt täis ehitatud lihtsaid, tihti ajutisi, madalaid elumaju. Jätsime hüvasti naaberreisijaga ja liikusime lennuki tagumisest uksest bussile.

Lennujaamas hakkasin otsima seljakotist järgmisi pardakaarte ja avastasin, et minu läpakas on jäänud Goa lennujaama turvakontrolli, ilmselt jäi hall läpakas halli kasti põhjas märkamatuks. Kurat, see on suuremat sorti jama. Läksime turvakontrollist läbi ja proovisin lapiliste ja IndiGo naise abiga saada kontakti Goa lennujaama turvateenistusega. Aga tulutult. Lootsin, et neil on endal telefoninumbrid olemas, aga temagi alustas googeldamisega ja seda tulutult. Numbrid ei tööta. Proovin hiljem uuesti seda jama lahendada Danishiga. Halvimal juhul on see läpakas juba kellegi omand ja ma pean kindlustusega sebima ja ostma uue. Mirjam tormas pissile ja varsti liikusime väravasse 49B. Kell 19:15 suundusime lennukisse Airbus 320, mis oli jälle peaaegu täielikult välja müüdud. Kell 19:50 tõusime õhku ja tõusime üle tuledes megalinna.

Meie kõrval istus 22-aastane sprintersportlane Nithya Hyderbadist. Ta rääkis muuhulgas sellest, et tema sport on vähe toetatud ja nüüd läheb ta katsetele, et saaks Indian Railways klubisse, et saaks mingigi rahastuse. Tööintervjuu toimub siis hoopis 100-meetri rajal. Loodan, et ta saab veel esindama Indiat tiitlivõitlustel. Maandusime kell 21:15 ja veidi tundus korraks, et maandumisel kaotasid piloodid kontrolli lennuki üle ja lennuk liikus külg ees. Aga kokkuvõttes oli kõik ok. Terminalis käis Mirjam vetsus ja suhteliselt kiiresti saime pagasilindilt enda kotid.

Danish ootas meid õues. Tore oli taas näha pärast 2,5 aastat. Viimati jätsime hüvasti Tamil Nadu osariigis nii, et tema sõitis tagasi mäe otsa Kodaikanali ja mina India ookeani rannikule. Autoroolis oli Danishi sõber Sunny. Sõitsime 10 minutit hotellini, kus peatuvad enamus pulmalised. Sunny on tema sõber juba sellest ajast, kui nad jooksid lastena Bhopalis kodukandis ringi. Hotell asetses väikesel nõlval ja selleni jõudmine nõudis veidi ringi sõitmist mööda katkiseid kõrvaltänavaid.

Hotelli respalauas täitsin suurde raamatusse vajalikud andmed ja saime kätte oma toa. Võrdlemisi suurel toal on maast laeni aken, mis vaatab üle kesklinna järve suunas. Viskasime kotid tuppa ja Mirjam vahetas riideid. Jalutasime hotelli kõrvalt alla teele. Jalutades saab palju otsemini kui autoga sõites. Jalutasime üle suure ristmiku, kus ühes nurgas on pulmade tegemise paik, kus parasjagu just toimuski üks pulm. Danishi pere poolt korraldatud pulmapidu toimub ka selles paigas, aga alles pühapäeva õhtul. Saleena pere korraldatud laupäevane pidu toimub 2 km kaugusel siit. Seega peod ja majutus on kõik kompaktselt koos.

Hoidsin Mirjamil tugevasti käest ja läksime ristmikul autode eest ja vahelt üle teede. Tundsin, kuidas ta käsi edastas hirmu ja õudu, mida ta tundis, kui veidi kaootilise ristmiku ületamisega alustasime. See omakorda meenutas mulle ja Danishile momenti, kui me 2015 aastal Põhja-Indias Dehraduni kesklinnas sama tegime Mauriitsiuse noorte naiste Tasnemi ja Anishaga, kes samuti olid kabuhirmus teed ületades.

Teisel pool ristmikku oli foodpark ehk laudade ja toolidega ala, kus sai tellida erinevatest putkadest erinevat tänavatoitu. Mirjamile suutsin eritellida pizza, kuhu palusin peale soola lisada mitte ühtegi maitseainet. Sisuliselt oli see paneeri ja tavalise juustu pizza. Mina võtsin teisest putkast suure keraamilise savikruusiga masala teed. Hinnad on siin linnas odavad võrreldes Goa või Kodaikanaliga. Danish naljatas, et ta on ära unustanud, kui odav siin on. Tarvitseb vaid anda 100 ruupiat (~1€) ja sa saad veel tagasi vahetusraha. Samas, kui Kodaikanalis ei saa sama raha eest sisuliselt midagi. Mirjami pizza maksis 167INR ~1,5€. Panin lauale ka Kalevi šokolaadi, mida jagasime veel ka kahe võõra kutiga, kes kõrvallauast meiega liitusid.

Mirjam pani tähele, et Danish on väga mõttes ja kuidagi eemal ja uje. Eks ta mõtleb, et mis lollusega ta nüüd hakkama on saamas, et abiellub. Danishil tekkis mõte, et äkki me läheks koos tema ja Saleenaga Satpura tiigrireservaati. Aga sinna peab minema juba eelmisel ööl majutuma, et varahommikul džiibiga safarile minna ja loota, et näeme kuskil võsas mõnda kollase-musta triibulist tagumikku. Plaanime seda vähemalt. Kell 23 liikusime tagasi hotelli. Sunny andis mulle ühe SIM-kaardi, kuhu ta laadis peale 2GB internetti päevas. See maksis 300INR ~3,5€. Lasime Danishil ja Sunnyl koju sõita. Veidi pakkisime asju lahti. Riidekapis ei olnud ühtegi riidepuud. Tuleb ilmselt respast homme küsida. Mirjam vaatas telekast multikat. Helistasime Jaanikale ja näitasime talle meie uut elamist. Lendude vahetamine varasemaks ilmselt ei ole võimalik, sest vahetuseks pakub Finnair ainult business class pileteid. Südaöösel läksime magama.

Bhopali linnas sõitsime peamiselt motikatega ja kaugemale Madhya Paradeshis sõitsime autodega


Laupäev, 26.02.2022

Ärkasime kell 8:30, kuigi päikesetõusu ajal kostus õuest nagu moslemite kutse palvele, aga varsti sai selgeks, et see laul ja vilepilliheli kostus hoopis pulmapeo platsilt, kus ilmselt tehti mingit päikese tervitamise tseremooniat. Jalutasime hotelli katusele. Hommikusöök serveeriti meie korruse halli, kus oli üks ümmargune laud ja mitmed toolid ümber selle. Söögiks oli samosad, karrised praetud riisihelbed ja mingid magusad fritüüritud taignast ussikesed. Mirjami rõõmuks pakuti ka valget saia moosiga ja õuna. Joogiks oli teed ja aprikoosimahla. Mirjam vaatas multikaid ja mängis iPadis. Ta suutis ühe hommikuga kogu 2GB internetti ehk Jio päevanormi mängude allalaadimise ja Youtube'ga peeneks teha. Danish saatis sõnumi, et mu läpakas on Goa lennujaamas lokaliseeritud. Edasine on veel teadmata. Palusin ühel Danishi sõbral, kes ööbib hotellis meie kõrvaltoas, laenata läpakat, et teha paar kiireloomulist tööasja. Tänasin ja kell 13:15 jalutasime hotelli lähistele, kus kohtasime mängivaid lapsi, kellele Mirjam andis mänguloomi, mida ta oli just sarnastest kinkimisteks kaasa toonud. Hotelli kõrval oli üks väike majake, millest ja mille lähiümbrusest tuli 6-7 last. Mõned hakkasid kohe nende loomadega mängima. Läksime ühte ilusalongi, kus Mirjamile tehti pusade välja kammimine ja kaks punupatsi, mis olid punutud üle pea. Aga varsti selgus, et tulemus on midagi ootamatut. Tasusime 500INR~6€ ja jalutasime tagasi.

Silla alt läbi minnes seirasid meid 3-4 lapskerjajat. Me lihtsalt ignosime neid. Päikese käes on hirmus palav. Jalutasime tagasi hotelli juurde, kus lapsed ikka mängisid mitmete Mirjami kingitud loomadega. Toas vahetasime riided pulmapeo riiete vastu. Kell 15:15 tulime hotelli lobbysse ja ootasime Danishi organiseeritud autot. Tegime lühikese videokõne Jaanikale ja jutu keskmes oli Mirjami soeng. Mirjam leidis, et see ei olnud päris oodatud lahendus. Jaanika oli kutsunud sõbranna Kersti külla ja seetõttu me pikalt ei lobisenud. Aga seda autot ei tulnudki. Proovisin tellida Uberit, aga sellel äpil oli midagi isiklikku minu pangakaartide vastu ja sularaha võimalust ka ei pakutud. Jalutasime suure tee äärde ja saime 60INR-ga ~alla euro 4km kaugusele Taj Ul Masajaid mošeesse. Jalutasime väravasse, kus jätsime kingad ja Mirjam sai ümber piha sääri katva riide. Keerasin selle kanga talle ümber piha. Ta ei saanud nii väga kiiresti liikuda.

Parasjagu oli mošees poiste koraani lugemise kool. Poisid istusid paarikaupa või rohkemakesi ja õppisid koraani salme pähe ning arutlesid loetu üle. Mirjam käis korra piilumas naiste eraldatud sektsioonis. Mirjam nägi seal ainult ühte palvetavat vanemat naist. Mina istusin veidi mošees punasel vaibal. Jalutasime siis veidi kivisillutisega kaetud siseõues. Päris mitmed lastega pered tulid uurima, kas võivad teha Mirjamiga pilti.

Siis aga tulid tänavalt peamiselt mehed palvetama päikeseloojangu palvele. Pesin suure basseini juures enam-vähem nii nagu peab ja liitusin ka meeste riviga. Mirjam oli samal ajal koos tüdrukutega sealsamas ukse juures. Nüüd hakkas kogunema juba pulmalisi. See on hea märk. Korraks tuli mul isegi pähe mõte, et oleme vales mošees. Aga kuna mul netti ei olnud, ei saanud ma olla paraku operatiivne. Siis tuli veel inimesi meie hotellist ja siis oli veel selgem, et oleme õiges kohas ja et India pulmatalituse algus venib vähemalt 2 tundi.

Lõpuks tuli sugulaste karjaga Danish kollases rüüs, millele tõmbas peale kollase kivikestega pika pintsaku. Pähe pandi talle kollane turbanit meenutav müts. Kaela pandi talle omakorda värsketest lilledest suur kee. Nüüd oli luba ka naistel siseneda muidu eksklusiivselt meeste palvetamiseks mõeldud mošee suurde sammassaali. Kõik istusid vaibale ja imaam hakkas vedama väga lihtsat tseremooniat. Tegelikult meenutas see kõik kiriklikku laulatust, kus samuti loeti paar pühakirja teksti, täpsustati, kes kellega abiellub ja mis perekonnanime hakkab naine kandma. Aga ühe suure vahega siiski. Nimelt ei olnud tseremoonial pruuti ennast ja pruudi isa vaatas üle dokumentatsiooni ning kinnitas allkirjaga. Siis jagati kõigile pisikeses karbikeses pisikest maiust, mida Mirjam jälle vaid keeleotsaga proovis. Ja siis oligi tseremoonia läbi ja teravas õhtupäikeses tehti veel mitmed pildid.

Sõitsime Sunnyga tagasi hotelli juurde, kus me läksime varem maha, et võtta ATM-st 10000INRi ~ 120€ ja minna taas toiduparki sööma. Mirjam tellis nüüd burgeri, kuid ei söönud ometi sellest eriti midagi, sest talle ei sobinud selles olev kaste. Ma tellisin ainult teed, sest varsti saab pulmapeol meeletult süüa. Jalutasime läbi viaduktialuse kerjavate ja kisavate laste tsooni ning jõudsime hotelli juurde, kus nägime taas rõõmsaid lapsi. Mõned ikka mängisid kingitud loomadega. Läksime tuppa ja korrastasime ennast peoks. Puhkasime paar tundi, Mirjam peamiselt mängis iPadis või vaatas telekat ja mina lobisesin koridori laua ümber teiste Danishi sõpradega. Kell 20 alustasime lühikest sõitu pruudi pere vastuvõtule. Four Season Lawn ongi pulmadele ja suurtele vabaõhuvastuvõttudele orienteeritud keskus. Tundus, et sarnaseid suuri peoalasid on siin mitmeid ja me leidsime ilma suurema vaevata Danishi ja Saleena peo värava.

Tulime autost välja ja liikusime varsti suupisteid sööma. Nagu oli arvata ja karta, ei leidunud selles laias ja rikkalikus valikus Mirjamile suht midagi söödavat. Salatiletist sõi ta kurki. Valget riisi ja millegagi kokku segamata nuudleid ei leidunud. Aga varsti leidis ta süsteemis prao. Nimelt tellis ta kokapoisilt Plain Dosa’t, st et pannkooki või crepe't meenutavale toidule ei lisatud vürtsikat juurviljasisu. Mirjam läks selle dosaga siis otseteed jäätiseleti juurde ja lisas dosale hoopis jäätist. Mirjam oli väga uhke ja õnnelik. Ta tegi vahelduva eduga pilte suure 70-200mm toru ja lainurk objektiiviga. Sisuliselt mina pidingi tegema pilte vaid telefoniga. Varsti saabus pruut koos kahe õe ja teiste sugulastega.

Veidi hiljem saabus Danish. Mind ja Mirjamit kutsuti ka kohe sellesse punti, kes kõndisid peigmehel vahetult kannul. Vahetult enne lavale minekut aga istus Danish toolile ja tema saatjaskond moodustas tiheda katte, et pruut ei näeks peigmehe viimast sättimist enne kohtumist. Danishi onu sättis peigmehele pähe Safa turbani, millega oli omajagu jändamist, et see ei laguneks koost ja jääks kena. Kui peigmees oli valmis, liikusime lavale ja peigmees istus pruudi kõrvale. Siis algas laval lõputu pildistamine, mis kestis kindlasti paar tundi, sest kõik sugulased tahtsid oodatud sündmusel kindlasti ilusat pilti saada pruutpaariga.

Sahil Arif fotod.

Me suundusime taas sööma. Mirjam kooris valged sukapüksid ja rihmadega kingad jalast ning kihutas teiste tüdrukutega mängima peitust. Kokku oli tüdrkuid 6-7, kes jooksid koos Mirjamiga kuni keskööni. Kuna see ei ole hindude pulm, siis siin ei tantsita ja ei jooda alkoholi. Tegelikult oli olemas baar, kus baarmenid segasid mittealkohoolseid limpse. Mulle toodi sinine limps, mis oli korraga soolane, magus ja laimine, aga eelkõige sinine. Rääkisin pikemalt pruudi isaga, kes on kolme tütre isa ja kohalikus haiglas arst. Kesköösel said Danish ja Saleena lõpuks lavalt maha sööma. Selleks oli eraldi kaetud U-kujuline laud, kus pruutpaar istus nii, et näeks kõiki inimesi lauas. Meid paluti istuma vahetult nende vastu. See on kindlasti tähtis positsioon. Lõpuks nägime nüüd pruuti ka lähemalt. Tal oli tükk tegemist, et kõikvõimalike ninakettide ja kõlkuvate suurte rõngaste vahelt midagi suhu pista. Saleena tundub olema väga armas ja vist paras naine Danishile, kes hoiab hipit piisaval määral rööpas. Saleena on keemiaõpetaja ja loodab Kodaikanali erakooli saada samuti õpetaja kohta.

Meile toodi mitmest suunast muudkui veel ja veel toitu. See on üks suur hullumeelne söömine ja varsti lendavad mul nööbid paukudes särgilt lendu. Danish ja Saleena olid väga väsinud. Tuleb veel üle elada ka homne päev. Kell 1 läksime koos Sunnyga, kellest on saanud Mirjamile suur sõber, vaikselt auto suunas liikuma. Ma nägin, kuidas Mirjam ratsutas Sunny seljas ja õpetas talle eestikeelseid sõnu nagu ei, tere, appi jne. Pakkusin, et võin ise sõita tagasi hotelli. Alguses oli veidi harjumatu ja raske jagu saada seljaajju salvestatud koordinatsiooniga. Nimelt ikka kippusin suunatule asemel lülitama sisse hoopis kojamehi. Teine häda oli alguses manuaalkäikude tuvastamisega, sest vasak käsi lihtsalt ei ole harjunud käike vahetama. Aga kokkuvõttes oli siiski lihtne, kuna ma olen harjunud preventatiivselt tuututama ja vaatama 360 kraadi enda ümber. Läksime tuppa. Mirjam sättis magama ja tegi veel kõne emmele.

Mina läksin veel tunniks katusele tiksule, kuhu olid kogunenud Sunny ja teised Danishi sõbrad. Pawan laulis kahte ilusat traditsioonilist ja meloodilist India laulu, millest ühe - Lambi Judai - tellisin mina, sest seda laulu mäletan Dehraduni ajast 2015 aastal. Sunny oli toonud mulle ka paar limpsi, et ma päris kuival ei oleks. Aga muidu olid jookideks Calsbergi õlu eriti suurtes klaaspudelites, Bacardi rumm, mida segati jõhvikamahlaga ja whisky. Seltskonnas oli ka 2 naisterahvast. Tegelikult on hästi tore olla sellisel olengul, kus on rõõmu, laulu ja nalju. Usun, et selleks, et mõista veidigi Indiat ja selle inimesi, ongi kohustuslik osaleda sarnastel pikematel tiksudel. Isegi siis, kui pool juttu on hindi keeles. Siis on võimalik rohkem hoomata indialaste vajadust olla koos sõpradega. Nemad tiksusid kella 4ni, aga mina siirdusin magama kell 2.

Pühapäev, 27.02.2022

Ärkasime kell 10. Mirjam lülitas teleka sisse. Hommikusöök oli seekord serveeritud katusele ümmargusele lauale. Nokkisin midagi ja jõin teed. Viisin Mirjamile tuppa banaani ja saia. Tiksusime lihtsalt niisama kuni pärastlõunani. Sunny oli jäänud meie hotelli ja ei olnud sõitnud tagasi oma koju. Tegelikult oli eilne tiks läinud teistel koguni kella 4-ni ja kõik olid hommikul üsna raske ilmega, sest joodi kõiki jooke pikalt ja segamini. Sunny sai siiski kargu alla ja tuli meie tuppa varsti ettepanekuga minna linna peale.

Meie hotelli kõrval elas osmikutes mitmeid rõõmsaid lapsi, kellele Mirjam jagas kõik kaasavõetud plastmassist mänguloomad

Meie kambas olid veel lisaks Dalanki, Pawan ja Sunny tüdruksõber. Sõitsime ühte restorani Upper Lake nime kandva järve kaldal. Muuseas, see järv on pindalalt Indias TOP10-s. Parkisime auto ja astusime treppidest üles terrassile, millelt avanes vaade üle järve. Tellisime naani ja kana byrianit. Mirjam sõi mõlemat suure isuga. Ja jällegi ta sai süüa näppudega nagu korralikud indialased. Järve keskel oli pisike saareke, kuhu randusid ja mille ümber tiirutasid aerupaadid, mida sai laenutada. Kõht sai ülimalt täis.

Jalutasime piki kaldaäärt ja tõdesime, et siin on olemas kõik turistiatraktsioonid. Näiteks sai ratsutada, lasta õhupüssiga õhupalle, laenutada aerupaati või elektriautokest. Aga olid ka kerjajad ja snäkimüüjad. Tegelikult on see turistivärk päris tüütu. Inimesi oli ka murdu ja kohati oli peaaegu võimatu edasi liikuda. Jõime teed ja vaatasime päikeseloojangut. Sunny jalutas tagasi auto juurde ja sõitis meie juurde, aga kuna tee oli umbes, siis võttis see hulga aega. Mirjam tundus nautivat kogu seda õhtust melu.

Danishi lapsepõlvesõber Sunny oli oluline isik, et Mirjam tunneks end Indias hästi

Sõitsime tagasi hotelli lähedale, kus ma võtsin täiendava 10 000INR ~ 120€. Samuti ostsime ühest poest paberist kingikoti. Sõitsime veidi maad edasi hotelli, kus hakkasime end vaikselt sättima peigmehe pere vastuvõtuks. Peopaik paistab meie hotelli katuselt kenasti kätte ja suitsetajad pidavat seal valvelt, millal tegelikult pidu algab. Kell 20 jalutasime hotelli kõrvalt alla suurele teele ja suundusime Danishi ja Saleena peole. Tuleb välja, et Saleena neiupõlve nimi oli ka Khan, mistõttu ta ei pidanud nime muutma. Hiljem lisas ta, et passi pidi ikkagi ära vahetama, sest väidetavalt lisatakse India passi äia nimi. Pidu oli alles poisike. Tegime tiiru toiduvalikule peale, veidi on erinevusi võrreldes eilse peoga. Dosat ja teed ei pakuta. See pidu oli rohkem casual ja minagi ei pannud lipsu ette ja kandsin teist särki. Mirjam lippas ringi retuusides ja kapuuts-särgiga. Varsti nägi ta enda tuttavaid nägusid ja nad tormasid otsekohe mängima. Mirjamiga suhtlemiseks kasutavad tüdrukud Google Translate äppi.

Danishi vend koos naisega ja Danish koos Saleenaga ning Mirjam ja Timm

Nägin Danishi ja me saime nõusse tema täditütre Tanu, kes hakkas hea meelega kohe Mirjamile tegema mehendit ehk eurooplastele rohkem tuntud kui hennatätokat. Tal olid kõik vahendid kotis kaasas. Kogu kunst võttis aega 30-40 minutit. Jätkasin söömist ja lobisemist juba tuttavate inimestega. Mirjam tegi veel hiljem minu suure kaameraga pilti. Varsti pesi Mirjam koos teiste lastega üleliigse henna värvi maha ja kätel tulid esile ilusad mustrid. Taas tegime mitmete laste ja täiskasvanutega koos pilte. See on ikka suur asi, kui pulmas on välismaalased. Seekord puhus päris kõva tuul, mis lennutas kohati laualinu ja pabereid. Aga ühtlasi hakkas Mirjamil külm ja ma tõin talle hotellist dressika. Ta sai siis veel lastega mängida ja kokkuvõttes lahkusime peolt alles kesköösel.

Jalutasime hotelli. Mirjam oli veel äksi täis ja me liitusime samal korrusel ühes toas Danishi sõprade peoga. Pawan oli DJ ja mängitas peamiselt Punjabi popmuusikat, mida kohati Shasammisin ja liitsin enda Spotify nimekirjadega. Mirjam lahkus varsti meie tuppa. Hiljem nägin, et ta oli multika saatel magama jäänud. Tegelikult sellised pikemad öised olengud indialastega annavad vast kõige parema pildi ja mingisuguse arusaama nende suhete olulisusest ja laiemalt indialaste olemusest. Nad on väga sotsiaalsed ja tunnevad siirast rõõmu sõpradega koos olemisest ja joomisest. Mina läksin magama kell 2.

Esmaspäev, 28.02.2022

Ärkasin kell 9 ja vaatasin üle tööasjad. Mirjam ärkas kell 10, kui meie uksele koputati ja uuriti, kas me soovime hommikusööki. Soovisime. Mirjamile sobisid banaanid ja moosisai. Dalanki liitus ka meiega hommikusöögile. Siis selgus, et peame vabastama toa kella 11:30-ks ja et järgmised külalised juba ootavad lobby’s. Lubasime selleks ajaks välja kolida. Siis tuli varsti Sunny ja teatas, et me jääme samasse tuppa ja et Danish olevat juba rääkinud ja kinnitab, et me ei pea kolima. Reaalsus on pigem see, et ta ei saanud kätte respa inimesi ja ta saatis neile sõnumi, et me ei peaks kolima üldse teise tuppa ja saaksime jätkata ööbimist samas ruumis. Samuti saime teada, et ta on teel hotelli poole.

Panime kotid meie korruse halli seina äärde ja koristaja toimetas meie toas. Kell 12 mina kirjutasin päevikut ja Mirjam istus iPadis. Danish saabus varsti ja hakkas majandama, aga varsti sai selgeks, et kogu hotell on välja müüdud peale ühe toa, kus ööbib üks Danishi sõber. Tegime otsuse, et ööbime ülejäänud ööd ikkagi Danishi isa majas. Danish tegi emale kõne ja see sai paika. Aga siis tuli Danishile selgus, et ta peab ühe sõbra kõigepealt viima lennujaama. Tiksusime veel pool tundi ja siis viisime asjad autosse. Jätsime hüvasti Pawaniga, kes läks bussile ja kellega kohtume ilmselt reedel New Delhis. Mina istusin rooli ja sõitsime mööda Upper Lake äärset teed kesklinna.

Tegime pausi ja parkisime auto Gauhar Mahali suurejoonelise palee ees https://www.incredibleindia.org/content/incredible-india-v2/en/destinations/bhopal/gohar--gauhar--mahal.html . Kogu kompleks sai ehitatud 1821 aastal ja on segu hindu ja islami arhitektuurist. Pilti ei tohtinud palees mingil põhjusel teha ja seetõttu tegin telefoniga mõned fotod ja sedaga salaja. Keset hoovi kasvas majesteetlik kõrge mangopuu. Kes küll ladvast mangod alla tooks? Palju oli põhjalikke puitnikerdusi ja ornamente. Käisime mitmel korrusel ja läbisime tube, kambreid ja paksude seintega trepikodasid. Inglased kohandasid siin kohalike ülikutega jaga ja valitse meetodit. Luksust ja rikkust tundus siinkandis olema piisavalt. Kompleksi kõrval on kohe sama ajastu mošee ja linnamüüri värav.

Läksime taas autosse ja sõitsime Lower Lake järve äärde. Tegime pisikese pausi. Danish pakkus välja, et me jooks Nimbu Sikanji, mis on roheline okset meenutav jook, mis valmistati tänaval ja käsitsi blenderiga toorest mangost, piparmündist ja jääst. Nagu mohito, aga tuntavalt soolane. Mirjam proovis seda jooki vaid keeleotsaga. Jalutasime järveäärses pargis akvadukti juurde, kus kunagi suur vesiratas tõstis järvest vett akvaduktile, mis isevoolselt sealt edasi varustas veega villasid. Danish rääkis, et kolledži ajal käisid nad tihti siin sõpradega istumas.

Sõitsime edasi ja ühe raudteesilla juures rääkis Danish, et paar nädalat tagasi toimus siin südmus, millest sai üle India kõmu-uudis. Nimelt üks tüdruk kõndis raudteesillal ja parajasti tuli rong. Üks mees kõrgemal autode ja jalakäijate silla tasandil märkas tüdrukut ning hüppas raudteele. Ta viskus tüdrukule peale ja hoidis teda kahe relsi vahel maadligi nii, et rong sõitis neist üle ja nad pääsesid vigastusteta. Mees oli hetkega kuulus päästja üle kogu India https://timesofindia.indiatimes.com/city/bhopal/bhopal-braveheart-dives-under-moving-train-to-save-girl-heroism-caught-on-camera/articleshow/89515582.cms. Tegelikult olen ka näinud inimesi kõndimas raudteedel ja samuti elamas linnas raudteede ääres ajutistes osmikutes.

Jõudsime moslemite linnaossa, kus kruttisime mööda kitsamaid tänavaid uhke suure valge majani. Danishi isa ja mitmed sugulased istusid null-korrusel. Tänasime Danishi isa ja ema. Aga eks siin on keeruline orienteeruda täpselt, kes on kes, sest siin majas elab kümneid peresid. Kõik on nõod ja vennad ja sugulased. Saime valida toa ja otsustasime võtta ühe toa, mis on teisel korrusel, sest katusekorruse tuba oli lämbe ja üheski toas ei olnud konditsioneeri. Rääkisime ja kätlesime kõiki onusid ja nõbusid. Mirjam mängis lastega peitust ja jagasid Snapchatis kontakte. Sõime pulmapeo pidusöögi jääke. Siin majas on kahte tüüpi vetsusid. Moslemitele meeldib auguga ja jalajälgedega variant. Aga samuti on olemas Euroopa potiga tualett.

Kell 16 saabus Sunny ja tema tüdruksõber Khushbu. Sõitsime linnast välja mööda suuremaid teid Sanchi stuupade juurde https://en.wikipedia.org/wiki/Sanchi. Teekond oli 50km, milleks kulus 1,5 tundi. Mäe otsa oli ehitatud kuningas Ashoka eestvedamisel koguni 1. sajandil enne Kristust budistlik pühapaik. Stuupad on siin laotud kividest ja nende sees on väidetavalt Buddha või mõne muu pühaku säilmed.

Õhtupäike muutis kõik pildid sumedamaks ja liivakivist detailid muutusid fotodel oranžikaks-punaseks. Jalutasime läbi kloostrivaremete ja liikusime mööda kiviplaatidest laotud treppi mäest alla alumise stuupani. Mirjam mängis Sunnyga ja tal ei paistnud olevad kordagi igav. Nad jalutasid hiljem veel mööda ühte välisperimeetri müüri. Seda UNESCO pühapaika, ja tegelikult laiemat kompleksi on aastasadade jooksul täiustatud. Siin on mõnel templil isegi kreeka sammaste mõjutusi, mis võib koguni olla Aleksander Suure-aegse India koloniseerimise ajast. Hiljem tulid hindu kuningad, kes seda budismi suunda ei tolereerinud. Mõnel kujul on isegi vandalismi jälgi. Jalutasime kuni pimedani.

Sõitsime Bhopali äärelinna, kus elavad Khushbu ja Sunny mitte kuigi kaugel üksteisest koos enda vanematega. Suuremad paari magamistoaga korterid keskklassi kõrgema otsa uusarenduses maksavad koguni 170 000€. Võib tekkida küsimus, et kust selline raha on võimalik kokku saada. Aga ilmselt on keegi sugulane USAs või Euroopas töötamas, kes saadab raha, ja kokkuvõttes ikkagi keegi võtab ka pangalaenu. Kell 20:30 parkisime auto ja tellisime tänavatoitu. Mirjam oli väga pettunud, et juustumomodes oli sibulat ja köögivilju. Ta veidi nokkis momode ümbert pelmeeninahka ja sorteeris nuudlitest välja sibulat, kapsast ja paprikat. Ei olnud lihtne. Mina jõin mitu tassi teed. Momod ja nuudlid täitsid kõhu kiiresti.

Sõitsime Danishi isa koju. Mirjam hakkas kohe mängima lastega. Minule tegi ettepaneku Ahram, kes on ka keegi Danishi onupoeg ilmselt, et sõidaks kesklinna teed jooma. Tema autosõit tundus mulle väga agressiivne ja kohati väga väikeste marginaalidega võrreldes teiste liiklejatega. Tundus, et tal oli väga uhke näidata mitmetele tuttavatele, et tal on selline eurooplasest tegelane kaasas. See olukord on ilmselt sarnane James Cookiga, kes tõi enda reisilt kaasa suveniirina mõne pärismaalase, keda ta Londonis teistele näitas. Üks tüüp oli ostnud uhke BMW 1000cc mootoriga superbike'i, millega võib olla hea poosetada, aga kindlasti väga ebamugav sõita auklikel Bhopali teedel. Aga eks mul oli seda ikka omamoodi huvitav vaadata. Sõitsime tagasi. Kodus tegime viimased asjatoimetused ja sättisime magama. Maja on peaaegu pilgeni täis sugulasi, kes on tulnud kaugemalt pulma. Danishi ema pakkus veel süüa, aga mul oli kõht ikka veel täis. Läksime magama.

Teisipäev, 01.03.2022

Ärkasime varem, kell 8, sest kuidagi oli raske magada indialastele harjupärase kõva või õhukese madratsi peal. Külje peal ei kannatud üldse magada, sest vaagnaluu hakkas valu tegema. Danishi ema valmistas meile parathat ja praetud muna. Mirjam sõi temale pannkooki meenutavat parathat suurima heameelega. Jõime teed. Oli lebo hommik. Pidasime Danishi ja Dalankiga nõu, et millal me läheme tiigrite metsa Satpurasse. Aga tuleb välja, et see on keeruline, väga keeruline skeem. Nimelt Saleena ilmselt ei saa minna reisile, mis eeldab ööbimist. Ei olevat hea toon kohe pärast pulma ringi tõmmata. Samuti eeldatakse, et pruutpaar on isakodus, et sugulased saaksid suvalisel hetkel läbi sõita, kingitusi tuua ja üle vaadata noored armunud. Teisalt, kui Danish läheb üksinda ja eriti veel vallalise Dalankiga, siis on jälle jama. Samuti ei taha meie minna kolmetunnisele retkele ilma kohaliketa. Tuleb välja, et pruutpaar pole kumbki käinud selles legendaarses tiigrite reservaadis. Aga eks mõnel teisel korral. Molutasime veel toas ja Mirjam mängis koos teiste lastega, keda ta juba teab pulmapeost saadik.

Pruutpaari voodi oli lilledega kaunistatud

Siis aga hakkas küpsema teine plaan. Nimelt tuli mõte sõita lähemale, ühe tunni tee kaugusele, Bhimbetka kaljujoonistuste ja -eluasemete parki https://en.wikipedia.org/wiki/Bhimbetka_rock_shelters. Järsku läks sebimiseks ja siis selgus, et minnakse lausa mitme autoga. Nüüd liitus meiega veel kari lapsi ja veel mitmed täiskasvanud, kes kõik olid väga elevil eelseisvast retkest. Maja ees olid lapsed riietunud kenasti nagu läheks teatrisse. Mirjam oli aga retuusides, sest me teadsime, et ees on jalgsi matkamist ja ilmselt ka kaljuronimist. Kaks autot olid Suzuki Maruti Gipsy’d ehk mingi India versioon lahtise katusega pisikesest maasturist Suzuki Jimnyst. Aga minu auto oli hoopis vana ja pisike Suzuki Alto tüüpi Maruti. Hakkasime sõitma linnast välja ja tegime pausi bensiinijaamas, kus kõik alaealised tüdrukud, sh Mirjam, jooksid lahtise katusega autosse ja sealt tuli asemele meie autosse üks kutt. Meie auto sõitis gaasiga. Konditsioneer ei töötanud ja mitmed aknad ei avanenud.

Meie autoraadiost kõlas traditsionaalset mussi, mille peale kutt hakkas kaasa laulma ja puusasid liigutama. Mul hakkas sees keerama ja vahetult enne kohalejõudmist ja enne väikesele teele keeramist, tegime pausi teeäärses sööklas. Tellisin vett. Käisin vetsus, kus enda suureks üllatuseks nägin täiesti soliidset euroopa potti. Kõht oli lahti kõige suuremal viisil. Danishile tuletasin meelde meie ühte reisi Himaalajas, kus Danish, 4500 m kõrgusel ja kõrgmäetõvest vaevatuna, ütles: I can’t trust my fart ehk ma ei saa enda peeru usaldada. See turgutuspeatus oli piisav, et edasi sõita, aga tundsin, et olen nõrk ja isegi käed külmast värisevad. Need ei olnud head märgid. Jõudsime iidsete kaljude, UNESCO maailmapärandi, parklasse.

Loojuma valmistuv päike paistis liivakivikaljudele nii, et need kumasid punakas-roosat tooni. Nägime inimeste kodusid looduslikes koobastes ja talletatud mälestusi koopaseinte joonistustena ligi 30 000 aastat tagasi. Kogu kompleks oli hästi liigendatud ja kaljusid ja koopaid sidus sillutatud kividest tee. Mirjam hakkas varsti näitama, kui osav on ta kaljude ja puude otsas ronimisel. Temaga pidas sammu 12-aastane Eshal, aga väiksemad lapsed ei suutnud ja see tegi loomulikult suurematele palju nalja. Mul olid jõuvarud päris otsakorral, aga vaatamata sellele nautisin ja imetlesin nähtut. Mirjam ja plikad kablutasid koobastes ja teedel ning ronisid puude otsas ja kaljudel. Päike loojus ja me suundusime tagasi parklasse.

Teel tagasi ootasime tõkkepuu taga rongivolaski möödumist, kus Mirjam luges ühe rongi vagunite koguarvuks 52. Asusime tagasiteele ja sõitsime pimedas linna. Ühel hetkel kaotasime teise auto silmist ja jätkasime Google kaardi abil ning jõudsime päris kodu lähedal ummikusse. Parkisime auto ja ostsin avatud letiga, sisuliselt tänavalt, apteegist tablette.

Aga kuna meie kõrval oli ülevõimendatud kõlaritega lava, siis ma ei kuulnud midagi ja ma suhtlesin apteekriga kirjutades ja kätega žestikuleerides. Ta sai selgeks, et peavalu ja palavikku ei ole, ainult kõht möllab. Ostsin tabletid ja saime ummikust läbi. Shiva päev ehk Shivratri on hinduistide üks suurimaid pühi ja seetõttu oli tänavatel mitmel pool teesulud. Mitmes paigas oli lava ja kõlarid, millest kostis ülevõimendatud hindikeelset poppmuusikat. Tänavatele oli puistatud lilleõisi.

Danishi vanemate kodu kaugele säramas andes kõigile märku, et siin majas on parasjagu suur õnn - mõlemad pojad on abiellunud

Danishi seisukoht on see, et moslemite marginaliseerimine ja hinduismi riigiusustamine natsionalismi kastmes on tänase peaministri ja valitsuse teadlik kava. Ta leidis, et uute hinduismi templite ehitamine moslemite linnaossa ja selle sama püha nii suur tähistamine nende naaberkonnas, on provokatsioon ja moslemite allasurumine. Danishil muidugi on ka varem olnud veidi radikaalsemad seisukohad sarnastel teemadel. Meie tundsime end moslemite kvartalis täiesti turvaliselt. Danish leidis samuti, et kui Bhopalis elab 40% moslemeid, siis seda linna peaks pidama moslemi linnaks. See on muidugi üpris naljakas arvutuskäik ja seisukoht, sest enamus selles linnas on ikkagi hinduistid. Olime Mirjamiga väsinud ja nõrgad. Läksime magama.

Kolmapäev, 02.03.2022

Ärkasime kell 10. Oli karm öö. Mirjam oksendas teki peale ja hiljem veel paaril korral kasutasime seda tekki oksekausina. Mirjam oli öösel nõrk ja hädine, aga hommikuks olid lood juba paremad. Võtsime tabletti, mida ostsin eile apteegist. Käisime pesus, kus oli ainult külm vesi ja kogu süsteem oli plastämbri ja kopsikuga. Tegelikult ma ei mõista, miks uues majas ikka jahmerdatakse ämbritega ja miks ei ole kõikjal dušše. Aga eks see on pigem India ja eelkõige moslemite eripära. Hiljem Danish selgitas, et ta isa ei võta kedagi teist kuulda ja ehitas lihtsalt vanakooli tubade jaotuse ja san-süsteemiga maja. Nagu elaks siiani maal, kus vesi tuuakse kankudega kaevust või allikast. Danish lisas, et ta ka ei mõista, et miks on vaja teha vetsud ja vannitoad nõnda madalad ja pisikesed. Muud toad on kõrge laega, aga vetsu kohal on mingi panipaik, mis muudab vetsu kõrguseks napilt 2m.

Kogu maja on nüüd palju tühjem, sest enamus sugulasi on nüüd pöördunud tagasi kodudesse. Aga siingi majas hõigatakse inimesi läbi mitme korruse. Maja keskel on trepikoda ja see võimaldab selliselt kommunikeerida. Tänaval hõigatakse ka. Nimelt seal alatasa keegi hõikab midagi ja pakub midagi müügiks. Näiteks võidakse niimoodi pakkuda mune, piima, saia ja kala. Need hõiked on suure harjutamisega saanud spetsiifilise kõla. Meil oli rahulik hommik, pidime taastuma. Danish tuli meie tuppa uurima, kuidas meil on. Ta tõi Mirjamile koogi ja kaks kõrrejoogi pakki, mille Sunny eile tõi. Sunny jõudis siis, kui me juba magasime. Need joogid olid hirmsa masala maitsega võipiimad. Need olid tõesti rõlged isegi minule. Aga kook oli hea ja Mirjam sõigi peamiselt seda kooki ja paar banaani. Ma palusin uuesti läpakat, et paar tundi teha tööd. Mirjam mängis veidi ühe viieaastase tüdrukuga ja iPadis enda mänge. Danishi ema tõi puuvilju ja teed. Jalutasime majade keskele rajatud parki.

Danish küsis ühest majast värava võtme, et saaksime parki siseneda. Park on avatud paar tundi hommikuti ja õhtuti. Kui sissepääs oleks kontrollimatu, siis oleks Danishi hinnangul park lihtsalt prügimägi. Park on väga kena ja tuleb välja, et see rajati alles paar aastat tagasi. Enne olid siin loigud ja ehitusmaterjali jääkide hunnikut. Nüüd aga kõrguvad purskkaevu ümber uhked palmid. Pargiteed on ümbritsetud peenardega. Kõik see kujutab islamistlikku paradiisi.. Minu läpaka saaga on jõudnud faasi, kus on selge, et see ei jõua reedeks New Delhisse ja seetõttu see tuuakse käsipagasis hoopis Kodaikanali Danishi koju. Ja sellele lähen järgi ehk juba mais. Jälle täiesti hea põhjus Indiast läbi põigata Filipiinidelt tagasiteel Euroopasse. Jalutasime tagasi tuppa.

Rõõmsad lapsed Bhopali linnas moslemi kogukonnas

Tuli mõte sõita vanalinna ja alustada tuuri kunagisest kuninganna paleest Gauhar Mahalist, kus seekord olid end sisse seadmas käsitöökaupmehed üle kogu riigi. Aga kõigepealt pidime end sättima minekule ja tooma juurde teise ratta. Sõitsin Danishiga paar kvartalit edasi, kus tema Bajaj Avenger oli just hoolduses. Pärast väikest ootamist tegime nii, et Danish sõitis Avangeriga, mis on sisuliselt nagu väike chopper Kawasaki Vulcan, ja mina sõitsin ülejäänud õhtu Honda CBR-ga, mis on 250cm3 linnabike.

Danishi maja ees selgus, et meiega kaasa tuleb ka Saleena, kes oli väga stiilselt musta riietatud ja kandis kõrgeid kontsakingi. Saleena pidi muuseas küsima luba Danishi isalt ja emalt, kas ta võib meiega koos kodust välja minna. Sellised on kombed. Tegime nii, et Danishi ja Saleena vahel istus turvaliselt Mirjam. Eks ema saab sellest teada alles seda sama päevikut lugedes. Mirjam arvas, et motikaga sõit India linnatänavatel ei olnud kokkuvõttes väga hull. Kuigi alguses oli ikka hirmus, kui kümned motikat ja autod kaootiliselt sinu ümber tuututades siiberdavad. Jõudsime Upper Lake äärde palee parklasse.

Tegime tiiru laadal. Ilmselt on see midagi Mardilaada sarnast. Aga hetkel olid oma lauad püsti saanud ainult kangakaupmehed. Lootsime tegelikult leida India kullaseppade käsitööd. Kogu palee oli toredalt valgustatud ja uskumatu küll, aga nüüd lubati ka pildistada. Paar päeva varem ei tohtinud. Jätsime kiivrid ühe leti alla peitu, et ei peaks neid käe otsas kaasa tassima ja liikusime üle tee järve äärde.

Päike oli loojunud ja ilus punane kuma valgustas järve. Edasi liikusime linnavärava juurde, kus oli kohvik, kus tellisime teed ja omleti ning Mirjamile pannkooki banaaniga. Liikusime keerdtrepist terrassile, kus avanes kena vaade linnaväravatele, järvele, mošeele, paleele ja keskväljakule. Ajasime pikemalt juttu.

Saleenal on kodus koguni 7 tänavalt korjatud kassi, kes on nüüd sõbralikud, aga elavad osaliselt ikka elu, kus saavad vabalt ringi hulkuda. Rääkisime tänavaloomade elust ja nende võimalikust abistamisest. Samuti rääkisime naiste iseseisvusest islamikultuuris. Teda on kasvatatud nii, et ta teeniks ise elatist õpetajana ja ei peaks sõltuma mehest. Ta on õppinud erakoolides, kus õppekeel oli inglise keel. Usun ka, et Danish pole mees, kes tahaks allutada naist enda tahtele kasutades selleks finantsilisi vahendeid. Jalutasime vanalinna. Kogu linnasüda on vaid paarsada aastat vana. Mitmed ilusad karakteriga majad on veel renoveerimata. Kui see kõik korda teha, siis oleks see väga kena linnasüda.

Ühel hetkel võttis Saleena kontsakingad jalast ja jätkas teekonda paljajalu. Varsti ostis ta ühe euro eest plätud, et jalutada ilma pahkluud väänamata. Pidasin seda väga heaks märgiks. Mõelda vaid, kuidas mõni naine oleks sae käima tõmmanud, et teda ei ole ette hoiatatud sellisest pikemast rännakust. Ega Danish tegelikult ju enamasti ei mõtlegi, vähemalt mitte ette. Jõudsime ehete maailma, kus uurisime paarist letist sädelevaid ehteid. Mirjam valis endale südamega sõrmuse, kõrvaripatsid ja kaelakee. Kokku maksis ehted 400INR ~5€. Jalutasime ümber vana mošee ja mööda kitsaid tänavaid. Sõime snäkke ja jõime värskelt pressitud apelsinimahla. Lõpuks võtsime elektrituk-tuki ja sõitsime elust kihavatel tänavatel tagasi parklasse. Istusime motikatele ja sõitsime läbi pimeda Bhopali tagasi koju. Mirjam koguni tukastas motika sadulas. Tore oli Saleena ja Danishiga väljas käia. Perenaine oli meile ette valmistanud mahlased papaiad. Olime voodis, kirjutasime ja mängisime iPadiga.. Enne südaööd läksime magama.

Neljapäev, 03.03.2022

Ärkasime jälle kell 10. Mirjam mängis mingit metsikut tiigrit, kes tegi kurja häält ja küünistas. Käisin pesus ja pesin külma veega juukseid. Tubades lendavad varblased, kes on kohati päris julged. Keksisid päris lähedale ja uurisid, kas on midagi süüa. Liikusime korrus allapoole, kus me proovisime kuidagi umbkeelsete sugulastega juttu teha. Danishi ema tõi teed. Mirjam sõi banaani ja ma sõin huvitavat idustatud pähklite komplekti, mis on kindlasti väga tervistav. Lõunaks valmistas pruut mulle juustuga omletti koos röstsaiaga. Danishi ema kutsus Mirjami maja ette. Mirjam sai valida suurest käsitsi lükatavast kärust, mida lükkavad mehed, kes hommikuti tänaval hõikavad, midagi värsket. Ta valis kõigist köögiviljadest herned. Tegin tööd Vijay läpakaga ja ajasin temaga juttu. Tuleb välja, et ta töötab Michelinis ja on palju Euroopas reisinud. Rõdult nägin naabritüdrukut, 12 aastast Eshal'it, kes on ka Danishi sugulane ja kellega Mirjam tutvus juba pulmas ning kes mängis eelnevatel päevadel selles Danishi majas ja ronis eile kaljudel. Plaanisime õhtuks kohtumise.

Kell 14 sõitsime koos Danishi ja Saleenaga tema isa majja, kus me kohtusime taas mitmete tuttavate nägudega pulmast. Istusime esimesel korrusel ja jõime vett. Andsin Saleenale üle meie eelviimase šokolaadi. Tüdrukud hakkasid mängima lauamänge ja hiljem veel peitust. Saleena kõige kallim inimene on tema vanaema Zakia Sultan, kes on pärit ühe Afganistaani hõimu liidri perest. Saleena ütles koguni, et väikese tüdrukuna ta magas tihti vanaema kaisus. Samuti rääkis ta vanaema venna saatusest. Nimelt olevat ta vend enne Pakistani iseseisvumist elanud ja õpetanud mitmes ülikoolis, isegi Türgi ülikoolides. Üldise terrori ajal ta püüti tänavalt kinni ja piinati kui indialast. Lõpuks ta sai Indiasse, aga kahjuks otse vaimuhaiglasse, sest ta vaim oli murtud. Meil on ilmselt raske ette kujutada seda õudu ja meeleheidet, mida mõlemal pool India-Pakistani piiri inimesed pidid üle elama suure ümberrände perioodil.

Saleena kõige kallim inimene on tema vanaema Zakia

Saleena valmistas Mirjamile eritellimusena penneid ja valge juustu kastme. Teised sõid pennesid koos kõikide maitseainete ja rohelisega. Varsti läksid lapsed maja katusele jalkat mängima. Õigupoolest oli nii, et tüdrukud mängisid katusel ja väiksemad poisid mängisid maja seina ja müüri vahel. Tegin õdedest pildi. Saleena õed on vastavalt 4 ja 10 aastat nooremad, seega praegu on Saleena 23 ja teised vastavalt 19 ja 13. Tegime õhtuks uue plaani minna koos restorani.

Saleena koos nooremate õdedega kodu katusel

Kell 17 sõitsime taas motikatega, seekord kolmekesi, kesklinna ja tegelikult samasse kohta suure järve äärde, kus me pühapäeval Sunnyga käisime. Ühel ristmikul punnitasid kohalikud naised motika tagaistmel silmi nähes Danishi tagaistmel blondi lehvivate kiharatega tüdrukut. Endiselt ei ole kohanud nädala jooksul ühtegi välismaalast. Jõudsime järve äärde ja parkisime rattad putka kõrvale, kus Sunny ja teised juba ootasid meid. Jõime ühekordsetest savitopsidest masala teed. Veidi oli tunda tees saviosakesi. Ilmselt olid need topsid lihtsalt nii värsked. Minu teada neid topse üldse ei küpsetata või siis pistetakse vaid korraks ahju, mistõttu nad veega kokkupuutel muutuvad prügikastis uuesti saviks.

Mirjamile väga meeldis sõita motikatega nii, et juuksed lehvisid

Päike valmistus loojuma ja me jalutasime mööda järveäärset promenaadi. Dalanki märkas puu okstes punase nokaga imeilusat jäälindu, kes on Eesti liigikaaslasest oluliselt suurem. Saime seda lindu jälgida väga lähedalt, äkki 2 meetri kauguselt. Pärast veel paari uudishimuliku vaataja lisandumist lendas pärlmuttersinise seljaga lind kaugemale ühele ankrus seisvale paadile. Tegime pilte nagu kõik teised promenaadil jalutajad. Mirjamile anti üle Sunny ja teiste poolt valitud kõrvarõngad ja kaelakee. Dalanki, kellega me oleme alates pulmast palju aega veetnud, pidi minema rongile, et sõita Haridwari ja sealt omakorda Rishikeshi. Mõlemad linnad on Gangese ülemjooksul ja mulle tuttavad paigad aastast 2015. Ta peab seal Dosteli majutust ja kohvikut ning omakorda nädala pärast sõidab ta sealt koju ida poole. Danishi hostel ehk Dostel on saanud esimesed filiaalid. Jätsime hüvasti Sunny tüdruksõbraga ja tema õega. Nad sõitsid minema.

Mirjamile meeldis kõige rohkem peenestada savi suures kausis

Liikusime Danishi ja Mirjamiga mööda järvekallast edasi ja külastasime kunstisaali nimega Bharat Bhawan https://en.wikipedia.org/wiki/Bharat_Bhavan, kus oli parasjagu püsinäitus kunstist, mis oli inspireeritud perioodist enne moslemite invasiooni, nö hõimude ajast ja hinduismi legendidest. Peamiselt nägime akvarelle ja keraamikat. Silmasime läbi klaasi töökojas askeldavaid noori tudengeid. Palusime, kas me võime siseneda nende tööd vaatama. Kohaliku kunstikooli tudengid tegid parasjagu naturaalsavist või portselani ja savi segust kausse.

Aga siin oli väga põnevat kujutavat kunsti. Mirjami jaoks oli aga samas kõige huvitavam suures kausis kättpidi sees olles peenestada nässu läinud savitükke peeneks viskoosseks saviks. Nende tudengite stuudio on otse järve kaldal ja siin on väga äge vaade loojuvale päikesele ja tuledesäras kesklinnale. Tänasime tudengeid ja liikusime tagasi kunstisaali ning varsti tagasi rataste juurde.

Mirjami valmistatud ja kõigile suurt elevust pakkunud Kaka

Sõitsime tagasi Saleena isamaja juurde. Ootasime kedagi kokkuvõttes tund aega. Siis panin Mirjami pisikese auto peale, kuhu mahtus kokku 5 last ja autojuht. Mina sõitsin nüüd uue Hondaga, mis on jaapanlaste otsene konkurent legendaarsele Royal Enfield Bulletile. See Honda oli palju erksama minekuga kui mistahes Bullet, millega ma sõitnud olen. Sõit oli kokku 15km ja pidime sõitma Upper Lake'i teise otsa, kus oli igati halal restoran Mumbai. Tegelikult oli mul päris jahe, sest õhtul on õhutemperatuur vaevu +20'C ja sõites lühikeste pükste ja T-särgiga on veelgi külmem. Telliti tohutu suur vaagen veise byrianit, mille riisikuhila all oli peidus terve vasika esitelg.

Lisaks tellisime tikka kana ja veel mingis võikastmes veel kana. Aga samuti naani. Mirjam ei söönud midagi, sest tal olevat kõht veel täis. Mul on tegelikult nii siiber ees sellest, et ma pean manguma last, et ta midagi sööks. Nüüdsest alates kuni kaerahelbepudru ja piima-makaronisupini kodus ta lihtsalt võtab laualt, mis talle tundub söödav, sest toit on kogu aeg meil laual ja pidevalt serveeritakse juurde. Toit oli väga maitsev ja kohati väga vürtsikas. Kõiki saadaval olevaid nelja magustoitu telliti ka esialgu vaid igaühte üks portsjon ja mis mekkis paremini, seda telliti juurde.

Lapsed voltisid salvrätikutest lennukeid. Mirjam aga voltis ühel hetkel miski kaneelisaia meenutava asjanduse ja teatas, et see on kaka. See tõlgiti ja omandati ruttu. Edaspidi oli palju kaka kordamist ja naeru. Südaöösel pakiti osa byrianit kaasa ja alustasime sõitu mööda pimedat maanteed tagasi. Seekord sõitsin ka mina selles pisikeses autos koos Mirjamiga. Üks kuttidest sõitis nüüd motikaga tagasi. Saleena maja juures jätsime Saleena ja teistega hüvasti. Seekord jääb Saleena ööseks enda isa majja ja me sõidame kolmekesi motikatega tagasi Danishi isa koju. Linn on juba vaikseks jäämas ja ummikuid ei ole enam sisuliselt üldse. Kodus läksime otseteed magama.

Reede, 04.03.2022

Ärkasime kell 10 ja alustasime pakkimist. Mirjam teatas, et tal oli seni kõige parem uni. Siis Mirjam pani selga heleroosa puhvis kleidi, mille Danishi ema oli talle ostnud ja mille ta oli Mirjamile eile öösel üle andnud. Õigupoolest ta ootas meid kuniks me tuleme, aga meil läks õhtul väga pikalt. Mirjamile oli uhke kleit veidi suur ja tissid võisid igal hetkel dekolteest välja hüpata. Seetõttu palusin Danishi emal kleidiproovi meie tuppa vaatama tulla, sest Mirjam häbenes veidi olukorda. Ema oli väga rahul, kuidas kleit istus seljas. Tänasime veelkord. Kell 11 liikusime korrus allapoole koos kodinatega. Läksime hommikusöögile. Sõin omletti ja imelisi puuvilju. Perenaine kasutab ananassi koorimiseks mingit spetsiaalset masinat või koorijat. Tulemus on sooneline kooritud kollane tomp, mida saab lõigata sektoriteks. Sõin veel ühte kartuli välimusega kiivi moodi suure seemnega magusat vilja. Mirjam ei puutunud ühtegi pakutavatest toitutest. Ma usun, et tuppa lennanud varblased sõid rohkem kui ta. Sunny jõudis maja ette kell 12:15. Jätsime hüvasti ja tänasime pereema külalislahkuse eest. Sunny sõidutas meid läbi linna, mis hakkab vaikselt mulle selgeks saama, lennujaama. Teel möödusime mošeest, kus toimus Danishi pulmatseremoonia, ja meie esimeste ööde hotellist.

Hüvastijätmised lennujaamas

Kell 13 olime lennujaamas ja jätsime hüvasti Danishi ja Sunnyga. Ladusime kotid autost kärule ja liikusime terminali. Bhopali lennujaam on väga uhke ja uus, modernse disainiga. Tegime check-in'i ja jälle ma rääkisin, et välismaalastel millegipärast online check-in jupsib. Tegelikult tahan ma, et tädi paneks meid kõrvuti istuma, sest muidu on istmete valimine tasuline.

Turvakontrollist saime läbi ilma probleemide ja kahjudeta. Meie lend hilines kokkuvõttes 40 minutit. Käisime vetsus, tellisin pudeli vett ja pudelikese maasika-piima jooki. Mirjam jõi selle maasikajoogi kiiresti ära. Samuti ostsime Mirjamile kooli ja Jõelähtmesse sugulastele lauale kohalikke maiustusi ja küpsist. Kell 15 saime loa minna lennukile Airbus 320 ja tõusime õhku kell 15:35.

Mirjam mängis iPadis. Tellisin endale tee ja kuulasin Keskpäevatundi, mis käsitles põhjalikult Ukraina sõda. Üks tädi tegi Mirjamiga juttu ja ma pidin sekkuma. Tema reisis Kolkatasse. Kell 17:15 saime lennukist terminali. Käisime vetsus ja korjasime lindilt pagasi. Jalutasime taksode juurde ja jõudsime kaubale 1200INR ~ 14€ osas ning alustasime 10km sõitu, mis võttis lõpuks aega 45 minutit. Hind tundus mulle kallis, aga kuna mul hetkel ei ole netti, siis ei ole mul mõistlik 4G-d sisse lülitada ja proovida Ola või Uberiga taksot tellida.

Jõudsime Pooja maja juurde, võtsime pagasi taksost välja ja saatsin Poojale sõnumi, et oleme maja ees. Varsti hõikas Pooja meile tere ühelt rõdult. Kolisime asjad kolmandale korrusele. Kallistasime ja istusime laua ümber. Teenija valmistas teed, pesi nõud ja läks koju. Varsti saabus üks täditütardest, Shanika, kes elab selles korteris koos Poojaga. Poojal on 2 ilusat kohevat pärsia kassi, kes vaatasid meid alguses väga kahtlustavalt. Pooja valmistas riisi ja masala kana. Aga Mirjam suutis ta ära võluda ja Pooja tegi veel täiendavalt piima-riisi suppi.

Pooja rääkis enda tulevast pulmast Jaipuris mai keskel ja üldse ärevusest, mis sellega kaasneb. Ta peigmees töötab USAs Tesla tehases. Pooja kandideerib ka Kaliforniasse erinevatesse erialastele positsioonidele. Ta loodab saada metsa- või põllumajandussatelliitide monitoorimise tööpostile. Mirjam nautis suppi ja oli õnnega koos. Varsti liitus veel üks onu- või täditütar. Mirjam läks voodisse Youtube'i videosd vaatama ja ma lobisesin keskööni. Tore oli jälle näha. Läksime magama.

Mirjam suutis ta ära võluda ja Pooja tegi veel täiendavalt piima-riisi suppi

Laupäev, 05.03.2022

Ärkasin koguni kell 5:30 ja hakkasin vaikselt asju kokku panema. Kassid jooksid minu krabistamise peale kaelas olevat kellukest kõlistades kohale ja nügisid ninaga ukse lahti. Nad vaatasid mulle lootusrikkalt otsa - äkki mina annan neile hommikusööki? Aga sööki annab vaid Pooja, kes ka varsti ärkas. Kell 6 ärkas ka Mirjam. Pesime hambad ja pakkisime viimased asjad. Elutoa põrandal madratsil magas veel sügavat und üks Pooja sugulane. Pooja tegi Mirjamile pannkooki ja minule omletti. Jõime teed ja kell 6:40 tellis Pooja meile takso. Vedasime kohvrid kitsas trepikojas tänavale, kus taksojuht juba ootas meid, tegime kallid-musid ja jätsime hüvasti.

Sõitsime läbi ärkava suurlinna. Mõned käisid, veepudel näpu otsas. Ilmselt käisid nad just plangu taga sital. Mirjam nägi linnaahve, koeri ja lehmi. Meie taksojuht ignoreeris enamusi punaseid fooritulesid ja sõitis mitmetest ristmikest lihtsalt tuima näoga üle. Kell 7:15 jõudsime terminali ette, kus oli juba suurem tunglemine. Jorutasime mitmes järjekorras. Saime terminali ja kell 8 olime läbinud ka check-ini. Läbisime ka turvakontrolli. Jalutasime poodide vahel ja ostsime kingituseks mõned ilusad teepurgid. Vaatasime raamatupoes veidi ringi ja jalutasime väravasse. Finnairi lennuk oli väravas olemas, ilmselt puhastati ja hooldati.

Me ärkasime täna ilgelt vara, et jõuda aegsasti lennule. Aga tuleb välja, et väljumisaega on muudetud 1,5 tundi. Mingit teadet selle kohta muidugi ei ole ei minu e-mailile või SMS-iga saadetud. Poleks pidanud nii vara ärkama ja Poojat varase ärkamisega kottima. Mirjam vaatas Youtube's videosisu, sest ta suutis neid kuidagi varem alla laadida. Mina kirjutasin päevikut. Mirjam jauras mingi suure karvase hamstri teemal, mida ta nägi raamatupoes ja nõudis, et me peaks seda kohe ostma tõttama. See oli tüütu. Aga õnneks kestis see kuniks meid hakati laskma lennukile. Astusime kell 11:30 Finnairi Airbus 350 lennukile. Meil võib minna nüüd kokkuvõttes nii napikaks, et me ei jõua laevale õigeks ajaks. Tegelikult proovin Finnairilt välja pressida lennu Tallinna väites, et me ei jõua enam tänu nende hilinemisele laevale. Mirjam hakkas kohe vaatama multikaid.

Meie kõrvale istus Eesti tädi Erika, kes oli väga rõõmus, et ta kõrval on eestlased. Ta käis Delhis tütart indialasele mehele panemas. Ta näitas Mirjamile fotosid ja Mirjam näitas omakorda mitmeid pilte minu telefonist. Sõime ilmselt lõunasööki, sest India kell on 15 ja Eesti kell omakorda 11:30. Mirjam magas minu süles vast tunnikese. Sõime mingi muu söögi, milleks oli muffin. Finnairi aastatepikkune eelis Aasia lendudel on olnud see, et Finnair saab lennata üle Venemaa ja nii lühendada oluliselt lendude pikkust. Nüüd aga, uues olukorras, lendasime tiiruga nii, et kordagi ei sisenenud Venemaa ega Valgevene õhuruumi. Kell 17:45 maandusime Helsingis, kus tormasime kiiresti lennukist välja. Kiirkõnnil liikusime turvakontrolli poole, mis tundus olema kuskil lõputute torude ja koridoride lõpus. Õnneks inimesi oli imevähe, sest me tormasime esimestena lennukist välja. Pagasilint ei pöörelnud veel. Sain igaks juhuks Finnairi paberi, mis kinnitas, et me jäime 2,5 tundi hiljaks.

Mirjam ootas meie kotte ja needki tulid esimeste hulgas. Aeg oli nüüdseks tiksunud 18:10-ni. Tallink väljub 19:30 - ilgelt napikas tuleb. Rongi- ja trammisõitu ei tule igal juhul. Näitasin meie QR-koode ja saime tulema. Kablutasime veidi edasi ja saime pakihoiust koti, milles meie saapad ja talveriided. Viskasime ainult joped selga ja jooksime taksode juurde. Tahtsin küsida, kes on kõige kiirem Räikkösen Kimi ja jõuab sadamasse kõige kiiremini, aga piirdusin vaid kiiruse ülekutsega. Esimene mersuga vanem Soome härrasmees lubas olla kiire kui püss. Üks teine taksojuht ütles eesti keeles, et viib meie käru ise terminali tagasi. Tänasin. Sõitsime läbi õhtuse ja jäise Helsinki kesklinna Länsisatamasse, kuhu jõudsime tänu hõredale liiklusele koguni kell 18:45. Lobisesin soome keeles taksojuhiga ja Mirjam imestas, et ma nii hästi seda keelt oskan. Tegin taksosõidu jooksul kiiresti ka Tallinki check-ini, mis võttis telefonis numbreid toksides kõigest üks minut. Tasusin fikseeritud hinna 35€. Võib-olla nõuan selle kindlustusest sisse, aga ei ole kindel, kas viitsin sebida. Leidsin kummuli lumes oleva ostukäru, millest sai kiiresti meie mandi transportimise käru. Liikusime liftiga kohe ootesaali ja sisuliselt kohe laeva. Kõik läks libedalt.

Lõpuks toit, mis on ikka söödav

Danishi ema kingitud kleit

9ndal korrusel istusime Burger Kingi ja tellisime 16,70€ eest eineid. Laev väljus juba kell 19:12. Mirjam oli üliõnnelik, et saab õiget burgerit süüa, milles ei ole ühtegi salakavalat koostisosa. Andsime kõigile teada, et oleme laevas ja teel kodu poole.

Mirjam jooksis laevas ringi ja tutvus elu-oluga. Ta võttis ka minu pangakaardi ja ostis poest paki nätsukommi. Kell 21:30 jõudsime Tallinna ja liikusime kodinatega auto peale. Mirjam oli üliõnnelik emmet nähes. Ladusime asjad autole ja sõitsime koju.

Kokkuvõtteks

Vaadates tagasi reisile, siis on tegelikult hea meel, et see sai ikka tehtud ja et see oli tore. Päris mitmel korral oleks reis jäänud pooleli või üldse ära jäänud. Eestis on hetkel võitlus päevase kuumust koguva päikese ja öise jäätumise vahel. Indias aga keeratakse nüüd kevade algusega ehk holiga varsti korralikult föönist kuumust peale. Usun, et kokkuvõttes oligi hea, et meie reis poolitus Goa ja Bhopali vahel võrdseteks osadeks. Goasse läheme veel kindlasti tagasi ja ehk siis kogu perega. Bhopali ilmselt tagasi ei reisi, sest mind huvitavad rohkem põhjas Kashmir ja idas Assam, Sikkim ja teised osariigid. Mirjami jaoks oli ju kogu India kogemus uudne ja harjumatu. Tegime hea otsuse, et alustasime Goast, sest kohe suurlinnas Indiat kogeda pole mõistlik. Mirjam ootas pulma, mis oli loomulikult hoopis teistmoodi kui seni nähtud Eesti pulmad. Mirjam seltsis hästi laste ja täiskasvanutega. Eriti vedas Sunny, Danishi, Saleena, Dalanki, Pooja, Raginiga Goas ja pulmas lastega, kes kõik kuidagi väga lihtsalt kaasasid Mirjamit tegevustesse ja lõid talle uue põneva maailma, kus ta ei tundnud end tõrjutuna ega üksikuna. Loomulikult oli veel palju rohkem inimesi, kes teda poputasid ja pakkusid talle vahetpidamata süüa.

Eks see toiduteema ei lahene lähiajal, ehk vast pärast teismeiga alles. On keeruline, kui kohalikust cuisine'st sobib vaid 1% ja seda ka nii, et toit puhastatakse rohelistest lehtedest ja nokitakse välja sibul. Aga on nagu on. Tiigreid ei jõudnud vaatama, aga õnneks on sarnaseid safariparke India eri paigus mitmeid. Meie reisist kulus kokkuvõttes kaks päeva kõhuhädaga võitlemisele. Võtsime kiiresti varasemale kogemusele toetudes sisse tugevad kohalikud rohud ja sõime jogurtilaadseid toite ning vitamiinirikkaid puuvilju. See aitas kindlasti kiirele taastumise kaasa. Värsked ja mahlased puuviljad olid ka muidugi abiks energiataseme taastumisel siis, kui organism ei salli ühtegi teravat lõhna ja eriti masala lõhna.

Kodus kaalul selgus, et erinevalt kartusele, et pulmaroad ja Mirjami pizzade ja pastade jääkide söömine on kindlasti kaalu kasvatanud, olen hoopis 3kg kaalu kaotanud. Eks düsenteeria aitas ka sellele kaasa. Autodega ja motikatega sõit India liikluses värskendas minu varasemat kogemust. India liiklus on muidugi teema, mis ei jäta ühtegi lugejat ükskõikseks. Mirjam harjus ruttu uue liikluskorraldusega, kus kõik peavad jälgima kõigi teiste liiklejate kulgu ja tegevust. Ainult nii ei juhtu õnnetusi. Me ei näinud kogu reisi jooksul ühtegi liiklusõnnetust.

Pooja kutsus meid mais jälle pulma, aga see ei ole tõenäoline, et me saame lubada nii palju India reise mitmekesi. Võimalik, et siiski plaanin mais tagasiteel Filipiinidelt põigata Chennaisse, kust sõidan bussiga Kodaikanali, kus muuhulgas saan tagasi enda läpaka, mille unustasin Goasse. Eks näis, kuidas see õnnestub. Sõltub suuresti lennupiletite maksumusest. Kord olen sarnaselt aastal 2019 reisinud ja siis olid lennupiletit vaid 100€ kallimad kui tavaline edasi-tagasi pilet Tallinn - Filipiinid. Ootan põnevusega uusi seiklusi Indias ja kindlasti tahan veel mõnel korral võtta mõnele reisile kaasa ka Mirjami.

Mis meeldis Mirjamile?

  • Sunny, Danish ja teised toredad inimesed, kes temaga aega veetsid

  • Goas ookeani lainetes hullamine

  • Danishiga motikaga sõitmine

  • Kaljude otsas turnimine

  • Bhopali kunstimuuseumi töötoas saviga mängimine

Mis meeldis Timmile?

  • Goa puhas rand ja toredad kohalikud inimesed

  • Sunny ja Danishiga väljasõidud Bhopalis ja selle lähedal

  • Danishi ja Saleenaga linnas jalutamine

  • Uute maitsete avastamine ja toidu diapasooni laiendamine

  • Iidsete stuupade ja kaljujooniste vahel jalutamine

  • Motikaga ja autoga Bhopalis sõitmine